2014.

1.


Pealkiri: Metamorfoos

Autor: Franz Kafka

Lehekülgede arv: 42

Sisu: Jutustus, mille keskseks teemaks ei olegi mitte nii väga peategelase transformatsioon, vaid hoopis muud nüansid. Loo kulgemine ei anna ka lõplikku vastust, kas tegu on põhjuste-tagajärgede seostega, topeltohvrimeelusega, hoiatusega või nentimisega, et millegi lõpp on uue algus. Iga lugeja peab leidma oma isikliku vaatenurga.

Minu arvamus: Üks ääretult kummaline raamat. Kõige alguses jättis see mulje, nagu oleks tegu mõne huumoriraamatuga, arvestades seda, kuidas Gregor kõigesse sellesse suhtus. Nagu hiiglaslikuks putukaks muutumine on lihtsalt halb juhus, aga ta saab sellega hakkama, eriti veel, kui tema perekond asjast teada saab. Koos leiavad lahenduse ja kõik paistis päris tore, kuni tema perekond sai sellest teada ja terve see raamat väga valusaks muutus. Nagu.. okei, ma saan loomulikult tema perekonnast ka aru, sest mida peaks ikka tegema inimesed, kelle poeg on putukaks muutunud. Haigelt creepy võib hiiglaslikku olendit näha olla, kuid nad oleksid võinud proovida selle probleemiga tegeledagi. Kui olukord juba niigi sellise juhtumiga sci-fi on, siis võib ju vabalt leiduda ka teisi seliseid juhtumeid ja ravitsejaid, kes kõik korda teeksid ja.. jah. Igatahes oli seda ebamugav lugeda. Hirmus ja kurb üheaegselt ning lõpus oligi selline tunne, kas nutta või naerda. Nutta vist pigem.

Hinne: 5/10

2.


Pealkiri: The Fault in Our Stars

Autor: John Green

Lehekülgede arv: 317

Sisu: Despite the tumor-shrinking medical miracle that has bought her a few years, Hazel has never been anything but terminal, her final chapter inscribed upon diagnosis. But when a gorgeous plot twist named Augustus Waters suddenly appears at Cancer Kid Support Group, Hazel's story is about to be completely rewritten.
Insightful, bold, irreverent, and raw, The Fault in Our Stars is award-winning author John Green's most ambitious and heartbreaking work yet, brilliantly exploring the funny, thrilling, and tragic business of being alive and in love.

Minu arvamus: Ma ei tea. Tahaks nagu nutta, aga midagi ei tule välja, ja siis ma istungi siin, sees mingisugune pulbitsev tunne, mis tahaks kuidagi välja tulla, aga ei tule. See oli kurb raamat. See oli armas raamat. See oli lõbus raamat. See oli suurepärane raamat ja ma tahan veel John Green'i lugeda, sest tema teised raamatud lihtsalt peavad - kui mitte täielikult, siis vähemalt natukenegi - sama head olem, sest once you have something so good, you can't settle with only one. Seda oli hea lugeda nii mitmel põhjusel. Üks oli loomulikult Green'i kirjutamisviis, mis oli ühest küljest raske minu jaoks, sest mu inglise keel ei ole nii perfect, kui ma tahaksin (siinkohal note, et eestikeelne versioon sellest raamatust tuli välja alles peale seda, kui ma raamatu ostsin, nii et fml), kuid teisest küljest nii lihtne ja mõnus. Tekitas tunde, nagu ma loeksin tumblrist väljavõetud textposte. Siinkohal saan ma aru, miks terve see sait seda autorit fännab. Teine põhjus oli see, et mul ei tekkinud mitte kordagi tunnet, nagu ma tahaksin teada, mis lõpus juhtub. Ma eeldasin, et Hazel sureb ära ja kuigi seda ei öeldud lõpus, siis see oleks niikuinii juhtunud. Augustus Watersi olukord oli tõesti ootamatu, kuid ka see tuli kuidagi sujuvalt ja loogiliselt. Igatahes ma sain seda raamatut lihtsalt nautida, olla haaratud dialoogide huumorist ja peategelase mõtteviisist. Mulle meeldisid vist kõik tegelased. Isegi Peter van Houten, kes oli paras d-bag, kuid siiski kuidagi meeldiv tegelaskuju. Also, ma nii tahaksin, et "An Imperial Affliction" oleks pärisraamat.
Veel üks asi, miks see raamat mulle nii peale läks, oli Hazeli ja Augustuse suhe. Olles ise suhtes, mõjus see mulle kuidagi nii tugevalt, et ma ei tea.. Seda oli nii seestsoojendav kui ka valus lugeda. Ühest küljest tekitas nende kiindumus üksteise vastu head meelt ja tõi nii palju tuttavat minu enda elust, teisest küljest.. Nii see, kui Hazel üritas Augustust endast eemal hoida, kui ta uskus, et on justkui granaat tema jaoks, kui ka see, kui

