Varju suudlus

Tuli jälle üks uus idee ja alustan jälle uue jutuga ning otsustasin seekord ka siin seda teiega jagada, kuigi olen tähele pannud, et siin ei ole viimasel ajal aktiivsust nii palju kui enne, aga andke siiski tagasisidet ja kriitikat, kellel aega ja viitsimist lugeda seda :)
Esimene osa tuli veidi pikem, vabandust, head lugemist :)

#1

Ta keha mu käte vahel lõtvus, tundsin, kuidas ta elu temast välja voolas ning minu sisse tuli. Sellest piisab tänaseks. Lasin naisel maha langeda ning ajasin selja sirgu. Pühkisin sõrmega suunurka jäänud verepiisa ja vaatasin maas lebavat naist. Mul pole aega praegu ta keha peita, nii et jätan selle siia. Teda ei leita siit veel niipea ja kui lõpuks leitakse, loomarünnak, mis muu see ikka keset metsa juhtuda võib. Keerasin ümber ja sammusin metsast välja, tagasi maanteele. Paari kilomeetri kaugusel kostuvad kellalöögid, paistab et kesköö on käes. Kuu taevas on suur ja ere. On aeg minna oma uuele missioonile.


Olen linnas nimega Mills River, North Carolinas. See on väike linn, millest ma pole kunagi mitte midagi kuulnud, kusagil Virginia ja Georgia vahel. Kõige parem asi selle linna juures on see, et see on metsaääres. See mets, mis siin on, on kõige suurem siin pool alal. Ega New York siit ka väga kaugel pole, ühesõnaga, palju pilvelõhkujaid, kuid siin linnas.. mitte ühtegi. Ja see ongi kõik selle linna pluss. Väike ja rahulik koht jõe- ja metsa ääres. Selle pindala on koguni isegi 57km2 ja siin elab umbes 6000 inimest. 6000 võib tunduda ju suur number, aga sellest pole isegi aru saada siin, tundub rohkem nagu 600. Siin on isegi kolm kooli, või noh, tehniliselt võttes on üks lasteaed - Marlow Elementary, Henderson Middle School ja Mills River High School. Marlow ja Henderson on kaks perekonda kümnest, kes asutasid selle linna. Larry Marlow ongi ka hetkel linnapea. Thomas Henderson on abilinnapea. Rohkem ma selle linna kohta ei tea ja mind ei huvita ka. Kohe kui mu ülesanne täidetud on, lahkun ma siit linnast.

Mills River High School ongi kool kuhu mina lähen, keskkool. Ma olen 16-aastane, või noh.. Tehniliselt olen ma tegelt 117, aga mind muudeti vampiiriks kui ma olin kõigest 18. Aeg-ajalt alustan ma uuega eluga uues kohas ja seda teen ma ka praegugi. Tegelikult olen ma siin linnas missioonil, mille andis mulle.. mina. Mul on tegemist siin linnas ja kui see kõik tehtud saab, olen ma siit jälle läinud. Ma loodan et see juhtub varsti, mulle ei meeldi Ameerika. Olen elanud enamus oma elust Euroopas ringi käies, Ameerikasse üritan ma väga harva sattuda. Kõik need suured linnad ja asjad - pole väga minu teema.

Seisan hetkel väga kena kahekorruslise maja ees. See on minu kodu nii kaua kuni ma siin olen. Väike, hubane maja. Maja ette on pargitud valge Mercedes benz c63 amg, ma eelistaksin Audi r8't, kuid ei saa sellise autoga siia linna tulla, nii et lepin hetkel mersuga. Mitte, et sellel midagi viga oleks, aga olgem ausad - kes ei tahaks endale audi r8't, kiire ja mugav auto, kõik mida tahta. Mercedes.. see on kuidagi suur. Aga see selleks. On aeg nüüd kooli minna.

Ma ei tahaks tegelt üldse kooli minna, kuid tulin siia, et otsida üles isik nimega Austin Velberg ning ta tappa. Ta on viimane Velberg, kes veel alles on, väljaarvatud tema isa. Kuid tema isaga on asi lihtne, poeg teeb enesetapu ning kurb ja haavatud isa teeb pärast poja surma sama, sest ta lihtsalt ei suuda ilma temata elada. Mu terve perekond on surnud ja ühed süüdlased on Velbergid. Minu vereliin peatati ja kuna mina olen nüüd vampiir, ei saa mina seda samuti edasi kanda, nii et kättemaks - selles on seisnud enamus minu vampiirielu. Mu vanemad tapeti samal ajal, kui mind vampiiriks muudeti. Õigemini ma lihtsalt ärkasin üles vampiirina.

Ma ei mäletagi mis täpsemalt juhtus. Ma sõitsin oma vanematega parasjagu koju, kui meie auto järsku peatati ja meid sealt välja tiriti. Mu isa üritas neid kinni võtjaid nii palju takistada, et mina sain minema, kuid nemad.. Nemad jäid sinna ja nad tapeti. Ma olin samuti haavata saanud ja kui ma sellest lõpuks aru sain, oli liiga hilja, olin keset metsa. Ma surin ja siis ärkasin jälle ellu ning olin selline. Olen selline olnud nüüd juba 99 aastat. Ma ei mäleta millegipärast oma inimese elu väga, mu sõbrad ütlevad, et olen selle oma mälust välja lülitanud.

Keegi ei tea kust ma pärit olen, ma ise ka ei tea, kuid ma mäletan oma perekonda ja kõike mis juhtus, lihtsalt mul pole õrna aimugi kus kohas. Ma ärkasin üles Rooma metsas, kuid ma tean, et ei ole sealt pärit. Ja ma arvan, et ei tahagi teada, kust pärit olen. Kui ma üles ärkasin, oli mul taskus kiri nimedega, kes mu vanemad tapsid. Elasime samuti mingis väikses külas, kus olid asutajate perekonnad. Ja niimoodi ma kätte maksangi, lõpetades samuti kõik need kaksteist vereliini.

Mu mõtetest tõi mind välja naabermajast kostuvad hääled. Keegi mees karjus seal oma lapse peale. Mis tuletab mulle meelde.. Mul hakkab 15 minuti pärast kool. Ma jõuaksin kooli jala kiiremini, kui autoga, kuid ma pean üritama käituda inimlikumalt. Istusin autosse ja käivitasin mootori ning hakkasin kooli poole sõitma. Kavatsen Austini elu väga perse keerata, kohe nii, et ta lõpuks enesetapu teeb. Siis kui ta enesetapu teeb, olen mina muidugi seal ja teen seda enne, kui ta seda teha jõuab, kuid teen nii, et see näeks välja nagu enesetapp.

See võib kõlada keerulisena, kuid see on tegelikult väga lihtne. Teen Austini elu põrguks ja siis tapan ta ning siis võin rahus linnast lahkuda - järgmine vereliin ootab. Olen hetkel kaheksa neist lõpetanud juba, Austini oma on üheksas. Ja siis on kolm veel. Ma tean neist ainult ühte, kahte teist nime ma ei tea, kuid ma uurin ka need kunagi välja. Seal paberil oli kirjas, et kaks perekonda on veel ja ma mäletan ka seda oma inimeseelust, et asutajate peresid oli kokku 12, kuid mulle ei meenu need teised kaks.

