Tilttamaan [4/...]

Ahoi, siin on esimene osa Tilttamaanile.
Muidu ma hoiatan, et ma ei pruugi eriti tihti uusi osasid avaldada, aga kui ma teen, siis üritan teha mõnusalt pikad :) Et kõik osad jäävad kuskile 1000 sõna kanti vms.


"Te võite nüüd minna," sõnab mulle juba tuttavaks saanud punajuukseline kahekümnendates vangla töötaja. Noogutan
kiirelt ja haaran noorhärra käest oma koti. Kõnnin kiirelt minema, kott lapendamas õlal. Järgmisel sekundil on kuulda vaid ukse sulgumist. Kuidas Thopias seda suutis?

Kõik on pime, laternad ei kiirga heledast valgusest ega pimestanud oma valgusega magavaid lapsi autos. Tuled on igal pool täiesti kustus. On südaöö.
Taevas on pilvine- tähti ei paista kusagilt. Öhe on kohutavalt jaheda tuuulega, kuid temperatuur muidu on üllatavalt soe Soome keskmise ilma kohta. Puud eemal kauguses õõtsuvad vaikselt, kui tuul neid õrnalt sasib.
Tänavad on vaiksed, nagu mu enda mõtted ja kui isegi mõni auto vahepeal mööda põrutab ei häiri see õhukeste seinadega kortermaja elanikke. BMW, Nissan ja kaks Audit - need on ainsad autod mis viimase kahe tunni jooksul minust mööda olid sõitnud.

Ja kui nüüd hakata autodest rääkima, sõidab taas üks siia poole. Langetan taas pilgu ja kõnnin kiiremas tempos
edasi, kui järsku kuulen kuidas auto mu kõrval peatub, uks tõmmatakse lahti. Tõstan kiirelt pilgu.
Välja hüppavad kolm valges riietuses meest. Tunda on tugevat odekolonni lõhna. Enne kui arugi saan lõõb üks mind kõhu, teine katab bensiinihaisulise käega mu suu ning kolmas tirib mu autosse. Oh ei, mitte jälle! Peksan ühe haisva tüübi rinnaesist, kuid tundub, et see, kes haiget saab olen mina. Näen, kuidas uks kinni tõmmatakse. Ja siis laskub minu üle pilkane pimedus.



Valu. See on esimene asi mida tunnen. Tuikav pea ja kõht. Asetan automaatselt käe pea peale. Kuivanud veri.. Kus kuradis ma üldse olen? Vaatan ümberringi. Lehkav ruum on pime, ainsaks valgusallikaks pisike punane tuluke seina küljes. "Mida kuradit?" Sõnan kulmukortsutusega. Koban aeglaselt püsti ja ettevaatlikult üritan punase tulukese juurde minna. Jõuan lähemale ning suskan näpuga tulekest. See kõrvetab. Sigar, kurat. Tõmban kiunatusega näpu eemale. Järgmisel hetkel adun, et ma pole siin üksi.




"Ära tule ette," kuulen madalat meeshäält. Istun maha. "Mida kuradit?" küsin. "Ole tasa!" sisistab hääl. Püsin vait. "Üks, kaks, kolm.. seitse.. neliteist..kakskümmendkaks.. kolmkümmendneli..sada kakskümmendseitse.." loendan mõttes. "Ron! Ta on viies" sõnab järsku heledam noormehe hääl. Tundub olevat kuidagi tuttav."Lõpeta naljad, Steve! Ta on lihtsalt Zacki järjekordne segadusetekitaja," vastab taas see madalhääl, Ron. Vist. Ta paistis olevat ärritunud. Ma ei saa millesti aru. Mis viies? Zacki segadusetekitaja? Kas nad rääkisid selles punakate kräsujuustega vorstimüüjast Seurahovi haigla lähistel? Üldse, kus ma olen? Porvoos veel? Või lennukil Hispaaniasse?


"Mis toimub? Räägite mulle ka?" sõnan ärritunult. "Ei." vastavad need kaks.
"Aga ta on viies, peab olema! Ta loendas! Kaheksa korda! Peab olema! Ta on viies!" vaidleb Steve edasi. Kui ta muidugi on Steve.
"Aga miks Zack ta siis siia sokutas, ah? Ah?" vastab Ron. "Kurat.. aga äkki Zack ei tea?" oletab Steve. Nihelen.



"See võimalus on peaaegu olematu. Sul on siin olles ajud lihtsalt kärssama läinud. Mis.. tuletabki mulle meelde, et peaksime plaani edasi arutama," vastab Ron.
"Peaksime küll jah, aga see kott rikkus sigari ära," pobiseb Steve.
"Veri. Meie oma ei sobi, aga tolle notti oma sobib küll. Thopias on varem proovinud, lihtsurelike oma on parim, kui lähedal just mõnda mahalöödud metssiga pole," arutleb Ron.



