Sisemiselt nõrk ja väliselt tugev

Nii, ma nägin selle järjejutuga päris palju vaeva. Enne kirjutamist otsisin Kreeka mütoloogia kohta infot jne, sellise teema fänn nagu ma olen. Mõned üksikud asjad mõtlesin ka välja, aga enamus infot usu koha pealt peaks õige olema. Nimedega olen samuti tööd teinud, otsisin välja Vana-Kreeka nimed, mis olid tuletatud jumalate järgi.
See lugu toimub siis tulevikus, kus ühiskond on jagunenud kaheks - need, kes usuvad Olümpuse jumalatesse ja kristlased. Viimased on võtnud juhtiva positsiooni ja põlgavad kreeklasi. Loo peategelane on kreeklasest Adonia, kes läheb oraakli juurde ning saab seal ühe väga kummalise sündmuse osaliseks.
Ja neile, kes ei Olümpuse jumalaid eriti ei tea või siis hoopis meeldetuletamiseks:
Zeus: peajumal, taeva-, tormi- ja äikesejumal, kõikide jumalate ja inimeste isa. Sümbolid on valitsuskepp, piksenool ja kotkas.
Hera: oluliseim jumalanna, Zeusi õde ja abikaasa, abielude kaitsja.
Hades: Zeusi vend, allilma ja surnute jumal.
Poseidon: merejumal.
Hestia: koldetule ja kodurahu jumalanna, väga armastatud.
Demeter: Viljakuse jumalanna, põllutööde kaitsja.
Ares: sõjajumal. Kujutati jõhkra ja kontrollimatuna.
Athena: sõja-ja tarkusejumalanna.
Apollon: valguse, vaimuelu, ennustuse jumal.
Aprhrodite: armastuse- ja ilujumalanna.
Ning oraaklid on siis ennustajad, kes annavad inimestele nõu või ennustavad tulevikku. Tartaros on allilm, mida Hades valitseb.


18. märts 2045

Kallis Grace!

Meie ühiskond on täielikult kaheks jaotunud. Seda, mis siin tegelikult toimub, ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Näljas, janus ja külmas üritame hakkama saada, toetumispunktiks vaid meie lakkamatu usk Olümpuse jumalatesse. Mu ema palvetab Hestia poole vana kuivanud leivaga, sest midagi paremat meil polegi. Ma kuulen ta sõnu, suutes vaevu pisaraid tagasi hoida. Need on sellist valu täis, nagu suudaksid klaasi purustada. Ta ei tahtnud seda kunagi, isegi kui teadis seda tulemas. Ometi tean sisimas, et pean talle varsti ütlema, et ta leiva laiali jagaks, Hestiale ta seda jätta ei saa. Nagu ma Sulle juba eelnevalt maininud olen – kristlus võttis juhtiva positsiooni ja tõrjus meid välja. Mu isa hakkas vastu... Ja seetõttu on tema nüüd Tartaroses. Alguses ma nutsin, aga enam ei suuda.

Meie kommuuni – nii meeldib mulle nimetada seda 1500-liikmelist Kreeka jumalatesse uskuvate inimeste kogukonda – juhid toimetasid meid Olümpuse mäe lähistele. Ümber selle mäe 30 kilomeetri raadiusesse ei ilmu ükski kristlane. Nad kuulutavad, et see paik on vaimust vaevatud, deemonitest halvatud. See tähendab kahjuks, et meil kahel pole võimalik vist enam mitte kunagi kohtuda.

Kuulen ikka veel ema palvet. Nüüd tulevad väikesed soolased veepiisad ikkagi minu silmadele, sealt libisevad nad huultele. Ma üritan naeratada, aga sellest pole abi. Olen mõelnud, et ehk Ares aitaks. Kui ma saaksin kuskilt vaba lamba... Ma võiksin ohverdada, anuda. Äkki ta võtaks mind kuulda? Surm kristlastele? See oleks ju hea? See talle ju meeldiks? Vabandust, ma ei mõelnud sellega Sind solvata. Tegelikult pidasin silmas seda, et kõik läheks lihtsalt endiseks.
Tundub, et pean lihtsalt istuma ja lootma. Ma pean tööle minema, inimesed üritavad põldu künda, osad lüpsavad lehmi. Ma arvan, et peaksin aitama. Kirjutan Sulle kindlasti peagi. Ma tean, et võib-olla ei jõua need kirjad iialgi sinuni, aga kunagi, kui olime veel parimad sõbrannad, ei hoolinud me usust. Me ei hoolinud sellest, et sina vastupidiselt mulle kristlane oled. Siis, kui see veel nii palju ei lugenud. Ma südamest loodan, et see kiri jõuab sinuni. Vaata ainult, et sa seda kellelegi ei näita – nad reageerivad minu jutule raevukalt.

Sinu armas
Gabrielle

Adonia paneb ettevaatlikult vanaema kirjad tagasi ümbrikusse. Paber on vana ja tahab juba murenema hakata, kirjutisi tuleb ülima hoolega hoida. Nii et sellist moodi saigi kõik alguse? mõtleb tüdruk. Kristlased lihtsalt võtsid positsiooni maailma valitsejatena ja eraldasid kõik, kes nende... jama ei uskunud. See on haige.

Ümbrik on juba hallikaks tõmmanud valge. Adonia imestab, kuidas kirjad niivõrd säilinud on, et neid lugeda õnnestub. Olid ju need siiski kirjutatud nii pikka aega tagasi, kui tema siit ilmast lahkunud vanaema veel noor oli. Tüdrukul on temast kahju – kirjad ei jõudnud mitte kunagi Grace’ini.

Adonia ei taha täna enam lugeda. Tema meel muutus nii kurvaks. Tüdruk saab tänu kirjutistele teada, mis toimub kristlaste maailmas, kuidas nende ühiskond tekkis ja miks kõik nii on, nagu ta on. Ta teab, et tal on terve suur virn õhukesi lehti üle lugeda. Nüüd on sellest suurest kommuunist saanud vaid 104-liikmeline grupp. Kreeklased, kes veel õiget usku on, võitlevad väljasuremisohuga.

