Õpilane lastevanemate koosolekul. (1. osa; Lõpetatud!)

Üks kõne, mis koolis teha tuli...


Tere!

Minu nimi on Sille ja ma tulin täna teile rääkima õpilastevahelistest suhetest. Kuna olen ka ise õpilane, tean nii mõndagi viimasel ajal kajastust leidnud intsidentide varjukülgedest.

Ma usun, et me kõik mäletame eelmisel nädalal aset leidnud sündmust, kus viiendik trepist alla ´kukkus´ ning käeluu murdis. Peagi selguski, et lugu polnud väga süütu - tuli välja, et Lauri lükkasid alla kaks üheksandikku. Kuna pealtnägijaid polnud ja need kaks poissi üles ei tunnistanud, jäi kõik sinnapaika. Kuid kas see on õiglane?

Täna tahaksingi arutada koolivägivalda tema igast küljest.
Niisiis, teema juurde.

Koolivägivald on absoluutselt kõikide koolide probleem. Igas koolis on keegi erinev - kas oma pangaarve suuruse, pere või õppeedukuse poolest.

Vägivalda on kahte liiki - vaimset ja füüsilist.

Sageli kipuvad paranema vaid füüsilised haavad, kuid needki võivad ajapikku muutuda vaimseteks.

Iga päev kiusatakse kedagi teie lastest ning ka teie lapsed on need, kes kiusavad. Tuleks mõelda taoliste asjade põhjustele. Ma ei soovi kedagi solvata või end halvasti tundma panna, kuid ma arvan, et kõigi teiste võimalike põhjuste seas on ka keskkond, kus on kasvatud. Vanemad on kõigile eeskujuks ning mööda nende ettetallatud rada käib inimene oma esimesed eluaastad.

Kuigi areng käib läbi elu, muutub inimeses vähe. Tema mõttemaailm ja maailmavaade võivad muutuda, kuid selle taga on ikka see sama inimene. Mälestused tuhmuvad, kuid ei kao. Ei loe, kas inimene muutub paremuse või halvemuse poole. Halvad ja ebameeldivad asjad jälitavad meid kogu elu, jättes psüühikasse oma jälje.

Mida ma öelda tahan, on, et me peaksime jälgima ja suunama end ümbritsevaid inimesi, et nad kasvõi natukene rohkem oma tegudele ja nende tagajärgedele mõtleksid. Kuigi me ei saa muuta inimest ennast, võime panna teda mõtlema. Ja see mõtlemine, austatud lapsevanemad, peab algama teist.

Tänan!

Vägagi mõtlemapanev. :)

:)

Õps tahtis mind vahepeal sp lastevanemate koosolekule rääkima saata.. Õnneks oli see lause, mis vaid korra üle ta huulte veeres.

Sa siis ei käinudki? See oleks küll need vanemad mõtlema pannud, millised koletised nende lapsed olla võivad Või siis et just nende lapsi võivad piinata teiste kurjad sõnad või valusad jalahoobid. (Kahjuks jälle ise kogenud mõlemat, kuigi seda on pea kõigiga juhtunud) Ja just tihtipeale mõtlevad nad, et see läheb nagunii üle ning ei võta seda probleemi tõsiselt. Halvimal juhul võib see aga viia enesetapuni, või, nagu Soomes, ka kiusajate tapmiseni....Tegelt on see väga tõsine teema, kuigi seda nii ei võeta millegipärast...

Ei käinud.

Kuid jah. Suurem osa inimestest peavad seda ära leierdatud teemaks. Kuid minu arust on teemasid, mille leierdamisest ei saa kunagi küllalt.

