Mereroheline [2/...]

Inimene on sotsiaalne olend.

Need sõnad tõusid naise mõtetes pinnale ning jäid sinna hulpima, ebameeldivad ja ligased nagu vetikad umbekasvanud veekogu pinnal. Kui keegi õnnetu oleks pidanud tol hetkel ta pähe kiikama ja temalt selle kohta aru pärima, oleks Sonja vastuse võlgu jäänud. Võibolla tahtis naise alateadvus talle aeg-ajalt meelde tuletada tema niigi arvukaid läbikukkumisi.

Ka raskete kuldehistega kaunistatud hiiglaslikud päikseprillid, mille taha naine oli varjunud, ei suutnud kaitsta tema tundlikke silmi ereda valguse eest. Tuhat valget müüri ja jupike sillerdavat vett, mis moodustasid üsna tabavalt Apollonaseks ristitud asula, paistsid tundvat kättemaksuhimulist rõõmu talle päiksekiirte otse näkku peegeldamisest.

Sellest ei tasuks sugugi järeldada, et Sonja oleks olnud üks nendest tuhande SPFi alla varjuvatest päikesevaenulikest indiviididest – oleks ta seda olnud, siis poleks ta ju, jumal küll, vabatahtlikult Kreekasse kolinud. Ei, tavaliselt tundis naine rõõmu õrnalt lainetel sillerdavast päiksevalgusest ja soojast merebriisist, mis paitas ta nägu ning sasis juukseid. See konkreetne päev kuulus aga nende päevade sekka, mil Sonja tõsiselt kahtles oma otsuses saarele kolida – ilm oli nii põrgulikult kuum, et pani naises kohati väljalööva põhjamaise vere mullitama. Asja ei teinud lihtsamaks ka teda igast küljest ümbritsev tunglev rahvamass, millest marginaalse osa moodustasid, anna jumal halastust, turistid. Higised kehad ja arutu mitmekeelne kriiskamine ajasid tal südame pahaks, rääkimata nendest lõhnadest, mis käisid paratamatult kõikjal igasuguse inimtegevusega kaasas. Sonja ei ihanud teha midagi muud, kui varjuda oma kodu külmade kiviseinte vahele. Heites prillide varjust kurja pilgu lapsele, kellel oli julgust hakata tema lähedal jonnima, sammus naine raevukalt edasi. Sotsiaalne olend, sotsiaalne olend…

Missioon oli ju ometigi lihtne – tuli hankida söögikraam ja muu, mis majandamiseks hädavajalik, ning tulla tulema. Ööseks oli välja antud tormihoiatus ja naine oli saarel juba piisavalt kaua elanud, et teada täpselt, mida sellisel juhul ette varuda. Kuigi päevane tuulevaikne ja palav ilm võis turistid ära petta, lasus õhus elektriline pinge, mis jõudis inimeste alateadvusesse ning muutis nad rahutuks. Kõrguvate kivimüüride poolt võimendatud häältes oli kuulda ärritunud noote, lõkerdav naer kostus kime. Trügivad kehad, mis puutusid paratamatult inimmassis kokku, põrkusid üksteisest vaenulikult lahku ning juba teab mitmendat korda kaalutles Sonja võimalust lihtsalt jätta see asi sinna paika. Tõttöelda oli ainsaks põhjuseks, miks naine ikka veel jamas rüselevast rahvamassist läbi laveerimisega, see, et ta tegi seda niigi harva.

Ta oli sellele vist tuhandeid kordi mõelnud – oleks olnud ütlemata lihtne leppida kellegiga külast kokku ning lasta vajalik kraam kord nädalas enda juurde tuua. Kuigi raamatute müügist tulevatel autoritasudel elav naine ei olnud teab mis jõukas, oleks tal olnud enam kui küll, et tasuda sellise teenuse eest. Sonja arvas, et ei olnud taolist lepet sõlminud veel seepärast, et tema väikese tumeda hinge põhjas püsis mingisugune lootus. Iganädalased käigud Apollonasesse ja seega (vaieldavalt) tsivilisatsiooni juurde ei lasknud tal langeda täielikku eraklusse. Kastes iga nädal korra oma varba inimsuhtluse sogastesse vetesse, sai naine hellitada mõtet, et äkki ühel päeval ei ole see kõik talle enam nii vastumeelne. Küllap sellest tulid ka need sõnad, mis põrkasid nii narritavalt tema peakolus ringi (sotsiaalne olend, sotsiaalne olend, inimene on sotsiaalne olend). Et meenutada talle, miks ta seal oli.

Oleks olnud väär mõelda, et Sonja oli inimvaenulik. Kuigi ta võis toriseda ja teha salvavaid kommentaare, ei tekitanud inimesed naises viha, vaid pigem väsimust. Ta puutus suurema rahvahulgaga küll kokku vaid paaril tunnil nädalas, kuid ka see oli piisav, et häirida tema meeleseisundit. Selleks ajaks, kui naine jõudis koju, oli tema ihu higist märg ning kulus mitu pikka minutit, enne kui ta süda lõpetas rinnus metsikult kloppimise. Sonja tundis end alati peale poeretki tühjakspigistatuna, temast oleks nagu igasugune energia välja imetud. Kodus lülitas ta telefoni välja ning lesis mitu tundi vaikselt voodis, oodates, et ärevus mööduks. Sellistel hetkedel oli Sonjal raske endale põhjendada iganädalaste käikude jätkuvat vajalikkust, kui enda lõplikult maailma eest ärapeitmine tundus palju ihaldusväärsem võimalus.

