Kokkuseotud

Ta istus kivil. Tema ümber lainetas meri. Taamal paistis mets. Kuu varjus tumedate pilvede taha. Ta vaatas mõtlikult vette ja toppis oma käe tasku. Sealt võttis ta välja väikese kuldse eseme, mis sädeles veepinnal. Ta avas selle ettevaatlikult ja jäi pikemalt silmitsema. Siis sulges ta selle jälle ja pistis tasku tagasi. Tüdruku põlved ja käed olid verised, nägu määrdunud ja juuksed sassis. Keegi poleks osanud arvata, et tegelikult oli tegemist ühe ilusaima naisega. Olude suunil olid praegu ta riided räbaldunud ja ta ise pikaleveninud võitlusest kurnatud.
Lilian vaatas enda ümber, võttis siis enda kõrval lebanud mõõga ja tõusis püsti. Ta jäi hetkeks kaugusesse vaatama, seejärel hüppas kivilt alla ja astus üle maas lebavate kogude metsa poole.

***

Läbi avatud akna oli kuulda väljas siristavate lindude laulu. Õrn tuuleiil liigutas heleroosasid kardinaid. Valgus paistis tuppa. Tuba oli segamini pillapalla igasugusid raamatuid, kotte, riideid ja asju. Samuti oli ka suure peegliga laud. Ühes nurgas seinal rippus mõõk. Voodis liigutas end mingi kogu. Polnud teada, kes see oli, sest ta oli üleni kattunud tekkide alla. Padjal oli näha vaid üksikud tumepruunid juuksesalgud. Mõne hetke pärast hakkas voodi kohal oleval riiulil äratuskell pirisema. Teki alt tõusis käsi, mis selle kinni vajutas. Seejärel tõmbus käsi tagasi teki alla. Mõne minuti möödudes puges teki alt välja naisekogu, lükkas oma ilusad pruunid kiharad selja taha ja tõusis voodilt. Täies ulatuses oli ta umbes 172-173 cm pikk ja väga sale. Tüdruk avas kapiukse ja võttis sealt välja tumesinise volditud seeliku. Ühe liigutusega tõmbas ta seljast heleroosa öösärgi ja heitis selle hooletult toolile. Ta nööpis kinni oma kogukate rindade ümbert särgi ja kinnitas puusadele seeliku. Seejärel heitis ta selga tumesinise pintsaku ja istus voodile valgeid põlvikuid jalga panema. Heitnud kiire pilgu peeglisse, haaras ta toolilt õlakoti ja toast väljudes, ruttas treppidest alla allkorrusele.  Astudes kööki suundus ta külmkapi poole, tõmbas selle järsult lahti, võttis sealt kaks muna ja peekonikoti, läks pliidi juurde ja pani panni tulele. Pannil koksas ta lahti kaks muna, asetas neile peale peekonit ja jättis särisema. Ta läks laua juurde, käes klaas, valas endale ananassimahla ja istus laua taha. Laualt võttis ta ajalehe ja jäi seda lugema. Äkitselt ta näoilma muutus. Ta suunurgad tõmbusid kokku ja kulmud läksid kortsu. " Müstiline juhtum," võis lugeda ajalehest, " Vana tehase juurest leiti kaks surnukeha -  mehe ja naise. Laibad olid millegi poolt kohutavalt puretud. Mõlema näoilmel peegeldus õudus. Kohalikud on raudselt kindlad, et selle kätetöö pani toime kohutav koletis, kes ümbruskonnas ringi hiilib. Keegi ei julge enam pimeduse tulekuga väljas viibida. Kes võiks küll meie väikeses Suwo külas selliseid pahategusid teha ja kohalikke hirmutada? Politsei on kindel, tegemist on ainult inimesega, kellel on väärastunud naljasoon. Nad annavad omalt poolt kõik, et kurjategija tabada."                                                                                                            
Lilian ohkas sügavalt ja pobises omaette:" Kui neil elu armas, ei peaks nad oma nina sinna toppima, kus neil üle jõu käib."   Siis pani ta ajalehe tagasi lauale, tõusis püsti, läks pliidi juurde, tõstis praetud munad peekoniga taldrikule ja istus tagasi laua taha. Ülejäänud aja sõi ta vaikides. Siis pesi taldriku ja läks esikusse. Ta pani jalga mustad kingad, haaras oma koti ja sulges enda järel ukse.

