Erilised kassid [1/...]

Hilinemisega, aga siin see on .
Ma polnud algul kindel, kas ma üldse avaldan selle siin, aga tänu Žebrale see juhtus .
Ootan huviga teie poolset tagasisidet ja kriitikat.
Nautige .
---

„Tsau emps,“ tervitasin ema, kui ta vastas telefonile.
„Tere Kristin!“
„Kuule ma tulen hilisema bussiga, mul on vaja paar asja korda ajada enne reisi. Jõuan koju umbes kella viieks.“
„Olgu, selleks ajaks on õhtusöök ka valmis. Näeme siis pärast!“
„Tsau,“ vastasin emale, lõpetasin kõne ning jooksin vihma käest bussijaama, Lõunakeskuse bussi ootama..

Paari päeva pärast lendame perega aastaks Hispaaniasse, sest mu kallil isal, Urmasel on seal mingisugune pikaajaline töö. Algul ma polnud üldse nõus sinna minema nii kauaks, aga üksi ei lubatud mul siia jääda. Kindlasti hakkan ma enda sõpru igatsema, lähen ju uude kooli ka. Pealegi pean seal rääkima koguaeg hispaania või inglise keeles. Kodus jah saan eesti keeles rääkida, aga mujal mitte.

Astusin bussi, mis haises kohutavalt. Jah, ma vihkan bussidega sõitmist, aga mis teha, kui peab siis peab. Istusin ühe vanema naise kõrvale ning jäin ootama kuna saaks sellest jubedast bussist välja, värske õhu kätte.

Jõudsin Lõunakeskusesse, et sealt mõned asjad reisiks osta. Pidin seal ka enda parima sõbra,  Mariliniga kokku saama. Ma oleksin tema juurde läinud, aga Marilinil on kass nimega Mirri ja kahjuks on mul kassiallergia.
Kohtumispaigaks leppisime kokku lõunakeskuse juures oleva McDonaldsi ning kell oli täpselt 14:30. Ta oli siin, nagu kokkulepitud. Kuna me mõlemad tulime koolist siis kõhud olid suhteliselt tühjad ning me otsustasime McDonaldisse sööma minna.

Mäkis oli meeletu järjekord, ootasime üle kümne minuti, kuid saime enda söögid ja joogid kätte. Mina tellisin ühe suure McEine ning McSundae, Marilin tellis ka ühe suure McEine ning õunapiruka.

„Kuidas koolis läinud on, mis Andresest on saanud? Lähed kindlalt Hispaaniasse?“ küsis ta, samal ajal süües friikartuleid.
„Koolis on suht norm. Andresega ma enam ei suhtle, sest ta solvus, et ma lähen Hispaaniasse. Vahepeal üritasin ikka vanemaid veenda, et ma ei peaks kaasa minema, kuid ma feilisin täiega. Ülehomme läheme Tallinnasse ning sealt lennukile. Arvatavasti me sel ja järgmisel aastal  enam väga ei kohtu,“ vastasin Marilinile. Andres oli minu endine poiss-sõber, kellega ma enam tegemist ei tee.

„Ma loodan vähemalt, et Urmase tööd ei pikendata, muidu jääte te ju sinna kauemaks, mis oleks mulle täielik piin.“
„Marru, pliis ära kurvasta. Skype on ju olemas ning ma hakkan sinuga iga päev suhtlema. Ma isegi hoiatasin Urmast, et minu telefoniarved kasvavad,“ vastasin naeratades talle.
„Kuule Krissu, ma tulen sulle vaheajal külla? Räägin empsiga ja ma usun, et ta on kindlasti nõus,“ pakkus Marilin. „Ta ei saa keelduda!“
„Heh, olgu. Ma arvatavasti ei saa Eestisse tulla sel ajal, kedagi pole nagunii kaasa võtta,“ rääkisin edasi ning hammustasin suure suutäie enda burgerist.

Kui me olime söönud enda eined ning magustoidud, läksime Lõunakeskusesse poodlema. Käisime umbes kuues poes ning ostsime päris palju asju. Põhiliselt mulle, sest ma lähen ju reisile. Ma sain kaks paari päikseprille, ühed olid mustad ja teised kollased, kolm paari jalanõusi, ühed kõrvarõngad ka kollased, kaks kaelakeed, viis pluusi ning ühed helesinised lühikesed püksid ja tumedad teksad. Marilin sai kuus pluusi, kahed lühikesed püksid, kolm paari kõrvarõngaid, päikeseprillid ja kaelakee.

