Reaalsus (9 osa)

Hei! :)
Sille hakkas jälle kirjutamist igatsema. (Midagi MGga tegelemise vahepeale. ) Nii et siin on esimene osa mu uuele jutule (öösel kirjutatud, nii et palun vabandust, aga soovin juba jagada, et ehk hiljem ka järgmine osa üles panna). Ei usu, et tuleb väga pikk. Võib-olla 10-15 osa.
Loodan, et pakub pinget ja meeldib. :)
Arvamused-kommentaarid-muidutoredused on teretulnud. :) (Kriitika ka muidugi. Aga palun mitte liiga kõva. )



REAALSUS

1. osa

MARTIN

„Mine, mine, mine…“ pomisen vihaselt, kui valgusfoori roheline vilgub ja kollaseks muutub ning minu ees olev auto kiirendamise asemel hoopis hoogu maha võtab. Me oleksime jõudnud, oleksime! „Ughh.“ Surun piduri alla ning raputan vihaselt pead.

Vaadates, kuidas autod risti üle sõidutee sõitma hakkavad, kerin akna päris alla välja ning toetan sellele oma küünarnuki, millele sätin omakorda pea puhkama. Keeran raadio valjemaks ning trummeldan sõrmedega rooli. „Idioot noh,“ ütlen veel sapiselt oma ees istuva auto juhile, kuid nüüd on juba igal juhul hilja.

Mul ei ole kuhugi kiire, aga mulle ei meeldi ka niisama istuda. Parem on liikvel olla.

Lasen pilgul rännata ning ta jääb puhkama kõnniteel minu suunas kõndiva noore naise peale. Kuigi „puhkama“ on vast vale sõna, mida kasutada. Kuna puhkamine tähendab rahulikku, lõõgastunud olekut. Kuid hetkel, mil ma seda neidu näen, on kogu mu keha elus.

Mu süda hakkab pekslema ning laubale tekivad higipiisad, millel pole vähimatki seost kuuma suveilmaga. Vaatan, kuidas Ta pikad blondid juuksed langevad Ta päevitunud õlgadele ja seljale, kuidas kollane seelik Tema jalge ümber tuule käes lendleb… ja ma neelatan. Mu käsi pigistab rooli.

Kuigi Ta ei vaata minu poole, tunnen ma need silmad ära. Need silmad, millesse ma nii mitmeid tunde olen vaadanud, mis mind on puurinud… Seda pilku pole võimalik unustada.

Ja seda ilu. Kuigi ta tuleb mitmes erinevas vormis.

Ja ma tunnen tõmmet. Ma tunnen seda tõmmet, vajadust, olla kohe Tema kõrval. Silitada Tema paljast käsivart, lükata eest need kuldsed kiharad… Neelatan. Sest tegu on Temaga.

Ma tean seda.

See on Tema. Ma olen seda hetke nii kaua oodanud. Hetke, mil ma Ta taaskord üles leian. Ma hakkasin juba lootust kaotama. Et ma ei leiagi Teda. Mu elu on siiani olnud ta leidmine ja kaotamine. Leidmine ja kaotamine.

Ja kohe, kui ma sellele järeldusele jõuan, ei mõista ma enam, kuidas ma siiani nii rahumeelne olla sain. Kui Ta endiselt mu elust puudu on.

Ma pean Temaga rääkima. Ma pean Talle meenutama.

Sest Ta ei mäleta mitte kunagi. Saatusele meeldib vingerpussi mängida. Miks mäletan alati vaid mina? Miks on mul Tema veenmisega alati selliseid raskusi?

Aga see on armastus. Ja armastuse eest tuleb võidelda.

Ta jääb ülekäiguraja juurde seisma ning vajutab postil olevat nuppu. Läbi mu mõtete kostub kime autoalarm ning avastan, et foor on jälle roheline. Kurat küll.

Vajutan jalaga natukene raskelt gaasile ning auto võtab jõnksatusega kohalt.

Mu süda peksleb endiselt, kui peeglisse vaatan ja Teda seal seismas näen. Mu sõrmeotsad surisevad. See on Tema. Ma tean seda. Ja ma ei tohi Teda silmist kaotada. Ei tohi.

Nii et ma annan gaasi ja otsin kohta, kuhu parkida. Ma ei tohi seda liiga kaua teha, kuna muidu võin ma ta jälle kaotada. Vähemalt ma tean, et me oleme samas linnas. Nii palju Saatus minu heaks teeb.

Keeran esimese ettejuhtuva toidupoe parklasse ning lükkan ukse jõuga lahti. Kavatsen ka kiiresti püsti tõusta ja tuldud teed tagasi joosta, kuid turvavöö hoiab mind kinni. Vannun ja kohmitsen selle kinnituse kallal. Erutus tahab silmanägemise võtta.

See on Tema!

Lõpuks end auto kütkeist vabastanud, hakkan tuldud teed pidi tagasi jooksma. Teen ainult hingetult peatuse ühe lillemüüja juures, kellelt ostan ühe kollase roosi. Talle meeldivad kollased roosid.

Torman edasi mööda tuldud teed ning üritan silmata seda tuttavlikku blondi pead. Siit järgmine tänav viib järve äärde. Ja oskamata kuhugi targemasse kohta otsima minna, võtan suuna järvele.

Kõnnin hüpeldes ning naeratus ei taha näolt kustuda. Põsed on pingul ja natukene valusadki, kuid naeratus püsib. Ma tunnen, kuidas ma seestpoolt välja õitsen. See rahulolu ja armastus kiirgab, peab minust välja kiirgama.

„Varsti oleme jälle koos. Varsti oleme jälle koos,“ kordan endale.

Kui ma järve äärde jõuan, on seal meeletult inimesi. Ilm on ilus, nii et ma ei imesta. Pühin käeseljaga laubalt higi ning loodan, et Ta seda pahaks ei pane. See ei saa olema viimane kord, kui Ta mind higisena näeb. Itsitan omaette ning hakkan süstemaatiliselt inimeste vahel edasi-tagasi käima.

Kuni ma kuulen meeldivalt rõkatavat naeru. Pöördun naeru suunas ning olles hääle allika tuvastanud, tardun paigale.

Ta kummardub oma rannalina kohale ning sätib oma asju selle peale nii, et lina tuulega ära ei lendaks. Ta on oma paksud juuksed vahepeal patsi pununud, ning see pats lebab ta kuldpruunidel õlgadel. Ta kannab türkiissiniseid bikiine.

Jälgin lummatult, kuidas Ta oma kõrval oleva sõbrannaga elavalt jutustades linale istub ning päikesekreemi kätte võtab. Neelatan, kui näen Teda seda endale peopessa ning sealt edasi kehale panemas. Silitamas.

Sulgen korraks silmad.

See on see hetk. Jah. Just nüüd.

Ma loodan kogu hingest, et see kord läheb meil õnneks. Et Saatus ei astu vahele ning me saame lõpuks rahus oma õnne nautida.

Ma loodan, et seekord meenub Talle kähku. Et ma suudan Talle meenutada.