***

"Liliaaan!" oli kauguses kuulda. Tüdruk keeras ringi, et näha, kes teda hüüab. Üle tee jooksis ta juurde mustade lühikeste juustega tüdruk. Ta kandis samasugust riietust nagu Lilian, ainult erinevalt Liliani tumepunasest lipsust, kandis tüdruk rohelist lipsu.  See näitas, et tüdruk käis klass madalamas kui Lilian. Kümnendikel on sinine lips, üheteistkümnendikel roheline ja kaheteistkümnendikel punane. Selline oli juba kord nende koolisüsteem.                                  
"Kevadel sa siis lõpetad. Kas sa juba oled mõelnud, mis sinust edasi saab?" päris tüdruk Lilianiga ühte sammu käima hakkades.                                                                                                    
"Kindlasti ei vaeva sa isegi oma pead sellega. Sinusugusele klassipriimusele, peenele leedile, spordis esikümnes ja edukas kõiges, mida ette võtad, on kõik teed avatud. Sa saaksid igale poole sisse. Pole ülikooli, mis sind avasüli vastu ei võtaks," lobises tüdruk edasi.                            
"Arvad tõesti nii, Mirjam?"                                                                                                    
"Muidugi! Kõik teavad seda."                                                                                                              
Siis tekkis paus. Järsku haaras Mirjam Lilianilt käisest. "Kuule, kuule – kas sa tead juba uudist? Kaheksandasse C-sse tuleb uus õpilane. Haruldane, et meie kooli keset õppeaastat uusi õpilasi tuleb. Kes siis väikesesse külla ikka elama tahab tulla? Kuuldused on, et ta on linnast.....ja tead , mis veel räägitakse? Ta elab ainult vanaemaga. Kõlakad käivad, et ta vanemad said surma müstilistel asjaoludel, kui ta päris väike oli. Nad olevat mõrvatud ja tead mis, mõrvarit pole siiamaani kätte saadud. Keegi ei tea, kes ja miks nad tappis."                                                                                
"Mirjam, sa oled juba piisavalt vana, et teada, et ei tasu kõike uskuda, mida räägitakse," vangutas Lilian pead.                                                                                                                            
 "Jah, aga ikkagi, eks ole põnev," väitis Mirjam , "eriti meie külas, kus midagi ei toimu. Paneb tahtma seda poissi lähemalt tundma õppida. Teda ümbritseb mingi müstiline aura."                                      
"See ümbritseb kõiki meie kooli uusi õpilasi,"ohkas Lilian ,                                                              
 " ja eriti mind", lisas ta mõttes juurde. "Keegi ei tohi mu saladust teada saada."
Nad jõudsid madala puust majani, milleks oli nende kool.                                                                
"Näeme lõunapausil!" hõikas Mirjam enne kui minema tõmbas," mul on nii vedanud, et sinu sõbranna olen."
Lilian jäi hetkeks talle järele vaatama, kui Mirjam eemale jooksis, keeras siis ringi ja astus pöökpuust astmetele.

Minu esime kirjutamisproov. Ärge olge liiga karmid, palun   Muidugi, kui lauseehitus annab soovida ja sisaldab liiga palju grammatikavigu, võite julgesti sellest märku anda. Pole lõplik. Tuleb järg...

Siin on loo järg:

***

                                                                                                                                       
Vana koolimaja raamatukogu nägi samuti üpris antiikne välja. Sisustus oleks nagu pärit 18.sajandist. Suured puust lauad, nendega täielikult kokkusobivad kogukad toolid, laes rippusid suured kroonlühtrid. Viimased polnud siiski sisse lülitatud, sest avaratest akendest paistis niigi palju valgust sisse. Tuba täitsid suured puust riiulid, millel tolmused raamatud lebasid.
Aknapoolsel laual magas tüdruk. Ta pea oli lauale vajunud ja käed rippusid lõdvalt külgedel. Tüdruk polnud eelmisel ööl just kuigi palju magada saanud. Ta „lisakohustused“ võtsid suurema osa ajast, mis oleks muidu magamisele kulunud. Äkitselt lendas akna taga kasvavale puuoksale vares. „Kraaks, kraaks,“tegi vares, mis äratas tüdruku unest. Ta vaatas enda ümber ringi, haigutas ja tõusis siis püsti. Kolmas loeng oleks pidanud olema bioloogia, kus nad teevad katseid mereelukatega, kuid õpetaja haigestumise tõttu jäi see täna ära.                                                                                          
Lilian kohendas oma seelikut, võttis laua pealt hunnik raamatuid  ja astus ukse poole.                          
„Owww,“ hüüdis ta järgmine hetk. Ta oli uksel kokku põrganud kellegiga, kes oli nurga tagant ootamatult välja ilmunud.                                                                                                                
„Auch,“ hüüdis kellegi hele hääl. Lilian tõstis silmad, tehes kindlaks, et ta lebab põrandal ja kellegi nägu oli kaevunud ta rindadesse. Heleblond pea nõksatas, siis vaatas üles. Posil olid ilusad helesinised silmad. Hetk hiljem peegeldus silmades kohkumus.                                                        
„Oh... ma väga vabandan. Vabandust, vabandust, ma ei vaatanud enda ette...ja......see on minu süü. Palun, andke andeks...“ hakkas poiss kiiresti pomisema.                                                                    
Ta eemaldas end kiiresti Liliani pealt ja hakkas mahakukkunud raamatuid üles korjama.                        
Lilian oli sõnatu. Ta suutis vaid poissi ainiti vahtida. Poiss oli lühikest kasvu, arvatavasti Lilianile vaid rindadeni  ja temast ka tunduvalt noorem. Tegemist oli arvatavasti kaheksandikuga. Seda näitasid poisi punasetriibulised põlvpüksid ja roheline vest. Vesti all paistis valge särk, mille krae oli kokkuseotud roosa paelaga. Lilian kogus end ruttu, tõusis ruttu püsti, võttis posi käest raamatud ja  ütles kiiresti :“ Ei, ei, pole hullu. Pole probleemi,“ ja ruttas minema. Poiss jäi talle järele vaatama.                                            
Mõne hetke pärast tuli poisi juurde teine poiss, vinnilise näoga punapea. „Oled sa hulluks läinud või,“ toksas ta küünarnukiga teist poissi , " kas sa ka tead, kes see oli?“ Ta oli kõike eemalt jälginud. Nende riietuse järgi võis aimata, et nad olid klassikaaslased.                                                          
„Ei, Ei, ma olen ju siin alles uus. Kas mul tuleb pahandusi? " küsis poiss ehmunult.                          
"Sinu asemel  ma oma nägu siin enam ei näitaks. Kui sul elu armas on...“  sõnas teine poiss tähendusrikkalt. „ See oli Lilian – meie kooli jääkuninganna. Teda võib vaid eemalt vaadata. Ta on vanemate poiste seas väga populaarne, aga keegi ei julge talle läheneda. Nad imetlevad teda vaid eemalt. Räägitakse, et neil poistel, kel on jultumust teda välja kutsuda, just kuigi hästi ei lähe. Ta oskavat kõiki võitluskunste.“ Öelnud seda, kiirustas punapäine poiss minema.                                    
                                                                                                                                             