Adonial endal on üpris hea elu. Nad elavad Olümpuse mäest umbes 10 kilomeetrit eemal, väikeses linnakeseks, mida kutsuvad Crassuseks. Seal on 12 templit, igale tähtsamale jumalale on pühendatud üks. Nende ümber asetsevad majad, mis on nii ühtlased hallikas-kollased, et pole võimalik eristada isegi numbreid. Majadest umbes sada meetrit eemal on suur turg, kus inimesed käivad igapäevaselt käsitööd, loomaliha ja viljasaaki müümas. Crassuses ei ole võimalust suurtel tehastel ja elu on langenud peaaegu vanaaja tasemele. Erinevus on vaid materjalis ja selle rohkuses. Asjad on uuemad ja uhkemad ning ka elekter on säilinud.

Adonia jalutab enda kortermaja poole, et ühineda perekondlikku õhtusöögiga. Tema pea on täis kurbi mõtteid ja ta tänab mõtetes Hestiat, et kommuun ei pea nälga taluma. Tüdruku juuksed on tumepruunid ja lohvakad, tema keha ühtlane ja sile. Adonia silmad on nii tumedad, et nendesse vaadates võiks uppuda. Justkui sukelduksid aina sügavamale, kuni lõpuks oled igaveseks läinud. Mõned räägivad, et sellised silmad on Hadese väravad Tartarosse. Selline jutt tüdrukule endale ei meeldi.

Maja trepikoda on pime, kuid Adonia vend Athenion kuulis õe tulekut ja kobab pimeduses, üritades leida lülitit. Ta sai oma nime Athena järgi ja on selle üle väga uhke. See sunnib noormeest mõtlema, et just tema on perekonna ülalpidaja ning kaitsja.

„Hei, Ad. Mul on vaja sulle kedagi tutvustada,“ ütleb ta ettevaatlikult ja ulatab õele käe. Lõpuks ometi on tuled põlema läinud ning Adonia ei koperda enam.

„Mm.. Kes see küll olla võiks?“ Tüdruk üritab natukenegi uudishimu välja näidata, aga sünged mõtted ühiskonna laastatusest teevad selle väga raskeks.

„Tema nimi on Christine,“ sõnab poiss vaid, kui nad uksest kahetoalisesse korterisse sisenevad.

„See on... huvitav nimi,“ kostab Adonia üllatunult. Enamuste nimed, kes kommuunis elasid, olid pärit antiiksest Kreekast, kuid sellist nime nagu Christine, ei kohanud arvatavasti kuskil.

Kui vend ja õde käsikäes ümber nurga pööravad ja köögiga vastakuti seisavad, on tüdrukul palju vaadata. Köök on ümber tõstetud ja söögilaud on nüüd ühes nurgas, kraanikauss ning pliit teises. Kõik on heledast puust käsitsi meisterdatud ning need mõjuvad koduselt. Aga mitte see ei häiri Adoniat, vaid hoopis inimesed laua taga. Ema ja isa istuvad pulksirgelt, puutumata sealiha laual. Ema on kahvatu ja tüdruk näeb, kuidas tema käsi väriseb. Isa ilme on pettunud ja õnnetu.

Seejärel libistab Ad pilgu uuele neiule. Tal on pikad blondid juuksed, päevitunud nahk ning lohvakas hele kleit. Adonia silmitseb neiut pikalt, kuni märkab, mis teda tõsiselt jahmatab – Christinel on kaelas rist.

Ad ahmib kuuldavalt õhku ja astub paar sammu tagasi. „M-mida teeb kristlane siin?“ pahvatab ta, olles ühtaegu nii üllatunud kui ka pahane.

„Andestust, et ma sind niiviisi ehmatasin. Oleksin pidanud sulle tegelikult juba varem rääkima,“ sosistab Athenion Adile kõrva.

„Rääkima mida?“ küsib viimane ettevaatlikult.

„Ma lähen ära.“ Noormees ohkab.

See tabab Adi nagu välk selgest taevast. „M-mi-mismõttes ära?“

„Ma ei kuulu siia. Sain sellest juba ammu aimu, kuid kui kohtusin Christinega..“

„Mis tema siia puutub?“

„Ma kohtusin temaga, kui olin väljasõidul. Ta tutvustas mulle oma maailma ja oma Jumalat. Olen temaga salaja kohtunud juba kuid... Anna andeks. Alles siis sain ma aru, mis minu elust puudu oli. Ma ei suuda sellistes olustikes enam elada, Adonia.“

„Ei! Ma.. Sa ju rääkisid kogu aja, kui oluline Athena sulle on ja roll meie perekonnas...“

„Adonia..“

„Sa ei saa lihtsalt lahkuda!“ Tüdruk karjus, pisarad silmi niisutamas.

„Mul on kahju.“

„Aga kuidas saad sa oma pere maha jätta? Kas sa meist ei hooli?“

„Adonia,“ kuulis ta isa manitsevat häält. „Mäletad, mida preester Apolloni templis meile rääkis? Igaühel on õigus omaenda usule. Meie siin ei ole nagu osad kristlased-“ Ta heidab virila pilgu Christine poole ja jätkab: „-Me anname inimestele valiku. Ja kui nad otsustavad...“

„Aga isa! See...“

„Me lahkume täna,“ sõnab Athenion viimaks.

Tüdruk jääb vait.

„See on sinu süü,“ nuuksub ta lõpuks uue neiu suunas. „Head aega, Athenion. Ma jään sind igatsema,“ sosistab ta veel vaiksemalt.

Adonia heidab Christinele viimased vihased pilgud ning kõnnib esiku poole, ema, isa ja vend teda järele hõikamas. Tüdruk virutab ukse enda järel kinni ja jookseb treppidest alla.

Ta ei suuda siiani uskuda, et vend mõtles kõike tõsiselt. Aga tuletades meelde otsusekindlat pilku Athenioni silmis, ei saa Adonia seda välistada. Noormees peab oma nime ära muutma, kui kristlaste juurde läheb. Adonia ei saa teda enam mitte kunagi tagasi. Tema vend on lahkunud.

Minu vend on surnud. Tüdruk jõllitab kirja majaesisel, mulla sisse tehtud süvendid. Seejärel tõmbab ta sellele faktile kriipsu peale ja jääb ootama, millal vend otsustab majast lahkuda. Ta soovib teda veel viimset korda näha. Nagu matustel vaadatakse surnukeha.

Supersupersupersupersuper! Mis muud ma ikka oskan öelda  Ja uut ka, aitäh :)

Adonia istub puu otsas, jälgides templitest väljuvaid inimesi.

„Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi,“ sosistab tüdruk vaikselt ja tõmbas puukoorest tükke välja.