Nott? Kott? Kas nad räägivad minust? Thopias? Nad tunnevad teda? Lihtsurelikud? Nad arvavad, et ma olen lihtsurelik? Ma olen jamas.
"Jah, ku.." hakkab Steve midagi ütlema, kuid katkestan ta.
"Kus Thopias on? Ma pole lihtsurelik," sõnan kiirelt.
Ootan nende reaktsiooni.


Nad pahvatavad naerma. "Oh lilleke.. oled ja kuidas veel. Mis puutub Thopi, siis.. me ei räägi su vanavanavanaisast," turtsub Ron. Nad hakkavad veel kõvemini naerma. Kortsutan kulmu. Võibolla tõesti. Thopiasi on siin kandis isegi mitu. Ja kui see oleks sama Thopias, siis ma peaks neid kutte tundma. Kui nad just SHOV-is pole, milles ma sügavalt kahtlen. Esiteks, nad on alati koos. Teiseks nad teevad lihtsurelikel ja Erilistel vahet.


Järsku lendab midagi lahti. Valgus paiskub ruumi. Kissitan silmi. Siin siis on uks. Uksel seisab must kogu. "Viloly, Ron, Steve. Teie söök," kähiseb küürakas vanamees, asetab taldrikud põrandale ja tõmbab ukse pauguga kinni. On kuulda võtme seiklusi lukuaugus. Tunnen mahlaka veiseliha ja köögivilja lõhna. Vinnan end lähemale.

Steve VN

"Ei! Ära puutu!" möiratan plikale. Sekundi pärast tunnen sügavat üllatust enda suhtes. Tunnen kuidas Ron kulmu kergitab. "Tähendab, seal on midagi sisse pandud.. mis tekitab kerget ...khkhmm.. . Ütleme nii, et muudab üsna seltskondlikuks. Tüdruku naer täidab terve ruumi. Tunnen end pisut näruselt.



Üritan sisendeda tüdruku teadvusesse. Miski takistab mind õrnalt. Nagu kerge kummist sein oleks ees. Järsku turgatab mulle midagi meelde. Viloly? Viloly? "Ron.. või see tähendab Arvey, me ei pea enam teesklema! Viloly.. Viloly! Ma ütlesin ju, et ta ei ole nagu teised. Viloly, saad sa aru?" raputan tugevalt Roni.. või see tähendab Arveyd.
Ta paistab olevat omas mõtteis. "Uu, oled elus või?" uurin ärevalt. "Jah.. Ma tean. Viloly.. Rex.. Palun ära sega hetkel.." vastab ta ebakindlalt peale vaikust.


Pööran pilgu kohta, kus peaks olema tüdruk. Pime on siiski veel. Kuulen sealt õrnu nuukseid. "Rex?" uurib ta. "Jah, ma olen siin, " sõnan end tema poole vinnates. Ta langeb mulle kaela. "Kus pärapõrgus sa olid.. miks keegi mulle järgi ei tulnud.. miks sa ei saatnud sõnumit.. miks me siin oleme?" nuuksus ta vaikselt. Suudlesin õrnalt ta pealage. "Kõik saab korda.." luban ning hoian teda tugevalt oma käte vahel. Viloly. Ta on siin. See on peamine.
Tunnen ta õrna hingamist. Asetan ta pea õrnalt põrandale.

Liigun tagasi Arvey juurde, kuid tundub, et ta on täielikult omades mõtetes.
Mis siis ikka.

Lähen taas Viloly juurde. Heidan ta kõrvale ja võtan ta kaissu. "Rex?" uurib Arvey.
"Mida?" vastan. "Kõik on läbi eks?"


Ärge olge kurjad, et ma pole väga kirjeldanud.
Umbes 1000 sõna.
(Wattpadis Onionjuice)

Ütlen ausalt, et ma ei saanud mitte mõhkugi aru. See oli väga segane. Ja millest see pealkiri? See on see laul eks? 

Ja see ka, et alguses see mingi tüüp Steve vms ütles, et ta on seitsmes, aga pärast korrutas, et viies? Võib-olla valgustaksid veidi.

Kunagi saab teada, millest see pealkiri.
On ja segamini läinud.. tüüpiline mina.

Aga kas praegu jäid segaseks nagu näiteks see kes ned Erilised on v millest Steve ja Ron rääkisid, võisis näiteks see kuida nende nimed vahetusid vm? Sest kui esimene variant, siis pidigi jääma. Teises & kolmandas osas saab rohkem selgust nendele asjadele.

Olgu, eks ma siis ootan järgmist osa, lootes nii selgust saada :)

Pühendatud: Gertyle!