Ja mul on kohutavalt kahju! Mind ennast noriti väiksena pidevalt... nüüd õnneks on suureks saadud. :)

See oli väga hea.
Ma tunnistan üles, et mind piinati alates esimesest klassist. Mu klassis oli üks tüdruk, kes kõik teised tüdrukud minu vastu üles ässitas ja lihtsalt... pani ka klassivennad mind norima ja peale neljandat klassi läks see tüdruk koolist minema. Siis teises koolis, kuhu ma peale viiendat läksin, oli mu klassis üks poiss, kes mind juba algklassides kiusas ning seal ta vaid jätkas. Kuni 9. klassi lõpuni kestis selline piinamine. Noh, seda ei juhtunud küll iga päev, kuid isegi kui keegi mulle midagi ütles oli mul nii halb olla (vastuhakkamisest polnud kasu, sest siis läks asi hullemaks isegi). Ma võiks niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua rääkida, mida kõike mulle tehtud on kuid vaevalt, et keegi viitsiks seda lugeda.
Aga jah, praegu on kõik enam-vähem suureks kasvanud ja ma olen ise ka palju julgem ning kaitsen end.
Igatahes kehtib minu puhul selline lause: Ma unustan aga ei andesta mitte iial. Ja nii ongi.

Selline asi on... vastik, väga. Mul endal oli ka algklassides probleeme... siiamaani tglt. Kuigi nüüd suudan ma selliseid asju muigega vastu võtta. Sest noh, come on, kui 3 aastat hiljem mulle tänaval üht fraasi, millega ma kunagi ühe tüübi suu totaalselt lukku panin, (kahe inimese poolt) veel järgi karjutakse, on see lihtsalt... jamh.

Aga jah... üldiselt peaks olema nii, et mida aeg edasi, seda paremaks peaks minema...

Ja kui end vabalt tunned, võid sellest siin rääkida. (:

Ja vabandust... ma enne tõesti ei näinud, et siia kirjutanud olid, (A)

Min noritakse ikka veel, sest ma õpin hästi. Mitte küll iga päev aga on üks klassiõde. Ühel päeval on suur sõber ja järgmisel päeval tuleb kallale. Ma ei kujuta ette mis tal viga on sest me lähme juba kaheksandasse. :S Ma olen enda klassis kõige noorem ja arvab, vist et kõige nõrgem. Aga vut ei ole. Mind on noritud esimesest klassist peal, küll riiete, hammaste, juuste, asjade ja õppimise pärast ja mu vanematel on täiesti savi. MA olen nuttes koju tulnud ja nemad ainult naeravad ja ütlevad: Küll see periood üle läheb. Loodame, aga vaimsed armid jäävad ikka. Ja no lohutada võiks ka. Loodan, et keegi viitsis selle läbi ka lugeda.

Hah... õppimine. Minu suhteliselt hea õppimisega on kaasnenud lihtsalt see, et inimesed tahavad kogu aeg abi ja siis kui kellelgi töö minust paremini läheb, on suud kõrvuni. (Kuigi viimastel aastatel ma enam puhas viieline pole olnud.) Põhikoolis oli veel see, et kui poisid töid laiali jagati, siis 3ga oli nii, et vangutati pead ja öeldi, et järgmine kord läheb paremini... Või siis üks tüüp hüppas alati rõõmust õhku: Ma olen Sillega samal tasemel! xD Viiega oli lihtsalt see, et noh, tubli.

See on jama, et vanemad ei toeta. Seda läheks vaja. Aga loodan, et sul on see-eest häid sõpru. :)