Hiljem, kui ta oli juba jõudnud juba rahuneda, saabus häbitunne. See langes tema peale nagu hiiglaslik tekk, palav ja lämmatav. Naine teadis, et olukorras pole otseselt kedagi, keda süüdistada, kuid ikkagi tõusid tal pisarad silma. Inimeste läheduses meenus talle, kui habras ja tähtsusetu ning katkine ta oli. Alati põgenev, mitte kunagi hirmudele silma vaatav, üksildane.

Järgmiseks päevaks tundis naine end üldiselt tasakaalukamalt ja suutis funktsioneerida nii palju, et mõelda selgemalt. Talle meenusid põhjused, miks oli üldse kunagi valinud selle vabatahtliku eksiili. Peale seda oli Sonja paari aasta jooksul käinud mitme psühhiaatri juures, kuid mida aeg edasi, seda tülikamaks oli see muutunud. Lõpuks lõpetas naine üldse käimise, sest sellest ei olnud mingit kuradi kasu. Lõputu arutamine ei toonud neid enam tagasi, see ei saanud seda teha. Niisiis ta otsustas, et parim viis sellega tegelemiseks on lasta ajal oma haavad ravida. Ja tõesti, olles peidetuna oma majakesse, mis oli ainus viie miili raadiuses, oli naisel aega rohkem kui midagi muud. Aega mõelda ja kirjutada ning eirata ainsat inimest, kellele ta oli oma mobiilinumbri andnud (tema kirjastusagent). Ja oodata, lõputult mõelda hetkele, mil ta ei peaks enam hingeldama patjade vahel ning saaks kõndida vabalt inimeste seas.

◄  ►

Tormides on kahtlemata midagi rahustavat, mõtles Sonja, lamades kõhuli õrnhallil sulgtekil, rusikasse keerdunud käsi pea all. Oli kummaliselt meeldiv kuulata väljas toimuvat möllu, olles peidetuna turvaliselt tekkide-patjade vahele. Aknaklaasid võbisesid ning puud raksusid ja paindusid kurjakuulutavalt tormiiilide all, aeg-ajalt pekslesid vihmapiisad rabinal vastu maja seina. Sonja elas merele piisavalt lähedal, et kuulda palavikuliselt rannale löövate lainete müha. Läbi selle maru oli naisel võimatu panna tähele omaenda vilisevat hingamist ning kui ta sulges silmad, oli tal lihtne end mõttes tormiga üheks kujutada. Sonja tundis end lõdvestunud ja uniselt ega viitsinud end niigi palju liigutada, et tekkide vahele sooja pugeda. Päevane leitsak oli täielikult kadunud, asendudes jäiste iilidega, kuid naine ei pannud pahaks. Aknaraamide vahelt sissepressiv jahe õhk tundus tema nahal meeldiv.

Oli kummaline, kuidas universum töötas, või vähemalt nii arvas Sonja asjadele tagant järgi mõeldes. Kui poleks olnud äkilist klirinat, oleks naine võinud ka õndsas teadmatuses magama jääda. Kuna aga kõrvalruumist oli kostunud ilmselget klaasi purunemise heli, ajas pinevil Sonja end üles. Tema esimeseks mõtteks oli, et majas on sissetungija ning kulus hetk, enne kui ta sai aru selle rumalusest – kes oleks üritanud keset tormi kuhugi sisse murda, seda veel teise korruse aknast? Pealegi elas ta üksilduses, olles kaugel kõikvõimalikest teedest.

Oma nime absoluutselt mitteväärivasse külalistetuppa astudes nägi Sonja akna ees klaasikilde. Jäme puuoks oli lennanud läbi klaasi ülemise osa ning aken oli enam-vähem diagonaalis purunenud, nii et alumine pool jäi terveks. Naine astus ettevaatlikult kildude vahelt läbi ja korjas oksa üles, silmitsedes seda mõrult. Oks ei olnud löögi jõul üldsegi kannatada saanud. Õigluse mõttes murdis ta selle pooleks ja viskas aknast välja, kuid see ei toonud talle mingit rahuldust.

Teadmisega, et hetkel polnud mingit mõtet hakata akent kuidagi lappima, seisatas Sonja pooliku klaasi ees ning hingas sisse jahedat mereõhku. Külalistetoast oli naisel otsevaade tormisele rannale ja ta sai jälgida lainete mäslemist vastu vees olevaid rahne. Kivide rohkus rannal oli ka üks põhjustest, miks tal ei olnud naabreid; saarel oli palju atraktiivsemaid kohti, kus elada.

Kui pikselöök valgustas korraks terashalli taevast, hingas Sonja järsult sisse. Äkilisest valgusest tingitud selguses oli naisele tundunud, et nägi madalas kaldavees inimest. Ta teadis, et see oli küll äärmiselt ebatõenäoline, kuid ometigi ei saanud ta kahtlusest lahti. Ehk polnud mõni idioot tõesti tormihoiatust kuulnud? Sonja kissitas randa uurides silmi, kuid ei suutnud hämaruses enam midagi eristada. Naine kortsutas kõheldes kulmu, heites pilgu klaasikildudele põrandal. Sonja astus ühe sammu ja siis teise, kandes hoolt, et mitte vigastada oma paljaid jalgu klaasi peal. Olles jõudnud toast välja, kiirendas ta sammu ning ruttas trepist alla. Esikus ei vaevunud naine jakiga, ta tõmbas jalga vanad kummikud ja kiirustas välja. Ma lähen parem kontrollin ja eksin, kui jätan kellegi surema.