Rexi vaatenurk:

Ärkan. Arvey ja Viloly magavad. Vist. Nohisemist on küll kuulda. Parem ongi. Minu arvates olime eile kaua üleval. Pealegi, parem oleks kui oleksime väljapuhanud.
"Arvey?" poetan siiski. Vastust ei tule. Magabki.


Mind rahustab mõte, et Viloly on siin. Minu kõrval. Minu kaisus. Minu lähedal. Ma ei suuda uskuda, kuidas ma varem aru ei saanud, et see tema on. Ta hääl on kuidagi muutunud. Ja miski mu mälust oleks nagu kadunud. Nagu mingisugune tibatilluke liivatera kõrbest. Puudu. Ja kus ta oli nii kaua? Otsis ta mind? Mis baasis toimub? Tundub, et vastust ei saagi, kui me siit minema ei saa.



Põgenemisteed pole. Viloly kustutas sigari, mille abil oleks saanud minema.. Verd ei saa meist keegi anda, Eriliste veri ei sobi. Muidugi võiks söögitoojat rünnata, kuid ta võib olla üks neist. Valetaja. Valetaja verega tegutsemine on ohtlik. Ja kolmas võimalus on liiga riskantne. Kui me kasutaks Erilise verd, oleks suur risk, et üks meist sureks. Ma kardan, et peame siiski riskima.




Miks me siin peame olema? Miks just meie? Miks Zack meid kinni hoiab? Miks ta meid röövis? Miks ta Viloly röövis? Kas Hõbevõti on taas ohus? Kas Viloly on tõesti viies? Sest kui on.. Siis võib veel kõik laheneda.?




3 aastat tagasi.

Istun valge, kasepuidust tehtud laua taga. Silmitsen pika kitsehabemega onklit enda ees. Ta avab suu. "Nii.. Rex. Sa oled Eriline. Me kõik oleme. Meil on võimed, kuid need ilmutavad end harva teiste, lihtsurelike vastu. Eriliste vastu saab võimeid pea alati kasutada, kuid selleks pole enamjaolt tarvidust," sõnab ta ja võtab lonksu klaasist. "Me teame loitse, iidseid saladusi ning meie käes on Hõbevõti, millega saab teha kõike. Meie vastasteks on Valetajad. Nad teevad kõike, et saada Hõbevõti endale. Ja meie peame neile vastu astuma. Mu küsimus on järgmine: Kas Sina, Rex Wreught tahad olla igavesti Seotud?" lõpetab ta. Noogutan. Ja sellest ajast ma olengi Seotud. Igaveseks.



Olevik. Viloly VT.

Mu silmad on kinni. Ma ei taha neid avada. Nii on hea. Siiski trügivad küsimused mõttepinnale, neid eemale ajada on pea võimatu. Miks meid on röövitud? Kes on selle kõige taga? Zack? Ma olen kindel, et poisid varjavad midagi. Või on jätnud midagi ütlemata. Loodetavasti nad ärkavad varsti.. kui just..

Avan silmad ja nihutan end pisut, et vaadata kas nad magavad. Avery.. või Ron.. magab. Ma arvan nii. Rex küll mitte. Ta naeratab mulle soojalt ja silub mu juukseid. Naeratan talle napilt vastu. Tunnen, kuidas ta üritab mõtteid lugema hakata, nagu nimetavad seda lihtsurelikud.
Naeratan taas ja lasen tal seda teha. Seejärel avab ta suu: "Mitte praegu, ootame kuni Avery ärkab.. siis peaksid saama nii mõndagi teada," seletab ta poolsosinal.

Mu pilk langeb ümbrusele. On hämar. Aknaid siin pole. Miski laseb valgust läbi.



Kuid Arvey ärkabki, ja üsna valjult on seda ka kuulda. "Bvuòòòähhh," ringutab ta end. "Te juba üleval? Nahistasite ka?" itsitab ta. Kortsutan kulmu. Tõusen aeglaselt püsti, vaadates see juures veidi pettunud ilmega Rexi. Naeratan ning tirin ka tema püsti. Liigun Arvey poole.

"Nii, millest me siis alustame?" uurib Rex, kui ta on minuni jõudnud.
"Kus sa olid, Viloly?" küsib Arvey järsult. Ohkan.
"Vanglas," vastasin kiirelt. Rex kergitab kulmu.
"Miks?" pärib ta kohe.

"Esmaspäeva hommikul Thopias saatis mu ära vanglasse, ma ei tea miks. Te olite arvatavasti juba röövitud selleks ajaks. Ma olin seal viis päeva, ma ei teadnud teie kadumisest midagi, aga tundub, et Thopias teadis. Ja koju jalutades mind röövitigi. Südaööl. Praegu peaks olema pühapäeva lõuna," vuristan valguskiirusel. Nad noogutavad.