„Oh, Adonia. Ole nüüd, sellest on möödunud peaaegu aasta. Sa peaksid hakkama unustama,“ lausub tema üks parimatest sõpradest – Ambrose.

„Kuidas ma saaksin midagi sellist üldse kunagi unustada? Kuidas ta võis? Kuidas ta...“ Adonial lõppevad sõnad otsa. Kuid ega tal polnudki vaja midagi öelda – ükskõik, kui palju ta ka ei küsiks, ei räägiks, miski ei muuda seda, mis juhtus.

„Tead, mina, mu vend ja vanaema – me lähme Dadona oraakli juurde.“

„Mida mul oleks asja ennustaja juures?“ küsib tüdruk tuimalt.

„Vanaemal on seal asja. Meil oleks lihtsalt põnev. Pealegi, sul oleks tegevust, kullake,“ sõnab Ambrose rõõmsalt.

„Ära kutsu mind nii,“ vastab Adonia, kuid muie veereb tema näole sellegipoolest.
Nad istuvad mõnda aega vaikuses, kurvad mõtted tulevad mõlema tüdruku pähe tagasi.

„Tohib ma räägin sulle ühe loo?“ küsib Ambrose, lootuses Adonia tuju tõsta.

„Jah, eks ikka.“ Viimane noogutab kergelt.

„Algul, sajandeid tagasi, olid inimesed nelja käe, nelja jala ja ühe peaga, millel oli kaks nägu. Kartes nende väge, poolitas Zeus inimesed kaheks, jättes nad veetma kogu ülejäänud elu otsides oma hinge teist poolt.“ Ambrose tegi pausi ja vaatas nukrale sõbrannale otsa. „Võib-olla leidiski Athenion oma hinge teise poole.“

Adonia pööras pea tema poole. „Ma olen seda lugu kuulnud. See on... kurb.“

„Tegelikult õnnelik, oleneb, millisest suunast vaadata.“

„Mismõttes?“ küsib Ad ja nühib jalaga vastu puutüve.

„Noh, kui sa oma teise poole leiad, oled õnnelik ja..“

„Jah, just. Õnnelik.“ Tüdruk peaaegu sülitab selle sõna suust. „Jättes oma pere kaitsetult seljataha, ühined oma hingega ja oled õnnelik.“

Ambrose otsustab teemat vahetada. „Kas sa tuled siis meiega oraakli juurde kaasa. Ma luban, see saab olema superpõnev!“

„Ma ei taha ühtki ennustust kuulda.“

„Ega me ei peagi. Uurime lihtsalt ümbrust. Kuule, kas sa kunagi üldse mõnel väljasõidul oled osalenud? Sa isegi ei tea, mis meid kõike seal väljas võib oodata.“

„Ma mõtlen selle üle.“

***
Adonia tõmbab matkakoti luku kinni ja naeratab virilalt Ambrosale. „Ma ei ole ikka veel kindel, kas peaksin tulema.“

„Sa pead nägema maailma,“ sõnab talle Ambrosa vanaema Demi. Too vanaeideke, nagu Adile meeldis teda kutsuda, oli lühikeste halliks tõmbunud juuste ning koguka kehaga. Tema käsivarsi ehtisid punutud paelad, mis olid sama vesisinised, kui naise veidra lõikega kleit.

„Pealegi ma ei usu, et sa oraakli juures kunagi käinud oled,“ lisab Ambrose vend Marios.

„Sinna on küll pikk maa, aga see on seda väärt.“

„Mida sina selle väärtusest tead, mu laps?“ Demi heidab pilgu Ambrosale ja naeratab. Nende kahe vahel oleks justkui mõni nähtamatu side, mis neid ühendab, paneb üksteise pilku mõistma ja austama.

„Kui kaua me sinna läheme?“ küsib Adonia viimaks.

„Kolm päeva,“ ütleb Demi. „Umbes kolm päeva.“

„Eks mul pole ju midagi muud teha. Ema ja isa on nagunii ära sõitnud...“

„No näed siis“ Ambrose näol särab ootusärevuses naeratus.

Nad asuvad teele, kõndides piki metsarada, mille niiske sammal jalad märjaks teeb. Puud on nii kõrged, et varjavad ära päikese ning Adonial on raske vahet teha, kas on saabumas õhtu või tõusmas hommik. Miks ta nõustus?

„Kas me peame mööda seda teed minema, Memm? Ma mõtlen, mu jalad – need on nagu väikesed, külmad allikad,“ nuriseb Ambrose ja heidab vanaemale halvakspaneva pilgu.

„See on kõige lühem. Muidugi, kui soovid rännata nädalaid..“

„Okei, ma olen rahul.“

Sekundid, minutid, tunnid lähvad aegamööda edasi. Adonia jalad valutavad, kuid ta ei tee piuksugi. Ta tahab jõuda oraakli juurde võimalikult kiiresti. Muidugi plaanisid nad ka mingites metsamajakestes ööbida, mis teele jäävad. Kuskilt kaugelt seljatagant kostuvad hobuste rahulikud hirnatused ja kabjaplõgin.

„Siin on hobused?“ imestab Adonia ja vaatab teed, kust nad just tulnud on.

„Me oleme Crassusest vaid umbes 6 kilomeetri kaugusel. See pole eriti üllatav,“ sõnab Marios.

Adonia noogutab kärmelt ja kõnnib teistele järele. Ta oli vahepeal seisma jäänud.

„Just, hobused! Memm, miks me jala tulime?“ küsib Ambrose.

„Vahepeal ma mõtlen, et kuigi sinul ja Adonial on vahe vaid aasta, tundud sa olevat temast vähemalt 4 aastat noorem.“ Demi õpetlik nägu paneb tüdruku vaikima. Ta astub hoopis Adi kõrvale ja naeratab talle.

„Minu arvates näen ma pigem vanem välja, kui sina. Võta seda kui komplimenti.“

„Sa käitud nagu 12-aastane,“ ütleb Adonia, kuid tema mõtted on mujal.

„Millest sa mõtled?“ küsib Ambrose, kui märkab sõbra eemalolekut.