Ust avades polnud Sonja valmistunud selleks maruks, mis teda tabas. Lõikavalt külm tuul peksles vastu tema ihu ning rebis riideid; kuigi ei olnud nähtavat vihmasadu, oli naise nahk minutiga märg. Mere poole sörkides tundis Sonja veidi tobedalt, teades, et oli suure tõenäosusega näinud silmapetet. Hämaruses võis olla kerge mõnd rannaäärset rahnu pidada inimeseks; naine tunnistas isegi, et tegi mõnikord ennatlikke järeldusi.

Selle aja peale, kui Sonja jõudis veepiirini, oli ta suutnud juba parajalt endast välja minna. Kuigi toast võis olla lõdvestav kuulata tormi möllamist, ei saanud öelda sama, kui seisid ise selle käes. Naine pidi rassima otse vastu tuult ning selle mõne minuti peale, mis ta oli väljas olnud, olid tema käed külmast tuimaks muutunud. Sonjal oli raske silmi lahti hoida, sest tuul tõi talle pidevalt vett näkku. Külmast lõdisedes sundis naine end otsima, sörkides mööda kallast. Kuigi tal oli kange kiusatus, ei hakanud ta hüüdma, sest teadis, et tema hääl läheks tormituulte käes lihtsalt kaotsi. Kui taevast valgustas järjekordne välgulöök, jäi naine seisma. Ta oli peaaegu kindel, et oli näinud kahvatut kätt, mis hoidis madalas vees oleva rahnu ümbert kinni.

Sonja kahlas hingeldades merre. Vesi muutus paari sammuga kõrgmaks kui tema kummikute säär ning voolas sealt sisse, tehes liikumise veelgi vaevalisemaks. Paaril korral oleks naine äärepealt jalanõu vette kaotanud, mis pani ta raevukalt vanduma, kuigi ta vaevu kuulis end. Kivilahmakateni jõudes lülitas naise aju end välja. Sonja tardus, suutmata avanevat vaatepilti hoomata.

Vees lebas keha, mis polnud omane ühelegi olevusele, keda naine oli varem näinud. Või olen näinud, aga seda ainult muinasjuturaamatutes. Ülalt meenutas see inimest, kuid kusagilt alakõhu juurest sai alguse rohekashall kalasaba. Olend hoidis kramplikult kivist kinni, et mitte kanduda lainetega tagasi merre ning Sonja märkas tuimalt, et selle sõrmede vahel olid ujunahad. Kusagilt Sonja teadvuse ähmastest sügavustest ujus pinnale mõte, et ta vaatab näkki.

Kui naine vabanes tardumusest ja astus ettevaatliku sammu lähemale, märkas teda viimaks olevus, kes võpatas järsult. Nende pilgud kohtusid ja hetkeks ei liigutanud kumbki. Kuigi näki nägu meenutas üldplaanilt inimese oma, olid tema silmad olid nii tumedad, et Sonja ei suutnud eristada silmavalgeid ega pupille. Äärmiselt kõhe oli näkiga tõtt vahtida, kuna tolle kummalised silmad tekitasid naises tunde nagu vaataks ta otse sügavikku. Olendi kahvatu kogu värises suu kaudu õhku sisse ahmides ning ta üritas naisest eemale tõmbuda, kuigi tal polnud kuhugi minna. Näkk paljastas ähvardavalt oma nõelteravad hambad, kui Sonja astus sammu, et talle läheneda.

Tuima üllatusega märkas naine, et olend oli vigastatud. Ta tundis südames kummalist valulikku pitsitust, kui nägi näki ülakehal sügavat haava, millest voolas ohtrasti verd. Kui soolane merevesi uhas üle lõhe, oli korraks näha roosakat liha, enne kui pind värvus uuesti punaseks. Olend oli pööranud pilgu Sonjalt ära ja üritas ühe käega tulutult kaitsta haava lainete laksumise eest.

Sel hetkel sai naine aru, et otsustada pole enam midagi. Kui ta karjub, et tal on valus, kui Sa saad, kergenda tema piinu, sosistas tema teadvus.

Sonja üritas uuesti näkile läheneda ja seekord ei vaevunud too enam kihvade paljastamisega. Tõttöelda paistis olevus valu tõttu vaevu teadvusel püsivat ning kui naine puudutas kergelt tema õlga, ei reageerinud ta kuidagi. Sonja mässis arglikult oma käed ümber näki ülakeha, hoidudes hoolikalt haava vastu puutumast, ja kui olevus siis ka ei liigutanud, hakkas teda kalda poole vedama.

Näki lõtvunud kogu liivale hiivamine oli raske töö. Kui liikumine vees veel enam-vähem sujus, siis kaldale jõudes avastas naine, et olevuse muidu kiitsakas keha oli üllatavalt raske. Kord merest väljas, jäi Sonja seisma ning jälgis näkki pingsalt. Ta ei olnud kindel, et maal olemine olevusele kuidagi halvasti ei mõju. Oleks äärmiselt morjendav olnud, kui olend oleks Sonja päästemissiooni tulemusena vedru välja visanud.