Et me saame üksteise taasleidmisest koos rõõmu tunda.

Hingan sügavalt sisse.

„Jah. Just nii. Meie aeg on lõpuks käes.“

Astun Talle ligi.

Oh, tundub huvitav. Ja Kaspari nimi meeldib mulle ka. Jällegi - sa kirjutad ju nii hästi, et mis kriitikat ma siin ikka annan. Pole midagi öelda. UUT! :)

Njaa, sellele tahaks küll järge nüüd saada.
Muud nagu ei oskagi midagi öelda. Hea tundub.

Mhmh, Nässu, muidugi lõpeta jälle kõige huvitavama koha pealt. fksojgkdgjobujdkgjdksg.

Pean kõigi eelenevatega nõustuma  

Tundub, et sellest tuleb midagi põnevat  Ja no kriitikat siin küll anda ei saa  

Sille, ära palun nüüd uue osaga venita :)

Ehhee! Aitäh teile kõigile! :)
Teine osa on tunduvalt pikem. Ja ma tajusin, et Kaspar pole meespeategelasele õige nimi, nii et ta muutus Martiniks. (Alguses laveerisin Martini ja Kaspari vahel, so...)
Aga loodan, et meeldib! :)


2. osa

BERIT

Potsatan sõbranna kõrvale istuma ning võtan päikesekreemi kätte. „Tead, Nastja,“ ütlen talle lõbusalt. „Ma tegin suure vea.“

„Mis vea?“ küsib ta laisal häälel ning kergitab oma näol oleva kaabu serva.

„Ma mõtlesin õppida. Homme viimane eksam. Võtsin konspekti kaasa... aga igaks juhuks libistasin kotti ka Anne & Stiili.“

„Ja muidugi sa isegi ei kavatse konspekti avada,“ lõpetab Nastja minu eest minu jutu.

Noogutan. „Enam-vähem jah. Aga noh... hiljem ka aega.“ Tunnen, kuidas mu jalad juba päikese käes kuumaks on läinud ning tõmban neile peale mõnusa kihi päikesekreemi. Kuigi sellel aastal olen oma päevitamistega üsna rahul. Suvi on vaevu alanud, kui mul juba ilus jume peal.

Ja noh, pärast nädalat Erikuga Vahemere ääres ei ole Eesti päikesel mulle enam suurt midagi pakkuda. Välja arvatud lõõgastav pärastlõuna parima sõbranna seltsis.

„Tere!“

Vaatan üles ning kissitan päikese poole silmi, et näha, kes mind teretas. Kuju liigub abivalmilt päikese ette ning ma näen enda ees seismas ühte kolmekümnendatele lähenevat võõrast meest.

„Tere?“

Ta naeratab. „Minu nimi on Martin. Tohib, ma istun siia kõrvale?“

Silmitsen teda kõhklevalt. „Eeh… miks?“

„Te näete välja nagu tore inimene. Sooviksin tutvuda,“ kehitab mees õlgu.

„Mul on noormees olemas,“ ütlen kohe ausalt ära.

Martin tundub hetkeks kohkunud olevat, kuid kehitab siis õlgu. „Endiselt näete välja kui tore inimene. Ja nähtavasti ei ole ma ainukene, kes seda siis mõtleb. Annab indu juurde. Tohib istuda?“ küsib ta uuesti minu kõrval olevale vabale pinnale osutades.

„Eeh… vast ikka,“ ütlen ettevaatlikult naeratades. Kui tahab tutvuda, siis tahab tutvuda. Ja ta teab, et mul on noormees, nii et… Üldse on see värskendav. Kui inimene tuleb, astub ligi, ja niimoodi juttu alustab. „Berit olen,“ lisan veel viisakuse pärast.

Martin noogutab ning jääme natukeseks ajaks vaikides istuma, kissitades mõlemad veekogu poole silmi. Ma ei tea, kuidas temal on, aga mina olen natukene kohmetu. Ei oska midagi nagu öelda.

„Mul on siin üks roos… ma arvan, et see sobiks täna sinu päeva juurde,“ ütleb Martin mulle ühte pikka, jõulist kollast roosi ulatades.

„Eehh…“ Vaatan seda roosi kortsus kulmuga. Piilun Nastja poole, kes on sarnaselt minule sellest mehest natukene intrigeeritud, sest ta on end küünarnukkidele toetanud ning kaabu on ta enda kõhule asetanud. Vahetame kõhkleva pilgu.

Ma pole päris kindel, kas võõrastelt meestelt rooside vastuvõtmine on või ei ole Eriku suhtes ebaõiglane, aga mida ma sellega peale hakkama peaksin? Ma kavatsen veel paar tundi rannas vedeleda. Selle roosi ilust ei jääks midagi järele.
Pealegi meeldivad mulle astrid palju rohkem.

Ütle seda ka Martinile.

„Mnjaa. Tõsi ta on,“ möönab mees ning vaatab siis roosi natukene kurva ilmega. „Kui ma selle ostsin, siis ei lähenenud ma asjale üldse nii praktiliselt. Aga selleks ongi mul sind vaja.“

Vaatan segaduses olles tema poole. „Meh?“

Ma pole kindel, kuidas end selles olukorras tunda. Mingi võõras mees lihtsalt tuleb ja… jah. Ma olen segaduses, intrigeeritud, natukene ka lõbustatud. Huvitav oleks teada, kuhu see kõik veel välja viib. Pluss, see viimane kommentaar tema poolt… imelik.

„Noh. Oleksid sa mul kõrval olnud, kui selle roosi ostsin, oleks ma natukene targema otsuse äkki teinud,“ ütleb mees kukalt kratsides. „Iiigastahes… mul on nüüd kange tahtmine see vaene lill päästa. Kuidas oleks, kui me hoopis õhtu poole kokku saame ja kuhugi istuma läheme ning üksteist tundma õpime?“

„Eeehh…“ Saadan Nastjale paluva pilgu. Too ainult kehitab õlgu ning naeratab parastavalt. Otsustan teda õlekõrrena kasutada. „Oh, kui ebaviisakas minust. See siin on mu sõbranna Nastja,“ ütlen Martinile. „Nastja, see on Martin.“

Nastja noogutab mehele. „Meeldiv.“

„Rõõm on ka minupoolne,“ ütleb Martin talle, kuid siis on mehe tähelepanu taas minul. Soovin, et meil Nastjaga oleks võimalik kuidagi vaikselt asja arutada. Sest see asi on siin natukene imelik ja ma ei tunne ennast turvaliselt, aga samas… tutvus oleks äge ja ma olen uudishimulik. Ja kohtuda saaks kuskil avalikus kohas. Mitte liiga hilja…

Oh issand. Kas ma tõesti kaalun seda?

Silmitsen kriitiliselt enda kõrval istuvat meest. Tal on pea otsas pahmakas musti juukseid, sõbralikud silmad ja paaripäevane habe. Kreeka nina, õhukesed huuled. Väljapeetud, korras välimus. Ei mingeid arme ega neete. Ta ei ole otseselt nägus, aga inetu ka mitte. Tavaline mees põlvpükstes, T-särgis ja plätudes.

