Loodan, et ei tule väga jube lugu
------------------------
1.osa - Külajoodik Kellahelin päästis mu sellest keemia tunnist või vähemalt ma lootsin nii.
„Kuhu te enda arust lähete? Õpetaja lõpetab tunni.“ sõnas Ljudmilla ehk siis meie keemia õpetaja.
„Õpetaja Ljudmilla. Miks siis see kell vajalik on?“ küsisin ma ruttu, et ma oma katset lõpule ei peaks viima, kuna muidu ma laseks klassi õhku.
„Kell annab märku, et hakkame lõpetama.“
„Mida iganes.“ pobisesin ma oma ette ja valasin piima pisikese klaasi sisse kus oli igasugust keemia aineid sees.
Järsult käis pahvatus ja klass oli tossu täis. Ma teadsin, et ma suudan seda. Kõik jooksid klassist välja ja õpetaja eksles tossu sees.
Ma olin ausalt öeldes uhke enda üle, kuna see oli viimane tund jooksin ma riietushoidlasse. Võtsin oma punase mantli, musta salli ja mustad platvormid. Viskasin koti õlale ja lahkusin koolist. Kodutee oli õnneks lühike. Korteri ette jõudes mõtlesin ma ümber. Ma ei läinud koju, vaid läksin tiigi äärde.
~Tiigi ääres~Siin ma sain oma mõtteid tuulutada, aga mitte just päris korralikult kuna mu aju külmus tuules ära. Praegu on talvine aeg ja igal pool lapsed ehitavad lumememmesi, teismelised ilastavad poe taga, vanurid joovad põõsa all, kassid kräunuvad uste taga ja koerad kusevad igale poole.
Ma olin lahkumas, kui järksu ilmus välja mu ema.
„Tule Mirtel. Hüppa peale.“ hüüdis ema autoakna prao vahelt.
~Autos~ „Kuhu me lähme?“ küsisin ma ema käest.
„Me lähme ühe inimese juurde kes teeb meile juukseid.“ „Juuksur,“ plärtsusin ma talle vastu.
~Juuksuri juures~Jälle see suur, korrapärane ja valge salong. Käime emaga koguaeg siin. Tegelikult ainult siis, kui emal vaja on.
„Sina istud sinna ja mina siia.“ osutas ema minu toolile.
Tegin väikseid tibu samme, et mitte sinna toolile istuda. See must tool nägi nii rasvane välja, kuna kõik kes seal on istunud on kindlasti seal peeru lasknud. Kuna mina olen perfektsionist, siis võtsin paberi ja nühkisin paberiga selle puhtaks.
Juba juuksur tuli oma ruumist välja ja ma pidin ruttu sellele rasvasele toolile istuma.
„Tere Mirtel. Kas teeme jälle otsa lõikust?“ küsis minult mu juuksur Anton.
„Jah Anton, aga seekord ma sooviksin ka otsad teha tumesiniseks. Blondile juuksevärvile peaks see hästi peale jääma,“ palusin ma Antonilt.
Anton noogutas pead ja tõi oma eksperdi juukseasjad välja.
Seal toolil olles märkasin ma seksikat poissi.
Üritasin mitte välja paista, aga siis küsis Anton minult väga imeliku küsimuse.
„Kas sulle meeldib see poiss seal?“
„Ei, ta lihtsalt on ilus,“ vastasin ma vaikselt.
„Kui soovid temaga rääkida, siis pole probleemi. Ta on minu poeg.“Ma jahmusin ja punastasin natuke. Ma ei teadnudki, et tal poeg oli.
„Kui võib küsida, siis mis ta nimi on?“
„Tema nimi on Sander. Ta on sinu vanune, sobiksite hästi kokku,“ oli Antonil irve näol ja vahtis mulle otsa, nagu ma peaksin kohe Sandri naiseks hakkama.
„Sinu soeng on valmis,“ ütles mu juuksur ja määris mulle veel mingisugust arbuusi lõhnalist asja peale.
Ema oli ka just valmis saanud ja hakkasime ära minema. Mina ei öelnud midagi, kuna ei tahtnud, et Sander mind vaataks. Minu ema ehk Katariina suudab alati kõik vastupidiseks muuta. Ta hõikas üle salongi ja Sander just siis vaatas mind. Mul oli tegelikkuses hea meel, et ta vaatas mind.
Kõndisin uhkelt salongist välja ja astusin ema valgesse autosse. Tee peal ei rääkinud me emaga sõnagi. Korteri ette jõudes ma jooksin ma ruttu tuppa, võtsin riided ära ja tormasin arvutisse.