Kui naine ei olnud mitme minuti jooksul tuvastanud näki juures olukorra halvenemise märke – jätkus vaid üldine kontrollimatu veritsemine ja teadvuseta olek -, rahunes ta pisut. Olevus hingas läbi avatud suu, tema rind tõusis ja langes korrapäratus rütmis. Näkk liigutas liival pisut jõuetult, kuid sellega ka asi piirdus. Sonja märkas teatud ärevusega, et olendi küljel olevasse lahtisesse haava oli sattunud liiva ja teab mis muud soga. Naine vaatas nõutult ringi, teades, et selle tormi käes oli võimatu anda näkile abi.
Sonja ohkas raskelt. Ta sai aru küll, mida tegema pidi. Naine kummardus näki kohale ja kui olevus siis ei liigutanud, võttis ühe käega tema rinna alt ja teisega saba juurest kinni. Sonja ajas end näki raskuse all ägades sirgu ning astus liival paar vaaruvat sammu.

Teekond majani oli kohutav. Kuna niigi vigastatud olendi liival lohistamine ei tulnud kõne allagi, pidi naine teda terve tee süles tassima. Kuigi Sonja ei olnud kaugeltki mingi nõrguke, oli näki kandmine tema jaoks tõeline katsumus. Naisel oli võimatu saada olevuse ümber tugevat haaret, sest too oli nii paganama libe ning pealegi pidi ta nägema kurja vaeva tormiga võideldes. Kõigist pingutustest hoolimata oli ta sunnitud mitmel korral teel peatuma.

Naine vabandas mõttes näki ees, kui pidi teab mitmendat korda laskma olendil mütsatusega liivale langeda. Sonjal värises külmast ning terve tema keha huugast valust; tema käed ja riided olid verest punaseks määrdunud. Näki haav muutus aina räpasemaks ning naisel kerkisid valu- ja raevupisarad silma. Maja näis olevat võimatult kaugel ja Sonja pidi end hambaid kiristades sundima olevuse rasket kogu uuesti sülle haarama.

Viimaks ukseni jõudes laskis Sonja näkil viimast korda maha vajuda. Ta asetas olendi verandale, et uks lahti teha ning hiivas siis näki teadvusetu kogu esikusse. Naine tänas õnne, et vannituba asus esimesel korrusel. Kuigi veest väljas olemine ei olnud näkile siiani mingit märgatavat mõju avaldanud, ei hakanud ta õnne katsuma. Sonja vinnas raskustega olevuse lõtvunud keha vanni.

Näki äramahutamine oli keeruline ettevõtmine; kuigi vann oli üsnagi mahukas, jäi olendi läikiv saba siiski üle ääre tilpnema. Sonja üritas olevusel kaenla alt kinni võttes teda veidi paremasse asendisse sättida, kuid igasuguse koostöö puudumine muutis selle raskeks. Näkk oli endiselt teadvusetu ning kippus külitsi vajuma; tema nägu varjasid pulstunud ja liivased juuksed, mis langesid puntras talle kõhule.

Kuigi Sonjale oli vastumeelne haavatud olevuse üksinda jätmine, pidi ta minema ja otsima üles voolukarbi. Tavaliselt lülitas naine tormi ajaks elektri välja, kuid seekord ta tundis, et võib riskida. Kui sul oli surev müütiline olend vannis, tundus kodumasinate heaolu väikese murena.

Sonja tundis end vannitoast lahkudes kummaliselt - tema samm oli kerge ja vetruv, pea tühi; kõik näis ühekorraga hägune ning imeliselt selge. Sonjas pulbitsev energia tekitas temas tunde, nagu oleks maailm hakanud tema ümber aeglasemalt liikuma. See peab olema adrenaliin, mõtles naine. Ta surus alla pöörase soovi itsitada.

Peeglist möödudes sundis naine end mitte vaatama. Sonja teadis isegi, et tilgub sopast ja verest; kui ta peaks olukorra täit õudust nägema, ei suudaks ta vastu panna soovile end homse päevani küürida. Naine sisendas endale kindlameelselt, et tal oli tähtsamaidki asju teha. Siiski ei suutnud ta lahti saada tahtest end hullumeelselt kratsida, et eemaldada iga viimane kui mustusekübe oma kehalt.

Sonja pilgutas juhmistunult silmi. Olles harjunud hämarusega, läks naisel hetk aega, et saada eredas lambivalguses nägemine tagasi. Kui see juhtus, hingas ta järsult sisse. Asi oli halb. Näki surnukahvatu nahk ja kohati kuivama hakanud veri moodustasid halastamatus tehisvalguses iiveldamaajava segu. Olendi sabaots tõmbles loiult, kui Sonja asetas sellele käe, kuid see oli ka ainus reageering, mis naine sai.

Sonja uhas esimesena näki kehalt maha suurema mustuse. Ta keeras dušivoolikust tuleva vee leige peale ning aitas kätega kaasa seal, kus ainult veesurvest ei piisanud. Vanni sisemus määrdus veresegusest veest punaseks ja selle põhja kogunes paks mudakiht, mis voolas mulksatades äravoolutorust alla. Naine jättis teadlikult haava puutumata, otsustades tegeleda kõige vaevanõudvama tööga viimasena.

Sonja kallutas näki keha veidi ettepoole, et saada ligipääs tolle kuklale. Olendi pikad juuksed meenutasid välimuselt sogaseid merevetikaid, nende täpset värvi oli võimatu määratleda. Naisel polnud mingitki kavatsust hakata aega raiskama selle puntra lahtiharutamisega ning ta piirdus vaid suurema liiva mahapesemisega. Näki rinnalt juukseid tagasi lükates märkas Sonja tema kaelal peeneid lõhesid - lõpused, mis olid sulgunud. Praegusel hetkel paistis olend hingavat hapra moega ninasõõrmete kaudu, mis hingamisel kergelt võbisesid.

