Ise

Jah, mul käivad väärakad tujud. Eriti öösel. Ma kirjutasin selle imeliku näidendi sarnase asja öösel kell kolm. Jube.
Ilmselt te ei saa sellest aru nii nagu mina sain, aga noh las olla. Las ta olla.

Ise


Pime lava. Äkitselt ilmub keskele valge valgusvihk, mille sees seisab musta korralikku ülikonda riietatud mees. Ta vaatab kivistunult otse ette.
Mees ängistunult peaaegu karjudes endale etteheitvalt: Ma ju hoolisin!
Tema valgusvihk tumeneb ning ilmub uus veidi erksam valgusvihk temast tagapool, umbes kaheksa-üheksa meetri kaugusel mehest, mille sees seisab valgesse liibuvasse kostüümi riietatud inimene. Ta seisab kangestunult mehe poole kummargil, justkui ründavas asendis.
Inimene põlastavalt sisistades: Hoolisid või mitte, vahet pole märgatagi.
Tema valgusvihk kustub ning ilmub teine teiselpool meest, samuti kaheksa-üheksa meetri kaugusel, mille sees seisab samasugune inimene, kellel on käed rinna peal ristis ning pea vaatamas meest.
Inimene pilkavalt: Isegi hoolida ei oska.
Ka see tumeneb ning ilmub uus mehest eespool, kaheksa-üheksa meetrit eemal, mille sees on jällegi selline inimene. Ta lamab külili maas, pea ühele küünarnukile toetatud ning otse ette vaatamas.
Inimene põlastavalt ja vihkavalt: Inimene või asi.
Jällegi vihk kustub ning ülikonnas mehe oma muutub hallikast taas erkvalgeks. Mees hoiab peast kinni nagu üritaks kõrvu katta.
Mees veelgi ennastvihkavamalt: Ma ju tahtsin head!
Ütlemise ajal sirutab ta käed õigustavalt välja ning jääb justkui kaitset oodates ängistunult näoga kaugusesse vaatama. Mehe valgusvihk muutub hallikaks ning samal ajal ilmub valgusvihk peaaegu mehega samaljoonel, kuid temast seitse-kaheksa meetrit kaugemal. Sees on jälle see sama inimene. Ta seisab nagu toetuks õliga vastu nähtamatut seina käed kõhu peal ristis.
Inimene etteheitvalt, kuid samas veidi targutavalt: Tahta võib ju alati. Teod loevad.
Tema valgusvihk kustub ning avaneb järgmine samuti temast seitse-kaheksa meetrit eemal. Valgusvihus olev inimene istub rätsepaistes maas ning silmitseb meest.
Inimene mehe üle põlastavalt irvitades: Aga need jäid sul vist seekord sooritamata.
Valgusvihk kustub ning süttib teine teiselpool, endiselt mehest seitse-kaheksa meetrit eemal, kus seisab samasugune inimene käed rinnal ristis kehaga mehe poole pööratud.
Inimene justkui nalja heites: Või mis?
Mehe valgusvihk muutub taas erksaks ning seal seisab mees endiselt käed ees ja nägu kaugusesse suunatud.
Mees ängistunult, kuid samas veidi õigustavalt: Ma ju proovisin!
Lõpus põimib ta käed kaitsvalt enda ümber ning jääb abitult põrandat vaatama. Tema valgusvihk muutub taas hallikaks ning samal ajal ilmub temast kuue-seitsme meetri kaugusele valgusvihk, kus seisab valges inimene käed puusas.
Inimene justkui lollust uskumata: Ja sa arvad, et sellest piisab?
Valgusvihk kustub taas ning ilmub mehest teisele poole, kuus-seitse meetrit. Inimene seisab seal mehest vastassuunas seistes, käed rinnal ristis ning pead uskumatult raputades.
Inimene põlastavalt ning vihkavalt: Idioot.
Vihk kustub ning mehe oma muutub heledaks. Mees on endast veelgi tugevamalt kinni võtnud ning on juba natuke küürus.
Mees veidi julgemalt, kuid endiselt veidi arglikult: Mida ma oleksin pidanud siis tegema?
Tema vihk muutub hallikaks ning temast neli-viis meetrit eemal ilmub uus vihk. Inimene seisab käed mehe poole välja sirutatud, justkui seletaks.
Inimene iga sõna rõhutades ning kõike väga selgelt hääldades: Midagigi tegema.