Jälle polnud mulle keegi midagi kirjutanud. Ma sobin pigem poe taha külajoodikuks.
Kaua kaua, olen ma, teinud tööd, aeg on elada.. Järsku kõlas see laul mu peas. Ma arvan. Tuli välja, et mu telefon helises. No mina lihtsalt arvan, et mu mitte olemas olev sõber Jussike helistas mulle. Võtsin oma praepanni ehk oma telefoni öökapilt ja vaatasin seda. Võõras number.
Oi! Äkki ongi minu sõber Jussike, kõlas mul järsku peast läbi. Võtsin kõne räsinud häälega vastu.
„Siin üksik joodik. Kuidas saan teid aidata?“ vastasin ma kõnele, mul lihtsalt oli igav, muidu ma olen kuidagi rõõmsam
„Hei! Kas Mirtel kuuleb? Siin Sander, noh su juuksuri poeg. Sa peaks mind mäletama kuna sa minumeelest vaatasid mind terve tänase päeva.“
„Eee… ja, Mirtel kuuleb.“„Oh tore! Kuule, kas saaksid täna minuga õue tulla, isa ütles, et kui ma tegevust ei leia pean oma väikest sugulast hoidma.“ küsis Sander kuidagi kähiseva häälega.
No loomulikult ma päästan ta sellest piinast, mida väikesed lapsed tekitavad.
„Ikka saan.“„Okei, ma olen varsti siis sinu maja ees.“„Ee..,“ ei jõudnud ma lauset juba lõpetadagi kui juba ta oli kõne kinni pannud.
Sellest tuleb lõbus õhtu. Ma arvan, loodan, sooviks.
Kõndisin nii aeglasti kui ma sain vannituppa juukseid kammima.
Vannituppa jõudes ma jälgisin peeglit. Tegelikult ennast.
Olen naturaalne inimene, ma ei meigi ennast . Kiiret mul ei olnud kuhugi.
Kui ma hakkasin vannitoast välja minema ma libastusin.
„Karl!“ karjusin ma täiest kõrist
Igaksjuhuks ütlen. Karl on mu debiilik väikevend, kes jätab oma asjad igale poole vedelema ja loodab et mina need tema tuppa transpordiks.
„Tänan elu, et just enne välja minekut sa lased mul valu käes piinelda.“ mossitasin ma omaette.
Ma nägin välja nagu tolgus põrandal, kes karjub üksinda. Loomulikult, mul polnud kedagi kodus. Igatahes, ma tõusin seljavalu käes püsti ja jooksin ruttu puidust trepilt alla. Ma libisesin välisukse juurde ja ma nägin seal midagi, mida ma poleks uskunud.
Sandril olid käes punased roosid ja ¹okolaadi kompvekk.
„Aww,“ ütlesin ma üsna koera häälega,
„mille jaoks?“„Ma ei teadnuki, et tüdrukule ei või kingitusi teha.“„Minule ikka võib,“ ütlesin ma talle seda irve näol.
Ma viisin roosid tuppa, viskasin laua peale ja jooksin õue tagasi.
„Lähme?“ küsisin ma Sandrilt.
„Lähme.“ Samal ajal kui mina vaatasin ümber ringi linde võttis Sander mul käest kinni. Tema vaatas minu poole ja mina tema sinistesse silmadesse.
Äkki ta üritab mind suudelda? mõtlesin ma vaikselt
Ta tõmbas mind enda keha vastu ja lükkas mu juuksed kõrva taha. Ta lähenes mulle vaikselt oma peaga ja ma pöörasin ruttu pea kõrvale. Kui ma näo tagasi pöörasin oli Sandri näos näha pettumust.
„Ma ei ole veel valmis. Ma näen sind alles teist korda ja sa üritad mind juba suudelda.“ nähvasin ma Sandrile tusase häälega ja tõmbasin enda käe tema käest lahti.
Hakkasin kodu poole kõndima. Ma ei vaadanud tagasi, kuna ei tahtnud haiget saada.
Koju jõudes ootas mind veel üks paras üllatus. Ema oli kodus.
„Mis sa mõtled, et sa võid ilma küsimata väljas käia? Sa isegi ei helistanud mulle. Ma jätan su nädalaks koduaresti.“ karjus ema mu peale.
Ma kõndisin emast tuimalt mööda ja jooksin nuttes oma tuppa.
-------------------
Kuidas tundub?