Pimeduse keerdkäigud [1]

Ja, ma tean, et ma kirjutan ühekorraga 1000 järjejuttu, aga mõtteid on palju ja neid muuta ei saa. Mul on selle jutuga plaanid, ja seda esmakordselt. Üritan teha nii mõnesuguseidki käänakuid.


 "Valeria! Tule palun siia!" Olin rahulikult oma toas lugenud, kuni mu nimi mu kõrva puudutas. Midagi head ei pruukinud tulla, sest see oli karmilt ja teravalt öeldud käsk. Või oli see palve? Palun oli ju lauses. Pigem ikka käsk. Hääletoon muudab rohkem kui üks sõna. Pealegi kuulus madal meeshääl mu isale, ja tema ei räägi iial ilusasti. "Valeria!  Jälle sa loed oma raamatuid või?!! Tule kohe siia!" Ohkasin ning koperdasin uksest välja. Hääl kostis köögist, seega ma võtsin suuna sinnapoole.

"Mis on?" uurisin kööki jõudes. Isa vaatas mulle jobu ilmega otse, ise kõõlus tooliga. Sa oled jälle joonud, viis pluss. "Mis.. MIS MIS ON? VOT SEE ON!" Isa lükkas mulle nina ette lahtirebitud ümbriku. Piilusin sisse. Seal sees oli alkoholiplekiga kiri. Võtsin välja ja lugesin:

"Lugupeetud Härra ja Proua Valveküll!

Kirjutame teile, et teatada teile teie tütre põhjendamata puudumist viiel korral
kuus. Edasiste põhjuseta puudumiste korral peame ... "
Ma ei jäänud edasi lugema ning tõstsin pilgu paberilt.

"Kuidas sa saad nii mulle ja emale teha, ah, seleta mulle? AH!" käratas isa. Neelatasin sügavalt ning pühkisin kiirelt soolase pisara, mis suunurgani oli langenud. Koperdasin köögist välja ja läksin Valeri tuppa. Oma väikevenna. Kolme aastase väikevenna.Ta mängis seal ilusti legodega.

Naeratasin ja tegin talle pai. Puudutud kuupäevadel ma vaatasin oma väikevenda, sest ema pidi tööd tegema ja isa oli puripurjus. Ta naeratas mulle oma armsat naeratust.  
"Ralliauto, vaata ma etsahin ralliauto," sõnas ta mulle oma heldel häälel. "Kuule, kas hullumaja tuleb see hullud?" uuris ta minult järsku. "Jõuluvana," parandasin ma teda. "Jah tuleb. Kindlasti tuleb, aga sina mängi edasi, ma toon röstsaiu meile," seletasin ma.
Lahkusin toast. Nagu mul oli õigus, et isa oli läinud. Jooma kuskile kindlasti, kuid see ei omanud hetkel midagi, sest mina suundusin juba hapra hommikuvalguse najal kööki. Panin rösteri pika musta juhtme stepslisse. Võtsin ülevalt saiakapist röstsaia paki ning tõmbasin kinnihoidja ära. Võtsin kaks saia ning panin röstrisse. Sajapaki panin tagasi kappi ja kapi ukse kinni, aga masina panin käima. Võtsin külmikust või ja juustu ning panin kapi peale.

 Saiad hüppasid röstrist välja ja ma panin need taldrikule. Määrisin võid ja panin viilutatud juustu. Selle järel panin asjad külmikusse ja võtsin kaks sooja röstsaia. Suundusin jälle Valeri armsa toa juurde ja viisin ühe temale.

"Noh, kuidas maitseb ka?" uurisin ma uudishimulikult väikevennalt. "Hästi," kostis ta. "No siis on kõik hästi," pomisesin endale ning panin tema ehitatud legotorni veel paar viimast tükikest.

 Järsku kuulsin samme ning esikukapi ukse kriginat. Võtsin Valeri sülle ja jooksin esikusse. "Tsau emps!" tervitasin ema naerusuiselt. "Tere, tere,"  kostis ta rõõmsalt. Ta pani oma jope kappi ning võttis Valeri oma sülle. "Isa on ära, õigus?" uuris ta. "Ja.. ja ta karjus. Ime, kui keegi saja kilomeetri kaugusel seda ei kuulnud," vastasin ma veidi nukralt. "Ära nüüd siin üle ka pinguta, Valeria," sõnas ema.


Pööritasin silmi ning panin selga õueriided. Peamiselt siiski jope, saapad ja kindad. Ei mingeid karupükse, ega sadant kampsunit. Ainult jope, saapad ja kindad. "Tsauki, ma lähen jalutama!" poetasin ma sõnu nagu vigu oma kirjanditesse. Seadsin suuna pargi poole.  Jalutasin vaikselt mööda pargiteed ning istusin. Võtsin välja oma joonistusploki ja asusin joonistama. 

Eemal heitsid mulle pilku viis tumedasse rõivastatud tüdrukut. Pikk must keep ümber pea ja keha. Ei, need ei olnud nunnad.
Inspiratsioonivaesuse tõttu otsustasin lõplikult tagasipöördumise kasuks. Kui ma pingilt tõusin, tõkestas keegi mu tee.

Mind häirisid mõningate lausete algused.
Samuti häiris mind väga see, et sa väljendasid karjumist suurte tähtedega, tegelikult kasutatakse selleks hüüumärki ja otsekõnele saatelauseid.

Otsekõne algab tavaliselt uuelt realt, nii on ka parem lugeda . Mõned kirjavead olid samuti.

Muidu tundub üpris põnev jutt. Loodan, et sa selle ikka lõpuni kirjutad .

(Muideks, kui sul on mõni idee, siis sa ei pea sellest alati pikka juttu kirjutama. Sa võid ka sellest lühijutu teha .)

Ootan uut osa :).

Harjumus xd.
Tegin wordpadis, seega jh, ma ei tea need läksid imelikult. Üritan kirjutada.

Siis see oleks vast maailma pikeim jutt.
See mida Valer ütles, ta ei öelnudki seda ilusalt vaid ütleski ubes ehtsaksin vms