Aeg

Jah, öösiti, just enne kooli, on mul sellised mõtted. Loomulikult pole mul siis und. Ja mida ikka öö otsa teha...? XD
Tegelikult pole see mõte mul uus ja on piinanud mind juba sügisest saati, aga mul pole olnud veel sobivat tuju ja sobivat aega (xD) selle kirja panekuks. Jutt ise ei tulnud mul hästi välja ning ma ei suutnud oma ideed edastada nii hästi nagu olin plaaninud. Paremana oleks ta ilmselgelt parem olnud. Aga eks harjutamine teeb meistriks.

Aeg

Minevik - möödanik, mida me ei saa muuta. Tulevik - aeg, mida me saame veel muuta. Ja olevik - aeg, mis eile oli veel tulevik, kuid homme juba minevik. Täna me veel saame seda muuta, kuid homme on kõik läinud. Homme on sellest järele jäänud vaid mälestus. Tühipaljas mälestus ja ei midagi muud. Ja nii need päevad kogunevad, lähevad aina edasi. Muutuvad minevikuks. Seda kuni päevadest saavad juba nädalad, nädalatest kuud ja kuudest aastad. Aeg möödub. Ja meie ei saa midagi teha.
Kunagi, nii kaua aega tagasi, et ma enam isegi ei mäleta seda, oli see kõik minujaoks vaid üks jutt, mida teised, enamasti mu töökaaslased, rääkisid. Loomulikult ma ei arvanud, et minuga võiks midagi sellist juhtuda. Nii arvasid ka kõik teised. Vähemalt nii kaua, kuni see nendega juhtus. Ma olin nagu kõik teised. Tegelikult olen siiani. Kõik muutuvad selliseks. See on loomulik.
Nüüd on mu ajus enamus asjad teisiti. Nagu kõikidel. Selline sündmus paneb ellu teisiti suhtuma. Mitte ainult ellu vaid ka endasse ja enda lähedastesse. Inimestesse üldiselt. See paneb kahtlema. Tekitab sinus täielikku segadust peaaegu kõige üle. Elu üle.
See hommik, jah, just hommik, oli nagu kõik teisedki. Mis olekski pidanud teisiti olema? See oli ju lihtsalt üks sündmus. See ei muuda ju tervet päeva. See muudab terve elu.
Ma istusin pahaaimamatult oma mugavalt nahktoolile ning viisin pilgu raudteele. Mu tööpäev oli algamas. Kõige varajasem ja ühtlasi ainuke hommikune liin maakolkasse. Sellega sõidavad ainult vanainimesed, kes on öö oma lapse või lapselapse juures linnas, Tartus, veetnud. Mõttetu. Aga mis mul üle jääb? Töö on töö. Pealegi on see ju üsna mugav töö.
On teisipäev, väljas on soe nagu varasügisel ikka ning päike on taevas. Lehed veel ei lange, kuigi sellest pole vahet. Siin rongis on kõik ikka samasugune. Vihma ka ei saja. Lund ka mitte. Kõik on nagu tavaliselt.
Alustan sõitu. Täpselt õigel ajal. Muidugi küll mitte sekundi pealt, kuid vähemalt õigel minutil. Keegi maha ei jää. Vähemalt mitte napilt. Rööpad mööduvad ja mööduvad. Täpselt nagu aegki. Olen juba jõudnud sillani, millelt paremale vaadates võid näha imeilusat vaadet Tartule. Või pigem Riia maanteele. Kuigi võib ka imetleda rööpaid. Neid on siin üpris palju, kõik üksteise kõrval ning minemas paralleelselt kaugusesse. Lõpmatusse.
Inimestele meeldib rongiga sõita. Rohkem kui bussiga. Vähemalt enamustele. Nii ka mulle. Rööpad on midagi vägevamat kui lihtsalt tee. Tundub täiuslikum ning vanem. Kuigi tegelikult ei ole. Rööpad tunduvad lõpmatud. Kuigi ka seda nad pole. Elu on täis valesid, mille najal me elame. Nii on kergem. Enamuste jaoks.
Kirsi. Rong peatub, seda minu käsul. Uksed avanevad, kuid sedagi minu käsul. Inimesed sisenevad, õnneks mitte minu käsul. Ning uksed sulguvad taas minu käsul. Rong sõidab edasi. Minu käsul. Ma juhin seda kõike. Ma saaks nii palju halba teha. Kui ma tahaks. Aga ma olen inimene. Ja reisijad on inimesed ka. Me oleme ühesugused. Miks ma peaks tahtma neile halba?
Jällegi rööpad mööduvad minust nii vasakul, paremal kui ka minu enda all. Rongi all. Kaugenevad minust. Kuigi tegelikult on nad ühe koha peal. See, kes liigub olen mina. Jällegi üks vale. Vale, mille olemasolust me teame, kuid endiselt kasutame.
Vaatan nüüd otse ette, harjumusest. Ma olen seda teed sõitnud aastaid. Õnneks mitte aastakümneid. Tee on mulle tuttav, peatused on mulle tuttavad ja isegi inimesed, osad neist, on mulle tuttavad. Kuid loodus pole. Asi, mis peaks olema koguaeg muutumatu, püsiv. See on ju loodus. Olenemata sellest näen ma täna jälle üht uut lilledest rööbaste kõrval. Väike ning mõttetu asi? Ei, minujaoks mitte. Eile seda veel ju polnud ning homme seda enam ju ei ole. Miks mitte talle tähelepanu pöörata? Meie, inimesed, ju tahame, et meile tähelepanu pöörataks olenemata sellest, et mõnikümmend aastat tagasi meid ei olnud ning mõnekümne aasta pärast meid enam pole. Kõik on mööduv nagu aeg. Miski ei püsi igavesti.
Peale lille märkan veel midagi uut, mida ma pole varem näinud - väike siluett ees. Rööbastel. Mis see on? Rong läheneb sellele ja nii ka mina. Siluett muutub suuremaks ning täpsemaks. Asjad jooksevad mu peas paika. Kiirus on suur ja mina olen aeglane. Vilets. Ma ei suuda midagi ta heaks teha. Rong peatub liiga hilja ning väike siluett ei tee enda päästmiseks midagi. Kõik on läbi.
Mina olen veel elus, erinevalt mõnest minu ametivennast. Alguses, natukene aega pärast seda sündmust, tundsid loomulikult mulle kõik kaasa, lohutasid ja aitasid, kuid nüüd. Inimesed arvavad, et see läheb üle. Aga ei lähe. Ma tapsin inimese! Täpselt samasuguse inimese nagu mina ise. Inimese, kellel oli sellest maailmast kõrini. Ilmselgelt teiste inimeste pärast. Teiste täpselt samasuguste inimeste pärast. Ja siis ta tuli ja oligi kõik. Temajaoks.
Aga minujaoks ei olnud ega ole ka praegu. Mina ei saa enam surra. Ma olen oma elu sidunud. Sidunud inimestega, kes on mulle tähtsad. Muidugi võin ka mina seda teha - minna ja rikkuda jälle ühe endasuguse elu ära-, aga mina ei saa. Ma ei suuda. Ma ei taha kellelegi sellist elu. Sellist kogemust.
Enam ma rongiga ei sõida. Üldse mitte. Ma ei suuda. Tegelikult on see minust rumal vältida asja ainult tühise sündmuse pärast, kuid ma ei suuda olla rööbastel ja teada, et keegi on minu alla jäänud. Igaveseks.