"Meid rööviti pühapäeva öösel. Me oleme üritanud siit välja saada, aga nagu sa tead, on vaid paar võimalust siit minna, sest ruumil on loitsu-kaetuse keeld pandud peale. Seega me saame kasutada ainult tuld või verd. Meil pole kumbagi. Erilise vere kasutamine on riskantne, ja söögitooja vòib olla Valetaja," jutustab Arvey kiirelt. Noogutan.

"Kes meid röövis?" uurin järgmiseks.
"Zack arvatavasti. Mingid tema jõmmid, õigemini. Kuulsime autos midagi hõbevõtmest. Valetajate pealik," kostis Rex ja sülitas eemale.
"Tema ongi Valetajate pealik?" kergitan ma kulme. Poisid noogutavad.

Peale üürikest vaikust lõi Arvey käed kokku. "Ma arvan, et ma tean mida me teeme,"
Kergitan küsivalt kulme. Rex noogutab leplikult. "Ründame söögitoojat,"
Muigan.

*

Arvatavasti on õhtu. Tuba on pimedaks läinud. Iga hetk peaks tulema söögitooja. Plaan on rünnata, võtta verd ja koheselt kaduda. Liiga kaua viivitades, võime kõik haihtuda, igaveseks. Nii on rääkinud vähemalt Thopias. Ma loodan, et kõik läheb hästi. Sest kui ei lähe.. on terve maailm ohus.

Uurisin Rexilt ja Arveylt, mida see viies tähendab. Noh, kauem olnud baasis ja nii, teavad rohkem. Rex seletas ebamäärselt, et igast rassist on üks, kes on sidemega seotud, nad saavad igahetk ühendust võtta ja arvatavasti palju muudki, kuid Rex ega Arvey ei teadnud rohkem. Sellest sideme värgist teatakse üldse kohutavalt vähe.

Siiani on teada ka ainult kolm rassi. Lihtsurelikud, Erilised ja valetajad. Kaks rassi peab veel olema, kuid keegi ei tea neist midagi. Kõige esimene sidemekandja on lihtrahvast, Ilona. Ta peab selle pärast kükitama enamus oma vaba aja baasis. Teine tuli Valetajate seast, Andrei. Ma olen teda kohanud varem. Suure paksu juuksepahmakaga. Kolmandat ja neljandat me ei tea. Kõik tuleb loendamise järgi. Mina olen viies. Rohkem meid ei saa olla. See kõik on kohutavalt segane. Ma ei saa isegi kõigest aru.

Uks lendas pauguga lahti, valgust kiirgas sisse. Uksel seisis taas küürakas vanamees. Rex võttis hoogu ja jooksis mehe pikali. Arvey sulges ukse ja tõmbas taskunoa välja. Ta lõi selle otse mehe südamesse, kust hakkas voolama verd.

Surusin oma käe nii, et veri voolas käele. Kogusin seda rõvedust veidi, jooksin eemale, tegin verest ringi ja tilgutasin ülejäänud vere ringi keskele. "SIIA!" karjusin meeleheitlikult, kui poisid eemal askeldasid. Silmitsesin tuimalt oma pöidlaküünt. See hakkas haihtuma. Poisid olid kohal. Astusin ringi ja panin nimetissõrme vereloigule ringi keskel. Poisid järgisid mu tegevust. "Glorius, Velous, Hank, tagasi baasi!" sõnasime koos ja siis läks kõik, kohutavalt valgeks.





Ma olen kohutav kirjanik.

Aga votege, kui meeldib eks :)

Millalgi tuleb pilt ka :)

Kritiseerige jne.

Onionjuice.

Sul minevik ja olevik koguaeg vaheldus. Vahepeal oli täiesti suvalistes kohtades need hiigelsuured vahed ka. See osa oli igastahes parem kui eelmine, kuna nüüd oli juba midagi aru ka saada.

Loodan, et postitad siia peagi uue, oleks tore teada, mis edasi saab. :)

Peab harjutama veel :) vahed tulid wattpadi jama pärast. Aga uut osa kirjutab juba :)

Leidsin ennast keset valget udumerd. Kõik sätendas, isegi mina ja mu riided. Eikusagilt rippusid alla valged vatikerad ning maa tundus olevat justkui kaetud õhukese lumevaibaga,mis ei ole ei külm ega soe, ning mis ei sula iial. Naeratasin endamisi ja tõdesin, et nii ilus koht võib olemas olla vaid unistustes, unes või paradisiis. Ja ma kahtlesin, et ma ühes neist praegu viibisin. Ehk ma olen siis teispoolsuses? Hetkel mind ei huvitanudkiasukoht, pigem ma olin lummatud koha ilust. Leidsin eemal valge pehme aseme ja viskasin sinna pikali. Pehme.. ja mõnus. Ma tahaksin igavesti siin lamada. Kes ei tahaks. Kõik tahaksid. Aga tundub, et mul ei lasta mõnulemist jätkata. Valgus hakkas tuhmuma ja kõik läks aina pimedamaks, isegi sätendus ja sädelus kadusid ning minu pea kohal lausus sügavmust pimedus. Ja alles nüüd tuli mulle kõik meelde.