Minu puhulpolnud asi õppimises või selles, et kas mul on paremad asjad kui teistel vaid... nad olid nagu lihtsalt kadedad. Mu sugulased ei saanud ka sellest aru, kui ma neile rääkisin. Näiteks kui ma uude kooli läksin, siis mu vanaema kuulis kuidas ühed tüübid olid rääkinud midagi sellist, et a'la "see ilus tüdruk on nüüd meie koolis". Noh, kui sa kuuled midagi sellist kedagi rääkimas, siis on ikka reaktioon selline, et kas tõesti? Aga kui see oligi nii siis oleks mul pidanud olema ka nii palju sõpru, et ma ei suudaks neid kokku lugedagi. Mul on PALJU TUTTAVAID, kuid PÄRIS ÕIGEID SÕPRU, keda USALDADA kõigest ühe käe näppude peal üles lugeda. Mulle teeb haiget see, kui ma mõtlen, et mul ei ole sõpru selle pärast, et ma näen hea välja ja mind kadestatakse selle pärast. Jumal küll, maailm on minust ilusamaid inimesi täis ning tegelikult on iga inimene ilus. Näiteks mu klassiõde, kellega ma alguses läbi sain, jättis otsekohe minuga vahe sisse (ei rääkinud vastu jne.) kui ma ühe klassivennaga üsna hästi läbi hakkasin saama. Tüüp kutsus mind isegi välja, kuigi ma arvasin, et ta teeb nalja (siit on nagu kerge järeldusi teha).
AGA AUSALT, sellise asja pärast niimoodi käituda?
Kui nüüd sõpruse-teema juurde tagasi tulla, siis kõik see vaimne vägivald klassi- ja koolikaaslaste poolt on päris tugevaks teinud (ma ei hakka siin rääkima, mida kõike mulle tehtud on).
Kuid usaldan ma väga väheseid inimesi. Ja mingil määral on mul mineviku tõttu ka väga raske end uutele inimestele avada, sest ma kardan, et mulle tehakse haiget.
Ma mäletan, et ma lugesin rate.ee'st kunagi kellegi päeviku sissekannet, kus ta arutles selle üle, et miks inetute piltide komentaarideks kirjutatakse a'la "Sa oled jumalik!" jne.
Et inetust saab ilus, kuid ilus ei ole kaunis.
That's weird... I think.

Ilu pärast nö naerualune olla... *kortsutab kulmu* Koledad on naerualused, ilusad on naerualused... Täiesti absurdne. Kadedus... no jah... sellist asja võib juhtuda, kuigi ma sellist asja isiklikult ette ei kujuta. Oleks siis mingi, et sellega kaasnevad hullud privileegid, kuid... nii noores eas ei tohiks ju nii veel olla.

Mina olen ise lõputu usaldaja. Viimasel ajal on hakanud tõrkeid esinema... Aga kogu aeg avan end täiega. :S Saan oma vitsad kätte, lähen sama targalt edasi... Üks kord üks tüüp ütles, et imetleb mind selle avatuse eest, aga... ma ei tea. Ta ise suht kinnine enamus inimestega... ja see on minu meelest parem kui selline avatus, et astud bussi peale ja tuled maha uue parima sõbraga. (Mis muidugi on ka tore - nii kergelt sõpru soetada.)

Ma selle sissekande poindile ei saanud pihta...

*naerab*

Et kuna NP on põhimõtteliselt läbi. Finaal on ligi, kuid tänu mu %&/%¤##¤%&%¤#"" arvutile ... Igatahes tuli mulle külla inspiratsioon ja ma sain niiiiiii superhea idee, et panen selle kirja ja kunagi hiljem võib-olla topin ka siia üles. Enne lõpuni jõudmist mitte, sest siis on vähe pingevabam selle kirjutamine. (Tahaks ikkagi sellega ka lõpuni jõuda)
Kuna pealkiri puudub, kutsun ma seda hetkel lihtsalt "Raamatuks"
Aga jah, palju mõttetööd on veel teha

JA SU ÜLEJÄÄNUD TUHAT JA ÜKSSADA KAKS JUTTU??? xD
Muidugi mul hea meel, et uue asja üles paned.

Issand, ära tuleta meelde. Oleme ausad- need lõppeks tüüpiliselt, kuid see mõte... See ei ole tüüpiline. Vähemalt minu jaoks hetkel mitte. Seepärast ma tahangi sellega tegeleda.
Kuid ma pean oma lubadusest kinni ning kirjutan selle enne lõpuni, kui siia postitama hakkan. Siia võib see ilmuda näiteks aasta pärast...

Oh god.
Aga mis on tüüpiline?

Koos, lahku, koos, lahku, kellegi teisega olemine, lahku ja siis eksiga kokku ja HAPPY END.

Okei... see tõesti on tüüpiline.
Aga seda on nii armas lugeda.. xD