„Ma lugesin eile vanaema päevikut. Ma olen seda lugenud vaid paar korda peale seda, kui vend ära läks.“

„Nii? Mis ta kirjutab? Kui sa oled nõus mulle ütlema?“

„Ta kirjutab valust. Ja näljast, süütundest. Inimestest, kes on jumalatele nii lojaalsed, et valmis nende nimel tapma. Veresaun, mis ei näi lõppevat. Ja ometi oleme meie siin – lihtsalt eraldatud.“ Adonia viskab pilgu maha.

„Kindel, et sa ei soovi oraaklilt nõu pärida?“

„Kas see preester on naine?“

„Delfi oraakli järeltulja.“

„Delfi?“ Ad vaatab Ambroset jahmatusega. „Delfi oraakel hävitati ju... väga-väga ammu.“

„Jah, aga räägitakse, et tema see on.“

„Kas ta ei valeta?“

„Kas oraakel valetaks?“

Adonia muigab. Ambrose on alati kangekaelne olnud.

Nad kõnnivad edasi Demi jutuvestmise saatel. Too räägib vanu legende, iidseid lugusid, mida tema esivanemad olevat lõkkeääres põlvest põlve pärandanud. Need on Adi meelest huvitavad, samas kui Ambrose näost võib välja lugeda tüdimuse. Ta on neid lugusid kuulnud arvatavasti väga palju kordi.
Pimedus mähib taeva lõpuks endasse ning Adonia ja teised on jõudnud esimese puhkepaigani. Tüdruk nägi enda ees tammepuust palkidega majakest, millele mõlemale küljele tehtud veidra kujuga aknad. Peale koputamist piilub ukse vahelt välja kortsuliseks tõmbunud vanaeit, kes meenutab väga palju Demit ennast.

„Nii, nüüd siseneme muinasjuttu. Salapärane maja, kuri nõid ja nii edasi,“ pomiseb Ambrose, niiviisi, et ainult Adonia võib seda kuulda. Viimane itsitab vaikselt.

„See on minu õde, Irene,“ tutvustab Demi rahulikult. „Täna öösel peatume siin, järgmisel...“ Naine vakatab, vaadates oma õele otsa. Siis ta vaikib ning viipab Ambrose, Mariose ja Adonia enda järel tuppa.

Maja on küll pisike, aga sinna mahub suur elutuba hubase kaminaga ja ruudulisest riidest tugitooliga. Köök on samas nurgas, kuid see on nii pisike, et Adonia imestab, kuidas Irene siin hakkama saab.

„Me peaksime magama heitma, homme varahommikul järkame teekonda,“ sõnab Demi vanaemalikult.

Kui nad madratsitele pikali maha heidavad, võtab Adonia kotist vanaema kirjad.

8. oktoober 2046

Kallis Grace!

Meie eluolud on palju paremad. Saame ise põldu harida ja vilja kasvatada. Suvine saak on käes. Sa ei kujuta ette, kui õnnelik  ma olen. Mu silmad lausa säravad – nii ütles ka mu uus sõber. Tema nimi on Phonie. See tüdruk on iseäranis veider, aga paremat sõpra siit leida ei võigi.

Meil on isegi tempel. See on küll veel väike, aga see-eest pühendatud Zeusile ja mulle tundub, et see omab mingit maagiat. Nagu... kingitus tuhast tõusmisele. Me nimetame seda nii. Saime lõpuks ometi jalule. Ma ei tea, millised on olud seal, kus Sina praegu oled, Sa pole ju kirjutanud... Ma loodan, et Sa saad mu kirjad siiski kätte.

Oh! Ma oleksin peaaegu unustanud – lähen homme oraakli juurde. Esimest korda. Vanavanaema rääkis, et see kutsub mind. Huvitav, mis saama hakkab. Kirjutan sulle peagi.

Sinu armas

Gabrielle

Adonia paneb kirjad kõrvale. Tema vanaema käis samuti oraakli juures? Tüdruk otsustab homme edasi lugeda, sest teised tahavad magada ning küünlavalgus võib neid häirida.

"Kas sa tuled siis meiega oraakli juurde kaasa." - Puntki asemel peaks vist olema küsimärk.
"No näed siis" Ambrose näol... - Üks kirjavahemärgike on vist puudu.
Sekundid, minutid, tunnid lähvad... - Lähevad ikka vast?  
Tüdruk nägi enda ees tammepuust - Läks järsku minevikuks.
Paar pisiviga oli veel, mida enam ei leia.

Aga nüüd siis sisu juurde. Mulle nii meeldis! See teema on hoopis midagi teistsugust ja sa kirjutad ka väga hästi. :) Järgmine kord palun veel pikemat :)

Läks natuke kauem aega, aga pole vast hullu. :)


Adonia tunneb vesiville kandadel ja soovib juba kohale jõuda. Jalanõud oleks hea jalast võtta, mõtleb ta. Nad on umbes poole tunni kaugusel järgimisest puhkekohast – Arese templist. Seljataga on järjekordne pikk päev. Seltskond hakkas liikuma varahommikul kell kuus, samal ajal kui päikegi tõusis. Jalad on kõigil märjad ja jalatsid on kannad ära hõõrunud. Läbi lärtsuva sambla olid nad käinud üle mitme tunni. Demi oli terve retke ajal muudkui lugusid rääkinud. Adoniale need meeldisid, kuid Ambrose sädistas tema kõrval piisavalt valjult, et tüdrukul oli neid raske kuulata.

Ad avastab end kõndivat Mariose kõrvalt. Too on pikka kasvu, veidralt kõvera ninaga ja heledate tedretähnidega. See on omamoodi armas, mõtleb Adonia tihti. Poisi ümarat nägu raamivad peaaegu õlgadeni ulatuvad pruunid juuksed.

„Mmm... Kas sa kavatsed ka oraakli käest nõu küsida?“ uurib Marios lõpuks, purustades tüütuks muutuva vaikuse.

„Ei,“ naerab Adonia vastuseks.

„Siis ta ei saa sulle öelda, kes su... hmh, õige.. ei. Nii ei saa öelda. Kõige sobivam. Just. Kes su kõige sobivam jumal on,“ seletab poiss, suunurk veidralt üles-alla tukslemas.

„Ee... Sobivam jumal? Mida sa silmas pead?“

„Me küll kõik oleme nende suhtes võrdsed, aga... Igal inimesel on ühega Olümpuselt kõige sarnasemad jooned. Nagu sinu vennal...“ Marios vakatab. Tal oli see „väike elupööre“ meelest läinud. „...oli kunagi Athena.“

„Athenion oli tubli vend. Aga nüüdseks on ta surnud ja mina ei saa sinna midagi parata.“ Tüdruk teeb grimassi, et pisarad ei pääseks silmi niisutama.

