Hilinemisega, aga siin see on
.
Ma polnud algul kindel, kas ma üldse avaldan selle siin, aga tänu
®ebrale see juhtus
.
Ootan huviga teie poolset tagasisidet ja kriitikat.
Nautige
.
---
ERILISED KASSID
1.
„Tsau emps,“ tervitasin ema, kui ta vastas telefonile.
„Tere Kristin!“
„Kuule ma tulen hilisema bussiga, mul on vaja paar asja korda ajada enne reisi. Jõuan koju umbes kella viieks.“
„Olgu, selleks ajaks on õhtusöök ka valmis. Näeme siis pärast!“
„Tsau,“ vastasin emale, lõpetasin kõne ning jooksin vihma käest bussijaama, Lõunakeskuse bussi ootama..
Paari päeva pärast lendame perega aastaks Hispaaniasse, sest mu kallil isal, Urmasel on seal mingisugune pikaajaline töö. Algul ma polnud üldse nõus sinna minema nii kauaks, aga üksi ei lubatud mul siia jääda. Kindlasti hakkan ma enda sõpru igatsema, lähen ju uude kooli ka. Pealegi pean seal rääkima koguaeg hispaania või inglise keeles. Kodus jah saan eesti keeles rääkida, aga mujal mitte.
Astusin bussi, mis haises kohutavalt. Jah, ma vihkan bussidega sõitmist, aga mis teha, kui peab siis peab. Istusin ühe vanema naise kõrvale ning jäin ootama kuna saaks sellest jubedast bussist välja, värske õhu kätte.
Jõudsin Lõunakeskusesse, et sealt mõned asjad reisiks osta. Pidin seal ka enda parima sõbra, Mariliniga kokku saama. Ma oleksin tema juurde läinud, aga Marilinil on kass nimega Mirri ja kahjuks on mul kassiallergia.
Kohtumispaigaks leppisime kokku lõunakeskuse juures oleva McDonaldsi ning kell oli täpselt 14:30. Ta oli siin, nagu kokkulepitud. Kuna me mõlemad tulime koolist siis kõhud olid suhteliselt tühjad ning me otsustasime McDonaldisse sööma minna.
Mäkis oli meeletu järjekord, ootasime üle kümne minuti, kuid saime enda söögid ja joogid kätte. Mina tellisin ühe suure McEine ning McSundae, Marilin tellis ka ühe suure McEine ning õunapiruka.
„Kuidas koolis läinud on, mis Andresest on saanud? Lähed kindlalt Hispaaniasse?“ küsis ta, samal ajal süües friikartuleid.
„Koolis on suht norm. Andresega ma enam ei suhtle, sest ta solvus, et ma lähen Hispaaniasse. Vahepeal üritasin ikka vanemaid veenda, et ma ei peaks kaasa minema, kuid ma feilisin täiega. Ülehomme läheme Tallinnasse ning sealt lennukile. Arvatavasti me sel ja järgmisel aastal enam väga ei kohtu,“ vastasin Marilinile. Andres oli minu endine poiss-sõber, kellega ma enam tegemist ei tee.
„Ma loodan vähemalt, et Urmase tööd ei pikendata, muidu jääte te ju sinna kauemaks, mis oleks mulle täielik piin.“
„Marru, pliis ära kurvasta. Skype on ju olemas ning ma hakkan sinuga iga päev suhtlema. Ma isegi hoiatasin Urmast, et minu telefoniarved kasvavad,“ vastasin naeratades talle.
„Kuule Krissu, ma tulen sulle vaheajal külla? Räägin empsiga ja ma usun, et ta on kindlasti nõus,“ pakkus Marilin.
„Ta ei saa keelduda!“„Heh, olgu. Ma arvatavasti ei saa Eestisse tulla sel ajal, kedagi pole nagunii kaasa võtta,“ rääkisin edasi ning hammustasin suure suutäie enda burgerist.