Blond poiss jäi sinnasamasse veel viivuks seisma.                                                                                                    
„Ta on imeilus,“ pomises ta omaette ja lahkus samuti.

***
Treppidest alla jookstes, tundis ta, et ta nägu õhetab. Lilian oli segaduses. Mis toimub? Ta polnud veel kunagi varem niimoodi tundnud. Möödudes koridoris trobikond õpilastest, tajus ta hägusalt, et tema lähenedes tõmbuvad kõik seinte äärde ja poisid vaatavad talle järele.  Aga see ei läinud talle absoluutselt korda. Nii on see alati olnud, ta oli juba sellega harjuda jõudnud. Kõik, mis teda huvitas oli – Kes on see poiss?  Miks ta teda kohe endast eemale ei tõukanud? Miks see poiss talt meelest kuidagi ära ei lähe? Kunagi varem polnud keegi teda niimoodi mõjutanud. Pealegi temast tunduvalt noorem isik. Kõige rohkem pakuks ta poisi vanuseks 14.                                                                
Õhtul vaikuses oma toas voodis lebades, peksis ta ärritunult oma patja. Ta oli rahutu, ta ei suutnud magama jääda. Ta suutis vaid mõelda sellele poisile. Poisile, kelle nime ta ei teadnud. Poisile, kes talle täielik võõras oli.                                                                                                                        
Suutmata uinuda, hakkas Lilian oma tuba koristama. Seda oleks ta juba palju varem pidanud teadma. Huvitav, millised oleksid teiste näod, kui nad teaksid, et nede kooli primadonna tuba on nii segamini. See kõik on väid väline fassaad. Keegi ei tea tema tegelikku mina.

Aww Ma vist tean, mis siit tuleb

Kas Lilian on mingi salapärane olend?

Liliani hommiku kirjeldus esimeses osas tundus natuke pikk, kõiki toimetusi ei pea alati nii täpselt edasi andma. Teises osas tekitas minu jaoks segadust see, kuidas ta läks ühel hetkel korraks raamatukogusse ja järgmisel hetkel juba magas seal, kui see ikka oli Lilian ise, mitte mõni teine tüdruk, keda Lilian lihtsalt nägi. Sellisel juhul oleksid sa pidanud ka paari lausega mainima, kuidas tal sinna magama õnnestus jääda.

Eriti vigu mulle praegu silma ei hakanud, aga populaarbe asemel peaks olema populaarne ja kuskil oli veel midagi, mida ma enam üles ei leia.

Ah jaa, leidsin küll... kellegagi, mitte kellegiga.

Muidu tundub täitsa huvitav, ootan järgmist

Aitäh, Prince Kirameki! Muutsin natuke lõppu ja algust, et arusaadavam oleks. See raamatukogus magav tüdruk oli jah Lilian. Vahepeal oli tükk aega mööda läinud sellest, kui nad Mirjamiga koolimaja ette jõudsid. Ta oli raamatukogus kolmanda tunni ajal