Haunted

Kiirustades liikusin väljapääsu poole koolimajast, et põgeneda sadade õpilaste eest, kes kohe-kohe klassiruumidest välja hakkavad voolama. Proovisin pääseda sealt enne kui enamus neid silmapaare mind halastavalt vaadata jõuavavad.
Niipea kui jõudsin ustest välja astuda lükkasin peas olevad päikseprillid ette ja peaaegu, et veeresin alla pikast trepist, mis on ainus takistus minu ja minu mootorratta vahel. Tõmbasin tagi luku kinni, kopsud õhku täis ja istusin oma Harley selga, libistades õrnalt käega üle masina samal ajal seda käima pannes. Andsin õrnalt gaasi ja lähen, põgenen kõige ning kõigi eest.
Sõidsin mööda käänulist teed, et leida üks teatud käänak. Olles selle leidnud peatusin, et süüdata küünlad ja visata ära närtsinud lilled. Ohkan kui näen, et järjekordselt pean ma palju koristama, et kohas puhtust hoida.
Vaatan teeservale paigutatud oma vanemate pilti ning seejärel oma masinat ja naeratan omaette.
"Müü see masin heaga tagasi sellele kellelt sa selle ostsid, Roselin. Sa lõpetad sellega veel kraavis," kuulsin peas oma ema häält kui ta kaks aastat tagasi kuulis, et ma omale motika ostsin. Ohkasin seekord veel sügavamalt ja istusin pildi kõrvale maha. Natuke rohkem kui kuu tagasi hukkusid siin mu vanemad, sest nende pidurid ei töötanud ja nad tegid laupkokkupõrke suure tammega. Mina ja mu vend kuulsime sellest alles järgmine päev, sest olime sõpradega telkimas kohas kus puudus levi.
Minu jaoks tundub see piduritejama aga natukene imelik, sest mu isa käis reaalselt iga kahe kuu tagant kontrollis. Aga veel imelikum tundub mulle see, et meile vennaga ei teatanud sellest mitte politsei, vaid mingid mustades ülikondades, juhtmetega mehed ja mitte eriti taktitundeliselt. Muidugi me Rogeriga üritasime neilt teada saada kes nad on, kuid vastuseks saime vaid pisikese visiitkaardi telefoninumbriga kui meiega peaks midagi juhtuma.
Raputasin ennast mälestustest välja, koristasin teeserva ära ja istusin tagasi motikale, et sõita koju. Peatusin maja ees, mis on olnud mu kodu nii kaua kui ma mäletan ja mõtlen, et peaks selle maha müüma ja ostma korteri linnas sees, mis on palju mugavam ja kus on vähem valusaid mälestusi.
"Rose, kas sa läksid jälle koolist varem ära?" Küsis mu vend niipea kui ma uksest sisse astusin. Noogutasin ja seejärel naeratasin, "anna andeks, Rog, aga sa tead, et ma ei salli nende vastikult kurbasid ja halavaid pilke, mis kohe tahavad, et ma neile mõned lõuatiirud jagaks."
Vend hakkas naerma ja kadus siis tagasi kööki, kus tulid head lõhnad.
"Kes meile siis seekord külla tulevad?" Küsisin, teades, et keegi peab tulema, sest muidu on meie õhtusöögiks pitsa ja õlu. "Vanaema ja vanaisa," vastab Roger ning süvendub uuesti retsepti.
***
Järgmine päev algas täpselt samamoodi nagu iga teine, ainult, et tunne on kuidagi teistmoodi. See on üks nendest niinimetatud kõhtunnetest, et täna juhtub midagi teistsugust, huvitavat.
Alla jõudes ootavad mind juba grillitud juustusaiad, kannutäis rohelist teed ja mu vend, kes mind kurja pilguga saadab kui ma liiga aeglaselt laua ääres istet võtan ning kannatamatult nimetissõrmega vastu kella toksib, nagu ta tahaks mulle öelda, et ma jään kooli hiljaks.
"Sa mine, sa tead, et mulle meeldib jõuda siis kui kõik on juba klassides," hakkasin lõpuks naerma, sest ta kuri pilk muutus juba puurivaks. Roger ohkas, "kaua sa kavatsed kõikide vältimisega jätkata, Rose? Sa ju tead, et kõik tahavad sind näha, sinuga rääkida."