„Ma luban, et ma ei ole mingi õudne jälitaja,“ lisab Martin naeratades. „Lihtsalt inimene, kellele meeldib suhelda. Ma tunnen, et meil on potentsiaali hästi läbi saada.“

Hammustan huulde. „Ma olen vist täiesti hull peast,“ ütlen pead raputades, „aga okei. Kellele see ikka haiget teeb?“

Martin lööb särama. „Suurepärane! Kuidas oleks, kui saame…“ Ta vaatab oma telefoni pealt kella. „Näiteks seitsmest kaubamaja ees kokku?“ küsib ta mulle küsivalt otsa vaadates.

Mõtlen selle peale hetke. Erik on täna nagunii üheksani tööl, nii et jõuan selle veidra mehega enne tema juurde minekut kokku saada. Pluss, see oleks hea ettekääne mitte väga pikaks jääda. „Teeme nii.“


Siis ulatab Martin mulle oma telefoni. Vaatan talle küsivalt otsa.

„Noh, igaks juhuks number ka. Et kui midagi peaks ette tulema või…“

Vaatan kordamööda meest ja tema telefoni, ning raputan siis pead. „Ei. Lepime kokku, et kui ma lihtsalt üle veerand tunni hiljaks jään, siis võid lahkuda.“

Ta ei tundu selle üle kuigi õnnelik olevat, kuid paneb telefoni siiski taskusse tagasi. Siis ulatab ta mulle oma käe ning me raputame kätt. Ja tema hoiab minu käest kinni palju kauem kui mina tema omast. Vaatan natukene segaduses ilmega teda ja viisi, kuidas ta meie käsi silmitseb.

Tal on naljakas näoilme.

„Olgu siis… õhtuni,“ ütleb ta mulle otsa vaadates. Ta naeratab. Ning siis lükkab ta end maast püsti, pühib tagumikult liiva ära, võtab oma lille ning lahkub.

Nastja ootab täpselt kolm sekundit enne, kui ta mulle oma kaabuga virutab. „Ai!“ karjatan vaikselt kuid intensiivselt oma kintsu masseerides. „Mille eest see nüüd oli?“

„Segane oled või?!“ sisistab sõbranna mulle lähemale kummardudes. „Ta võib sarivägistaja olla!“

Vaatan talle tõsiselt otsa. „Miks sa mind siis ei peatanud?“

Sellele aga Nastjal vastust ei ole ning ta keerab end natukene, et lahkuvale Martinile järgi vaadata. „Jupp. Ta kõndis just peaaegu vastu ühte õllekõhuga meest, sest vahtis tagasi siiapoole. Ma arvan, et ära ilmu õhtul kohale lihtsalt. Tark tegu, et numbrit ei andnud.“

Pööritan silmi ning laskun oma rätikule pikali. Mul on kõhus imelik tunne. Mitte liblikad. Rohkem nagu… pööritus. See on tegelikult jumala segane, millega ma nõustusin. Mida ma teha kavatsen.

„Eks ma vaatan, mis saab,“ ütlen sõbrannale, ning asetan siis oma kübara näo peale. See on vaikne vihje, et hetkeks on teema lõpetatud ja tahan seda vaikuses seedida.

Ja vaatamata kõigele leian end õhtul paar minutit enne seitset kaubamaja poole kõndimas, endal närvid pingul kui keeled pillil. Meenutan endale, et see on avalik koht, ta ei tea mu perenime ega numbrit, ning ma võin iga hetk lahkuda.

„See on lollus, mis ma teen. Lollus,“ korrutan endale.

Kuid mis siin ikka. Vahel on ellu põnevust vaja.

Mu samm aeglustub, kui ma paar meetrit poe ukse eest eemal Martinit seismas näen. Tal on endiselt seljas samad riided, mis päeval, ning tal on käes lillekimp. Ja miski ütleb mulle, et need on astrid. Mu samm tahab juba üldse seisma jääda ja siis tagurpidikäiku sisse panna, kuid nagu magnetiga tõmmatult pöörab mees pead ja näeb mind.

Ta käsi tõuseb tervituseks ning näen, kuidas ta naeratades ärksal sammul minu poole tulema hakkab.

„Uh-oh.“ Kuid nüüd pole enam midagi teha. Kõnnin edasi.

„Mul on nii hea meel, et tulid, Berit!“ ütleb mees minuni jõudes häälel, mis kinnitab tema rõõmu. „Näe. Seekord läks vist küll õnneks. Astrid,“ ütleb ta kimpu mulle andes.

Naeratan tagasihoidlikult ning võtan nad vastu. „Kuid ära närtsida jõuavad nad ikkagi.“ Kuidas ma kimbu lilledega Erki juurde lähen? Ma ei ole talle veel Martinist rääkinud. Ma kavatsen, aga õhtul. Aga ma ei taha, et see vestlus algaks sellest, et ta küsib, miks mul need lilled on.

Well. Ma saan alati nad tee peal edasi kinkida või kuhugi asetada.

„Kuidas oleks lihtsa aitähiga?“ küsib Martin, silmad säramas. „Ja me saame paluda nad kohvikus vaasi või kuhugi panna. Ära muretse.“

Tunnen end nüüd natukene halvasti, et kohe ei tänanud. „Aitäh. Need on ilusad. Ja kuhu me siis lähme?“ küsin ringi vaadates.

„Mul on üks väike hubane kohvik mõtteis,“ ütleb mees. „See on kohe siin kõrvaltänavas.“ Ja kui me kõndima hakkame, paneb ta mulle oma käe õrnalt alaseljale. Võpatan ning astun paar kiiremat sammu, et ta käsi endalt raputada.

Mees astub mulle järgi, kuid hoiab oma käed endale.

„Niisiis, Berit,“ kostab ta lõbusalt. „Millega sa ka tegeled?“

„Üliõpilane olen. Kaks aastat ajakirjandust selja taga,“ vastan. „Hetkel naudin küll alanud suvevaheaega. Niivõrd-kuivõrd. Praktika on ka.“

„Ohhoo. Oled siis mingile alale keskendunud või üleüldist asja?“

„Haridus. Hetkel on päris palju materjali ka. Kõik need reformid ja asjad, mis toimuvad. Inimesed on huvitunud ka sellest, kas Ossinovski siis on parem kui Aaviksoo või mitte. Ühte teemat võib võtta ja mitme tahu alt lahata ja… tööd ühesõnaga jätkub. Pluss alati on kellelgi mõni huvitav kommentaar jälle… ja nüüd ülikooli sisseastumiseksamid ja… Ühesõnaga, tegemist on. Ja see teema ajab mul vere keema, nii et ma täitsa armastan seda,“ jutustan endalegi üllatuseks päris palju.