Tugevad, kuid samas nii õblukeseina näivad, külmad käed tirisid mu sealt minema. Tunnen kuidas mind lohistatakese. Maapind kriibib.. tundub, et see polegi nii süütuke kui paistis. Tunnen seljal valu ning ka randmed on valulikud, seal mind ju tiritaksegi. Nüüd saab olla vähemalt kindel, et paradiis see kindlalt pole. Paradiisis ei tehta haiget. Paradiisis on kõik imeline. Ja igav. Aga siis ta pole imeline. Võibolla polegi siis seda olemas. Võibolla see on lihtsalt jutt lihtlabastele inimeste lõksutõmbamiseks.. Kust jumal seda teadma peaks, mis see paradiis siis siiski on, kui see olemas on, siis arvatavasti puupüsti inimesi täis, mis siiski teeb selle paradiisile vastupidiseks, seega niikuinii seda enam pole. Jah.. nüüd oli jäänud vaid reaalne elu, täis käänakuid, kurve ja ebaõnnelikke hetki. Tähendab, kindlasti oli ka vahetevahel midagi head.. Oot-oot? Miks ma üldse paradiisist rääkima hakkasin? Ah õigus, ma veendusin, et see siin siiski pole paradiis. Mulle tundub, et lohistamine on peatunud. Alles nüüd tunnen kui valus mu selg ja randmed lohistamisest on. Mind lükatakse kusagilt avast sisse ning lukustatakse sissepääs, vähevalt seda ma järeldasin metalse kõla järgi.

Ohkasin. Jumal seda teab kus ma olin ja mis põgenemisega valesti läks. Kindel oli see, et baasis ma küll ei viibinud. Kus olid Rex ja Arvey? Oli nendega midagi juhtunud? Kas nendega on kõik korras? Miljonid küsimused hõljusid andestamatult minu mõttepinnalt ja segasid ajutööd. Ma olin peaaegu, et kindel, et nüüd ja siin ma maha kärvangi.. Kuni ma kuulsin väikest köhatust. Tundus, et see kostis sellest samast "kongikesest". "Khkhmm?" kõnetasin. "Kes sa oled?" lisasin kiirelt. vastust ei tulnud. Natukese ajapärast kuulsin mingisugust pominat. "Halloo..?" üritasin uuesti, vastuseks taas vaid piske pomin. "Ah?" katkeb mu kannatus. "Viloly? Sina?" kuulen järgmiseks. Tunnen ära Arvey elunäinud hääle. "Ei, su vanavanavanaema Matilde paksud kottis aluspüksid. Arvey, kus Rex on?" naeran. Ta suudab vahel ikka üllatada. Noh.. vähemalt oli siis tema siin. Kuulsin, kuidas ta sügavalt sisse hingas. "Mina ei tea. Kui ma ärkasin, leidsin end siit(?)" vastas ta. Kortsutasin kulmu. Ärkas? Mina küll ei mäleta, et ma oleks maganud.. samas.. Ma ei mäleta muud peale valge valguse ja siis olin ma ju järsku kusagil kohas.. "Noh poisu, aga informeerid äkki mind ka, kus me asume?"virisesin. Ta ei pruukinud teada, aga vahel ilmutab ta erilist geniaalsust. "Valetajate juures? Teise rassi juures? Ma ei tea,"vastas ta, ilmselt õlgu kehitades. No appi. Sellise asja peale tuleksin ma ise ka. Arvata on, et lihtrahva juures, oma kodumaal me pole. Ohkan. "Kas sa midagi üldse tead?"inisesin ta kõrva ääres. "Kebi minema libu ja jäta rahule mind,"sõnas ta ja lükkas mu eemale. Vau. Mille eest see huvitav oli. Langetasin oma pea põlvedele ja näitasin enda suurimat, elunäinumat ohet. Ma pole Arveyd varem sellisena näinud ning see hirmutas mind veidi. Mulle meenusid pildid ühest Erilisest, Viktoriast, kellel viskas teistsugune elu nii üle, et ta pussitas viit noormest kõhtu, Thopiasel lõikas kõrva otsa maha ning uputas end, nuga varvaste vahelt välja turritamas, Atlandi ookeani. Päris veider, kas pole?

Järsku kuulsin üht aevastust. Arvasin, et ma kujutan endale juba ette, lootes leida Rexi, kuid kui sellele järgnesid veel kaks aevastust andsin otsad, roomasin sissekäigu lähedale ning hõikasin. "Halloo?" oli mu hõike sisuks. Isegi kui tegu peaks olema vaenlasega.