Kui suurem mustus oli minema uhatud, asus naine haava kallal tööle. Haav oli sügav ja ilmselgelt vajas õmblusi, enne tuli see aga puhastada ning peatada veritsus. Sonja madaldas veesurve nii väikseks kui võimalik ja pesi haava äärmiselt ettevaatlikult, tahtmata näkile veelgi rohkem valu põhjustada. Ta krimpsutas kaastundlikult nägu, kui pidi sõrmedega haava pooli lahku venitama, et saada ligi lõhesse pääsenud mustuseosakestele.

Näkk polnud siiani veel teadvusele tulnud, mis oli ime, arvestades kui palju teda oli väntsutatud. Tõenäoliselt oli nii ka parem, sest veritsev haav tema küljes pidi kindlasti olema põrgulikult valulik. Naisele meenusid need kõhedusttekitavad silmad, mis olid näinud välja kui põhjatud süvikud, ning ta tundis paratamatult kergendust, et ei pidanud hetkel tegelema ärksa näkiga. Kui nad olid üksteist rannal silmitsenud, oli kogu näki olemus väljendanud kabuhirmu, välja arvatud tema silmad. Sonjal polnud aimugi, mida ta teeb, kui olend viimaks üles ärkab – kas näkk oli üldse piisavalt arukas, et talle oleks võimalik selgitada Sonja kavatsuste heatahtlikkust?

Naine hingas pahisedes välja. Ei, ei, EI. Sellised mõtted oli parem jätta pärastiseks. Väga kaugesse tulevikku. Kui näkk jääb elama, küll ka kõik muu loksub paika, või vähemalt nii ütles ta iseendale. Praegu tuli haav kinni siduda ja loota, et veritsemine väheneks öö jooksul nii palju, et ta saaks haava kinni õmmelda.

Sonja lasi käed vee alt läbi, pestes suurema vere maha. Tema käed nägid välja nagu pärineksid need õudusunenäost – marraskil ja kaetud kriimudega, pikad küüned lõhenenud ning paakunud verest tumepunased. Naine raputas pead ja lubas endale raske ohke, enne kui kogus end taas ning lippas vannitoast välja, minnes puhaste rätikute järele. Polnud mõtet hakata hetkel sidemeid raiskama; pealegi olid rätikud haava kinnisurumiseks paremad.

Ta tõi endaga kaasa paart suurt lina ning mõned väiksemad rätikud. Kallutades näkki uuesti ettepoole, et riie ta selja tagant läbi tõmmata, imestas naine oma käte kindluse üle. Sonja liigutused olid kiired ning mõõdukad; ta tegutses otsekui automaatpiloodil. Küllap jõuab paanika kohale hiljem.
Kui naine tõmbas lina näki rinnal tugevasti kokku, hingas olevus järsult sisse. Sonja tardus paigale ja jälgis õudusega, kuidas näki mustad silmad avanesid. Kuna olendil puudusid nähtavad pupillid, ei saanud naine päris täpselt aru, kas näkk vaatas teda või temast mööda. Igasugune kahtlus hajus, kui näki käsi sööstis välja ning Sonja tundis küüniseid oma kõril.

Aeg näis olevat peatunud. Sonja püsis liikumatult, kogu tähelepanu koondunud olevuse näole. Ta üritas näki ilmest saada aimu tema kavatsuste kohta, kuid olendi mustadesse silmadesse vaadates paljastus naisele vaid tühjus. Sonja lootis, palvetas, proovides meeleheitlikult oma ilmega veenda näkki milleski, kuid tal oli tunne, et tal oleks lihtsam paluda halastust ookeani sügavuses peituvatelt kaljudelt.

Vaadates näki tuima näkku, hakkas naisele koitma, et ta võis olla teinud kohutava vea. Käsi, mis toetus Sonja kõrile, ei avaldanud survet, kuid selleks polnudki otsest vajadust - ähvardus püsis nahka torkivate pikkade küüniste najal. Lisades neile veel olevuse nõelteravad hambad, mis nägid välja piisavalt tugevad, et inimese sääreluust läbi närida, ning kokku sai pildi õudsest veealusest kiskjast. Ma oleksin võinud ka metsiku hundi koju tuua, mõtles Sonja hüsteeriliselt.

Naisele ei antud võimalust end enam kauem kiruda. Sonja ei saanud ealeski teada, kas ta pääses seetõttu, et näkk oli haavatud ja nõrk või oli olevuse halastusakt olnud teadlik otsus. Näki kahvatud huuled võbisesid, kui ta tõmbas suu kaudu õhku sisse, ning tema rind tõusis ja langes ebaühtlases rütmis. Olend paistis vaevu teadvusel püsivat ja võibolla seda ka ise tajudes hingas ta pahinal välja, õhk kehast lahkumas raske ohkena. Möödusid mõned pinevad hetked, enne kui näkk langetas aegamisi käe.