„Mis siis sinu huvi ajakirjanduse vastu ärgitas?“

„Mm… Kui ma vaid saaksin euro iga korra eest, kui seda mult küsitakse,“ naeran ma. „Aga lugu on päris tüüpiline. Gümnaasiumis värvati koolilehe juurde. Sain aru, et asi mulle istub. Käisin laagrites. Proovisin ülikooli sisse saada, sain ka… Ja siin ma nüüd olen.“

„Rahul oma erialavalikuga?“

„Siiani küll.“

Jõuame kohvikuni ning ma tunnustan seda heakskiitva noogutusega. Martin juhib meid sisse ning valime ühe privaatse nurgalaua. Mees teatab, et siin teenindatakse lauast, ning peagi ongi meie ees menüüd.

Kui tellimused esitatud ja Martin on mu lilledele ka vaasi palunud, vaatan üle laua tema poole. „Niisiis. Ja millega sina siis ka tegeled?“

Mees võtab enne vastamist sõõmu õlut. „Mina olen baarimees. Või noh… niivõrd-kuivõrd. Ma olen ühe väikese baari omanik ja siis mulle meeldib seal õhtuti ise ka leti taga olla.“

Kergitan kulme, positiivselt üllatunud. „See kõlab küll hästi. Kuidas see juhtus?“

Ja siis ta räägibki mulle, kuidas ta on tegelikult 32aastane ja õppis kunagi ülikoolis ärijuhtimist, kuigi eriala ei lõpetanud. Teadmised ta siiski sai ning endiselt tudengielust rabatuna leidis, et hei… meil on siin veel vähe baare. Avaks mõne.

Ja seda ta tegigi.

Räägime veel mõnda aega üksteisega natukene lähemalt ning saan teada, et ta on ainus laps, kuulab raskemapoolset muusikat ning leiab, et samasoolistel paaridel võiks olla kõik samad õigused, mis heterobaaridel. Räägime haridusest ja puudutame ka õrnalt poliitikat. Hoidun sellesse teemasse laskumast, kuna muidu me ei saakski siit minema.

Küll aga räägime pikemalt kirjandusest. Mina ise ei ole suurem asi lugeja, kui ajakirjad välja arvata. Küll aga on seda tema. Lugemisvara on tal küll täisealise mehe kohta natukene veider, pean tunnistama – noortekirjandus. Kõik need vampiirid ja inglid ja asjad on tema jaoks ägedad. Pean tunnistama, et see mõjub natukene õõvastavalt ja imelikult.

Omalt poolt räägin talle, kuidas ma väiksena talvel kelgutades oma käeluu murdsin, mille peale arutame arstiabi kättesaadavust Eestis. Räägin oma vanemate maakodust ja paari sõnaga isegi Erikust. Tema kohta Martin täpsustavaid küsimusi ei esita, aga kuna ma tunnen end temaga isegi naljakalt mugavalt, tunnen vajadust talle oma noormeest meenutada.

Kui ma talle aga jutu sees mainin, et pean umbes poole tunni pärast lahkuma, kuna Erik ootab mind, muutub ta silmnähtavalt närviliseks. Hammustab muudkui huulde ja niheleb. See kandub ka mulle ebamugavusena üle.

„Okei, Berit…“ ütleb Martin lõpuks sügavalt sisse hingates ning mulle tõsiselt otsa vaadates. „Tegelikult on mul vaja sinuga ühest asjast rääkida…“

„Okeiii…“ Vaatan talle kõhklevalt otsa, endal mutrid peas liikumas, et ära arvata, mis nüüd toimub. Ma ikka arvan, et ma meeldin talle, aga ta peaks sellest juba aru saanud olema, et mul on poiss-sõber olemas ja ma ei ole sellisest suhtest huvitatud. Äkki tal on vaja minu abi milleski… milles? Pornofilmis? Raputan selle mõtte peast. „Millest siis?“

Ta tundub veel kõhklevat. Mehe kulm on kortsus ning ta murrab oma käsi. „Okei. Ma olen seda ju ka varem teinud…“ Ta hingab sügavalt sisse. „See on lihtsalt nii loll, kas tead… Mul on ka varasemaid kogemusi. Ja sa lihtsalt… tavaliselt sa ei taha seda mõista.“

„Mida mõista?“ Tavaliselt?

„Okei. Asi on selles, et… Sa küll ei tea seda, aga me oleme varem kohtunud. Oma eelmistes eludes,“ alustab ta ettevaatlikult.

Vaatan teda pesuehtsa ja siira mida-kuradit pilguga.

„Lihtsalt kuula mind ära – okei?“ palub mees kätt vaigistavalt välja sirutades. Panen oma lahtivajunud suu uuesti kinni ning üritan asjalik välja näha. „Me tutvusime esmakordselt ligi viissada aastat tagasi. Mina olin rikka üliku poeg ja pidin abielluma oma isa hea sõbra tütrega, kui ühel korral ratsutama minnes kohtusin sinuga.“ Martin naeratab, näol õnnis ilme. „Sa olid küll tavaline külatüdruk, aga need kuldblondid juuksed ja need õhetavad põsed ja punane suu… ja sinu oleks ning eelkõige sinu naer – ma olin koheselt sinu kütkeis! Ma teadsin koheselt, et soovin kogu oma ülejäänud elu veeta sind naerma pannes. Muude asjade seas muidugi,“ ütleb ta omaette naeru pugistades.

Avastan, et olen lauast eemale naaldunud ning hoian kätega tooliservadest kinni, kulm kortsus. Kuid Martin ei tundu seda
tähele panevat.

„Aga noh… nagu need lood tavaliselt lähevad, ei olnud meie ühteheitmine sotsiaalselt aktsepteeritud. Aga sellegipoolest ma võitlesin sinu nimel ja keeldusin selle teise daamiga abiellumast. Ja selleks, et…“ Mees hingab järsult sisse ning ma näen tema silmis pisaraid. „Ja selleks, et mind ja sind lahus hoida, lasi mu isa su…“ Ta pühib nüüd silmist pisaraid. „See oli nii ammu, aga see muudab mind ikka nii emotsionaalseks,“ ütleb ta vabandavalt.

Ma olen vait.

„Üks kord läksin ma taas videvikus sinuga metsatukka kohtuma, mis oli meie stampkohaks saanud, kui sind seal ei olnud. Mõtlesin, et oled lihtsalt oma tegemistega hilja peale jäänud ega muretsenud… aga mingi aeg ma otsustasin ikka sind otsima minna. Ja siis ma leidsin su… leidsin su metsatee servalt lamamas. Sind oli pussitatud ning sa vaevu hingasid veel. Ja sa surid seal mu käte vahel. Ma olin murest murtud ja leinast segane, raevust lausa pime, kui ma sinu värske surnukehaga küla nõia juurde läksin. Ta ei saanud sind ellu tuua, kuid lubas, et sa tuled muudkui tagasi ja tagasi, ja mina elan nii kaua, kuni meie teed lõpuks ristuvad, ja vähe sellest, ka ühtivad. Ta ütles mulle, et see tee ei saa olema lihtne. Et läheb aega mitu reinkarnatsiooni enne, kui me õnnelikult elada saame… aga et see õnn lõpuks tuleb meie õuele.“ Mees naeratab läbi uduse pilgu.