Olen selle osa oma ajust korralikult välja lülitanud ja ma ei tea, kuidas vampiir seda teha saab. Küll ma kunagi ka need teised kaks nime teada saan. Ma olen küll üritanud seda välja uurida kõik see aeg, kuid ma ei jäta üritamist. Ja jõudsingi kooli juurde. Parkisin auto ära ning väljusin kotti võttes oma autost. Mul on kotis ainult paar kaustikut, pastakas, rahakott ja telefon. Saan oma õpikud alles praegu kätte. Kõndisin läbi parkla koolini, terve tee saatsid mind pilgud. Muigasin. Uus tüdruk koolis, küll mul tuleb alles huvitav päev.

''Müstiline kuum tüdruk.'' - vot need on sosinad, mida ma päris mitu korda olen kuulnud teel kooliukseni. Olen üleni mustas hetkel - mustad teksad, must top, must jakk, mustad ketsid ning mustad päikeseprillid. Mulle lihtsalt meeldib must värv, ööolendite lemmik. Üldjuhul oleks uus tüdruk tulnud uute kooli kontsasaabastega ja vähe tibilikumalt, kuid mind ei huvita mingi populaarsus. Mulle meeldivad tennised ja mugavus on mu teine nimi. Astusin kooli sisse ja suundusin kohe kantselei poole, mis oli sisse astudes esimene uks paremal.

''Tere!'' ütlesin naeratades naisele, kes seal istus ning võtsin oma prillid ees. Naine tõstis oma pilgu. ''Tere!'' vastas ta samamoodi naeratusega. ''Mu nimi on Katherine Falls, olen uus õpilane siin koolis,'' ütlesin särava naeratusega. ''Katherine! Muidugi! Me kõik oleme su tulekut väga kaua oodanud! Tule, ma tutvustan sulle kooli ja näitan, kus su kapp on. Kapis on ka olemas su õpikud,'' ütles naine kohe püsti tulles ja naeratades. Kaua oodanud.. Ma andsin enda tulekust alles nädal tagasi teada.

''Niisiis, räägi mulle Katherine, kust sa tuled? Ma lugesin, et sa oled palju reisinud, kuid ma ei saanudki täpselt aru, kust sa pärit oled,'' küsis naine. ''Ma olen jah palju ringi reisinud oma elu jooksul, ma ei mäletagi enam väga kust ma pärit olen. Mu onul meeldib reisida,'' vastasin naeratades. See naeratus mul küll tõeline polnud. Ma tõesti ei viitsi selle kõigega praegu jamada. Mu tuju on viimastel aastatel väga kehv olnud, tahaks juba selle Velbergi perekonnaga lõpetada.

''Su onu, su hooldaja, muidugi! Ma lugesin, et su vanemad surid kui sa noor olid, mis juhtus? Mingi loom ründas neid jah?'' küsis naine kaastundlikult. See pole mingi kaastunne, rohkem uudishimu ja jutt, mida ta hiljem tahab kõigile edasi klatsida. ''Loom ründas?'' küsisin järsku oma kibedast mõttest välja tulles. Miks ta seda veel arvab? ''Vabandust, ma lihtsalt olin kuulnud jutte.. Poleks pidanud üldse selle kohta küsima, see oli ebaviisakas, anna andeks kullake. Näed, sinu su võti ja see siin on su kapp. Kapis on kõik tunnid mis meil siin on, sa võid see nädal ringi käia ja oma tunniplaani sisustada, vaata mis tunde sa soovid, nädala lõpuks too see minu kätte. Kui küsimusi on tule kohe minu juurde. Ja lase ka oma onul minu juurest läbi tulla, mul on vaja su hooldaja allkirja,'' ütles naine naeratades ja ruttas minema.

Olime kõndinud koridori lõppu ning sealt vasakule keeranud, siit nurgast veidi edasi ongi mu kapp. Vot see naine on üks veider naine. Ja samas, mind ei huvita. Tahan lihtsalt selle kõigega ühele poole saada. Eelviimane perekond mu listis. Ja noh, muidugi veel need kaks, kuid nendega läheb veel aega. Kohutav, ma ei viitsi hakata koolis käima. Jälle. Pool päeva peab istuma ja kuulama juttu, mida ma olen kuulnud juba vähemalt viis korda kindlasti. Ma ei tea ise ka enam mitu korda ma koolis olen käinud.

Ohates avasin oma kapi ning võtsin sealt paberi, kus on kirjas tänase päeva tunnid. Esimene tund, hispaania keel või saksa keel. Ma oskan Hispaania keelt, võtaksin ilmselgelt selle, aga minu tunniplaan koosneb samadest tundidest mis Austini oma, nii et kõigepealt pean ma välja uurima kes nendest noortest siin on Austin ja mis tunnid on tema tunniplaanis. Võiksin lihtsalt kantseleist tema andmed ja kõik küsida, aga mul on vaja rohkem inimese moodi käituda.

Pole hetkel inimeste keskel päris pikka aega olnud ja veel terve päev ka, jätan suguvõsa nooremad alati viimasteks ja koolid ongi vist ainukesed 'missioonid' mul, kus pean olema päevast päeva inimeste keskel. Meil vampiiridel on ka omad plussid, üks neist näiteks on, et saame inimesi lummata ehk nende mäluga jännata. Aga ma ei tohiks seda teha, pean inimese moodi käituma. Teesklesin, et otsin midagi oma kapist kuid samal ajal kuulasin enda ümber ringi.

Enda kuulmist ma ju sisse ja välja lülitada ei saa, seda võin ikka kasutada. Kuulsin kusagil paremal pool nime Austin. Ei.. See oli mingi plikade kamp, kes temast rääkis. Kuulatasin veel. Okei, see on veider.. Tema nime on päris igalpool kuulda. Ja muidugi ka minu nime, kuna olen siin uus, aga Austini.. Oi ei, palun ära ütle et ta on kooli popim poiss. See oleks.. kohutav. Oigasin vaikselt ja lõin oma kapi kinni. Sain möödujatelt paar üllatunud pilku.

Kõndisin mööda koridori edasi ja nägin ühte kena poissi, kes toetas vastu seina. Tal oli paar sõpra ümber ja tüdrukud saatsid samuti tema poole pilke.  Austin ta arvatavasti ei ole, aga ta kindlasti teab Austinit. Kell helises ja poisid ta ümbert läksid ära, ta ise läks midagi kapist võtma. Ootasin kuni koridor tühjaks jäi ning kõndisin tema juurde. ''Hei!'' ütles talle vaikselt. Ta vaatas üllatunult minu poole. ''Hei,'' ütles poiss naeratades. Vaatasin talle otse silma.