„Surnud? Aga..“

„Ole tasa. Ma ei taha sellest rääkida.“

Adonia hakkab juba lööduna ettepoole kõndima, kui Marios ta õlast krabades tagasi tõmbab. „Meil jäi sarnasuse jutt pooleli.“

Tüdruk muigab. „Mul pole oraaklit vaja. Tean isegi vastust.“

Poisi kulmud kerkivad. „Kas tõesti? Kes on siis meie kuulsa Adonia iseloomujoontega jumal?“

„Ares,“ vastab tüdruk millegipärast. Tema füüsiline vorm on küll peaaegu täiuslik, aga sisemuselt ei sarnane ta sellele jumalale üldse. Ta on iga päev peale venna lahkumist hommikuti enda rahustamiseks metsas pikki ringi jooksnud, vehklemist ja mõõgavõitlust õppinud. Muidugi tegi Ad seda ka varem, kuid mitte just nii tihti. Ta soovib saada endast välja oma ebakindluse, kuid mida tugevamaks muutub tüdruk väliselt, seda nõrgem on ta sisemiselt.

„Minu arust pole sa küll julm.. ega kangekaelne.. ega põlatud.“

Adonia ei kuula teda. Ta hakkab oma vastuse üle juurdlema. „Ares. Zeusi ja Hera poeg. Halastamatu nõrkade, helde tugevate vastu.“ See ei ole temalik. See tüdruk, kes siin mööda kivist rada sammub, ei ole halastamatu, julm või halb. Ta on üks sõbralikumaid inimesi. Kuid ometi tuli vastus Arese kohta justkui iseenesest.

„Ma räägin. See ei ole sina.“ Marios naerab. Naerab tema üle!

„Ja mina ütlen, et mul pole oraakli nõu vaja,“ vastab tüdruk nipsakalt ja sörgib Demile ning Ambrosale järele. Mets on otsa lõppenud ja tempel paistab. See on vanast marmorist, ääristatud kiviga. Lühikesel trepil pühakoja esisel on ehitud mõõkade ja muude relvadega. Siin ei ole püsse ja pomme nagu kunagi oli Uusajal. Selline nimetus ajaperioodile jäi külge, sest keegi ei osanud seda nähtavasti muuta.

Adonia loodab sellest templist leida vastuseid oma küsimustele. Nad on sattunud just õigel ajal õigesse kohta.

***

Preester loeb palve. Adonia vaatab õnnetut veritsevat looma altaril, kes on ohverdatud just Arese jaoks. Punane vedelik moodustab põrandal ringe, kuid inimesed on täiesti rahulikud. Adonia mitte. Tema süda puperdab.

Varsti pannakse kõlbmatud kehaosad väikese lõkkena põlema ja peenike suitsunire tõuseb taeva poole.

„Kõik on oodatud pidulauda poole tunni pärast!“ teatavad abistavad preestrinnad inimestele. Söök. Ad on seda terve päeva oodanud.

***

„Ma lähen vist hulluks, kui ma nii palju söön!“ naerab Ambrose ja topib vaevalist grimassi tehes veel ühe lihatüki suhu.

Adonia naeratab tagasihoidlikult. „Ära siis söö nii palju.“

Marios muigab ja vaatab Adoniat selle kummalise pilguga, nagu ta oli vaadanud, kui nad olid teel. Ta on vaid osa sellest hiiglaslikust pidulauast, kus portselanitaldrikud paistavad nii võõrad, et sama hästi oleks võinud süüa ka salvrätikute pealt. Siin on erinevaid inimesi: tüsedamaid, saledaid, rõõmsameelseid, masendunud, valjemaid ja vaiksemaid. Aga Adoniat huvitab hoopis miski muu.

„Vabandust, ma käin... korra ära,“ sõnab tüdruk viisakalt ja tõuseb lauast püsti. Hetkeks tõmbab see talle tähelepanu, kuid peagi jutustavad külalised omasoodu edasi.

Jõudnud kaheastmelisest trepist kaugemale, tagasi põhisaali, altari juurde, pühib Ad naeratuse näolt. Seal ilutseb Arese kuju, tehtud kivist. Teda on kujutatud sõjakilbi ja mõõgaga.

„Ares,“ sosistab tüdruk, piiludes hetkeks seljataha. Mitte keegi ei jälgi teda. Väga hea. „Miks tunnen end viimaste päevade jooksul nii veidralt? Miks tunnen mingit veidralt tõmmet Sinu poole?  Sinu templitesse? Miks mõtlen ma päeval ja ööl just sõjajumalast. Varem ma lootsin rohkem sinu vendade peale. Aga nüüd... Isegi Zeusi poolt oled sa põlatud. Miks siis mina?“

Adonia ei ootagi seletust. Ta vaatab kuivanud verd altaril ja see annab piisava vastuse: tüdruk avastab, et ei vihka enam seda punast vedelikku, mis veenides voolab. Arese pidusööki, tema ilu, tema elu.

„Adonia, mida sa siin teed?“ kuuleb tüdruk äkitselt Mariose häält. Ta võpatab.

„Räägin. Palun mine ära.“ Ta tunneb end tobedalt.

„Ära ole siin üksi, tule meie juurde.“

„Ma.. Ma ei taha. Miks.. Ma tahan lihtsalt natuke üksi olla, okei?“ Adonia hakkab ärrituma.

„Sa oled segaduses, räägi, mis...“

Sellest on juba küllalt. „Aitab! Miks pidin ma tulema kodust nii kaugele! Te kõik ütlesite, et saan uusi kogemusi, et saan unustada kõik oma probleemid ja kordki elus olla eriliselt õnnelik! Ja mis nüüd? Ma olen kõike muud kui rõõmus – õnnetu ja täielikult segaduses. Ma ei mõista enam iseennast. Ma ei tea, mis saama hakkab. Ma... Ma tahan koju.“ Peale seda kirumist hakkavad pisarad tüdruku silmi tükkima, kuid ta pühib need kiirelt ära.

„Jätke mind rahule. Ma lähen magama. Oh, millal see retk küll ükskord lõpeb?“ lisab ta veel peale väikest pausi ja tõttab minema, jättes kohkunud Mariose tagaplaanile.

