2014. aasta

26)

Pealkiri: Sanctuary (Wicked Lovely: Desert Tales #1)

Autor: Melissa Marr

Lehekülgede arv: 176



Minu arvamus: Ma ei saanud paljudest asjadest aru, sest mul on terve "Wicked Lovely" sari lugemata, aga see graphic novel paelus mind oma ilusa välimusega. Tegelased olid tõesti väga ilusalt joonisatud, kuigi Jayce oleks võinud olla natuke mehelikum ja see armumine seal lõpus oli ka natuke liiga kiire.

Hinnang: 6/10.

27)

Pealkiri: Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Autor: Indrek Hargla

Lehekülgede arv: 405



Sisu: Tallinn, a.D. 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Üks saladuslik juhtum näib segavat valminud kloostri sisseõnnistamist ja selle lahendamiseks on kokku kutsutud kümme meest, kes kokku mõistavad seitsetteist keelt. Teel kloostri poole satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik.

Minu arvamus: Ma tahtsin seda juba ammu uuesti lugeda, aga varem ei jõudnud, enne kui tuli üks sobivalt vihmane ilm. Teades, kes on tapja, oli seda raamatut palju huvitavam lugeda, sest ma hakkasin märkama kõiki neid kohti, kus esimest korda lugedes oleks olnud võimalik kurjategija ära arvata, aga ma ei teinud seda. Teisel lugemisel meeldiski see raamat mulle rohkem kui esimesel lugemisel

Hinnang: 8/10.

28)

Pealkiri: Painajalik leping

Autor: Lars Kepler

Lehekülgede arv: 455



Sisu:  Ilusal suveööl leitaks Stockholmi saarestikus triivivalt mahajäetud lõbusõidulaevalt noore naise surnukeha. Tema kopsud on täis soolast vett, kuid selle vee jälgi pole ei tema riietel ega teistel kehaosadel. „Ta uppus, Joona,“ lausub kohtumeditsiini professor. „Uppus?“ Professor noogutab ja naeratab. „Ta uppus laeva pardal.“ „Äkki keegi leidis ta merest ja tõmbas laeva pardale?“ „Kui ma nii arvaksin, siis ma ei raiskaks su aega,“ sõnab professor. Järgmisel päeval leitakse üks mees surnuna Stockholmist, riigile kuuluvast korterist. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga. Muidugi on Linnal õigus, kuid see ei tähenda veel, et juhtum saaks lahendatud – tegelikkuses on hoopis tegu peadpööritavalt pingeliste ja ohtlike sündmuste ahela eelmänguga. On asju, mida ei lõpeta isegi surm…

Minu arvamus: Esimese saja lehekülje järel julgesin ma rõõmustada selle üle, et Lars Kepleri pseudonüümi kasutavad autorid on paremini kirjutama õppinud, sest selle raamatu sündmused olid omavahel palju rohkem seotud kui "Hüpnotisööris" ja põnevusest puudu ei jäänud, aga viimased sada lehekülge panid mind jällegi pettuma, kuna seal oli rohkem tapmist ja tagaajamist kui mõnes Dan Browni romaanis, ainult selle vahega, et Dan Brown oskab tapmist ja tagaajamist palju huvitavamaks teha. Saga Baueri tegelaskuju oli paremini välja arendatud kui Penelope oma ning Axel Riesseni ja Greta liin sundis ka ennast lugema, aga lemmiktegelast ma endale sellest raamatust ei leidnud, sealt lihtsalt ei olnud kedagi valida. Võib-olla siis Axel Riessen? Kuna Paganini temaatika on selles raamatus väga oluline, ei oleks olnud vaja tõlkida pealkirja "Painajalikuks lepinguks", eriti kuna minu meelest painajatest üldse ei räägitud, pigem ikka õudusunenägudest. Originaalpealkiri  on "Paganinikontraktet", "Paganini leping" oleks raamatu sisuga rohkem kokku läinud. Kui rääkida sellest, mis mulle meeldis, siis kõige huvitavam oli selle raamatu juures see, et see tekitas mul lugedes kogu aeg pildi silme ette  2015. aastal tuleb sellest film, jään lootma, et see on raamatust parem, sest "Hüpnotisööri" film oli ja silus ära kõik kohad, mis mul juhtmed krussi ajasid.

Hinnang: 6/10.

29)

Pealkiri: Wanradt-Koelli katekismus. Targa lapse rumal raamat

Autor: Peeter Sauter, Mihkel Kleis, Margus Tamm

Lehekülgede arv: 140



Sisu:  Sauter kirjutas katekismuse oma lastele, sest ta poeg Rulla pihtis kord, et üle kõige meeldivad talle rumalused. Raamat arutlebki selle üle, kas rumalusi tohib rääkida ja kuidas on rumalusi sobilik rääkida. Jõutakse järeldusele, et kui kedagi ei solvata ega kurvastata, võib rääkida kõigest. 

Minu arvamus: Paar lauset olid naljakad, aga muidu jättis see raamat mulle kohutava mulje, ilmselt olen ma pissi- ja kakanaljade jaoks juba liiga vana ja kirjeldused sellest, kui hästi ninakollid maitsevad, ajasid mul pigem südame pahaks, mitte naerma. Minu esimene ja suure tõenäosusega ka viimane kokkupuude Sauteriga.

Hinnang: 1/10.