''Kas sa tead on Austin Velberg?'' küsisin ''Jah,'' vastas poiss otsekohe. ''Kas sa tead ta tunniplaani?'' küsisin uuesti. ''Jah,'' vastas poiss jälle. Ulatasin talle oma tunniplaani ja pastaka. ''Tõmba ringid ümber tundidele, mida Austin võtab,'' ütlesin poisile silma vaadates ja seda ta ka tegigi. Kui ta lõpetas, vaatasin talle uuesti silma. ''Nüüd unusta see vestlus ja et ma sinuga üldse rääkisin ja et sa mind üldse siin nägid,'' ütlesin ning kõndisin ta juurest minema.

Vaatasin tunniplaani. Jumal tänatud, Austini esimene tund on Hispaania keel. Ja Hispaania klass on.. otse minu kõrval. Kuulatasin korra, mis klassis toimub. Õpetaja kontrollib kohalolejaid. ''Austin Velberg?'' kõlas just hetkel, kui kuulama hakkasin. Klassis oli vaikus. ''Jälle Austinit pole esimeses tunnis! Öelge poisile edasi, kui ta veel kord sisse magab ja esimesse tundi ei ilmu, lähen ma seekord avaldisega direktori juurde ja seekord ei olene ta isa sõna siin üldse!'' karjus mees klassis. Wow okei, sinna tundi ma küll praegu ei lähe.

Niikuinii pole Austin ka seal, nii et mis mõtet mul on sinna minna. Läksin ja istusin tagasi autosse ning vaatasin tunniplaani, millega olema pean nüüd veidi aega. Õnneks on Austinil hea maitse tundide osas. Poiss teab, mis on huvitavam ja mis mitte. Üsna varsti helises ka tunnilõpu kell. Paistab, et mul hakkab nüüd ajalugu. Ja ajaloo õpetaja on ühtlasi ka meie klassijuhataja. Väljusin autost, lukustasin uksed ning hakkasin kooli poole sammuma.

Läksin kooli sisse ning liikusin parasjagu oma kapi poole, kui miski mu tähelepanu eemale tõmbas. ''Kas sa oled Katherine Falls?'' küsis keegi mu taga. Keerasin ümber. See on see sama kena poiss, kellelt enne Austini tunniplaani küsisin. Peaks mainima, ta on isegi rohkem kui kena, kuid mul pole aega ega huvi kellegi teisega jännata. ''Ilmselgelt ma olen jah. Vabandust, mul pole praegu aega, mul hakkab tund,'' ütlesin külmalt naeratades ning keerasin ümber, et minema minna, kui ta järsku mu randmest kinni võttis.

''Oota, ma usun, et sa ei tea isegi kus su klass on. Ma võin sulle teed juhatada. Mis tund sul hakkab?'' küsis poiss naeratades. Tõmbasin kiiresti oma käe ta käest ära, võibolla isegi liiga kiiresti. Ma ei salli seda kui inimene mind niimoodi puudutab. Tunnen tema kehasoojust ja veresooni ikka veel oma randmel, nagu ta käsi oleks siiamaani seal. Paistab, et poiss ei pannud tähele mu kiiret liigutust. Ta lihtsalt vaatas mulle naeratades otsa. Ah vahet pole, siin seiklema ja klassi otsima ma ka ei viitsi hakata.

Pealegi, see oleks hea kui mul keegi siin sees on, kes mulle informatsiooni annaks ilma, et teda lummama peaksin. Ma usun, et ta on Austini sõber nii et saaksin Austinile niimoodi paremini ligi ka. ''Ajalugu, Richard Timbleriga,'' ütlesin naeratades. Üritasin olla nii sõbralik kui võimalik, kuigi mu sees pulbitses hetkel ainult viha. ''Ajalugu Richard Timbleriga? Milline kokkusattumus, minul ka. See on kõigest otse edasi ja ümber nurga veidi edasi, lähme,'' ütles poiss säravalt naeratades ja me hakkasime klassi poole liikuma.

''Niisiis, uus tüdruk meie linnas jälle, tead, seda ei juhtu just väga tihti,'' ütles poiss naeratades. ''Mul ei tule küll ühtegi põhjust pähe, miks keegi siia tulle ei tahaks,'' vastasin sarkasmiga. Poiss hakkas naerma. ''Kuule, ega see nii hull ka nüüd pole. Sa oled kindlasti nende suurte linnade ja kõigega harjunud, aga siin on kordades parem, usu mind, sa armud sellesse kohta ära, küll sa näed,'' ütles poiss naeratades. Turtsatasin. ''Suured linnad? Kohe kindlalt ei, ma ei käi tavaliselt üldse Ameerikas sest ma vihkan neid suuri linnu ja seda kõike. Kui ma siin käin on ainukesed kohad need väiksed külad nagu see siin.''

Kutt hakkas naerma. ''Sa räägid nagu see oleks sinu otsustada kus sa käid ja mida teed. Kui ma viimane kord kontrollisin, sa oled alaealine ja sa oled siin sest su onu on siin,'' ütles Austin naeratades. Kurat. Kui ma oleks inimene oleks ma täielik peet praegu näost. ''Meil onuga on üsna sama maitse. Ja ta on tore mees, ta on tahtnud tulla suurde linna aga ta ei saa ju mind üksi jätta, nii et ta pole seda teinud. Vähemalt mitte sel ajal kui mina olen temaga elanud,'' ütlesin naeratades.

Mu onu on samamoodi vampiir nagu minagi, kuid tema on 372-aastane. Ta on õpetanud mulle kõik, mida oma vampiirielu kohta tean. Ta ei tea miks ma siin linnas olen, aga ta teab et rändan ringi palju ja kui ta kuulis, et tahan tulla Mills Riverisse, tahtis ta millegipärast kaasa tulla. Ta on alati minuga kaasa tahtnud tulla rändama, kuid ma eelistan teda mitte kurssi viia oma tegemistega. Kuid seekord on asi teistmoodi, ma olen Ameerikas ja ta on enamus oma elust siin elanud nii et ma mõtlesin miks ka mitte, mul olekski vaja ju kedagi kellega siin olla, see oleks imelik kui 16-aastane tüdruk üksi koliks kuhugi.

''Kuule, mis sa arvad kui teeksime täna õhtul midagi? Ma võiksin sulle linna tutvustada,'' ütles poiss naeratades kui klassi sisse astusime. ''Eeh, ma just kolisin siia ja mul on kõik asjad veel lahti pakkimata, võibolla mõni teine kord,'' ütlesin naeratades. Poisi näol oli veidi pettunud ilme, kuid lootus ta näost polnud veel täielikult kadunud. Siin klassis olid kahesed pingid ja polnud raske arvata kellega ma istuma pean nüüd siin klassis. Istusime temaga keskmisesse ritta kusagile keskele maha, kui kell just helises.

Klassi astus sisse mingi kutt, kes nägi välja veidi liiga vana, et olla õpilane siin, aga ka liiga noor, et olla õpetaja. Äkki ta on 12-ndik? 10-ndas nagu meie ta küll käia ei saa. Igatahes, ta oli väga kuum. ''Saa tuttavaks meie ajaloo õpetaja ja klassijuhataja Richard Timbleriga, sa võid suu kinni panna, kui mingi tüdruk märkab et sa tema vastu huvi välja näitad oled sa jamas,'' sosistas poiss mu kõrval. Ma polnud märganudki, et mu suu veidi praokil oli, panin selle kohe kinni.

