Vabatahtliku seiklused

I Peatükk- Algus

Ma teadsin, et Tema on see õige, ma tundsin seda. Tema meresinised silmad, peaaegu õlgadeni ulatavad juuksed ja kuidas ta riides oli..hämmastav. Nagu oleks ta pärit teisest ajastust. Jälgisin tema liigutusi, nii graatsilised nii ingelikud. Ma teadin, et ma pean Temaga rääkima minema, vähemalt pean tere talle ütlema. Hakkasin poisi poole liikuma, kuid järsku tõusis ta püsti ning hakkas hoones välja minema. Tõstsin tempot, et järele jõuda. Olin peaaegu poisi seljataga kui ta järsult ümber pööras ning küsis: ,,Miks sa mind jälitad?“
Olin ehmunud, teadsin, et ma ei saa mingit lolli vabandust välja mõelda. ,, Mõtlesin tere öelda.“ Vastasin ma. Teadsin, et jätan rumala mulje.
,,Ahsoo, tere!“ ütles poiss järsult ning kadus nurga taha. Tahtsin talle järele minna, kuid ma ei saanud sellega riskida, et tüüp arvab, et ma jälitan teda. Ma ei saanud nii rumal olla. Kuid ma pidin teada saama, kas ta on veel seal. Piilusin nurgataha, kuid ta oli läinud. Olin üksinda linnas, mida ma isegi ei tundnud. Olin paar päeva tagasi saabunud siia ning kõik oli minu jaoks alles võõras. Pidin ööbimiskohta tagasi saama.

Ööbimiskohaks oli väike onn mere ääres, milles ma algul pidin ööbima. Kuna tulin Uus-Meremaale vabatahtlikuks ning mu tööd olid erinevad ja erinevates kohtades, pidin pidevalt kolima. Nii siis oli esimeseks peatuseks väike onn mere ääres. Kuid hetkel olin ma linnas ega teadnud, kuidas ma sinna üksinda tagasi saan. Olin tulnud koos teiste vabatahtlikega Auclandi nö. Ringkäigule ja õhtustama. Kuna mulle meeldib üksinda ringi uitada, siis vabandasin nende ees ning läksin linnaga tutvuma. Paraku ei märganud kui hakkas pimedaks minema. Kahjuks ei mäleta täpselt teed, mida kaudu me tulime. Jah isegi mina oma ideaalse tee mäluga tütarlaps ei mäleta, mis teed mööda me linna tulime ning kuidas tagasi saab.
Vabandust, ma ei ole ennast veel tutvustanud. Minu nimi on Erica. Erica Linova. Nimelt olen 18-aastane ja otsustasin peale gümnaasiumi tulla Uus-Meremaale vabatahtlikuks. Oli soov tulla aitama selle riigi imelist loodust, mida kohalikud suure hingega hoiavad ning päästa hädasolevaid loomi. Ise olen pärit Eestist. Väike riik, kelle naabriteks on Idast Venemaa, Põhjast Soome ning lõunast Läti. Väike Baltimaa riigike.

Kuna Eesti elu tundus minu jaoks liiga igav, siis otsustasin tulla seikelma. Seiklus on minu teine nimi. Asi ilma milleta ma ei saa elada, elu peab olema huvitav ning kodus istumine või tavapärase rutiinse elu elamine ei ole seda kohe kindlasti. Seega oli minu kindel otsus minna Uus-Meremaale vabatahtlikuks.
Lõpuks oli see päev käes, mil sain minna lennukile ning jätta oma senine elu selja taha. Olin suundumas Uus-Meremaa poole. Kuna Eestist ei olnud ühtegi otselendu Uus-Meremaale, siis tuli minna sinna ümberistumistega. Esmalt lendasin Helsingisse sealt Shanghaisse ning lõpuks Aucklandi.
Shanghais pidin peaaegu lennult maha jääma kuna kohtusin ühe noormehega. Ilusate siniste silmadega, tumedate juustega ja oi kui hästi lõhnas.
Istusin terminalis ning ootasin oma lendu. Kirjutasin parasjagu märkmikusse toimunust, kui üks noormees mu kõrvale istus ja ümbert kinni võttis. Pidin ehmatusest karjuma hakkama, kuid sain enne karjatuse alla suruda. Vaatasin noormehele suurte küsivate silmadega otsa.
Noormees küsis, kas kõik on korras. Noogutasin. Olin ikka veel hämmingus. Seejärel andis ta mulle sule. See oli nii ilus sulg- helesinine ja helkiv. Asetas ettevaatlikult selle minu peopesale ning sosistas kõrva ,, Hoia seda alati enda lähedal, vaata et sa seda ära ei kaota, muidu kaotad ka armastuse“. Ta embas mind uuesti ning kadus sama kiirelt kui oli ilmunud. Olin hämmingus ja samas tegi see mulle nalja.
,, Kaotan armastuse, kas ta teeb nalja või? Mul ei olegi kedagi, keda ma armastan või armastada võiksin, kuidas ma peaksin saama selle siis kaotada?“ Olin endiselt hämmingus.
Kehitasin õlgu ning panin sule märkmiku vahele. Siis hüütigi lend Aucklandi välja. Ma polnud tähele pannudki, palju kell oli. Noormees röövis minu tähelepanu. 5 minutit oli lennu väljumiseni. Jooksin kiirelt oma asjadega check-in –i ning kiirustasin lennukisse. Kui olin mugavalt ennast sisse sedanud, võtsin välja märkmiku ja imetlesin seda sulge. Sulg kumas mu käes. Kõlarites käskis hääl turvavööd kinnitada ning valmistuda õhkutõusuks. Panin kiiresti sule uuesti märkmiku vahele ning pistsin märkmiku kotti. Lennuk tõusis õhku.

Ma ei tea, aga algus ei köitnud kuidagi. Kes Tema? Kus tegevus toimus? Kõik oli nagu vuh vuh ja läbi. Ainult lollid tüdrukud jooksevad poisile järgi, eriti võõrale, et tere öelda.
Ausalt öeldes ei saanud ma siin osas millestki aru.


Mõte on muidugi hea. :)

Cilen- Esimene lõik on lõik sellest kui Erica kohtub tulevase poisiga, see on lõik hilisemast, selleks lähemalt ei mainigi poissi ega midagi.
Kaks esimest lõiku ongi sellest, kui peategelane juba Uus-Meremaal on..ja siis algab jutt :)
Loodan, et hiljem on juba aru saadavam :)

"Blablablaaa," vastasin ma.

Ilmakaared kirjutatakse siiski väikse tähega kui nad just kuskil nimes pole, nt Ida-Virumaa.

Peaksid töötama oma lausete kallal. Praegu jätavad mõned neist veidra mulje ja kipuvad olnud mõtteid kordama.