Peale poodlemist oli kell juba neli. Jätsime Mariliniga hüvasti, lubasime üksteisele, et helistame tihti. Jooksin bussile ning jõudsin bussijaama täpselt õigeks ajaks koos enda asjadega.

Buss sõitis umbes pool tundi, ning peale seda olin ma kohal. Astusin bussist välja, ning hingasin sisse värsket õhku. Siin polnud linna kära, autode vihinat. Päike oli ka välja tulnud ning vihm ja pilved kadunud, oli kena sügisilm.
„Oeh, maal on ikka miljon korda parem elada,“ laususin, võtsin asjad ning hakkasin kodu poole jalutama. Ohkasin veel, kui nägin parki, mis oli minu majast viie minuti kaugusel. Seal olin ma väiksemana palju olnud, sain seal tihti sõpradega kokku ning kui tahtsin teistest eemal olla, olin ka seal. Teistele külaelanikele ei meeldinud see park, nad eelistasid kõnniteid. Ma isegi olen matnud enda esimese päeviku sinna.

Jalutasin edasi ning viimaks jõudsin enda asjadega koduni. Kõndisin väravast sisse ja sealt edasi valge ning natukene kulunud välisukseni. Täna pidid tulema uued elanikud maja enne sissekolimist veel viimast korda üle vaatama ning midagi parandama ka vist.

Enam polnud see meie maja, isa ja ema müüsid selle juba kuu aega tagasi maha. Põhjus pidi olema salajane, aga küll ma selle ka teada saan ja kui mulle see põhjus ei meeldi, hakkan mina protestima.

Avasin välisukse, kõndisin koridori ning asetasin enda kotid trepile. Võtsin seljast mantli ning jalast  jalanõud.
„Tsau, ma jõudsin koju,“ hüüdsin üle maja, vastu kostis vaikus.
„Huvitav,“ mõtlesin endamisi ning kõndisin elutuppa. Aknast, valgete kardinate tagant välja vaadates avastasin, et ema on koos isa ja uute elanikkudega aias. Lehvitasin emale, kes parasjagu minu poole vaatas. Ema nägi seda ja naeratades lehvitas vastu.

Seejärel läksin ja võtsin enda poekotid hallilt trepilt ning kõndisin nendega enda tuppa, teisele korrusele.

Avasin enda kirsspuidust ukse ning lonkisin enda voodile pikali, kotid viskasin vaibale.
„Ma ööbin siin vist viimast korda, näen neid seinu viimast korda. Ma usun, et sellist tapeeti enam poes ei müüda,“ rääkisin endamisi. Minu hallikasmust roosade lilledega tapeet oli tellitud Rootsist mitu aastat tagasi ning see oli ühest nurgast juba lahti.

„See on tegelikult minu tapeet, mitte nende,“ samal ajal kõndides lahtise tapeedi nurga juurde.
„Mis see siis ikka teeb, las muretsevad uue.“
Tegin esimese tõmbe ning jupp tapeeti tuli seinalt maha. Sellele järgnesid veel kümned tõmbed ning pärast poolt tundi jändamist oli minu ilus tapeet poolenisti seinalt maas.
„Nüüd ma usun, et nad muretsevad kohe kindlasti siia uue tapeedi.“
Olin uhke enda tehtud töö üle. Korjasin lahtised tapeedi tükid seinalt ja põrandalt ning viskasin need suurde musta prügikotti, kus oli minu toa asjad ja praht, mida ma ei taha endaga kaasa. Suurem osa asju seal prügikotis olid minu vanad riided.

Läksin paari suure sammuga enda riidekapi juurde. Võtsin sealt suure reisikohvri ning vedasin selle vaiba kõrvale. Avasin kohvri kõik lukud ning olin valmis hakkama pakkima. Ema ütles, et ma ei võtaks väga palju asju kaasa, sest me lähme seal ka poodidesse.