Küll on hea, et ma vampiir olen. Ma kaotan juba varsti järje nendest kordadest, kus ma punastaksin. ''Tere klass, ma tean, et ma ei tegele selle kohalolekukontrolliga nii pingsalt kui teised õpetajad, kuid paistab et keegi õpetajatest esitas kaebuse mu kohta, et lasen õpilasi oma tunnist liiga kergelt ära selle tõttu. Ütlesin, et mu tunnist puudub harva keegi, kuid paistab, et selle teise õpetaja sõna loeb rohkem kui minu. Nii et vabandust, tean, et teile ei meeldi see, kuid ma pean paar minutit mõtetut pläma hakkama iga oma tunni alguses tegema,'' ütles mees naeratades.

Ta naeratus oli taevalik. ''Kui vana ta on?'' küsisin vaikselt kutilt enda kõrvalt. Ma pole siiamaani ta nime küsinud. ''32,'' vastas poiss muiates. ''Wow, see on uskumatu. Kaua ta siin töötanud on?'' küsisin nüüd juba veidi kahtlustades. Äkki ta on ka vampiir ja hoopis 10 aastat noorem, ma olen selles üsna kindel isegi, ükski 32-aastane inimene ei saaks selline välja näha. ''Ta tuli siia kaks aastat tagasi ja on sellest ajast kõigi lemmik olnud. Ja kui ma ütlen kõigi siis ma mõtlen kõigi, mitte ainult tüdrukute. Meil on vedanud, saime ta ka oma klassijuhatajaks,'' ütles poiss õrnalt naerdes.

Tema hääles polnud ühtegi kadedusenooti, puhtalt austus ja kiindumus. Richard hakkas nimesid kontrollima. Mu nimi oli suhteliselt esimeste seas. ''Uus tüdruk, Katherine Falls,'' ütles Richard esimest korda oma pilku tõstes ja õpilaste poole vaadates sellest saadik, kui ta klassi tuli. Ta silmad leidsid mu kohe. Naeratasin talle ning ta naeratas mulle oma armsa naeratusega vastu. ''Kas sa soovid end tutvustada?'' küsis ta oma ligitõmbava häälega. Olen 16-aastane, tegelikult 117-aastane vampiir milleks sain 18-aastaselt ja olen siin linnas, et tappa Austin Velberg ja ta isa?

''Ei aitäh, ma usun et mu nimest piisab kõigile,'' ütlesin jällegi naeratades. ''Siin linnas ei piisa kunagi kellelegi su nimest, kõik teave mis on võimalik netist või kantseleist saada on homseks kogu linnale teada, sa võid teiste vaeva säästa ja neile täna juba kõik teada anda,'' ütles Richard. Damn ta naeratus paneb mu pea ringi käima. Ta peab olema vampiir, ainult vampiirid on nii lummavad. ''Miski ütleb mulle, et sellele tüdrukule meeldivad saladused ja teda ei huvita, et teised vaeva peavad nägema tema kohta info saamiseks,'' ütles mingi kutt klassi sisse astudes naeratades.

Ta naeratus oli täielik Richardi koopia. Naeratus? Ei, ta ise oli täielik Richardi koopia. Ma olen nüüd segaduses. ''Aah, Evert, sa otsustasid ka kohale ilmuda,'' ütles Richard naeratades. Nende kahe naeratused panevad vist kõigil pea ringi käima, kuid mina olen ainuke kes seda maha raputada saab endalt. Saan oma tunded sekundiga alla suruda. Tunded, mul tegelikult isegi ei ole neid, olen need välja lülitanud. Vampiiridel on võime oma tundeid sisse ja välja lülitada. Pärast seda kui ma ärkasin üles vampiirina kusagil Rooma metsas täiesti üksi, ainult listiga oma vanemate tapjatest ja sellest kohutavast mälestusest, ei näinud ma muud võimalust.

Kes iganes mu Rooma metsa oli viinud, teadis, et mu onu elab täpselt metsa kõrval olevas majakeses. Ta leidis mu ja kui ta ütles, et ma sellist asja teha saan, lülitasin ma lülitit enda sees kõhklemata. Ma olin lihtsalt täielikult purunenud sel hetkel ja ma ei soovi kunagi seda tunnet tagasi, olen olnud ilma tunneteta 119 aastat ja see on parim asi, mis minuga juhtunud on. See poiss, Evert, kõndis meieni ja istus meie ees olevasse lauda ning keeras ümber.

''Ma näen, et sa oled mu pinginaabri enda lauda meelitanud. Ma olen Evert Timbler,'' ütles poiss kätt välja sirutades ning naeratades. ''Timbler?'' küsisin kulmu kergitades ning vaatasin oma õpetaja Richard Timbleri poole. ''Jah, Rich on mu isa,'' vastas poiss. ''Su isa?'' küsisin ma nüüd täiesti imestunult. Ma olin poisi käe täiesti ära unustanud ning ta ise ka nüüd langetas muiates selle. ''Mu isa sai mu kui ta oli kõigest 16, ma tean, et ta näeb välja ise ka nagu meie ealine, kuid ära lase välimusel petta, ta on 32 ja üksikisa, kuid ma tuletan meelde, õpilastel ei tohi õpetajatega mingisuguseid suhteid olla, kuid sama ei kehti teiste õpilaste kohta,'' ütles Evert mulle silma pilgutades.

Klassis kostis vaikset itsitamist ja naeru. Kuid siin oli ka paar tüdrukud kes ei naernud, kuid ma ignoreerisin neid, tunnen kuidas nad põrnitsevad, aga mind tõsiselt ei huvita. ''Ma jätan meelde.'' ütlesin naeratades vastu. Selle peale läks klassis õhkkond kuidagi lõdvemaks. Paistab, et uuel tüdrukul on ka huumorisoont. ''Okei Evert aitab, sina keskendu oma õppimisele mitte tüdrukutele. Lähme nüüd kontrolliga edasi.'' ütles Richard naerdes. Evert keeras naerdes ümber ning nimedekontroll jätkus.

Lõpuks tuli ka nimi, mida ma ootasin. ''Austin Velberg,'' ütles Richard. ''Siin,'' kostis hääl mu kõrvalt.

So Twilight.

#2

Ma olin täielikus shokis. TEMA on Austin Velberg? Mu sees oli korraga nii viha, pettumus ja paljud muud asjad, kuid need olid kadunud sekundiga. Kõige rohkem olin ma vihane enda peale, sest ei saanud aru, et tema ongi Austin Velberg. Muidugi ju teeb tutvust sinuga esimesena kooli popim poiss, et näidata ikka, et tema valitseb seda kooli ja mitte keegi teine. Ja sellepärast ongi paljud tüdrukud mind vaadanud kadedalt või vihaselt. See kõik jõuab mulle lõpuks kohale.