30)

Pealkiri: Langenud

Autor: Lauren Kate

Lehekülgede arv: 360



Sisu:  Lucinda Price on eriline tüdruk. Tema minevikus aset leidnud sünge ja mõistatusliku vahejuhtumi tõttu peab Luce kooliteed jätkama Mõõga ja Risti range režiimiga erikoolis. Juba esimesel päeval köidab tema tähelepanu salapärane noormees. Daniel Grigoris on midagi painavalt tuttavlikku. Ja ta on ainus, kes elavdab masendavalt halle päevi koolis, kus mobiiltelefonid on keelatud ja turvakaamerad jälgivad iga sinu sammu. Ent Daniel ei taha Luce’iga mingit pistmist teha, ja ta väljendab seda väga selgelt. Luce seevastu ei saa Danielit oma mõtteist välja. Noormees tõmbab teda magnetina ja Luce lihtsalt peab tema saladuse jälile jõudma… isegi kui see on surmavalt ohtlik. Mida teha, kui inimene, kellega sa kokku oled loodud, on ainus, kes ei saa kunagi sinu omaks?

Minu arvamus: See raamat oleks olnud palju parem, kui Luce'i tegelaskuju oleks olnud teistsugune. Ma võiksin kirjutada pika essee sellest, kui ühesugused YA-naispeategelased on ja kuidas kogu nende elu keerleb selle ümber, et saada kätte see ainus ja õige. Mulle meeldib lugeda tugevatest ja isikupärastest karakteritest, nagu näiteks Hermione, Katniss, Deryn Sharp, ja vähemalt selle raamatu põhjal ma Luce'i sellesse nimekirja ei asetaks. Cam ja Arriane meeldisid mulle palju rohkem ja idee iseenesest oli hea, Mõõga ja Risti kooli õhustik meeldis mulle samuti. Väga palju otsi jäi lahtiseks, aga järgmist raamatut ma ilmselt ei loe.

Hinnang: 5/10.

31)

Pealkiri: Äravahetatud

Autor: Amanda Hocking

Lehekülgede arv: 308



Sisu: Kui Wendy Everly oli kuuene, püüdis ema teda tappa, kuna arvas, et Wendy on koletis. Üksteist aastat hiljem avastas Wendy, et emal võis tõepoolest õigus olla. Ta ei olnudki inimene, kelleks oli end kogu elu pidanud – ja kõike seda ainult Finn Holmes’i pärast. Wendyle tundub, et Finn on mõistatuslik mees, kes teda pidevalt jälgib. Iga kohtumine jätab Wendyle sügava mulje... kuigi see on arvatavasti rohkem, kui ta eales tunnistab, seotud tema meeletu iluga. Ei lähe kaua, kui mees tõe paljastab ‒ Wendy vahetati sündimisel ära ja Finn tuli teda koju viima. Nüüd on Wendy teel maagilisse maailma, mille eksisteerimisest tal isegi aimu ei olnud. Maailma, mis on samaaegselt nii hirmutav kui ilus. Maailma, kus ta peab vana elu maha jätma, et avastada, kelleks oli määratud tegelikult saama.

Minu arvamus: Seda raamatut oli piin lugeda. Tõlkija lauseehitus ja sõnakasutus olid täielik porno (top priority = top prioriteet? Appi!), rääkimata toimetaja suutmatusest õigesse kohta jutumärke panna ja aduda, et dušš käändub dušš-duši-dušši, mitte dušš-dušši (ühes kohas ka dushi)-dušši ja et Tove ei ole käändumatu nimi ja sinna võib täiesti rahulikult käänamisel t-tähe lõppu panna. Kui mina oleksin sellist tööd teinud, oleksin ma hiljem tulemuse peale silmad peast häbenenud. Edaspidi vaatan ette, kui kuskil Anni Amori ja Karin Siemeri nimesid näen. Vigu ja konarusi oli nii palju, et mul oli raske sisule keskenduda. Wendy oli minu jaoks natuke vähem ärritav kui Luce, aga parimad tegelased selles raamatus olid kahtlemata Rhys ja Tove, ma isegi tahaksin tegelikult, et Wendy valiks ühe neist, sest tema ja Finni armastus järgib seda igavat ja turvalist malli, mida nii paljud teised autorid on juba kasutanud. Midagi erilist selles raamatus ei juhtunud, kõik kulges aeglaselt ja oli üsna ettearvatav.

Hinnang: 4/10.

32)

Pealkiri: Tubli tüdruk

Autor: Mia Leelo Kanarbik

Lehekülgede arv: 224



Sisu: Loore pole mingi väriseva alahuulega müürilill; ta on särav, aktiivne ja edukas, ega häbene küsida, mida tahab. Juhusuhe kolleegiga paotab aga Loorele ust maailma, millest ta teadlik ei olnud, ning mida ta üksi avastada ei oska. See on köidetud randmete ja suutroppide maailm. Sõbranna pillatud märkuse jälgi ajades jõuab Loore internetikogukondadesse, mis aitavad tal oma vasttärganud soove mõista, kuid mitte ellu viia. Pettunud, tüdinud ja valmis loobuma, kohtab noor naine fotonäitusel ohtliku ja ükskõiksena näivat Mattiast, kes teab liigagi hästi, mida Loore vajab ja kuidas tema nuppe vajutada. Aga Mattiasel on oma mängureeglid. Kas Loore oskab olla Mattiase tubli tüdruk? Kas Mattias suudab iseenda reeglitest kinni pidada?

Minu arvamus: Eesti erootiline romaan? Erootiline see eriti ei olnud, pigem lausa pornograafiline, aga igal juhul oli seda parem lugeda kui "Viitekümmend halli varjundit", kuigi sisu selles raamatus seksi kõrvale eriti ei mahtunud ja Mattiasel isiksus peaaegu puudus. Robert oli palju huvitavam, ma lootsin vahepeal, et Loore jätab Mattiase Roberti pärast maha, aga ei, lõpp oli ikkagi seebine. Järg on ka olemas

Hinnang: 6/10.