Tegin lahti enda kappide sahtlid ja uksed ning vaatasi mõtlikult kõik asjad üle.
„Kindlasti vajan ma seelikuid ja lühikesi pükse,“ tõstsin kõik enda püksid, seelikud ja kleidid kapist välja ja hakkasin neid sorteerima – osad mis ma võtan kaasa ning osad riided mis jäävad Eestisse.
Kui püksid seelikud ja kleidid olid sorteeritud, oli käes pluuside, pusade, mantlite ja jopede kord.
Ehted, küünelakid, meik ja teised vidinad olid mul ühes suures karbis. Neid ma ei hakanud sorteerima vaid võtsin lihtsalt kõik kaasa.
Ema oli mulle otsinud välja ka kolm väga suurt karpi, kuhu ma pidin panema asjad, mis jäävad Eestisse, linnavanaema juurde.

Kõik ebavajalikud asjad kolme karpi mahutatud ning need uksetaha tõstetud, võis alata Hispaania asjade pakkimine.
Pakkimise vahepeal pidin ma teise kohvri veel juurde võtma, sest muidu ei oleks need riided ja muud asjad ära mahtunud.
„Pakitud!“ hõikasin emale, viskasin põrandale pikali ning ohkasin sügavalt.

Paarikümne sekundi pärast kuulsin samme ning nägin ukselävel ema.
„Oh jummel, kui palju asju. Sa ikka tead, et see reis makstakse meile kinni, isegi kõik poeskäigud.“
„Mida päriselt? Miks sa kohe ei öelnud. Saad mulle veel ühe suure kasti tuua emps?“ vastasin emale, ning avasin tühjema kohvri.
„Kohe toon,“ hõikas Katrin ning läks trepist müdinal alla.
Umbes minuti pärast oli ta tagasi suure kastiga. Tõstsin sellelt kaane pealt ning kallasin kohvri sisu kasti sisse. Põhiliselt olid seal püksid ja särgid.
„Nüüd olen valmis,“ ütlesin vaikselt emale ning naeratasin talle.
„Tore, nüüd sööma. Ma tegin meie viimaseks õhtusöögiks Eestis verivorste ning hapukapsast.“
„Oh, nämma,“ vastasin talle ning hakkasime koos trepist alla kõndima.

Mu ema oli teinud isuäratava roa - kartul, verivorstid, hapukapsas, jõhvikamoos ning joogiks oli isa ostnud kalja. Küünlad põlesid laual ning terve pere oli kodus. Selline koosolemine teikitas minu jaoks jõulutunde, isegi taadu ja vanaema olid kohal.
„Tere väikseke,“ tuli vanaema Helgi minu juurde ning kallistas mind tugevalt.
„Tsau vanaema, nii tore on sind näha.“ tervitasin teda ning kallistasin vastu. „Asume nüüd sööma,“ teatasin ma õhinal.

Istusime kõik laua taga ning sõime ema tehtud maitsvat rooga. Taustaks käis telekast vaikselt rahulik muusika ning kõik rääkisid omavahel midagi.

„Kuulge, ma nüüd lähen ära ülesse enda tuppa. Homme peab vara ärkama,“ tõusin lauast püsti, kui olin söönud ära enda toidu ning läksin tegin veelkorra vanaemale ja taadule kalli. „Head ööd kõigile,“ laususin ning läksin trepist ülesse.
„Head ööd sullegi,“ vastasid vanaema ja taadu, samalajal kui ma ülesse kõndisin.

Käisin ruttu pesus, panin magamisriided selga, võtsin läpaka ning pugesin teki alla. Sirvisin veel üle enda facebooki. Twitterisse kirjutasin ka: „Head ööd kõigile musudele :*. Hakkan teid kindlasti igatsema. Homme ju hispi, sau.“
Sulgesin enda läpaka ning asetasin selle voodi kõrvale põrandale ja jäin magama.

---
Enda arust peatusin liiga kaua pakkimisel, aga ilma selleta ei olnud ka see õige .