''Tead, mul on aega pakkida ükskõik mis õhtu, ma tõesti tahaks linna näha enne kui ma hakkan lahti pakkima oma asju,'' ütlesin naeratades tema poole vaadates. ''Tõesti?'' küsis poiss imestunult ja naeratus ta näol vajus suureks kui ta mind vaatas. ''Ole mu maja ees kell viis,'' ütlesin talle ning keerasin siis pilgu ära. Sellega meie vestlus hetkel lõppeski. Mu mõtted keerlesid peas ning viha mu sees pulbitses, kuid rahustasin ennast maha, ma ei tohi kohe kindlalt midagi reeta.

Tundsin järsku, kuidas keegi mind vaatab. Loomulikult vaatasid paljud siin klassis mind, kuid seda ühte pilku ma tundsin endasse puurimas. Ma ei saanud täpselt aru kust see tuli ning see ajas mind segadusse. Ta silmad nagu uuriks mind, mu hinge. Terve tund ma tundsin seda pilku ja kui kell lõpuks helises, hakkasin ma oma alateadvuses seda otsima. See kõik ajas mind hetkel väga segadusse. See pilk ei puuri mind enam, kuid ma tunnen ta kohalolekut. Nägin just tema kastanpruune juukseid ning moekaid tumedaid riideid, kui ta klassiuksest välja lipsas.

Kes see poiss oli? Miks ta nii kiiresti klassist lahkus ja miks ta mind terve tund vaatas? Tegelikult hakkas ta mu vastu alles siis huvi tundma, kui ma sain teada, kes Austin on. Võibolla ta märkas mind isegi enne seda juba, aga ma hakkasin end hetkeks mugavalt tundma ja unustasin panna tähele asju enda ümber. Sellepärast ma ei tahagi oma ülesandelt meelt eemale juhtida, kohe kui ma seda tegin kaotasin ma valvsuse. Keegi jälgib mind ja ma pean selle poisi üles leidma ja veenduma, et ta ei ole mulle ohuks.

See ei olnud keegi tavaline inimene, keegi ei puuriks inimest terve tund niimoodi. Kuigi siin linnas, kes teab, võibolla neil siin on imelikud inimesed.

*

Lõpuks on kool läbi ja ma olen kodus, see esimene päev oli ausalt öeldes väga suur edusamm. Austin jõlkus minuga terve päev kaasas ja ühe tunni pärast on ta siin, et minuga jalutama minna. See tähendab seda, et varsti olen ma siit linnast läinud. Mul on isegi uus plaan tekkinud tänase päeva juures. Ma panen Austini endasse armuma ning siis murran ta südame, see peaks väga kerge olema. Tõsiselt kerge. Ma murran ta südame, ajan ta isaga tülli, ajan ta sõpradega tülli, kaotan ta populaarsuse koolis ja küll ma välja uurin, mis talle veel kallis on. Ma hävitan selle kõik ning siis lõpuks ka tema.

Ja siis ma lahkun linnast. Järgmine perekond ootab. Eelviimane perekond. Muidugi kõigepealt on mul vaja välja mõelda kes nad üldse on. Astusin uksest sisse. See maja on suur ja väga hubane, ma ei tea miks mu onu just selle maja valis, kuid ma olen õnnelik, et ta seda tegi. Terves majas valitses vaikus hetkel, kuid elutoas oli kuulda vaikset paberi krabinat. Hääl, mis oleks inimkõrvadele nii kaugelt kuulmiseks võimatu, kuid ma pole ju inimene.

Kõndisin elutuppa ja silmasin oma onu istumas akna juures laua taga. See maja on kuidagi vanaaegne, kuid mulle see meeldib. See on täpselt sellest ajastust, kust mina pärit olen, need uued avarad ja heledad kodud mis tänapäeval igal rikkal perel on ei lähe mulle üldse peale. Ma ei tunne end sellistes kohtades koduselt. Akna all oli väike laud ning kogu selle poolset seina katsid raamaturiiulid. ''Katherine, sa oled kodus,'' ütles onu pilku tõstes naeratades.

''Millega sa tegeled?'' küsisin diivani poole liikudes. Kuigi mul pole tundeid, on mu onu ainuke asi, millest ma hoolin siin maailmas. Ja noh, muidugi ka kättemaks. Kaks asja, millest ma loobuda ei saa. ''Kõigest tööga, kuidas sul koolis läks?'' küsis ta pilku tagasi oma paberitele viies. Diivan oli väga mõnusalt keset tuba, kamina ees. See elutuba on väga suur, nii et keset tuba oli lausa kaks suurt ja mugavat diivanit ning nende keskel lihtsalt suur puhas plats vaibaga, mille vastas oligi täpselt kamin.

Ma olen sellesse majasse silmapilkselt armunud. Jõudsin siia öösel ja läksin kohe magama, see on esimene kord, kui ma siin korralikult ringi saan vaadata. ''Sama igavalt nagu alati,'' vastasin maha istudes. ''Said uusi sõpru ka?'' Muigasin. ''Oojaa, üks neist peaks isegi siin olema umbes tunni pärast, ta tahtis mulle linna tutvustada,'' ütlesin nagu muuseas. See peatas kribina paberil ning ta tõstis oma pilgu ja vaatas mulle otsa. ''Kas sellel poisil on vale kell või oled sina ajataju kaotanud?'' küsis ta järsku. Kergitasin oma kulmu, kuid siis kuulsin ma ise ka seda. Mingi auto peatus just meie maja ees ja ma tundsin lõhnast ära, et see on Austin.

''Katherine, sa pole toitunud, sa oleksid pidanud kuulma tema tulekust juba hetkel, kui ta meie tänavale pööras,'' ütles ta kurjalt. ''Arthur, ma saan hakkama. Ma olen 117-aastane, ma pole enam verivärske. Suudan et talitseda paremini kui sina,'' ütlesin püsti tõustes. Meil, vampiiridel, on kiire emotsiooni töö, nagu ka kõik muugi. Ühel hetkel oleme me täiesti rahulikud, kuid juba järgmisel võime vihast lahtuda ning täpselt sama juhtus just minuga.

''Pealegi, ma toitusin just öösel, ei pööranud lihtsalt meie tänavale praegu tähelepanu,'' ütlesin ukse juurde kõndides. Avasin ukse enne, kui Austin isegi selleni jõudnud oli. Ta jäi poole sammu pealt seisma. ''Austin, mida sa siin teed? Ma arvasin, et ütlesin kell viis, mitte neli,'' ütlesin naeratades. ''Ma um.. Mul polnud midagi teha ja kui aus olla, ma ei suutnud enam oodata väga,'' ütles poiss punastades. Hah, see on armas. Aga kuna ma vihkan teda, siis ma oleks tahtnud selle puna sealt lihtsalt välja imeda.

Austin tegi paar sammu edasi ning oli nüüd minuga vastamisi. ''Austin? Tere, ma olen Katherine onu, Arthur,'' ütles järsku Arthur mu kõrvale ilmudes ning sirutas käe välja. Austin oli ehmatunud näoga. ''Issand, ma ei näinud et te tulite, ee, ma olen Austin Velberg,'' vastas poiss mu onu kätt surudes. ''Velberg?'' küsis mu onu järsku. ''Ee, jah, härra.'' vastas Austin veidi pabistavalt. Kas ta on alati nii närvis kui ta tüdruku perekonnaga kohtub?

