Ei, seekord ma ei anna nii lihtsalt alla. Seekord läheb kõik teisiti, sisendasin ma endale. Seda ei juhtu. Nii ei saa minna. Need olid mu viimased mõtted enne,kui see kõik juhtus.. enne kui Ta mind taaskord jättis.
Ta oli ju lubanud. Lubanud mind siit kaugele viia.. Kuid miks siis olen ma ikkaveel mererannal, tumepruunikad lokkis juuksed näole kleepunud ja käed verised.
Ohkasin ja kõndisin kodu poole. Ma ei teadnud mis kell on ja tõtt öelda, mind ei huvitanudki see. Mind ei huvita enam miski. Olen omadega sassis... Pühkisin oma juuksed näolt ära ja tundsin vere maitset... Ahjaa.. veri... Olin juba üpris kodu lähedal, kuid otsustasin ringiga minna. Et ma saaks veel jalutada, mõelda Temale, lahkuminekule, kuid ometi oli Ta ju lubanud. Ja olingi taas kodu lähedal. Siin samas see ju juhtuski. See kõik. Miks..?
Enne kui jutuga edasi lähen peaksin ennast tutvustama. Minu nimi on Marianne. Ma olen 16. aastane ja lõpetasin see kevad 9. klassi. Mul oli 5 parimat sõbrannat. Mul oli Tema. Ja mu parim sõber kes elab NYs.
Mu vanemad reisivad tihti... See aasta olen enamus ajast üksi veetnud. Neid tegelikult ei huvita mis minuga toimub, neid huvitab ainult nende nõme teadus. Kuni 8sandani olin klassi parim õpilane. Aga siis ilmus Tema, mu hinded halvenesid ja vahepeal kaaluti, kas mind ei peaks mitte välja viskama.
Keerasin ukse lukust lahti. Lootsin, et tuba on veel soe, kuid sisse minnas õhkas mulle jääkülma õhku vastu. Tundsin esimest korda seda tunnet, tunnet, et igatsen oma vanemaid, oma endist elu, seda kuidas ma kõigiga läbi sain. Nüüd ma tean, et seda pole enam. Seekord see ei kordu. Kõndisin saabastes toas ringi ja otsisin küttematerjali. Leidsin lõpuks paar ajalehte ja 3 tikku. Puud olid ahjus juba olemas. Ma pole kunagi tiku tõmbamises osav olnud. Tavaliselt tegi seda ju Tema. Tõmbasin tikku, see soojus mis mu käsi kõrvetas oli nii hea. Jälgisin nii lummatult leeki, et ma ei pannudki tähele kui leek mu kampsuni juurde jõudis. Ehmatasin ja viskasin tiku maha. See sattus vaibale. Leegid. See oli leekides. Jooksin kööki, et vett tuua. Kui veega tagasi jõudsin, ei olnud tuli veel levinud. Valasin selle vaibale... Vaip kustus silmapilkselt.
Õnneks on mul veel 2 tikku järel. Tõmbasin tikku, kuid see ei läinud põlema ja murdus. 1 tikk veel. Ei ma ei suuda. Vaatasin ennast, kas seda ma tahtsingi..? Olen allakäinud. Võtsin saapad jalast ja suundusin vannituppa. Peeglist vaatas mulle vastu täiesti võõras inimene. See pole mina. Olen selles veendunud. Verine nägu, kleepunud juuksed. Kohutav, kriibitud nägu, paljad õlad...
Keerasin veekraani lahti. Vesi... Kõik mererannal toimunu.. See hirmutas.. Seadsin oma suu kraani alla. Jõin, jõin rohkem kui kunagi varem. Võtsin kahe käega vett ja tõstsin seda näkku. Mõnus. Võtsin valge rätiku ja pühkisin oma näo sinna sisse. See muutus punakaks. Nii ei saa see enam jätkuda. Võtsin harja ja kammisin oma juuksed ära. Ma pean seda tegema. Pean nendega ära leppima..
Ootan kommentaare. Kui on midagi väga halba siis teavitage, saan end parandada :)
Pealkiri: That's the Way (1) 
23/11/2013, 20:31