Nii... esimese asjana avastasin, et su allkirjas on viga, sisemiselt nõrk ja väiselt tugev :D

Osa kohta - Ma nii kaua ootasin seda!!! :) Ja see oli suurepärane! :) Sa kirjutad superhästi ja sa tead seda. Mulle tohutult meeldib. :) Loodan, et uue osa saad siia rutemini üles :)

See väike viga on nüüd parandatud. :) Aga tore kui meeldis ning jah, üritan uuega kiiremini teha.

Kuidagi venitasin 1000 sõna välja, rohkem seekord ei tulnud. Loodan, et naudite ja kirjavigade pärast juba vabandan ette.

4. osa
Oraakli ennustus

Terve järgmise päeva tammub Adonia üksinda teiste taga, tõugates eemale isegi Ambroset, eelkõige Mariost. Algul tüütavad viimased tüdrukut lõputult, kuid nad jätavad järele, kui Demi mõlemale midagi kõrva sosistab.

See kõik annab Adoniale aega, et ta saaks mõelda kõige üle, mis hetkel toimumas on. Temast on saanud Arese olemus, on tüdruk kindel. Tema sarnaseks on ta nende paari päevaga saanud. Ometi ei mõista Adonia, mis teda selle jumalaga ühendab. Kui varem on ta alati lugu pidanud kõige rohkem Apollonist ja kõige vähem Aresest, sest too olevat nii palju kurja teinud ja tema poole pöördusid rohkem sõjamehed kui tavainimesed ja rahuarmastaja, siis nüüd kaldus tema arvamus teiseks.
Aga miks? Sellele küsimusele loodab Ad saada vastuse oraakli juurest.

Viimaks, kui õhtupäike juba vaikselt taevasse hakkab tõusma, jõuavad nad kohale. See on minivariant mingisugusest templist, ehitatud marmorist ja kivist. Oraakli ees lebavad veidrad kuivatatud taimed.

Sisekujundus on Adoniale võõras. Siin on kõik valge ja sinine. Naljakad nahast diivanid, valgete siidkatetega ja suur trooni meenutav altar, kus istub preestrinna. Oraakel. Tal on sinine läbipaistev loor ja lubivalge põlvini ulatuv kleit.
Adonia oli alati arvanud, et oraaklid on teistsugused. Pühakud, jah. Aga hoopis erineva välimusega sellest siin. Too preestrinna ümber sehkendasid abistavad väikest kasvu naised, kes teda imetlusega vaatlesid.

„Pimedus, millest elate, las jäägu seljataha. Valgus, mille poole püüdlete – laske see endile lähemale. Me oleme siin, et teid aidata,“ kõlab naise hääl. See on nii puhas, nii süütu. Justkui tema juttu mahuks rohkem lootust, kui uute algusesse.

„Ambrose, Adonia-“ Demi vaatab laste poole ja jätkab: -„Te võite olla väljas. Vaadata ümbrust. Sina ka, Marios.“
Tüdrukud koos Mariosega lähevad aegamisi jalgu lohistades välja.

„Mis nüüd saama hakkab?“ küsib Adonia, vaadates sõprade poole.

„Demi kuulab nõu ja me... vist läheme tagasi. Ma ei tea täpselt,“ ütleb Ambrose.

„Sa tahad öelda, et me tulime terve tee siia ja.. Meie kolmekesi ei saa millegist osa?“

„Sa võid ka oraakliga rääkida. Selles olen ma kindel,“ saadab Marios Adi poole tähendusrikka pilgu.

Tüdruk vaatab talle kohkunult otsa. „Võib-olla on su jutus iva.“

Poiss naeratab rahulolevalt ja vaatab siis templi poole. Nad kõnnivad natuke eemal metsa pool, mööda muru, mis juba kollakaks on tõmbunud.

„Ma... peaksin siis sisse minema?“ uurib Adonia viimaks kõhklusega.

„Ise tead,“ pomiseb Marios. Õhk on eilsest ikka veel pingeline, isegi kui nad kõik üksteisele naeratavad. Ambrose ei saa aru, mis toimub ja tema vend avastab, et oli Adonias eksinud. Ta polnudki selline nagu pealtnäha tundus.

***

„Oh, Adonia. Näen, et otsustasid oraakli osas ümber,“ ütleb Demi, kui väljub templist ja laseb Adonial mööduda.

„Ma.. Jah.“ Tüdruk ei naerata vastu, vaid sörgib sisse.

Preestrinna abilised ja tema ise ootavad Adi juba naeratades.

„Tule minuga, mu laps.“

Adonia surub alla soovi silmi pööritada ja järgneb sellele kaunile naisele teise tuppa. Seal on siidkardinaga eraldatud laud, diivan ja kann veega.

„Puhas vesi. Aitab inimesi,“ pomiseb oraakel, kui märkab, et Adonia seda vaatab.

„Niisiis...“ alustab preestrinna ja viipab tüdruku istuma ühele neist bambustoolidest, mis laua taga puhkavad.

„Ma... mõtlesin, et kui me juba siia tulime siis ma... noh..“ Tüdruk ei osanud suurt midagi rääkida. Tal polnud kogemusi mitte ainsagi oraakliga.

„Anna oma käsi, mu laps. Ma tunnetan siin midagi võimsat.“

„Ahsoo,“ turtsatab Ad ja sirutab väriseva peopesa välja.

„Oh... Väljavalitu.“ Preestrinna ilme muutub. Tema näole tekib suursugune, nii palju ütlev naeratus. Ja mis peamine, Adonia mõistab, et oraakel tunneb kergendust.

Kuid oraakli sõnad kumisevad kajana tüdruku kõrvu:

„Kuis rändab Arese väljavalitu,
saatjaks Apolloni poeg.
Ta on võimsam kui preeria.
Ta avab me maailma
oma väe ja armeega.
Talle kuuluvad tuhanded leegionid,
Ta omab kuulmatut võimu.
Kuis kappab Arese väljavalitu,
Saatjaks Apolloni poeg.“

See viis... See laul. Midagi nii tuttavat on selles Adoniale. Arese väljavalitu. Kas tõesti on Adonia Arese väljavalitu?

„Preestrinna, mis see küll oli?“ küsib tüdruk vaikselt, kohkunult.

„Sinu saatus, mu laps.“

***

Zeus lööb vihaselt rusikaga vastu lauda.