Näen nüüd, et tal on ebanormaalselt pikad ripsmed. Ja neil värelevad pisarad.

„Ja ma olengi kõik need viissada aastat veetnud sind leides ja kaotades. Leides ja kaotades. Tihti sa ei usu mind, tulevad muud takistused ette… Ja iga jumala kord ma kaotan su jälle. Vahel teisele, vahel surmale… Aga ma loodan, et seekord on lõpuks see kord… tead, mida ma silmas pean?“

Vaatan seda meest minu ees ja olen kui õudusest halvatud. Ma tahan liikuda, siit lahkuda, aga mu käed pigistavad tooli nii kõvasti, et ma ei suuda end liikuma ajada. See on hull. See mees on hull. See jutt on loll. Ja see on lihtsalt… segane.

„Ma tean, et seda on raske ühe korraga hoomata,“ ütleb Martin rahustaval häälel. Või vähemalt ma arvan, et see hääl peaks rahustav olema. Kuid see on kime. Nagu tema kurku nööriks miski. Nagu minu omagi – ma tunnen, et suudaksin hetkel vaid piiksu teha.

Ma tulen aga oma transist välja, kui ta oma käe minu poole sirutab. Lükkan tooli kriiksuga tahapoole, ning tõusen püsti. Mu pea ujub ja selles on korraga sadu mõtteid, kuid ma fokusseerin oma tähelepanu hetkeks Martinile. „Te vajate abi. Palun ärge minuga rohkem ühendust võtke.“

Ja ma jooksen kohvikust ilma enda kohvi ja koogi eest maksmata. Mees jääb minu maha imeliku ilmega. Kuid mind ei huvita. See oli jube.

Hingan välja õhu kätte saades suure sõõmu värsket õhku. Toetan käe korraks seinale, kuna see kõik oli lihtsalt… mis see oli? Ulme.

Kougin värisevate kätega taskust telefoni ning valin Nastja numbri.

„Ja ta on elus!“ röögib sõbranna tervituseks telefoni.

Suudan esialgu vaid kogeleda, kuid räägin siis neiule vahelduva eduga ära, mis toimus. Kui ma oma looga lõpetan, olen juba poole tee peal Eriku juurde ning Nastja on paar sekundit vait.

„Noh… sa ka leiad neid. Aga loodame, et ta sind taga ajama ei hakka. See lugu oli ikka täitsa hull. Väga hea, et sa talle oma numbrit ega midagi ei andnud.“

„Jah!“ Libistan sõrmed läbi juuste. „Mis mul arus oli? Miks ma temaga üldse kokku sain?“


Nastja ohkab. „Uudishimu? Sa oled Erikuga juba nii kaua koos olnud, et mõni teine meessoost olend oli vahelduseks lihtsalt… põnev. Juhtub.“

„Oh issand oh issand oh issand. Tead, mu süda ikka veel taob. See asi on täiesti… ulmeline noh.“

„Ah. Ära põe. Igast veidrikke on ilmas.“

„Jeah. Ma lihtsalt siiralt loodan, et ta mind muu informatsiooniga, mida jagasin, üles ei leia.“

„Seda küll.“


Ragistan ajusid, et leida midagi, mida veel öelda, kuid pea on igasuguseid segavaid mõtteid ja faktoreid täis. Pean seda asja lihtsalt seedima. Hommikul ärkan Eriku käte vahel üles ja kõik on möödanik. Martin on lihtsalt üks imelik mälestus tänasest.

Jah, just nii.

„Okei kuule. Ma nüüd jõudsin kohale. Aitäh sulle. Räägime hiljem?“

„Mhm.“

Eeh, veider
Mina ei oleks Martini asemel sellest kohe esimesel kohtumisel rääkima hakanud, eriti siis veel kui on varasemaid kogemusi olnud sellega, et mind on pikalt saadetud xD

Eeniveis, uut osa tahaks ikkagi, aitäh!

Kuskil on sul heterobaarid.

Aga muidu põnev osa. Ma aimasin, et selline teema sealt tuleb.
Kuid asi tundub huvitav ja ma ootan kindlasti uut osa.

Mina ei osanud seda ausaltöeldes oodata  Aga silmad läksid ikka päris suureks, kui Martin seda nii otsekoheselt ütles   Mulle endale meeldis Kaspar nimena rohkem, kuid usun, et harjun ruttu ära :)

Nastja on mulle praegu veidi vastukarva, kuid seegi võib muutuda  Idee tundub põnev ja eks jään uut ootama :)

Millal kolmandat osa saab lugeda?

*lehvitab* Olen ka lugeja.

Mulle meeldib  Tekst on ladus ja kerge lugeda, sõnakasutus mõnus. Jutu idee on suurepärane, ootan põnevusega uut osa.

Nõustun eelnevate kommenteerijatega. Ma saan küll aru, miks Martin pahvatas selle kõik korraga välja, kuid no kurat võtaks Mul tulid juba selle lugemisest judinad peale, mul pole aimugi, mida teeksin, kui oleksin päriselt Beriti olukorras.

Aitäh teile!
Tore teada, et üks lugeja ka jälle juures. :)
Loodan, et varsti saate uue osa. Hetkel eksamiperiood + olin sõidus + sain päikesepiste (nüüd on mul vähemalt kaks sõpra, kes enam kunagi mind vägisi randa ei vea ). Täitsa ootan nende kahe tegelasega aja veetmist. :)

Tegelikult kui ma oma Tee jutuga ühelepoole saan siis loen selle siin korralikult läbi, sest ausalt kerisin praegu lihtsalt silmadega läbi. Sakib täiega ma tean, aga ma lihtsalt ei saa praegu lugeda, sest siis ma arvan, et ma ise ei oska üldse kirjutada ja tekib jälle mingi nõme paus siise ja ma tahan oma jutuga ikka ühelepoole enne järgmist sajandit saada. xD

Wuhuuu! Kuigi mina küll sinu asemel seda ei kardaks. Kuigi "Tee" lõpp on juba ammu tulemas ju.

Loodan, et teile endiselt meeldib! Nautige! :)


3. osa

MARTIN

Istun kodus oma diivanil ning mõtlen oma vestlusele Beritiga. Ja kuigi ma ei saa öelda, et see oli väga edukas, ei olnud see ka väga halb. Sest kuidas saabki Temaga veedetud aeg olla midagi vähemat kui imeline? Lihtsalt fakt, et ma sain istuda teisel pool lauda, tema vastas... Nii lähedal üle nii pika aja! See oli kergendus, see oli õnn.
Rüüpan õlut ning silmitsen enda ees olevat kolme fotot. Kõik Beritid tema eelmises elus.

Esimene, originaalne Berit, oli Maria. Silmitsen ta nägu ja libistan nimetissõrmega üle ta põse. Mul ei lähe eal meelest ta põskede puna. Viis, kuidas ta blondid lokkis juuksed alati patsist välja tungisid. Ta nõtkus. Eriti ta nõtkus. Maria oli 17aastane ja me kohtusime, kui mõlemad pealinnas suvel kohvikus töötasime. Olime mõlemad ettekandjad, tegime kunede üle nende selja taga nalja, lõõpisime niisama. Olla 17 ja suvel armuda on imeline. Piknikud, pikad jalutuskäigud, lubadused... Jah. See oli üks mu elu ilusamaid aegu.