Tore näha, et sa selle siiski üles panid
Mulle väga meeldis
Teksti viimases lauses ei tohiks minu teada koma olla, muid vigu vist ei märganud  (tead küll, mida ma mõtlen)
Ja veel ootan uut osa

Nonii, lugesin ka jutu läbi Kuidagi omamoodi on see. Paar väga üksikut viga oli. Lõpus oli see lause:
Sulgesin enda läpaka ning asetasin selle voodi kõrvale, põrandale ja jäin magama.
Selle lausega oli mul nii, et ma sain aru et ta magab maas
Meeldib sõna "et"

Žebra, sinu pärast ma panin selle ülesse tegelikult .
Parandan kohe ära selle väikese koma poisikese .

*Rainbow*, see ongi omamoodi jutt . Kus sa täpselt neid vigu nägid, kirjuta fb'i.

Mulle meeldib, et teile meeldib .
Uut osa võib oodata nädala või kahe pärast, oleneb kuna mul tuju kirjutada on.
(Ps. Esimene osa valmis neti puudumise tõttu )

Edit: Komapoisike parandatud .

Ah, et koma on kohe poisike
Äkki on ta hoopis tüdruk või vanaema/vanaisa  

Keda huvitab, minu jaoks poisike .

Komast nii palju, et kui sa seda poisikesega kokku ei kirjuta, jääb mulje, et komal on poisike. Komapoisike on liitsõna  Üksikuid vigu hakkas osas ka silma, näiteks olid sa kuskil samal ajal kokku kirjutanud.

Mul on ka kassiallergia, kuigi mitte nii hull, et ma üldse kassidega kokku puutuda ei tohiks. Mul lähevad lihtsalt silmad punaseks ja nina nohuseks ja seda ka mitte alati.

Selle jutu tutvustusest vaatasin ma, et sinu peategelase perekonnanimi on Fade. Kuidas seda hääldama peaks, kas eesti- või inglisepäraselt?

Ma ei oska praegu selle jutu kohta midagi arvata, sest selles osas ei toimunud midagi erilist, aga ootan huvi pärast ikkagi järgmist

Ma ise ka kahtlustasin, et see peaks kokku olema kirjutatud, aga kirjutasin ikkagi lahku . Samal ajal jms on minu tüüpilised vead, kirjandites ka kirjutan vahest kokku, sest ma ei tea/mäleta kas need sõnad olid kokku või lahku, aga ma üritan sellest lahti saada.

Kristini kassiallergia peaks olema selline hullem juhtum, nagu näiteks herilaste allergia (üks torge ja siis hapnik hakkab otsa saama vms) .

Fade peaksid hääldama inglisepäraselt, nagu Feid .

Tore teada :), aitäh ka.

Tundub huvitav. Sinu kirjutatut on täitsa mõnus lugeda.

Häiris üks koht: sain ühed kõrvarõngad, ühed helesinised lühikesed püksid. Pole vaja nii palju sõna "ühed". Sain kõrvarõngad, helesinised lühikesed püksid.

Ootan uut! Ja ära liiga kaua ka venita, muidu lähevad eelnevad osad meelest ära. :)

Aitäh sulle, see tuleb vist üks esimesi jutte, mida on ka minul mõnus kirjutada ja pärast üle lugeda (eelmine siia postitatud jutt oli minu jaoks kohutav ja seda igas mõttes , aga vähemalt aitas see mul edasi areneda natukene).

Sõnakordused ning kokku-lahku sõnad on minu tüüpilised vead. Varem olid ka komad, aga nendest olen enamasti lahti saanud .

Üritan . Arvatavasti ilmub uus osa sel nädalavahetusel või järgmine nädal . Palju üritusi on koolis ja ega kodutööd ka vähe ei anta .

Selle jutu esimene osa ja tutvustus tundusid põnevad!
Kindlasti jätka ning ka mina ootan uut osa. Mind need vead väga ei häirinud.
Sellega pean ma nõustuma, et sinu osasid ja jutte on mõnus luged!

Mulle meeldib, kui sulle meeldib, Mustikas .

Järgmine osa ilmub kas laupäeval, või järgmine nädalavahetus (sest pühapäeval tapeeti seina panema ja nädala sees kolimine ).

Aitäh samuti .

Oh, saategi korteri valma? Äge!! Näita siis mulle ka enda tuba, onju? Mida varem seda parem oskan ma ainult osa kohta öelda.

Jaa !
Teen piltii :) ja kunagi tuled külla.

Üritan kirjutada . Koolis ka praegu sada asja teoksil.