Ja siis ma kuulsin seda häält. Luksumislaadset heli. See kostis Arvey juurest. Mu silmad, arvata on, et olid tol hetkel suuremad kui kaks maakera kokkupannes. See lihtsalt ei saanud võimalik olla. Ei.. Viloly, sa kujutad ette! Lõpeta! See pole võimalik! Ta lihtsalt luksub! Kes meist ei luksuks vahel? Lõpeta endale ettekujutamine! Aga ma ei kuulanud oma mõistust. Ma lihtsalt kukkusin lahinal nutma ja roomasin Arvey juurde.



<><><><><><><><><><><><><><><><><>

.:Kolm aastat tagasi:.

Paitan õrnalt pisikese maimu pead, minu näo vallutavad pisarad ning teise käega ma aina pühin neid ära. Mul on temast kohutavalt kahju. Bowie needus on kõige hullem surm hingele, eriti paarikuusele. Bowie needus ei jäta kedagi, kunagi. Oskaks ma vaid seda haigust endale võtta.. Oskaks ma vaid..Jah, ta on suremas ning jah, ta on mu õde. Paitan pisikest, kuni ta hakkab luksuma. Eeleelviimane staadium. Ja siis.. ma isegi ei taha mõelda mis siis saab. Minu lähedale ei tohi kedagi lasta. Kõik surevad.. Alustades vanavanematest lõpetades õeraasuga. Kõik surevad. Sest kõik satuvad minu pärast Valetajatele liiga lähedale. Ma ei saa aru, miks nemad peavad kannatama. Miks mitte mina. Miks ma pean üks loll Eriline olema. Miks ma ei või olla lihtlabane tatikas, kes jookseb mööda vabu karjamaid ja mängib sõbrannade lolli või fännab lausa haiglaselt mõnda Hollywoodi staari. Miks? Kuulen kuidas luksumine lõppeb ning maimuke hakkab nuuskuma. Tema südamelöögid jäävad nõrgemaks, kuni hakkab viimane staadium. Surm.. Tunnen, kuidas meie kohal on Vari. Surun huuled õe laubale, pigistan korra tema käsi ja siis lasen lahti ja eemaldun. Miks mitte mina?

<><><><><><><><><><><><><><><><><><>

Tema luksumist oli siiani kuulda. "70, 69, 68, 67, 65, 64, 63, 62, 61, 60, 59, 58.." loendasin sekundeid mõttes ja ootasin eelviimas staadiumi. Jah, ma olin kindel, et tegu oli Bowie needusega. "48, 47, 46, 45, 44, 43, 42, 41, 40, 39, 38.." Pisarad voolasid Arvey särgile. Kas ta sureb? Kas see on jälle minu süü? "18, 17, 16, 15, 14, 13, 12, 11, 10.." Veel viimased kümme sekundit. "10, 9, 8, 7, 6 , 5, 4, 3, 2, 1.." Ja ta lõpetas sekundi murdosalt luksumise. Mu pisaratest sai jagu ahastus. Tema südamlöökide nõrgenemise asemel hakkas aga see kõvemini lööma. Haarasin ta enda embusesse, kui nägin järsku mingit valget kujutist läbi mettallseinast läbipuuritud, randme suuruste aukudega seina. Olin lummatud. Ta oli nii.. ilus? Nagu äsjaabiellunud pruutneitsi kuuvalguses seismas. Ilusamgi veel. Ja siis ta langes maha. Tema ümber olid järsku mitmed teised.. vaimud? Kuidas neid nimetatakse? Ütleme, siis vaimud. Rebisin pilgu ja vaatasin Arveyd. Ta oli oma silmad avanud ning hetke pärast kallistas mind vastu. "Sa oled elus.." oskasin ma vaid öelda. "Ma nägin hirmsaid asju.."sõnas ta hirmunud silmadega. Mulle meenus taas oma õde ja vastu tahtmist vajus veel üks pisar Arvey särgile. Ta pühkis selle ära. "Ära nuta, vennas," sõnas ta ja naeratas mulle. Aw. Naeratasin talle vastu ja kallistasin teda taas.

Seejärel kuulsin ma taas metalset kõlksatust ning sisse tulid kaks vaimu(?). Üks neist ütles, et ma peaksin välja minema, mind oodatakse ja seejärel võtsid nad oma käte vahele Arvey. Jalutasin välja ning ma nägin enda kõrval Rexi. Vajusin talle kaela ja ta suudles mind. Naeratasin talle. Seejärel liugles meile ilmselgelt kõigist teistest vaimudest suurem ja tervitas meid puhtas meie emakeeles, soomekeeles. Ta palus meil järgneda ja seda me ka tegime. Jõudsin hämaravõitu toakesse, kus seintele joonistasid mustreid erinevad väljalõiked lambist. Ta palus meil istet võta tugitoolides, mis moodustasid ringi. Ta ise tegi seda sama.