„Kui ma ütlen sulle, poeg, mida sa tegema pead, siis täidad sa mu käsku!“ Jumala hääl väriseb vihast.

Kuid Ares vaid irvitab isale vastuseks. „Tead, ma olen alati mõelnud, et kui Heraklest poleks olemas, kas siis mina oleksin sinu lemmik?“ Peale väikest mõttepausi lisab ta: „Ei... Ma ei usu.“ Ja naerab jälle.

„Sa pead Adonia õigele teele juhtima, poeg.“

„Apollon pidi selle eest vastutama. Ma kuulsin, et tema kallis pojakene olevat võtnud nõuks seda plikat aidata.“

„Apolloni poeg oli osa ettekuulutusest!“ Zeusi hääl muutub aina raevukamaks.

„Jah... Jah, jah, jah... Küll ma selle eest hoolt kannan,“ kratsib Ares kukalt. Samas, ma võiksin ju... jajah.“

Nende sõnadega lahkub ta isa juures, kõndides läbi Olümpuse templi koridoride, et jõuda Athena juurde.

Too on ilus, aga sõjakate näojoonte ja musklis kehaga jumalanna. Heledad lühikesed juuksed ja pikk kael.

„Mida sa tahad, Ares?“ nähvab Athena venda märgates.

„Vaata, õeke... Sa oled mulle teene võlgu, mäletad? Kus Aphrodite on? Mul on teid mõlemaid vaja.“ Ares vaatab üle õla, justkui tunnetades kedagi läheduses. „Tule välja, sa sädelev nukuke!“

Seejärel on näha inimsilmale pimestavat valgussähvatust, mis toob nähtavale särtsaka armastusjumalanna. Tema juuksed on brünetid, keha sale, kuid kurvikas.

Ares muigab. „Nüüd, mu kallid sugulased, on aeg rääkida teile plaanist.“

***

„Adonia!“ Tüdruk võpatab raputuse peale. Ümberringi on vaikus, ainult naerusuine Ambrose vahib talle näkku. Tähed paistavad, veel on öö. Kuid see ei heiduta Adi, hoopis küsimus...

„Kuidas ma siia sain?“ Ta peaaegu karjatab.

„Ee... Mismõttes?`“

„Kuidas ma oraakli juurest siia sain?“

„Sa... Kõndisid,“ vastab Ambrose ja vaatab sõpra murelikult.

„Kus me siis oleme?“

„Templi lähistel, laagris. Demi pani lõkke püsti.“

Äkitselt meenub Adoniale ähmaselt, kuidas ta siia kõndis. Peale seda, kui oli selle veidra ettekuulutuse osaks saanud. „Ma vajan õhku, Rose. Ma lähen... vaatan tähti.“

Keeldudes tüdruku soovist kaasa tulla, läheb Adonia Ambrosest eemale ja ronib kaugema puu otsa. Imelik häiriv tunne pitsitab sees ega lase tüdrukul rahus olla. Ta teab, et miskit peab kohe-kohe juhtuma.

„Psst,“ sisistab keegi lehtede vahelt. Tüdruku pea nõksatab automaatselt paremale ning ta jääb suurte silmadega enda ees avarduvat vaatepilti jõllitama.

Sa lasid mul kuu aega oodata!   

Igastahes, lühike ent super! :) Veidi muigama ajas see väljavalitu, preestrinna, jumalad jne Öö koja pärast  Kuid heidame selle kõrvale :)

Siki sa kirjutad niiiiiiiiii voolavalt ja suurepäraselt :)

See, kuidas Adonia esialgu preestrinnaga rääkis ja mõtles oli veidi koomiline  

Mulle meeldis jumalate vaatenurk :)

Ja uus tulgu rutem. Palun :')

„Kus Ares on?“ käratab Apollon keset Olümpust. Tema hääl nõretab raevust.

„Päris irooniline, kui paljud viimased ajal meie kalli vennakese peale vimma peavad,“ arvab Aphrodite lõbusalt.

„Tead, sa kus ta on on?“ uriseb Apollon edasi.

„Ei. Mina olen temaga jamamisest üle saanud,“ kinnitab õde talle oma süütu naeratusega, mille taga peidab end midagi krutslikku.

Apollon virutab vaasi, mis dekoratsiooniks üles seatud, põrandale kildudeks ja kordab oma küsimust vihaselt uuesti.  
Selle peale ilmub tema masendavasse vaatevälja Zeus, kel on seljas valge rüü.

„Mis kära sa siin tekitad?“ nõuab jumal.

„Mul on Arest vaja. K o h e.“

***

„Adonia,“ sosistab poiss.

Tüdruk ei suuda pilku pöörata. See ebamaine ilu, mis lehtede vahel sahistab. Noormehe juuksed on helepruunid, silmad nii täidlased ja nahk nii kaunilt kahvatu. Tema keha katavad musklid ja lihased.

Kas midagi sellist saab üldse eksisteerida?

„Kuidas sa mu nime tead?“ küsib Ad vaikselt, justkui aukartusega. Ta muudkui vaatab seda imet.

Poiss turtsatab muigega. „Sa oled Arese väljavalitu. Ma arvan, et sinu saatja peaks nime teadma, või mis?“

Adonial läheb seest õõnsaks, kui ta ettekuulutust meenutab. On see siis tõsi? „Sa oled... Apolloni poeg?“

„Justament,“ vastab poiss. „Asclepius, kui täpsem olla.“

„Tervendamise jumal, eksole?“ Adonia tunneb enda üle uhkust, et teab tema kohta vähemalt midagigi. See ei tundu reaalne. Tema ja räägib jumalatega?

„Jah. Kuule, me peame minema hakkama. Pikk teekond on ees ja kuigi sa oled nüüd lõpuks ometi „avatud“, peame sind Olümpusele veel lähemale vedama. Seal on templis üks treeningkeskus, kus ma sind õpetama hakkan.“ Asclepiuse jutt on nii loogiline ja ladus, et Ad ei oskagi selles algul kahelda.

„Oota... aga, miks sina? Ma mõtlen, et sa pole ju.. kuidas saavad olla sinul sõjalised oskused ja.. Ja kas minuga ei peaks tegelema mitte keegi Arese enda poegadest?“ Ühtäkki tunneb tüdruk end temaga vesteldes julgemalt.