...kuni kõik rappa jooksis. Ja ta endalt elu võttis.

Kui sa oled 17 ja armunud, tundub see igavikulisena. Ei ole ega tule kedagi teist. Su teine pool on ideaalne. Ja kui su teist poolt enam ei ole? Mis saab siis?

Ma imestan, et ma endalt elu ei võtnud. Aga hetkel olen ma selle üle õnnelik, tänulik isegi. Sest kes ütleb, kui kaua meil üksteise taasleidmine aega peaks võtma, kui me mõlemad uuesti kehastume? Kui üks ei teaks teist otsida?

Ma olen tugev. Ma olen suutnud Ta uuesti leida. Ma ei ole alla andnud. Isegi läbi raskuste ja tragöödia, mis meie armastust saatvat paistab. Armastus on kõigest tugevam. Eriti meie oma.

Teisel pildil on Agnes. Sellel korral leidis tema minu. Ühel hetkel istusin ma loenguruumis oma laua taga, teisel hetkel istus tema mul kõrval, ise malbelt naeratades ja juukseid kõrva taha lükates. Täpselt samal moel nagu Maria! Ja see köitis mu tähelepanu. Köitis. Köitis. Ma mäletan, kuidas ma selle peale naeratasin ning temagi oma valgeid hambaid sähvatas. Ma olin lummatud. See roheliste silmade pilk, see naeratus, see olek... Meie suhe sai alguse peagi ning oli tormiline. Me olime noored, armunud. Me tahtsime iga hetke teineteisega koos veeta.

...kuni kõik rappa jooksis. Ja ta endalt elu võttis.

Elada oma armsama surm üle üks kord on üks asi. Aga juba teist korda? Ma ei väljunud ühikast nädalaid. Teised inimesed hoidsid mind kuidagi pinnal. Aga kuidas ma saaksingi elada, kui Ta on läinud? Kuidas ma julgesin hingata, kui tema seda enam ei teinud? Tunda, kui tema jaoks oli kõik kadunud?

Aga niimoodi vegeteerides oli mul aega mõelda. Mis oli juhtunud, kuidas see oli juhtunud...

Mariaga me sellest kunagi ei rääkinud, aga Agnes... Tema uskus üleloomulikesse jõududesse, vaimude maailma ja kõigesse maagilisse. Praegu tundub nii... naljakas kuidagi, et alguses pani tema mind imedesse uskuma, ja nüüd on minu ülesanne temaga täpselt sama.

Kui me Agnesega käima hakkasime, oli tal tegelikult noormees olemas. Ja see noormees oli väga armukade. Ja vihane. Eriti kui ta teada sai, et Agnes juba enne temaga lõpu tegemist minuga suhtes oli. Ja see noormees oli nagu Agneski – avatud meeltega. Ta teadis sellest, missugune maagiline potentsiaal siin maailmas on. Ta teadis oma erinevaid taimi ja eriliste mõjudega segusid. Ta teadis teispoolsusest ja needmisest.

Ja ei ole midagi ohtlikumat kui mees, kelle arust ei või tema ihaldatud tüdruk olla õnnelik ei kellegi teise kui tema endaga.

Seega lasi ta Agnesel surma minna, takistades meil taaskord koos igavest õnne leidmast.

Kuid sellel needusel oli oma konks: oma armastuses Agnese vastu see mees otsustas lasta ta hingel edasi rännata. Ta ei lõpetanud seda tsüklit. Et ta saaks Agnesega koos tema järgmises elus koos olla.

Ja siis kolmas pilt... Mu süda murdub, kui ma Kristeli peale mõtlen. Tema rõkkav naer, alati säravad silmad, õhkõrn puudutus mu õlal... Toetun tugitooli seljatoele ning sulgen silmad, panen oma käe õlale, nagu ma olen lugematuid kordi teinud. Kuid kui iganes palju ma ka ei ürita, siis tema puudutust matkida ei ole võimalik. Tema olemust ei ole võimalik matkida.

Me olime õnnelikud. Tõesti olime. Me istusime siin samas korteris, sellel samal tugitoolil, tema minu süles... Rääkisime, naersime, suudlesime. See oli õnne tipp. Me pidime abielluma.

Ja siis leidis Olari meid üles, keeras Kristeli ümber oma sõrme, ajas ta segadusse.

...ning kõik jooksis rappa. Kristel suri.

Aga ma olin selleks ajaks karastunud. Mu valu ei olnud lein. See oli lahkumisvalu. Eraldatud olemise valu. Sest ma teadsin, et me kohtume taas. Ta tuleb tagasi. Lihtsalt järgmine kord pean ma Olari üle kavaldama. Temast enne lahti saama.

Sest ma olen väsinud ootamast. Ma tahan oma õnnelikku lõppu.

Varsti.

Ohkan raskelt ning lasen oma käel langeda. Varsti on mul Berit süles. Naeratan temast mõeldes. Need juuksed, see naeratus, see pilk... Võtan laua pealt värskelt ilmutatud pildi, millel ta koos oma sõbrannaga rannast lahkub, kott muretult õlal ja pats selja taga lehvimas. Võtan laua pealt käärid ning lõikan ta sõbranna ettevaatlikult välja.

Silmitsen saadud tulemust ning niisutan huuli. Võib-olla veel natukene lõikamist... Kulm keskendumisest kipras, lõikan aeglaselt ja ettevaatlikult mööda ta keha kontuure, kuni mul on alles paberist miniatuurne Beriti kuju. Libistan sõrme üle ta kehakumeruste.

Kortsutan kulmu. Ma tahan ta nägu. Ma tahan ta nägu ka näha.

Aga ma pean talle aega andma. Palju? Kaua?

Telefon mu laual hakkab vibreerima ning ma kummardun ettepoole näha, kes helistab. Vend. Raputan pead ning panen kõne kinni, pöördudes siis pildi poole tagasi.

Vaatan lauanurgal lebavat telefoni. Võib-olla ma... Võib-olla ma lihtsalt lähen hommikul ta maja ette valmis. Saan pildi, teesklen, et sattusin just sinna jalutama, küsin, kuidas ta end tunneb... jah. Jah-jah. See on hea mõte.

Et hommik rutem kohale jõuaks, panen ühe telefoni vaiksele režiimile ning teise telefoni pealt endale viieks äratuse. Sellest peaks piisama.

Head ööd.
 

See oli kuidagi mittemidagiütlev.

...okei.

Miks nii lühike? Ja ma pean Griffuga nõustuma... seega anna meile kiirelt uus osa

Nääh nii lühike

Tore oli selle neidise eelmistest eludest kuulda, aga mind hakkas huvitama ka küsimus, miks ta täpselt endalt elu võttis? Ja kas see kutt, kellega see tüdruk hetkel on, ongi see, kes needuse peale pani?