Vihk kustub ning järgmine avaneb neli-viis meetrit vasakul. Inimene lesib selili demonstratiivselt põrandal, käed pea all ning jalg üle teise.
Inimene etteheitvalt ning iga lause viimaseid sõnu rõhutades: Mitte lihtsalt olema. Mitte lihtsalt lootma, et kõik saab ise korda. Midagi tegema.
Valgusvihk kustub ning mehe oma muutub jälle heledaks. Mees on kükakil ning hoiab kätega põlvedest kinni.
Mees justkui öigustavalt, kuid on arusaada, et ta on alla andud: Ma ju tegin.
Tema valgusvihk muutub taas hallikaks ning ilmub uus temast kahe-kolme meetri kaugusel. Seal sees olev inimene toetub seljaga vastu nähtamatut seina ning hoiab käsi rinnal ristis.
Inimene üllatust teeseldes: Mida sa tegid?
Valgusvihk kustub ja süttib uus teiselpool, kaks-kolm meetrit mehest. Inimene istub rätsepaistes pead kätele toetades.
Inimene nagu seletaks midagi lahti ning rõhutades sõna "kasulikku": Mida sa kasulikku tegid?
Vihk kustub ning mehe oma muutub jälle heledaks. Mees istub põlvili, käed õigustavalt ette sirutatud.
Mees õigustavalt: Ma hoolisin. Ma tahtsin head. Ma proovisin.
Mehe käed langevad alla ning vihk kustub. Ilmub uus peaaegu tema kõrval, meetri kaugusel. Inimene selle sees seisab käed seletust nõudvalt ees.
Inimene seletust nõudvalt, kuid samas ka pilkavalt: Ja kuidas see kasulik on?
Valgusvihk kustub ning ilmub uus teiselpool meest, meetri kaugusel, kus sees on kõndimise asendisse kangestunud inimene.
Inimene alustab köndimist ringiratast ümber mehe ning jutustab nagu lapsele iga sõna korralikult (eriti lause lõppe) välja hääldades: Sa pead midagi tegema, mitte passima ja lootma, et kõik juhtub ise. Sa pead tegusid tegema. Lihtsalt istumine ja lootmine ei tee midagi, see ei muuda midagi. Kui sa tahad, et midagi muutuks, pead ise midagi tegema. Pead ise vaeva nägema. Praegu pole sa väärt isegi inimese tiitlit. Sa oled lihtsalt üks laisk oskamatu olend. Parem oleks kui sind poleks. Oleks vähem laiskust.
Valgusvihk kaob ning mehe oma muutub jälle erksaks. Mees istub rätsepaistes, hoiab pead kinni ning vaatab põrandat.
Mees kurnatult ja nagu ta olekski viimase usu endasse kaotanud: Mida ma elus nii valesti olen teinud? Miks just minu elus kõik nii valesti on läinud? Miks just minul?
Valgusvihk tumeneb ning tema põhiliselt kõrval, poole meetri kaugusel, ilmub uus. Inimene seisab vaadates all istuvat meest põlastusega.
Inimene põlastavalt: Sa oled ise selles kõiges süüdi.
Valgusvihk kaob ning mehe oma heleneb taas. Mees on külilil n-ö looteasendis.
Mees ohkab kurnatult: Millega ma selles kõiges süüdi olen?
Tema vihk tumeneb väga vähe ja jääb enam-vähem sama heledaks. Tema täpselt kõrval ilmub valgusvihk. Inimene seal sees on ründavas asendis.
Inimene meest jalaga lüües: Oma laiskusega.
Valgus ei kustu ning inimene jääb kangestunult seisma. Seejärel ilmub samasugune teiselpool meest. Inimene on enam-vähem samas asendis.
Inimene meest jalaga lüües: Oma oskamatusega.
Jällegi inimene kivistub ning ilmub uus.
Inimene jällegi meest jalaga lüües: Oma negtiivausega.
Inimene kivistub ning ilmub uus.
Inimene jalaga meest lüües: Oma halva iseloomuga.
Inimene kangestub ja ilmub uus.
Inimene jalaga meest lüües: Oma lollusega.
Kangestub ja ilmub uus.
Inimene jalaga lüües: Oma saamatusega.
Kivistub ja ilmub uus.
Inimene jalaga meest lüües: Terve endasuguse kohutava inimesega.
Kivistub. Mees tõuseb korraks istukile ning vaatab igatsevalt kaugusesse.
Mees lõplikult: Aga ma ju tahtsin head.
Mees vajub tagasi põrandale ning Inimesed viivad ta ära.