''Vabandust, kus on mu kombed. Tule sisse, Austin, teeme tutvust enne, kui sa mu vennatütre linna tutvustama viid,'' ütles Arthur naeratades ja tuli eest ära, et Austin sisse lasta. Austin kõhkles hetke, kuid tuli siis sisse. ''Mida sa teed? Jäta poiss rahule, ma luban et sa ei näe teda enam siin, sul ei ole vaja teda küsitlema hakata, mul ei ole mingit huvi temaga mingit suhet luua,'' sosistasin nii vaikselt, et Austin mind ei kuuleks.

''Sellepärast ma mures olengi. Katherine, ära tee sellest poisist oma järgmist verevaru. Kanepihaisu õhkab igast tema vereliblest. Ja ma võin vanduda, et poiss on kooli popim. Võta palun keegi, kes tähelepanu väga ei ärataks, keegi autsaider,'' sosistas ta mulle vastu, diivanile maha istudes. ''Palun,'' ütles Arthur nüüd valjemalt ning naeratas ja viipas diivanile ta vastas. Austin läks ja istus sinna. Seisin ukseavas, kuid ohkasin ja läksin istusin siis Austini kõrvale maha.

''Vabandust sellepärast, mu onu on väga kontrolliv inimeste suhtes, kellega läbi käin ja ta tahab lihtsalt teada, et sa ei ole mingi sarimõrvar,'' ütlesin Austinile naeratades vaikselt. Arthuri suu tuksatas, kuid ta ei öelnud midagi. Normaalne inimene ei oleks kuulnud sellise vahemaa kauguselt nii vaikset lauset. Austin naeratas mulle enesekindlalt, andes märku, et tal ei ole selle vastu midagi. Kust tal selline enesekindlus järsku tuli? Tundsin nüüd isegi kanepi lõhna tema juures, no muidugi.

''Niisiis, Austin Velberg. Väga imelik, ma ei teadnud et siin kandis Velberge elab,'' ütles Arthur järsku. See tõmbas mu pilgu kohe tema poole. Ta teab midagi Velbergide kohta? ''Me kolisime siia siis, kui mu isa veel väike oli. Külas, kus me varem elasime juhtus mingi õnnetus, kogu küla põles maha ja pärast seda kõik inimesed kes seal olid, kolisid ära. Paljud kolisid erinevatesse kohtadesse, kuid meie kolisime kahe perega siia,'' vastas Austin. Miski selles loos oli mulle tuttav, kuid ma ei tajunud kohe ära, mis.

''Kas tõesti? Kus te siis enne elasite?'' küsis mu onu huvitatult. ''Selle sama metsa keskel, Andrewsis. See põles maha umbes 115 aastat tagasi vist ja ehitati tagasi üles alles 70 aastat tagasi. 45 aastat see lihtsalt seisi ja kasvas kinni, mitte keegi ei käinud seal,'' ütles Austin. Mu onu näos toimus hetkel midagi väga kummalist. Nägin, kuidas ta emotsioonid muutuvad sekunditega, kuid ma ei saa aru põhjusest. Kas see on seotud Austini perekonnaga või sellega, et ta arvab, et Austin on mu jaoks kõigest söök?

''Kes need teised kaks perekonda olid kellega sa siia kolisid?'' küsis mu onu huvi tundes. ''Üks oli perekond Switer, kuid pärast seda, kui nende isa suri kolisid tütar ja ema siit ära, Bulgaariasse vist kui ma ei eksi. Pärast seda pole keegi neist enam midagi kuulnud,'' ütles Austin. Tardusin selle peale täielikult. Switer. Mu silme ette tuli list nendest kümnest nimest. Kuues nimi seal listis oli Switer. Ma mäletan neid väga hästi. Vanaproua ning tema 30-aastane tütar Bulgaarias.

Murdsin tütre kaela tema ema ees ning järgmisel sekundil seiskus sellest vaatepildist vanaproua enda süda ka. See oli üks mu lihtsamaid missioone üldse, see kestis kõigest paar tundi. ''Katherine? Kas kõik on korras?'' küsis Austin mu kõrval. Tulin oma mõtetest välja ja vaatasin talle otsa. ''Jah, kes oli see teine pere kellega sa siia kolisid?'' küsisin teemat edasi suunates. Austin vaatas mulle kulmu kergitades otsa. ''Falls, teie perekond,'' ütles ta nüüd mulle ja mu onule kordamööda otsa vaadates.

''Mida?'' See tõi mind nüüd täielikult oleviku tagasi. ''Ma arvasin et sa teadsid, miks te muidu siia majja kolisite,'' ütles poiss segaduses näoga. Ja nüüd olin ma veel rohkem segaduses. Vaatasin oma onule otsa. ''Katherine, mul polnud aega sulle enne öelda. See maja kuulus kunagi meie perekonnale,'' ütles Arthur mulle pingsalt otsa vaadates. Tundsin, kuidas ta tahaks praegu karjuda, et ma rahu säilitaks ja ennast kontrolli all hoiaksin, kuni Austin siin on.

Ma ei saanud millestki hetkel aru, tundsin, nagu kogu maailm mu ümber tiirleks. Nagu mu nina all oleks informatsioon, mida ma alles praegu selgelt näen. Teadsin, et mu onu ei ütle mulle midagi. Ta ei ole ju seda enne ka teinud, nii et keerasin oma pilgu Austini poole. ''Kes siin majas elasid? Mis juhtus? Kus nad praegu on?'' küsisin poisilt, teades poolt vastust. Surnud. Mina ja mu onu oleme ainukesed Fallsid. ''Noh, sina ja su onu olete ainukesed Fallsid,'' kordas Austin mu mõtet.

''Siin elasid kunagi Karin ja Marten Falls ning neil oli tütar Katherine Falls. Kui Katherine sai 2-aastaseks kolisid nad Andrewsisse ja noh, seal tutvusidki nad minu perekonnaga. 16 aastat hiljem oli see tulekahju ja kõik Fallsid hukkusid. Välja arvatud Karini ema, Lydia. Tema koliski üksi siia ja aasta pärast suri ta vanadusse. See maja on sellest ajast saadik tühi olnud. Keegi ei ole tahtnud siia kolida austusest teie suguvõsa vastu. Kõik arvasid, et Lydia oli viimane teie suguvõsas, aga kui me kuulsime et sina ja su onu tulete siia, olime me kõik väga elevil. Paistab et sa oled Katherine Falls II ja su onu Arthur Falls II. Marteni venna nimi oli ka Arthur, kuid teda ei loetud päris perekonnaliikmeks, kuna ta oli ennast neist lahti lõiganud ja kuhugi Rooma kolinud, isegi siis kui ta vend suri ei näidanud ta mingit huvi oma perekonna vastu,'' rääkis Austin.