Spoiler:

See on kindlasti üks parimaid raamatuid, mis ma lugenud olen ja ma soovitan seda raudselt kõigile.
Okay.

Hinne: 10/10

3.


Pealkiri: Võõras

Autor: Albert Camus

Lehekülgede arv: 132

Sisu: Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camusle koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.

Minu arvamus: Lugesin selle tegelikult juba nädal aega tagasi läbi ehk see mahub ka jaanuari kuu sisse, mis tähendab seda, et ma olen jaanuaris juba kolm raamatut lugeda jõudnud! Yay! Igatahes- Ma ei saanudki lugemiskontrollis oma arvamust selle kohta avaldada, sest me jutustasime pigem selle sisust ja tegelastest. Aga pmst võin ma nii palju öelda, et ma ei saa absoluutselt aru, kas mulle meeldis see raamat või mitte. Ma lugesin seda ja see läks kuidagi väga kiiresti, justkui oleks see põnev olnud, aga see ei olnud, sest midagi erilist ei juhtunud.. Või samas juhtus ka. Ma ei teagi, ma ei oska tegelikult seda lahti mõtestada. See raamat tekitas nii palju vastuolulisi tundeid. Näiteks see, et kohati oli seline tunne, et ma loeksin täiesti igapäevast elu, samas kogu see ema surm, mõrv ja kohtuprotsess ei ole mitte kuidagi igapäevane elu. Võib-olla oli asi selles, et peategelase mõttemaailm oli niivõrd tavaline. See ei olnud selline ülepaisutatud dramaatiline ohkamine, nagu seda oli kas või Rasskolnikov "Kuritöö ja karistuses" peale oma mõrva. Samuti ei olnud ta ülemäära kurb oma ema surma pärast. Ühest küljest ma nagu võiksin Mersaulti selles süüdistada, et ta nii ükskõikne oli ja nii edasi, aga teisest küljest.. See kõik on ju igati normaalne. Inimeste mõttemaailm ongi selline. Okei, mitte kõigi, sest on ka väga emotsionaalseid inimesi maailmas, aga üldjuhul siiski on. Ta ei olnud ju täiesti tundetu. Ta lihtsalt ei tahtnud ennast väljendada liiga palju. Samuti ta ei julgenud, sest talle jäeti pidevalt mulje, nagu ta lihtsalt ei saagi ennast väljendada. Et sellel pole mõtet. (Nt kohtuprotsess) Nii et ma ei tea. See oli huvitav raamat. Seda loetakse küll absurdi hulka, aga mina ütleks, et see on üks realistlikemaid teoseid, mida ma lugenud olen. Ja siinkohal ma ei pea seda silmas, et ema matuste pärast mitte nutmine tõi kaasa surmaotsuse, vaid kogu see mõttemaailm ja peategelase enda olemus.
Samuti peaks siinkohal mainima, et ma lugesin kogu selle analüüsi ka läbi ja ma ei suutnud lakata mõtlemast sellele, kui jabur see analüüsimine on. Millegipärast olen ma täiesti kindel, et kõik need klassikakirjanikud on kirjutanud oma raamatud puhtalt sellepärast, et tahtsid, omamata mingit ülisupertuper tagamõtet, nagu seda teevad ka kõik need noored foorumlased siin. Aga kuna need on nii populaarseks saanud, et neid klassikute hulka saab lugeda, siis ilmselgelt peab mingeid teooriaid ja mida kõike veel välja mõtlema. Ja siis saab sellest klasskust mingi ülim kirjanik ja what is this even. Kas inimesed ei või lihtsalt öelda, et tegu on hea kirjanikuga, mitte mingi ajugeeniusega?

Hinne: 6/10