Sonja püsis momendiks tardunult vanni kõrval, jälgides küüniste taganemist ning tõmbus siis hääletu karjega tagasi. Naine hingeldas ja värises kontrollimatult, kuid ei lasknud silmadel hetkekski lahkuda näkilt, kes oli näiliselt nüüd igasuguse huvi tema vastu kaotanud. Olevuse pilk oli uimane ning tema keha tõmbles nõrgalt; Sonja ähvardamine oli röövinud temalt viimased jõuvarud. Hästi, mõtles naine kättemaksuhimuliselt. Ta teadis, et säärases kohas ärkamine võis olla mõjunud näkile heidutavalt, kuid tal ei olnud tahtmist olla lahke.

Olevuse värisevad hingetõmbed mõjusid haudvaikses vannitoas kurdistavalt. Sonja käed tõmbusid rusikasse, kui ta silmitses näkki, kes vaatas kindlameelselt eemale. Naises tõstis pead kõikehõlmav viha ning tema sõrmeküüned kaevusid pihkudesse piisavalt tugevasti, et nahk verele tõmmata. Sonja tormas vannitoast välja, lüües ukse pauguga kinni. Ta keeldus sellest hoolimast, et ei olnud lõpetanud näki haava sidumist.

Sonja sammude tuhmid mütsatused olid ainsaks heliks majas, kui ta läks vahutades köögi poole. Raev ja kahetsus mulksusid tema kõhus, moodustades kuuma ja iiveldamaajava segu. Ta vihkas seda olukorda; naine oleks andnud ükskõik mida võimaluse eest keerata aega tagasi. Kui ta poleks akna purunemise heli peale tormanud vaatama, poleks ta ka olnud situatsioonis, kus pidi alluma südametunnistuse tungile aidata. Naine oleks võinud magada õndsat und ega poleks pidanud tegelema mõrvarliku näkiga vannis. Sonja krigistas hambaid nii kõvasti, et oleks äärepealt lõua ära nihestanud.

See ei ole aus, mõtles naine. Muserdus istus tema kõhus nagu raudalas. Mul ei ole seda vaja, mul on vaja terveks saada. Miks pidin ma teda nägema?

Kööki jõudes tõmbas naine määritud riided seljast ning kägardas need ühte hunnikusse. Sonja viskas puntra hooletult lauale ja jäi seisma, uurides oma alasti keha. Veri oli kohati läbi riiete imbunud ning jätnud punased laigud tema ihule. Tema küünealused ja varbavahed olid täis jälgilt haisvat soga ning naine tundis liivateri kohtades, millele ta ei tahtnud mõeldagi. Sonja kätel asetsesid mitu kriimustust, mis vajasid hoolikat puhastamist, ja tal oli kaks murdunud küünt. Oma ihu kombates jäi talle sõrmede alla mitu valulikku muhku, mille kohta naine teadis, et järgmiseks päevaks ilutsevad seal sinikad.

Sonja neelatas, kuid ei suutnud saada lahti sapi maitsest oma suus. Ta tahtis, et see mustus oleks kadunud.

Naine haaras sahtlist kasutamata svammi. Tavaliselt tarvitas Sonja selliseid nõude pesemiseks, kuid tal ei olnud mingit tahtmist minna vannituppa korraliku pesemisnuustiku järgi. Naine astus valamu juurde ja kastis svammi märjaks. Ta tõmbas sellega ettevaatlikult üle marraskil ihu ning sulges silmad, nautides jaheda vee puudutust nahal. Sonja tundis, kuidas pinge tema kehas hakkas aegamisi lahtuma.

Naisel polnud aimugi, kui kaua ta end niiviisi küüris. See, et ta pidi kraanikausi ääres toimetama, tegi kogu protsessi kohmakaks ja aegavõtvaks. Kui Sonja viimaks lõpetas, ujus tema põrand veest, kuid ta ei pannud pahaks. Ta sai lõpuks puhas ning sai mõelda.

Kuigi naine teadis, et ta ei saa end lõputult köögis peita, oli sealt lahkumine talle ikkagi äärmiselt vastumeelne. Sonja hiilis paljajalu läbi koridori ja trepist üles, tehes oma sammud nii pehmeks kui võimalik, et vältida vannitoas peituva olendi ärritamist. Kord magamistoas, otsis ta välja riided, mida selga panna. Tal ei olnud mingitki kavatsust ilmuda alasti näki ette.

Sonja lähtus valimisel sellest, millistest riietest tal oli kõige vähem kahju. Ta otsustas retuuside ja igivana tumeda kampsuni kasuks. Kuna kampsun oli mitmest kohast hargnenud, poleks naine pisaraid valanud, kui sellel oleks kokkupuude, oh, ei tea, vere ja küünistega. Lisaks olid kampsunil pikad varrukad, mis tulid kasuks tema niigi marraskil käte varjamisel edasiste vigastuste eest.

Edasi ronis Sonja tooli peale, et saada kätte kapi otsast kast, kus ta hoidis mitmesuguseid meditsiinilisi tarbeid. Naine puhastas antiseptikuga käsivartel asetsevaid kriimustusi, vajadusel plaasterdades neid. Lõpetanud selle töö, keris ta varrukad tagasi alla ning tegi viimase sammuna korda oma lõhenenud küüned.

Sonja ajas end sirgu ja üritas vaigistada oma südant, mis peksles rinnus metsikult. Ta teadis, et ei saa seda enam edasi lükata. Naine pani üleliigsed asjad tagasi kasti ning jättis välja sidemed ja desinfitseerimisvahendid. Teisest, väiksemast karbist otsis ta välja tarvikud, millega õmblusi teha. Sonja oli ülikooli ajal olnud vabatahtlik meditsiiniorganisatsioonis ning tänu sellele oskas ta vajadusel haava kinni õmmelda. See ei tähendanud, et ta oleks selle oskuse kasutamist väga oodanud.