Ma olin lihtsalt täielikult kohkunud. Andrews. Lõpuks sain ma teada, kus linnas ma sündinud ja elanud olin. Ja mu onu teadis seda terve see aeg, kuid igakord kui ma küsisin, ütles ta mulle, et ta ei mäleta ja ei tea ise ka täpselt. ''Niiet mu perekond, Fallsi perekond, on pärit kahest kohast? Andrewsist ja siit, Mills Riversist?'' küsisin. ''Jah, Karini perekond elas vist siin, kuid Marteni pool oli pärit Andrewsist, samamoodi ka minu perekonnaga, mu isa pool oli siit ning ema pool Andrewsist,'' vastas Austin.

Hetkeks jäi meie kõigi vahele vaikus. ''Noh, ma arvan, et te noored võite nüüd minema hakata, ma peaksin oma tööga jätkama,'' ütles Arthur järsku. Tõusime Austiniga püsti. ''Oli rõõm teiega tutvuda härra,'' ütles Austin mu onu kätt surudes. ''Samad sõnad sulle poiss,'' vastas onu naeratades ning me liikusime esikusse Austiniga. ''Ma ei suuda uskuda et sa ei teadnud, et te siit pärit olete ja et see teie maja on,'' ütles Austin mulle vaikselt. ''Jah, kuule Austin, ma arvan et lükkame selle linna tutvustamise edasi, ma ei tunne end just kõige paremini praegu ja ma pakin parem oma asjad täna lahti ära,'' ütlesin ukse juures seisma jäädes ja poisile otsa vaadates.

Austin jäi samuti seisma ning ohkas. ''Ma arvasingi millegipärast, et sa seda ütled,'' ütles poiss õrnalt naeratades. ''No ma loodan, et saad kõik korda ja aetud oma onuga. Ilmselgelt ta teab rohkem, kui ta sulle räägib, näeme homme koolis,'' ütles poiss mulle otsa vaadates. ''Jah, näeme homme,'' naeratasin õrnalt. Austin keeras selja ning lahkus majast, järgmisel sekundil olin kohe Arthuri ees, ta oli diivani juurde seisma jäänud ja ilmselgelt teadis ta, et ma ei lähe nüüd kuhugi.

''Millal sa mulle rääkida kavatsesid sellest kõigest?'' küsisin temalt vihaselt. ''Katherine, rahune maha palun, ma arvasin et sa teadsid. Miks sa muidu siia linna tagasi tahtsid tulla,'' sõnas mees rahulikult ning istus tagasi oma kohale diivanil. Ta andis oma pilguga märku, et samuti maha istuksin, kuid ma ei teinud sellest välja. ''Nii et terve see aeg, kui ma küsisin sinult selle kohta, kust ma pärit olen, sa valetasid mulle?'' küsisin endiselt vihaselt.

''Ei Katherine, ma ei valetanud sulle. Tõsi, sa küsisid minult selle kohta, kust sa pärit oled, kuid nagu sa tead, ma katkestasin kõik oma ühendused enda perekonnaga, kaasa arvatud oma vennaga ehk sinu isaga. Ma teadsin, et nad kolisid siit linnast ära, kuid ma ei teadnud kuhu. Kui ma kuulsin, et sa siia tahad tulla siis ma aimasin, et sa tead sellest, et nad siin elasid kunagi,'' ütles Arthur.

Ma ei vastanud selle peale midagi. Ma ei saa teda milleski süüdistada, kõik mida ta rääkis oli tõsi. Järsku kortsutas ta kulmu. ''Kuid Katherine.. miks sa tahtsid tulla siia linna, kui sa ei teadnud isegi, et me siit pärit oleme? Nüüd on sinu kord rääkida. Ma ei tea, millega sa tegelenud oled kõik need aastad, kuid mul on õigus nüüd teada,'' ütles mees silmi kissitades. Vaiksin ega vastanud talle midagi.

''Katherine, kui sa mulle ei räägi, uurin ma selle ise välja,'' sõnas mees hoiatavalt. Turtsatasin. ''Tee mis tahad, mina olen siin lihtsalt sellepärast, et Euroopast veidike puhkust pidada. Ma lähen sööma,'' ütlesin Arthurile külmalt ning keerasin selja ja läksin majast välja enne, kui ta mind peatada suutis.

Ohhhhhh
Väga hea jutt!!!!!
Mulle meeldib Katherine täiega.
Vigu ma ei näinud, noh ega ma ei otsinud ka eriti.
Vahetevahel jäi nagu veidike segaseks...
Ma ei saanud ainult neist 12ne perekonna värgist eriti aru.
nagu mul muud ei olegi öelda, ainult seda et tahaks juba uut osa

Oo midagi teistsugust!
Natuke twilight küll, aga ikkagi väga huvitav ja omapärane
Aga... tema bioloogiline onu on 372 ja Katherine ainult 117? Kuidas see võimalik on?
Ja esimese osa lõpus on kirjas, et ta on olnud tunneteta 119 aastat, kuid vampiirina elanud 99 aastat?
Tegelikult need kõigest numbrilised arusaamatused, lugu ise on super
Ja uut tahan ka!

Te ei kujuta ette kui hea meel lugeda oli seda, aitäh teile :')
Need 12 perekonda, see on nii nagu, et see koht kus Katherine elas kui ta veel inimene oli, Andrews, vot seal oli 12 perekonda kes on hetkel Katherine arvates süüdi tema vanemate surmas jne, hetkel tal on ainult 9 nime teada alles, kaks on veel nüüd vaja, aga Mills Riveris on samuti 12 perekonda ehk nagu 12 asutajate perekonda, need kes linna asutasid ja kõige esimesed seal üldse olid ja nii, vot nu seal on ka nagu neid 12 ja Katherine ja Austin ongi mõlema linnaga seotud Loodan et said midagi paremini aru nüüd, kui midagi veel arusaamatuks ikka jäi siis küsi kindlasti
Ma ise küll ei näe selles üldse Twilighti, aga võimalik vb tõesti, ma üritan sellest ikka rohkem eemal hoida, vampiirid on jah sarnane teema
Ja see onu asi, vot see on nüüd mul väga loll viga tulnud, aitäh sulle, ma tõesti ei pannud seda tähele, mõtlen nüüd midagi välja ja kuidagi peab muutma seda
Ja olen jah kogemata kirjutanud sinna 119, ma ei teagi kust see nüüd tuli, aitäh jällegi

See onu asi, mille olin täiesti kahe silma vahele jätnud, siin on täpsemad asjad tema kohta:
Arthur Falls - Muudeti vampiiriks, kui ta oli 22a., kuid siin linnas teeskleb 34a., vampiir on ta olnud 119a., kokku on ta siis 141a. Ta on Katherine isa Marteni vend. :)

#3

Jooksin mööda metsa edasi nii kiiresti kui suutsin. Miski jälitas mind. Mingi teine vampiir. Ja ma tean, et see ei ole mu onu. Olen Mills Riveris olnud nüüd juba kuu aega. Mu edukus siin on üsna kähku edasi arenenud. Austin on hetkel mu poiss, meie suhe on kestnud täpselt 3 nädalat ja neli päeva. Ta on minusse lootusetult armunud. Kuid kõik need 25 päeva polnud olnud just väga päikselised.