Aga loodan, et uus tuleb pikeeem ja rutemini.

See osa tõesti oli kuidagi... ma usun, et meil on seda osa vaja, aga praegusel hetkel ei andnud ta väga midagi. I know that there is a man who is really rude.
Igatahes.
Ootan uut osa.

No loodan, et see osa istub paremini :)


4. osa

BERIT

Crawling back to you. Ever thought of calling when you’ve had a few?

Tunnen, kuidas jooksutempo ja hingamine lauluga ühte rütmi liiguvad, ning keeran jooksurajalt kodu poole. Kilomeeter veel. Tunnen, et sellest jääb väheks. Võib-olla proovin homme veel ühe ringi joosta. Kell hakkab nagunii juba kaheksale lähenema.

Paras aeg hommikusöögiks.

Now I’ve thought it through.

Naeran laulusõnade ja mõtete kokkulangevuse peale ning aeglustan enne lõpuspurti veel natukene tempot.

Kui ma nüüd koju jõuan, käin pesus, teen hommikusööki... Õpin natukene, siis on mul eksam. Pärast seda poest läbi ja otse Eriku juurde, teen meile õhtusööki, ja ehk läheme ka tema sünnipäeva kuhugi välja tähistama. Ta ei pea enda sünnipäeva millekski väga eriliseks, kuna kinkidest ta väga ei pea ja ta tähistaks seda inimestega, kellega ta nagunii pidevalt kokku saab. Aga kuna ta teab, et minu jaoks on sünnipäevad erilised, siis vähemalt minu sünnipäevadel ta pingutab. Ja on armas. Mitte et ta muidu poleks.

Kui olen jõudnud kahe korterelamu kaugusele enda omast, tõstan tempot ja annan endast viimase. Energia voolab minust jõudsalt välja ning peagi aeglustan, teen paar sammu kõndides, ja jään siis täitsa seisma. Pühin käeseljaga palgelt higi, hingan sügavalt sisse, ning teen aeglaselt ja metoodiliselt oma venitusi.

Väljaasteid tehes näen silmanurgast ühte meest lähenemas, kuid ei pööra talle tähelepanu. Olen jah higine ja punane, aga on tema enne kella kaheksat hommikul juba 10 kilomeetrit jooksnud? Kahtlen. Kuid kui mees tundub suunda minule võtvat, ajan selja sirgu ja vaatan talle otsa.

Mu süda teeb naljaka jõnksatuse, kui saan aru, et tegu on selle veidra mehega, kes mulle paar päeva tagasi rääkis seda muinasjuttu, kuidas me kaks mingi... Jumal. Ma ei julge mõeldagi. Äkki hakkan veel tema terve mõistuse asemel enda omas kahtlema. Ma suutsin vahepeal selle vahejuhtumi oma mõtetest täiesti välja tõrjuda.

Ja siis taban ma end mõttelt: miks ta on kell kaheksa hommikul minu maja ees? Kas ta teab, kus ma elan?

Kortsutan kulmu ja noogutan ettevaatlikult, kui mees minu ette jõuab ja rõõmsal näol tere ütleb. Tõmban klapid kõrvast ning ristan kaitsvalt rinnal oma käed.

Martin näeb väga ergas välja oma teksadest põlvpükstes ja tavalises valges T-särgis, üle õla arvutikott ja päikeseprillid, mis on pealaele lükatud. Siis avastan, et tal on ühes käes kohvitops, mida ta minu poole sirutab. „Hommikust kosutust?“

Silmitsen seda topsi ning raputan pead. Pole vaja mul temaga sülge jagada. „Ei aitäh. Külm dušš kõlab paremini,“ ütlen oma paraadna ukse poole piiludes. Ma läheks sinna, aga äkki tuleb ta kaasa...? Huvitav, kas mu korterikaaslane Maria on juba ärkvel?

Martin naeratab. „Arusaadav.“ Siis ta aga tõsineb. „Kas sa... kas sa oled selle üle mõelnud, mis ma sulle rääkisin?“

„Miks sa praegu siin oled?“ vastan küsimusele küsimusega.

„Sest mul on vaja sinuga rääkida. Mul on vaja, et sa mind usuksid. Kas sa usud?“ küsib mees.

„Usun mida?“ uurin imestunult. „See on lihtsalt muinasjutt, mis sa mulle rääkisid. Kui see on sinu naljakas viis endale naisi saada, siis sorry. Ei lähe läbi. Mul on noormees olemas ja ma olen temaga väga õnnelik. Nii et palun, jäta mind rahule!“

„Hmh.“ Martin naksab keelega ning vaatab närviliselt ringi. „Ma ei tea, kuidas sind teistmoodi uskuma panna. Ma enda arust selgitasin asja küllaltki hästi ja...“

Hoian kätt ta silme ees ning raputan pead. „Me elame päris maailmas. Siin ei eksisteeri asju nagu nõiad ja maagia ja... ja ma ei usu isegi taassündi. See siin on reaalsus. Nii et palun... minge otsige endale mingit muud tegevust,“ ütlen häälel, mis peaks kõlama karmina.

Kell on kaheksa hommikul. Miks siin kedagi ei ole?

Ta sirutab oma vaba käega minu poole, kuid ma hüppan tagasi. „Palun, jäta mind rahule,“ ütlen mehele kiiresti, pööran siis talle selja ning jooksen taskust võtmeid välja võttes oma paraadna ukse poole. Teen selle lahti ja tõmban rahmakalt kinni. Olles esimestest treppidest kaks korraga võttes üles jooksnud, julgen alles tagasi vaadata.

Uks on kinni.

Teda pole.

Hingan kergendunult välja ning ronin ülejäänud kaks korrust aeglaselt, andes oma südamele aega maha rahuneda. Korterisse sisenedes lükkan tossud jalast ära ja lähen otse enda tuppa, kus võtan voodilt oma telefoni ja helistan Nastjale.

Ta ei võta esimese korraga vastu. Helistan teist korda.

„Magada ka ei lasta esmaspäeva hommikul!“ kurdab ta esimese asjana, kui kõne vastu on võtnud. Ta hääl on unine, kuid ma ei vabanda.

Potsatan hoopis voodile istuma ning triigin vaba käega nägu. „Tsau, kuule...“ Naeran, kuna tegelikult on asi täitsa tobe. Martin on ju lihtsalt üks mees, kes... minuga suhelda tahab. Vist. Ma olen täiskasvanud naine. Saan endaga hakkama. Ma just saingi endaga hakkama. See, et ma nii närviline hetkel olen, on tobe.