Kui me olime söönud enda eined ning magustoidud, läksime Lõunakeskusesse poodlema. Käisime umbes kuues poes ning ostsime päris palju asju. Põhiliselt mulle, sest ma lähen ju reisile. Ma sain kaks paari päikseprille, ühed olid mustad ja teised kollased, kolm paari jalanõusi, ühed kõrvarõngad ka kollased, kaks kaelakeed, viis pluusi ning ühed helesinised lühikesed püksid ja tumedad teksad. Marilin sai kuus pluusi, kahed lühikesed püksid, kolm paari kõrvarõngaid, päikeseprillid ja kaelakee.
Peale poodlemist oli kell juba neli. Jätsime Mariliniga hüvasti, lubasime üksteisele, et helistame tihti. Jooksin bussile ning jõudsin bussijaama täpselt õigeks ajaks koos enda asjadega.
Buss sõitis umbes pool tundi, ning peale seda olin ma kohal. Astusin bussist välja, ning hingasin sisse värsket õhku. Siin polnud linna kära, autode vihinat. Päike oli ka välja tulnud ning vihm ja pilved kadunud, oli kena sügisilm.
„Oeh, maal on ikka miljon korda parem elada,“ laususin, võtsin asjad ning hakkasin kodu poole jalutama. Ohkasin veel, kui nägin parki, mis oli minu majast viie minuti kaugusel. Seal olin ma väiksemana palju olnud, sain seal tihti sõpradega kokku ning kui tahtsin teistest eemal olla, olin ka seal. Teistele külaelanikele ei meeldinud see park, nad eelistasid kõnniteid. Ma isegi olen matnud enda esimese päeviku sinna.
Jalutasin edasi ning viimaks jõudsin enda asjadega koduni. Kõndisin väravast sisse ja sealt edasi valge ning natukene kulunud välisukseni. Täna pidid tulema uued elanikud maja enne sissekolimist veel viimast korda üle vaatama ning midagi parandama ka vist.
Enam polnud see meie maja, isa ja ema müüsid selle juba kuu aega tagasi maha. Põhjus pidi olema salajane, aga küll ma selle ka teada saan ja kui mulle see põhjus ei meeldi, hakkan mina protestima.
Avasin välisukse, kõndisin koridori ning asetasin enda kotid trepile. Võtsin seljast mantli ning jalast jalanõud.
„Tsau, ma jõudsin koju,“ hüüdsin üle maja, vastu kostis vaikus.
„Huvitav,“ mõtlesin endamisi ning kõndisin elutuppa. Aknast, valgete kardinate tagant välja vaadates avastasin, et ema on koos isa ja uute elanikkudega aias. Lehvitasin emale, kes parasjagu minu poole vaatas. Ema nägi seda ja naeratades lehvitas vastu.
Seejärel läksin ja võtsin enda poekotid hallilt trepilt ning kõndisin nendega enda tuppa, teisele korrusele.
Avasin enda kirsspuidust ukse ning lonkisin enda voodile pikali, kotid viskasin vaibale.
„Ma ööbin siin vist viimast korda, näen neid seinu viimast korda. Ma usun, et sellist tapeeti enam poes ei müüda,“ rääkisin endamisi. Minu hallikasmust roosade lilledega tapeet oli tellitud Rootsist mitu aastat tagasi ning see oli ühest nurgast juba lahti.
„See on tegelikult minu tapeet, mitte nende,“ samal ajal kõndides lahtise tapeedi nurga juurde.
„Mis see siis ikka teeb, las muretsevad uue.“ Tegin esimese tõmbe ning jupp tapeeti tuli seinalt maha. Sellele järgnesid veel kümned tõmbed ning pärast poolt tundi jändamist oli minu ilus tapeet poolenisti seinalt maas.
„Nüüd ma usun, et nad muretsevad kohe kindlasti siia uue tapeedi.“Olin uhke enda tehtud töö üle. Korjasin lahtised tapeedi tükid seinalt ja põrandalt ning viskasin need suurde musta prügikotti, kus oli minu toa asjad ja praht, mida ma ei taha endaga kaasa. Suurem osa asju seal prügikotis olid minu vanad riided.
Läksin paari suure sammuga enda riidekapi juurde. Võtsin sealt suure reisikohvri ning vedasin selle vaiba kõrvale. Avasin kohvri kõik lukud ning olin valmis hakkama pakkima. Ema ütles, et ma ei võtaks väga palju asju kaasa, sest me lähme seal ka poodidesse.