"Viloly ja Rex. Mina olen Kuvanžia, Teadja-rassist ning nüüd, on meil ees tõsine jutuajamine. Seniks, soovite teed?"



Deep.

Ligi 1200 sõna.

Tegelikult, aitäh et loete.

Mis hakkab edasi saama?

Kus nad siis viibivad? Mis rass see on?

Vastused küsimustele saate järgmises osas.


Tarretis aka BlueSilhouette wattpadis.

Huvitav...
Aga arenguruumi on veel küll :)

No hello there! :) siin on see kauaoodatud neljas osa ja noh.. Ma loodan, et naud ite ja vote-nupp on siiski olemas. Lisasin pildi Kuvanžia ruumist. Mõtlesin, et olen tore ja avaldan selle juulis, aga tuli laager ja no :/

nii ta siis läkski. Vabandan vigade pärast, neid hakkab rohkem tulema, sest ma elan soomes. Ja sorries, kui liiga igav.

4. osa - Kannatused, nutt ja teadmised

Mu pilk libises üle toa ning peatus siis tollel kummitusel, Kuvanžial. Vaatasin teda ootusärevuses silmadega, vaikus oli kestnud juba minuteid. Ma oleks tahtnud nutta, kuid ma vajasin teadmiseid. Ma lausa janunesin nende järele. Ma olin just teada saanud, et Inimeste-rassi esindaja oli kadunud. Ma tundsin seda. Kõik tundsid. Kõik viis. Nii ka mina.mRex ohkas õrnalt, küllap ta tunnetas samuti.

"Kas ma tohin enda juttu jätkata?" puurisid Kuvanžia kreemjasrohelised silmad mind. Noogutasin lühidalt ja ootasin mida ta otsustab rääkida. "Ma ei oskagi millestki rääkida.. Meie oleme siin teadja-rass, me teame olevikku, me oskame kõiki keeli, kuid me teame ka seda, et on vaid mõni üksik koht mille olevikku me ei tea, või keel mida me ei tunne. Me saame aru valetamisest, meie ravitsustase on kõrge ning oleme immuunsed loitsudele, peale Bowie," See üllatas mind. Tahtsin juba midagi vahele pista, kui ta jätkas: "Me oleme teadja-rass, meid kutsutakse teadjateks. Te viibite teisel maal, teisel planeedil. Planeedil, millest teie teadusevendadel aimugi pole. See koht siin, " ta viipas käega ruumile, kuid arvatavasti mõtles tervet maad, "On salastatud, mitte keegi peale meie ja teie ei tea sellest kohast midagi. Sellest on muidugi veidi kahju." ta ohkas vaikselt. "Küsige, ma ei oska rohkem öelda midag," kostis siis Kuvanžia.

" Kas te teate midagi viiendast rassist?" kostis Rex endalegi üllatavalt. Tundus, et see küsimus pahandas Kuvanžiat või oi tal mõni muu pühjus, miks ta ei vastanud. Peale lõkendavat vaikust ta siiski avas oma suu. "Viies rass? Jah, see oleks loogiline.. kuid.." Küllap ta polnud küsimusest aru saanud. "Kuvanžia?"kõnetasin teda. "Jah?" "Mida te teate viiendast rassist?" Kuvanžia langetas pea ja ohkas raskelt. "On piire kuhu meie teadmised ei ulatu." olid ta ainukesed seitse sõna. Vaatasin Rexile otsa ja nägin naeratust tema suunurgas kustumas. Vaatasin teda küll-kõik-saab-korda-pilguga. "Kuidas me siit lahkuda saame? Millal me võime lahkuda? Kas me saame ühendust pidada?" esitasin kolm küsimust järjest. Ta silmitses mind veidi nukralt. "See saab raske olema, kuid lahkuda saate siis, kui te kõik kolm pulbitsete energiast ja olete täielikult valmis. Me saame ühendust pidada Kuuli abil, ütlete sellesse minu nime ja me saamegi suhelda," sõnas ta. Nüüd oli minu kord ohata. See tähendas küllap mitmeid päevi, võibolla isegi nädalat. Ehk isegi mitut.