„Noh? Sest kui sa rääkima ei hakka, lähen magama. Mul on veel äratuseni...“ Kuulen, kuidas Nastja teisel pool toru sahistab, ning siis tagasi tuleb: „...52 minutit.“

„Martin. See mees rannast. Ma tulin just jooksmast ja ta oli all, maja ees.“

Kuulen, kuidas Nastja üllatunult ahhetab. „Päriselt?!“

„Jah!“

„Kuidas ta teab, kus sa elad? Ma ju ütlesin, et ära jaga isiklikku informatsiooni.“

„Ma ei andnudki! Jumal küll, see on nii veider... Ja ta tahtis mulle kohvi pakkuda. Ja teada, mis ma ta jutust arvan.“

Nastja turtsatab põlglikult. „Mis sa ikka arvad sellest. Hull on noh.“

„Aga mõtle, kui ta hakkabki siin käima või midagi?“ Tõusen püsti ning lähen kööki, kust vaatan alla tänavale. Üks poiss sõidab rattaga mööda tänavat, muidu on vaikne. Ehk on Martin läinud.

„Ütlesid sa talle ikka ilusti ja konkreetselt, et nii asjad ei käi ja jätku sind rahule? Või olid sina ja üritasid meeldiv olla?“

„Hmh... Ütlesin küll. Loodan, et ta kuulab seda.“

Nastja on natukene aega vait. „Nojah... veider igastahes. Erikule oled rääkinud?“

Kirtsutan nina. „Ei,“ ütlen kukalt kratsides. „Ma ei julge väga. Ma tean, et mina pole midagi valesti teinud, aga... Kui ma talle juba tänahommikusestki räägiks, siis saaks ta selle mehe peale päris vihaseks, ma kujutan ette. Ja mida head see teeb?“

„Hmh... Eks sa ise vist tead. Loodame, et ta end lihtsalt rohkem näole ei anna.“

„Jap.“

Õhtuks on aega hommiku mured juba täiesti unustatud. Viimane eksam on tehtud, läbi sain kindlasti – elu selle kandi pealt on nüüd lill. Tööle pean jälle minema alles homme õhtul. Erik on varsti kodus ja teda ootavad maitsev õhtusöök ja mina.

Ühendan oma sülearvuti ta kõlarite järgi ning keeran heli nii valjuks kui julgen. Eriku kõrval ja just teisel pool elutoa seina, elab üks vana naine. Ma tahaks öelda, et ta on uss, aga tõde vist on lihtsalt see, et teatud vanuses inimene tahab rahu, mitte tümm-tümm-tümmi, mis ainukese asjana tihti seintest läbi pääseb.

Kuna ma ei viitsi ka arvutis istuda, kõnnin Erikut oodates mööda korterit ringi ja vaatan sealseid asju. Erikul on nurgas juba kastid, mis ootavad täitmist: ta üürileping saab uue kuuga läbi ja kuna ta vahepeal sai parema palgaga tööle, kolib ta uude ja suuremasse kohta.

Ja mina temaga.

See mõte tundub endiselt nii sürr. Kuid me oleme juba peaaegu kolm aastat koos olnud, täiskasvanud inimesed. Ja kuigi mulle meeldib see vabadus, et lähen enda koju ja lihtsalt olen, on kahte üüri tõesti mõttetu maksta, kui ma enamuse oma vabast ajast nagunii tema pool veedan.

Lõpuks kuulengi lukuaugus võtit ning kiirustan hüpeldes esikusse. Erik paneb teadja naeratusega enda järel ust kinni.

„Sa tahad oma koti ka ära panna,“ hoiatan teda teisest esiku otsast.

Mees raputab naerdes pead, kuid teeb, nagu soovitatud, ajab end siis sirgu ning pöördub minu poole, käed ette sirutatud. Ta näeb oma ülikonnas nii viks ja viisakas välja.

Ja just seepärast võtangi ma ilusti hoogu, jooksen need paar sammu üle esiku, ning hüppan Erikule naerdes sülle. Mees püüab mu vilunult kinni ning sellal kui minu jalad ümber tema keskkoha lähevad, liiguvad tema käed mu tuharate alla. Panen enda käed talle kaela ümber ning vaatan talle otsa.

Erik on pealtnäha pikk ja peenike, kuid tegelikult on tal seal riiete all rohkem, kui inimesed esialgu arvata oskavad, nii et ta seisab minu raskuse all päris kindlalt. „Palju õnne sulle, kallis,“ ütlen ta blonde juukseid sasides ning siis sõrmedega hellalt üle ta juba natukene kareda põse vedades.

„Aitäh. Nii armas oled,“ vastab mees ning suudleb mind.

„Ma tegin riisi.“

„Mhm,“ mõmiseb mees mu suud uuesti kinni püüdes.

„Ja kana ei tulnud seekord kuiv.“

„Mhm.“

„Ja tordi tegin ka ise.“

Mees naerab ning ei ürita hetkeks mind suudelda. „Ja köök on veel püsti?“

„Jah!“ teatan uhkelt.

„No siis...“ Ja jälle ta suudleb mind.

Mingi hetk läheb tal vist aga kõht tühjaks, sest avastan, et liigume köögi poole, mis sest, et ma tal endiselt süles olen. Panen käed ümber Eriku ning toetan oma pea ta õlale. „Kas ma raske ei ole?“

„Ei ole,“ kinnitab Erik hetkegi viivitamata.

Naeran ning suudlen teda põsele ja Erik laseb mu alla, kuna oleme laua äärde jõudnud.

„Mm... lõhnab hästi,“ ütleb ta pliidi juurde astudes ja potikaant kergitades. Ajan ta rumalukese laua taha istuma – tema sünnipäev ju, ja tõstan ise sooja toidu laua keskele. „Läks ikka hästi vist, et ma sind su kunagiste söögitegemisoskuste pärast maha ei kandnud,“ ütleb ta lõbusalt.

„Sul võib ju sünnipäev olla, aga kulbiga mööda pead saad ikka, kui midagi sellst ütled,“ ähvardan meest heatahtlikult.

„Mina armastan sind ka.“

Saadan talle pilgu, kuid istun sellegipoolest naeratades tema vastu laua taha, lasen tal meile veini valada (peamiselt kuna vastasel juhul niriseks pool veini mööda pudelit nagunii lauale), tõstan siis toostiks käe, ja jään hetkeks mõtlema. Olen järsku millegipärast närviline. Hommik tuli meelde. Kuigi see pole praeguse olukorraga kuidagi seotud.

„Ma loodan, et sul on nii palju soove, et ei tea, millist valida; mitte et sul ei tule mitte midagi pähe.“

Näitan mehele keelt. „On jah palju. Kõike parimat sulle ju. Parimat aastat, parimat tööaastat, parimat seksi... Palju õnne.“

Erik naerab ja lööme klaase kokku. „Aitäh.“

Oli-oli parem  
Martini osas valitseb minu jaoks üks suur segadus, Erikus pole ma hetkel nii kindel, väike kõhklus  

Aga uus tulgu rutem!

Mulle ka see Martin nagu ei meeldi. Okei, ma saan ta olukorrast aru, aga ta ei pea nii pealetükkiv olema. Kui see tüdruk tõesti tema valib pärast sellist käitumist, siis no.. ma lööks seda tüdrukut kulbiga hoopis.

Ja Erik on armas.

Ma olen sinuga nõus, Mur. Kuigi ma annaks talle ilmselt kurikaga. Kulp jääks nõrgaks

Ilmselt tuleks tõesti midagi vastupidavamat valida.