Tegin lahti enda kappide sahtlid ja uksed ning vaatasi mõtlikult kõik asjad üle.
„Kindlasti vajan ma seelikuid ja lühikesi pükse,“ tõstsin kõik enda püksid, seelikud ja kleidid kapist välja ja hakkasin neid sorteerima – osad mis ma võtan kaasa ning osad riided mis jäävad Eestisse.
Kui püksid seelikud ja kleidid olid sorteeritud, oli käes pluuside, pusade, mantlite ja jopede kord.
Ehted, küünelakid, meik ja teised vidinad olid mul ühes suures karbis. Neid ma ei hakanud sorteerima vaid võtsin lihtsalt kõik kaasa.
Ema oli mulle otsinud välja ka kolm väga suurt karpi, kuhu ma pidin panema asjad, mis jäävad Eestisse, linnavanaema juurde.
Kõik ebavajalikud asjad kolme karpi mahutatud ning need uksetaha tõstetud, võis alata Hispaania asjade pakkimine.
Pakkimise vahepeal pidin ma teise kohvri veel juurde võtma, sest muidu ei oleks need riided ja muud asjad ära mahtunud.
„Pakitud!“ hõikasin emale, viskasin põrandale pikali ning ohkasin sügavalt.
Paarikümne sekundi pärast kuulsin samme ning nägin ukselävel ema.
„Oh jummel, kui palju asju. Sa ikka tead, et see reis makstakse meile kinni, isegi kõik poeskäigud.“„Mida päriselt? Miks sa kohe ei öelnud. Saad mulle veel ühe suure kasti tuua emps?“ vastasin emale, ning avasin tühjema kohvri.
„Kohe toon,“ hõikas Katrin ning läks trepist müdinal alla.
Umbes minuti pärast oli ta tagasi suure kastiga. Tõstsin sellelt kaane pealt ning kallasin kohvri sisu kasti sisse. Põhiliselt olid seal püksid ja särgid.
„Nüüd olen valmis,“ ütlesin vaikselt emale ning naeratasin talle.
„Tore, nüüd sööma. Ma tegin meie viimaseks õhtusöögiks Eestis verivorste ning hapukapsast.“„Oh, nämma,“ vastasin talle ning hakkasime koos trepist alla kõndima.
Mu ema oli teinud isuäratava roa - kartul, verivorstid, hapukapsas, jõhvikamoos ning joogiks oli isa ostnud kalja. Küünlad põlesid laual ning terve pere oli kodus. Selline koosolemine teikitas minu jaoks jõulutunde, isegi taadu ja vanaema olid kohal.
„Tere väikseke,“ tuli vanaema Helgi minu juurde ning kallistas mind tugevalt.
„Tsau vanaema, nii tore on sind näha.“ tervitasin teda ning kallistasin vastu.
„Asume nüüd sööma,“ teatasin ma õhinal.
Istusime kõik laua taga ning sõime ema tehtud maitsvat rooga. Taustaks käis telekast vaikselt rahulik muusika ning kõik rääkisid omavahel midagi.
„Kuulge, ma nüüd lähen ära ülesse enda tuppa. Homme peab vara ärkama,“ tõusin lauast püsti, kui olin söönud ära enda toidu ning läksin tegin veelkorra vanaemale ja taadule kalli.
„Head ööd kõigile,“ laususin ning läksin trepist ülesse.
„Head ööd sullegi,“ vastasid vanaema ja taadu, samalajal kui ma ülesse kõndisin.
Käisin ruttu pesus, panin magamisriided selga, võtsin läpaka ning pugesin teki alla. Sirvisin veel üle enda facebooki. Twitterisse kirjutasin ka:
„Head ööd kõigile musudele :*. Hakkan teid kindlasti igatsema. Homme ju hispi, sau.“Sulgesin enda läpaka ning asetasin selle voodi kõrvale põrandale ja jäin magama.
---
Enda arust peatusin liiga kaua pakkimisel, aga ilma selleta ei olnud ka see õige
.