"Kes on teadjate esindaja?" küsis Rex. Kuvanžia silmad puurisid tema omi. "Mina." Silmitsesin Kuvanžiat ainiti. Ta ilmselt ei valetanud..Järgmisel hetkel lükkas ta end tooliga tahapoole, tõusis püsti ja avas ukse. "Kell on palju, Eville juhatab teid teie tubadesse," ütles ta lahkelt ning hetke pärast oligi üks Teadja, ilmselt Eville uksel ootamas. Tõusime Rexiga samal ajal püsti ning järgnesime talle. Ta andis meile mõlemale läbipaistvad, silma järgi meeter korda meeter matid. "Laske need lahti, tõuske püsti neile ja järgnege mulle, nagu surfilauad noh, aga õhus, " seletas ta veidi kärsitult. Tegime nii, nagu ta õpetas ning peagi võttis kiirus mu seest kõik soolikad tühjaks, mitte et neis midagi olnud oleks, ma polnud söönud pikka aega. Jõudsime mingisugusesse koridori paljude ustega, uksi eristasid nende värvid. Seal oli sadu uksi. Sadu värve. Ma ei pea silmas toone, ma peangi silmas väve. Ma pole enamusi kunagi varem näinud.. Kui palju imelikumaks see kõik ikka minna saab?

Saime Rexiga endale toad, uksevärviga mis olid ka meie maailmas. Sinine ja kollane. Uurisin enda toas ringi. Seal oli taldrik söögiga, raamatud, voodi ja üks.. kuul? Ehk oligi see peeglikuul, mida Kuvanžia tutvustas? Avasin pisikese ukse vasakul ja leidsin enda eest suure mullvianni, kraani ja wc-poti. Otsustasin minna Rexi tuppa, kuid ilmselt oli tal olnud sama plaan ja kohtusime koridoris. "Kas sa nägid seal oli.." "Jaa nägid seal olid isegi.." "Jaa playboy ajakirjad kujutad ette.." "Mullvann, saad aru!!??" "Kuule.." "OOTA MIDA!? PLAYBOY AJAKIRJAD? HA-HA-HA," mulle oli alles nüüd jõudnud kohale, mida ta ütles. Vaatasin teda tõsiste silmadega. Kuid seda mitte kauaks, peagi oli vallutanud mu suu vali naerupahvak.

*

Istusin Rexiga oma toas, kodus. Olime jõudnud Teadjamaalt tagasi, kõik oli hästi. Arvey oli läinud kuhugile lihtrahva esindajaga õhtustama, sest too oli ka välja ilmunud. Nii oligi jäänud meile kohustuseks, kahekesi mingi ettevõtmine minule, Rexile, Arveyle, Alisethile ja Lisethele mõelda. Aliseth ja Arvey olid nõudnud pidu, kuid Lisethe, mina ja Rex olime sellele kategooriliselt vastu olnud.

Istusime Rexiga minu voodil, naersime ühe nalja üle, mida ta just oli rääkinud. Äkitselt jäi kõik vaikseks, isegi aken ei kääksunud kui järjekordne tuuleiil õuest sisse kandus. Vihma hakkas sadama, kuid seda ei olnud kuulda välisaknalaual, nagu alati.

Vaatasin Rexile otsa, kulm veidi kipras. Ka tema pilk oli minule suunatud. Avasin oma suu, kuid ka sealt ei tulnud ühtki heli. Patsutasin käega põlvedele, kuid soovitud mütsu ei tekkinudki.

Hakkasin kergelt paanikasse minema, kui järsku seisis aknal tundmatu kuju, nägu varjatud suure, musta keebi kapuutsiga.

Ta viskas oma kapuutsi kuklasse ning välja tuli armilise näolapiga mehe pea. Zack. Ta suu liikus vaikselt. Vaatasin teda poolrahuliku ilmega ning enne kui ma arugi sain, oli Rex viskunud minu poole, pea täielikult moondunud. Hüppasin eemale, kui äkki lükkas Zack mu pikali maha ning enne, kui ma millesti aru sain, vôi veel vähem püsti jõudsin karata, lebas Rex pikali teisel pool voodit ja Zackist polnud järele jäänud isegi mitte õrna lõhnavilet.

Ärkasin üles, higipisar pärlendamas laubal ning süda tuksumas nii tugevalt, et ähvardas välja hüpata.

Kui olin veendunud, et see kõik oli vald uni olnud ja et ma viibisin siiski veel Teadjamaal, jooksin otsemat teedpidi uksest välja, otse sinise värvusega ukse taha ning ilma pikemat mõtlemata, või koputamata, jooksin ma sisse, peaaegu Rexile sülle. Kallistasin teda ja olin ônnelik, et unenägu oli vaid unenägu. Ta võttis mu sülle ja viis mu enda voodi juurde, heitis siis ise kõrvale ja võttis mu kaissu. Rahunesin kiirelt ning peagi tuli ka uni.

Aina huvitavamaks ja selgemaks läheb :)
Mina igatahes ootan uut :)

Uut ei tule. Ma ei lõpeta seda.

Miks nii?
Sul läks hästi ju...

Ei suutnud edasi kirjutada lihtsalt.