"Jah, nad kõik tahavad ka mulle veel ja veel kaastunnet avaldada ning öelda kui kahju neil on ning, et nad kavatsevad mulle igal mu sammul toeks olla. Ei, aitäh, aga mulle pole seda vaja, mulle pole vaja erikohtlemist selle pärast, et mu vanemad surid. Ma tegelen sellega ise," vastasin, tõstes lõpus juba häält.
"Rose, keegi ei taha sulle seda meelde tuletada. Mis sa arvad, et keegi ütleb mulle midagi selle kohta? Ei, ja keegi ei ütle sulle ka, vähemalt mitte peale seda kui sa kõigi peale karjusid, et nad sind nii kurvalt ei vaataks, nad kardavad sind, pisiõde," hakkas Rog lõpus juba naerma.
Manasin näole sarkastilise naeratuse ja tõusin lauast püsti, "aitäh hommikusöögi eest, aga mina jätan täna kooli vahele."
Roger raputas pead ja astus sõnatult köögist välja, majast välja ja sõitis siis oma autoga minema.
Naeratasin, panin elutoas muusika kõvasti mängima, otsisin külmkapist välja venna kalli rummi, segasin omale ühe joogi ja alustasin isikliku tantsupeoga.
Olin omale juba päris mitu kokteili teinud kui kõlas uksekell. Läksin tantsides ukse peale ja sealt vaatas mulle vastu seksikus ise.
Lasin pilgul üle tema terve keha minna. Pruunid juuksed, natuke sassis ja üles pandud. Need Ameerika politseifilmide päikseprillid ees, tõsised näojooned, ka läbi riiete arusaadavalt ilus keha. Õgisin seda kõike kui uuesti üles vaatasin ja naeratasin: "härra Politseinik, kas ma saan Teid kuidagi aidata?"
Ta suunurk tuksatas korraks üles, lükkas päikseprillid nendesse šokolaadipruunidesse juustesse ja vastas: "võib olla tõesti, preili, Teie mures naaber helistas ja teatas, et kuigi maja peaks tühi olema tuleb siit valjut muusikat ning on näha liikumist. Kas te elate siin, preili?"
Naeratasin veel laiemalt ja teatasin siis tähtsa häälega: "kui te ei usu, et elan siis pange mind raudu ja viige minema." Et asja veel dramaatilisemaks teha panin ka käed ette ning tegin eriti süütukesenäo pähe. Mees uksel hakkas naerma ja ütles: "ma arvan, et selleks ei ole vajadust."
"Oi kui ebaviisakas minust, kas Te sooviksite edasi tulla, härra..?"
"Hunter, Austin Hunter, aga ei, ma kahjuks ei saa, ma olen tööl," sain mitte nii meeldiva vastuse ja seejärel ütles ta, et peab lahkuma, soovis mulle ilusat päeva ning kõndis minema.
Kortsutasin kulmu ja olin pettunud oma roostes flirtimisoskustes kui taaskord kõlas uksekell. Rõõmsalt läksin ust avama ning nägin seal taaskord sama meest.
"Aga samas mulle tuli meelde, et ma ei tea Teist mitte midagi ja kuna Teil on tunda arusaadavad alkoholilõhnad siis sooviksin ka veenduda, et olete täisealine," ütles politseinik viltuselt naeratades ning ma lasin ta sisse.
Haarasin koridorikapilt kaasa ka oma käekoti ning juhatasin külalise elutuppa diivanile istuma. Siis hakkas mul häbi, esiteks tuli väga imal laul, teiseks laua peal olid laiali paar pudelit, klaas ja popcorn, kolmandaks tuli mulle meelde, et minu isikuttõendaval dokumendil on kolm aastat vana pilt.
Punastades ulatasin politseinikule pildi, kes siis korraks naerma purskas, köhatas hääle tõsiseks ja küsis: "preili," siis vaatas korraks uuesti dokumenti, "Baker, olete Te kindel, et see Teie olete?"
Lõin õrnalt rusikaga meest vastu õlga ja teatasin, et ega see pilt nüüd nii hull ka ei ole.
"Kas Te teate preili, et ma võin teid nüüd arreteerida hoopis politseiniku löömise eest?" Sain üsnagi tõsiselt öeldud küsimuse osaliseks.
"Oi, nüüd ma tõesti kardan, mida pean ma tegema selleks, et seda ära hoida, oo austatud politseihärra?"
"Te peate tulema minuga õhtusöögile, ma tulen Teile järgi kell seitse," vastas nimetatu ning läks siis minema, jättes minu hämmingus diivanile istuma.