Surunud asjad kindlalt vastu rinda, sammus naine trepist alla. Teel vannitoa poole juhtus ta aknast välja vaatama ning märkas tuima üllatusega, et sama torm kestis ikka veel edasi. Vihisev tuul pani aknaklaasi värisema ja Sonja surus alla judina. Kuigi naine teadis, et näki leidmisest oli võibolla möödunud paar tundi, tundus sellele eelnev aeg nagu täiesti teine elu.

Asetanud meditsiinitarvikud koridoris asuvale väiksele lauakesele, seisatas Sonja vannitoa ukse ees ning kõhkles. Kuigi ta ei tahtnud lasta näkil surnuks veritseda, ei olnud tal mingit soovi asetada end olevuse mõrvarlike küüniste ette. Sonja sai aru, et olendil oli igati põhjust ähvardavalt käituda, olles niivõrd haavataval positsioonil, kuid tema alalhoiuinstinkt pani pahaks, et selline käitumine oli tema vastu suunatud. Lõpuks võitis siiski naise südametunnistus, tuletades talle jätkuvalt meelde, et kui ta oli juba kord näki koju tassinud, siis oli ta ka tema eest vastutav. Sonja võttis südame rindu ja tõmbas ukse lahti.

Avanev vaatepilt pani naise õhku ahmima. Vannitoast hoovav vere lõhn oli hingemattev ning tabas Sonjat nagu rusikahoop kõhtu. Naine tundis oma põlvi nõrkemas; ta haaras kramplikult uksepiidast, et jääda püsti. Sonja jälgis suuril silmil näkki, kes lamas surnukahvatuna vannis, rind verest tumepunane. Olevus ei liigutanud ning naisel polnud aimugi, kas ta oli veel elus.

Sonja tormas ühekorraga näki kõrvale ja haaras tolle käest. Ta sundis end seda eirama, et käel olid ujunahad ja küünised. Naine otsis meeleheitlikult olendi pulssi ning nende mitme paanilise sekundi jooksul, mil ta kompas näki õblukest rannet, jõudis pinge tema kehas talumatuks muutuda. Palun, mitte nüüd... Ela, kurat võtaks.

Õhk lahkus naise kopsudest sügava ohkena, kui ta tundis sõrmede all nõrku pulsilööke. Peadpööritav kergendus läbistas Sonjat ning tal oli tunne, nagu ta võiks lae alla hõljuma tõusta. Ta pidi võtma hetke, et end koguda.

Lina, millega naine oli üritanud olevuse haava siduda, oli pooleldi lahti keerdunud. Sonja tõmbas verest läbi ligunenud riide ettevaatlikult ära ja viskas selle kraanikaussi. Naine oli murelik; veritsemine oli küll vähenenud, kuid täielikuks lakkamiseks võis kuluda veel mitu tundi. Näkil ei olnud mitut tundi. Sonja haaras dušivooliku ja asus kärmesti haava puhastama, jätmata endale aega kõhklemiseks.

Näkk oli nii nõrk, et ei pannud tähelegi, kui naine teda ühte ja teist pidi kallutas. Sonja töötas olevuse rinna kallal nii kiiresti kui oskas, kasutades kohati oma küüsi, et kraapida maha kuivama hakanud verd. Lõpetanud pesemise, võttis naine puhta lina ja sidus mõõdetud liigutustega olendi haava kinni.

Sonja astus tagasi, vaadates kriitilise pilguga oma kätetööd. Ta katsus sõrmega sidumise tulemust ning noogutas rahulolevalt. Riie istus olendi rinna ümber kindlalt ja naine võis usaldada, et see ei liigu kuhugi ka siis, kui näkk peaks üles ärkama ning otsustama siplema hakata.

Viimase sammuna täitis Sonja vanni põhja puhta veega. Vesi ulatus olevusele kõhuni, lõppedes mõned sentimeetrid enne lina serva. Merest väljas viibimine ei olnud siiani näkile mingit märgatavat mõju avaldanud, kuid naine ei tahtnud hakata sellega riskima, et olend ära kuivab. Magevesi peab asja ära ajama, mõtles Sonja huulde hammustades. Merevesi oleks näkile tõenäoliselt paremini istunud, kuid naisel polnud mingitki tahtmist minna uuesti sellise ilmaga välja, juhul kui ta polnud täiesti kindel, et asi oli elu ja surma küsimus.

Sonja astus vannitoast välja, sulgedes vaikselt enda järel ukse. Arvatavasti oli ta teinud näki heaks kõik, mis hetkel võimalik - jäi üle vaid oodata, et veritsemine vaibuks sel määral, et ta saaks haava kinni õmmelda. Naine otsustas kindlameelselt, et püsib senikaua ärkvel.

Kuna Sonjal polnud midagi paremat teha, läks ta kööki kohvi keetma. See oli täiesti normaalne tegevus, mis ei hõlmanud müütilisi olendeid ega eluohtlikke haavu, ning naine arvas, et see saab tema meeleseisundile ainult kasuks tulla. Sonja tegi kohvi kange - mitte kartusest, et ta võiks magama jääda, pidev šokiseisund kindlustas selle võimatuse -, et mõru maitse hoiaks teda maa peal. Naise mõistus pakatas närvilisest energiast ning tal oli vaja midagi, mis aitaks tal orienteeruda välgukiirusel sähvivates mõtetes. Sonja tundis, kuidas tema pea hakkas vaikselt, kuid järjekindlalt huugama ning ta leidis end soovimast, et tal oleks võimalik lihtsalt pikali heita ning mitte enam mõelda.