„Meil kõigil on midagi, mida inimesed ei tea,“ vastab poiss silma pilgutades ja hakkab paremale poole astudes Adoniast mööduma. „Tule, lähme.“

„Aga mu sõbrad?“

„Küll nad mõistavad,“ vastab Asclepius rahulikult.

„Kuidas? Nad isegi ei tea midagi...“

Poisi käsi surub Adi õlga. „Lihtsalt tule.“ Midagi tema pilgus sunnib tüdrukut edasi minema. Haarates oma koti, jookseb ta pea laiali otsas järgi jumalale, Apolloni pojale ja tema teekonna saatjale.

Nad kõnnivad ööpimeduses läbi võsastiku. Okkad torgivad ja jäävad Adonia juustesse kinni justkui takjad.
„Kuule..“ alustab tüdruk äkitselt. „Mida sa mõtlesid sellega, et olen „avatud“?“

Asclepius muigab. Põselohk ilmub tema veatusse näolappi, sobides sinna nagu valatult. „See tuli su silmades... See on alati olemas olnud. Lihtsalt nüüd, kui hakkad võitlema veel tihedamini ja mitte puhtalt harjutamiseks, võid avastada endas midagi, mida pole varem näinud. Nagu instinktid.“

„Mm..“ mõmiseb tüdruk vaid vastuseks. Ta tahaks justkui midagi veel uurida, kuid jätab kõik küsimused veel enda teada. Ehk pole parim aeg.

Aclepiuses oleks nagu midagi valet, aga samas nii kaasatõmbavat.

„„Tuli su silmades.“ Mis mõttes?“ tahab Ad teada. Ta tunneb, et Apolloni poeg on ohtlik. Kuid miks oli ta läinud too võõra poisiga nii äkitselt kaasa? Nii lihtsalt jätnud maha kalliks saanud sõbrad ja isegi Mariose, kellele tüdruk ilmselgelt mingit mõju avaldas. Miks nõustus ta tormama seiklustesse temaga, mitte Ambrosega?

„Tuli su silmis? Oh, see on lihtsalt imeline. See on-“ Aclepius tõmbaks justkui rusikaga midagi tugevat taevast ja õhkab: „-tahe, iha, kirg võitluse ja võidu järele.  Janu vere ja kättemaksu järele. “ Poiss näib oma seletusest palju rohkem vaimustuses olevat, kui Adonia ise.

„Vere ja kättemaksu?“ kordab tüdruk kohkunult. „Ma ei...“

„Oh, Adonia! Kas tõesti ei taha sa kätte maksta Christinele? Selle eest, et ta su venna varastas?“

Adonia võpatab. Kuidas teadis see võõras tema perest? „Minu vend on surnud.“ See on ta lõplik vastus.

---

„Isa, ma tahan sind Arese eest hoiatada,“ ütleb Aphrodite alandlikult. „Ma arvasin, et see on lõbus..“

„Ma kuulan,“ kostab vastus. Zeus ei pööra tütrele erilist tähelepanu.

„Isa...“                   
                                                                                                                      
Zeus nähvab midagi närviliselt ja tegeleb oma asjadega edasi.

„Palun kuula mind,“ sosistab Aphrodite.

„Tee ruttu ja nii, et see oleks midagi tähtsat. Ma ei hakka mingi mõtetuse...“

Tütar piilub jumala tegemiste vahele. Õhku ahmides koperdab ta mitu sammu tagasi. „Kas see... oh, isa! On see tõesti juba juhtunud? Ma... Oi..“ Kui jumalatel suudaksid pisarad silmis olla, siis just seda oleks praegu näha. 

Armastusjumalanna haihtub õhku, jooksuga Athena juurde, et heastada patt, mis võis kogu Olümpusele kahju teha.

---

Mõtted kättemaksust Christinele, tema nägu piinlemas valus ja alandlikkuses, nagu oli kunagi tema endaga olnud, kummitavad Adoniat kuni päikesetõusuni, mil nad viimaks jõuavad iidse templini. See näeb vana välja – tõeliselt vana. Nagu poleks hoone eest hoolt kantud aastakümneid. Kivitrepit välja upitavad võrsed muudavad selle üpris roheliseks ja kui arvestada murenenud seinu ja kivikõmakaid, võib templi täiesti kasutuskõlbmatuks lugeda.

„Mis koht see on?“ küsib Adonia õrna naeruvarjundiga.

„Arese tempel. Aga selle eest ei kanta enam hoolt.“

„Miks siis?“

„Apollon tuli siia oma väikese ustavate karjaga ja...“ Asclepiuse nägu moonutab ilmselge raev, mida Adonia ei mõista.
„Ma ei saa aru. Miks sa selle pärast nii endast väljas oled? Ma mõtlen, Apollon on ju sinu isa ning keda huvitab see üks tempel? Neid on maailmas väga palju.“

Poisi silmad välgatavad. „Sest see on midagi, mida üks jumal ei tee teisele!“

Adonia kohkub ja otsustab vait jääda. Nad sisenevad templisse, mille uksed kääksuvad ja tüdruk peab alla suruma soovi hirmu tunda.

Arvates, et sees leiab ta eest murenenud põranda ja lagunema hakkavad pingiread, peab Adonia üllatuma. Seal on hoopis hiiglaslik treeningplats, kõigi võimalustega.

„Vat sellised asjad käivad mul kohe kindasti üle jõu.“

„Vaata aga, et see nii ei oleks. Muidu võib meie reis halvasti lõppeda.“

Adonia ei mõista poissi päris täpselt, kuid ei julge midagi küsida. Ta teab oma usust palju vähem, kui tohiks ning on see tõttu juba pahandustesse sattunud.

Kuidas reis lõppeda võiks, ei tea Adonia ammugi, kuid see, mis teda järgmisena ees ootab, võib tõotada, et juhtub miskit Asclepiuse öeldu moodi - halba.

Ps. Sul on kirjas, et see on neljas osa, kuigi tegelikult on viies

Aga osast... kuna ma olen seda lugenud juba ja edasisist, siis on veidi keeruline siia midagi kommenteerida. Igastahes, kui mina oleksin Adonia sellel kõhklusmomendil, siis ma oleksin kooooohe tagasi läinud. Huvitav, mida teised arvavad, kui ta järsku kadunud on? Ilmselgelt oleks siis veidi jama.

See Ascle...iuse poiss (kelle nime ma peast ei oska kirjutada) ei meeldi mulle enam üldse  

Olen totaalselt põnevil ja nõuan uut osa :)