Naine norsatas, vaadates kohvi tilkumist. Loomulikult ei saanud ta seda teha ja seda mitte ainult puhtalt füüsilistel põhjustel. Sonja polnud ise ka päris kindel, kuidas see oli juhtunud, kuid fakt oli see, et nüüdsest oli tal hoolealune, kes vajas tema abi. See näeb üha rohkem ja rohkem õudusunenäo moodi välja, mõtles naine süngelt. Tunne, et teda oli vääralt koheldud, tuli tagasi.

Sonja istus kohvitassiga akna äärde. Väljas möllav torm tekitas kergesti mulje isoleeritusest – nagu moodustaksid tema ja see maja ning vannitoas peituv olevus kogu maailma. See ei olnud loomulikult tõsi, teadis naine, ükskõik kui tühi ümbrus ka ei tundunud. Väljaspool tema maja eksisteeris terve maailm, kus inimesed tegelesid oma toimetustega ega poleks osanud unistadagi näkkide olemasolust.

Sonjale hakkasid tema tegude täielikud tagajärjed alles nüüd kohale jõudma. See, mida ta mõistis, pitsitas tema südant valusalt. Ma olen üksildasem kui kunagi varem.

Naisel ei olnud oma murega kuhugile minna. Sama kindlalt nagu ta oli teadnud, et ei saa jätta haavatud olendit vette, teadis ta nüüd, et ei saa teistelt abi otsida. Ei olnud tõenäoline, et tema leitud olevus oleks oma liigi ainus esindaja olnud ning sellisel juhul pidi Sonja üldisele kasule mõtlema. Inimesed ei tohtinud näkkide olemasolust teada saada, isegi kui abi mittesaamine tähendaks selle konkreetse isendi surma.  Naine tundis, kuidas tal oli ühkäkki raske neelatada.

Sonja suutis oma vaimusilmas suurepäraselt ette kujutada, mis juhtuks, kui avalikkus saaks teada näkkide olemasolust, ning see, mida ta nägi, pani ta hirmust ja vastumeelsusest judisema. Saarele vooriks igast ilmajaost kokku teadlasi, kes sooviksid näkke uurida ja lõhki lõigata, ning kütte, kes sooviksid neid puuri panna ja seinale riputada. Tuhanded telereporterid ja ajakirjanikud sõidaksid raudsetel laevadel merele ning näkid ei saaks enam kunagi rahu. Kuigi naisel polnud aimugi, kas olevuste mõistus oli inimese omale lähedane või mitte, ei võinud ta lubada, et neid jahitaks nagu eksootilisi ja huvitavaid loomi.

Oli puhtalt õnnelik juhus, et just Sonja oli näki rannalt leidnud, ning ta vihkas seda. Kui olevusele oleks peale sattunud mõni ambitsioonikam ja rahamaiam inimene, oleks näkk järgmiseks päevaks uudistes olnud. Naine tundis jälestust, et pidi otsuste tegemisel selliseid asju arvesse võtma; tema usk inimkonda kui tervikusse oli madalam kui kunagi varem. Sonja lasi välja vihase sisina ning oli sunnitud oma rusikasse tõmbunud käsi lõdvemaks laskma, sest tema marraskil peopesad olid hakanud küünte surve all valulikult tuikama.

Tõttöelda oli naise jaoks täielik müsteerium, kuidas näkke polnud veel senini avastatud. Olevuste kohta oli küll mitmesuguseid müüte ja lugusid, kuid need olidki vaid müüdid. “Väike merineitsi“ oli laialdaselt levinud muinasjutt, kuid see ei tähendanud, et keegi oleks selle põhjal pidanud näkkide olemasolu võimalikuks. Oli ime, et olevused olid suutnud nii pikaks ajaks jääda tänapäevase tehnoloogia eest varjule. Tõenäoliselt ei saa nad ealeski teada, kui napp nende pääsemine seekord oli.

Sonja raputas pead, sundides end ebavajalikke mõtteid kõrvale heitma. Praegu tuli tal keskenduda sellele, mida ta sai teha haavatud näki jaoks, kes lamas vannitoas ning vajas tema abi. Kellale pilku heites surus naine alla oige. Kööki tulemisest oli möödunud võibolla... viisteist minutit? Kakskümmend? Ilmselgelt liiga vähe, et oleks võinud loota veritsemise vaibumise peale.

Esimest korda peale näki majja toomist leidis Sonja end tegevuseta. Naisel polnud aimugi, kuidas edasi toimida ning talle ei meeldinud see. Kohvi mõru maitse oli vaid ajutist leevendust toonud ja nüüd oli tal vaja midagi, mis aitaks tumedaid mõtteid eemal hoida. Kui tema aju üksi jätta, hakkas see igasuguseid idiootsusi genereerima.

Sonja hingas pahinal välja ning ajas end sirgu. Sülearvuti see siis oli. Kui ta ei saa teistelt otseselt abi otsida, siis saab ta vähemalt teha kindlaks, et annab oma parima, kurat võtaks. Oli aeg saada Google’i kaudu rinnahaavade eksperdiks.