Ma pole inimeste läheduses olnud väga kaua aega ja nüüd pean ma veetma nende seas terved päevad. Ja see pole ka kõige hullem osa. Suudlemine Austiniga on see kõige hullem osa. Ma tahaks iga kord oma kihvad välja lasta tema huuli tundes ja ta tühjaks imeda. Ja sellepärast pean ma käima iga päev jahil. Olin seda praegugi tegemas, kui tundsin jälle seda pilku. Ma tunnen kohe ära, et see vampiir on tugevam kui mina, kuid ma ei tea ikka veel kes ta on.

Tunnen vahepeal, kuidas temast viha pulbitseb ja sellepärast ma tema eest jooksengi. Ta tahab mulle halba. Ja seda praegugi. Ta on mul täiesti kannul. Ma tahaks teada, kes ta on, kuid see on liiga riskantne. Ta võib mu kätte saada ja ma ei taha teadagi mis ta minuga teeks siis, kui see juhtuma peaks. Kahe kilomeetri kaugusel on mingi maja, suunasin ennast sinna poole nüüd. Alati, kui ma inimeste sekka jõuan, kaob see jälitaja.

Paistab, et ta on piisavalt tark ja see tähendabki, et ka vana. Ja kuna ta saab ka päikse käes olla, siis tähendab see ka seda, et tal on samuti mingi sõrmus või miski, mis teda päikese eest kaitseb. Minul on selle jaoks kaelakee ja sõrmus mõlemad, igaksjuhuks. Kui keegi peaks kuidagi moodi minult ühe ära saama, siis mul on alati ka teine olemas nii et päikese käes ma ära ei põleks. Olin selle majani jõudmas, kui kuulsin kuidas ta oma sammu juba aeglustab.

Hakkasin samuti sammu aeglustama, kuid siis järgmisel hetkel kuulsin kedagi teist veel meiega liitumas, järsku oli ta mu taga ja enne kui ma reageerida jõudsin, oli kõik mu silme ees must.


Avasin oma silmad paugu pealt kui ma oma teadvuse tagasi olin saanud. See, kes iganes mu taha oli ilmunud murdis arvatavasti mu kaela ja ma surin. Noh, mitte inimese mõttes surin, ma juba olen surnud, kaela murdmine tapab meid uuesti, kuid see tapab meid nagu inimest, mitte vampiiri. Vampiiri saab tappa kas tuli, päike või puust vai südamesse. Siis me sureme täielikult, kuid kaela murdmine paneb meid välja kõigest paariks tunniks.

Olin mingis suures elutoas diivanil pikali, tõusin kohe püsti ja tahtsin ukseni joosta, kuid ühte sammu tehes tabas mind järsku põletav valu ja ma pidin oma sammu kohe tagasi võtma ja diivani ette seisma jääda. Mu kaelakee ning sõrmus olid minult ära võetud ja väljas paistis hetkel päike. Silmasin kella, kell on kuus, no muidugi. Saaksin siit ära alles tunni pärast. ''Ma ju ütlesin, et see ei ole Elizabeth,'' kostus järsku mingi hääl.

Vaatasin paremal olevasse ukse avasse. Seal seisis tumedalt siniste silmade ning tumedate juustega kutt, kes vaatas mind väike murekurd kulmude vahel. Tema kõrvale ilmus peaaegu samasugune, kuid heledamate juuste ning heledamate silmadega poiss. ''Kes see siis on?'' küsis poiss samamoodi murekurd kulmude vahel. Tundsin need kastanpruunid juuksed kohe ära. ''Sina. Sina oledki see, kes mind jälitanud on,'' ütlesin kohkunud häälel.

''Hei, me mõlemad oleme, ega kogu au nüüd temale ka ei lähe,'' ütles poiss ta kõrval. Vaatasin mõlemale korda mööda otsa. ''Mida te tahate? Kes te olete?'' küsisin tugeva häälega, kuid sisimas olin ma isegi veidi hirmunud. Kahest vampiirist ma päikese paistel küll jagu ei saa ja ma sõin viimati üleeile öösel, mis teeb mind veelgi nõrgemaks. Nemad on arvatavasti hiljuti toitunud. ''Kes on Elizabeth?'' lisasin ka juurde nüüd.

Mõlemad vaatasid mind vaikides. ''Elizabeth on surmaingel,'' ütles see tumedam neist. ''Ta pole surmaingel, ta on lihtsalt üks pool-deemon ja pool-vampiir olevus, surmaingel on hoopiski keegi teine,'' parandas kastanpea teda. ''Kuidas palun? Surmaingel? Deemon?'' küsisin puhtalt segaduses olevalt. Poisid vaatasid üksteisele otsa ning suunasid siis oma pilgud tagasi mulle. ''Kas su Tegija ei rääkinud sulle midagi neist?'' küsis heledapäisem. ''Vabandust, mu Tegija?'' küsisin veel rohkem segaduses olevat.

''Vana sa oled?'' küsis nüüd see tumedam. Vaiksin. ''Kes te olete? Andke mu sõrmus ja kett tagasi ja laske mind vabaks,'' ütlesin vihaselt. ''Vabandust, kus on meie kombed. Mina olen Christian ja tema on Nathaniel. Ja su ehteid puudutades, seda me kahjuks teha ei saa, sa jookseksid siit kohe minema. Me saaksime su kätte loomulikult, kuid me ei viitsi aega enam raisata. Me oleme sind üritanud kätte saada juba tervelt kolm nädalat, nüüd tahame me vastuseid,'' ütles see tumedapäisem, Christian. ''Mis vastuseid? Ma ei saa aru mis toimub,'' ütlesin juba vihaseks minnes.

''Kõige pealt, palun vasta, kui vana sa oled?'' küsis poiss uuesti. Kõhklesin korra, kuid siis otsustasin ausalt vastata. Äkki kui küsimused läbi on, siis saan ma siit minema. ''18,'' vastasin. ''Sa oled 18 aastat vampiir olnud?'' küsis Christian segaduses olles. ''Ma olen olnud vampiir 117 aastat, kuid mind muudeti vampiiriks 18-aastaselt,'' vastasin tüdinenud häälega. ''Sa ütlesid kõigile, et oled 16 ju, kooli dokumentide sees on see samuti nii kirjas,'' avas oma suu lõpuks ka Nathaniel.

Pööritasin silmi. ''No kooli dokumendite sees pole kirjas, et ma olen vampiir ka ju, või mis? Kui ma oleks öelnud, et olen 18, ei oleks ma saanud sisse kümnendasse klassi,'' vastasin. ''Nüüd rääkige mulle Elizabethist,'' nõudsin järgmisena. ''Nagu me juba ütlesime, Elizabeth on pool-vampiir ja pool-deemon. 100 aastat tagasi muutis ta meid vampiiriks. Arvasime, et sa oled tema, teie välimused on täielikud koopiad, kuid nüüd me saame aru, et sa ei ole tema. Ta oleks kohe märganud asju, mida sina ei ole siiamaani tähele pannud,'' ütles Christian.

Kergitasin kulmu. Millele ta vihjab? ''Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on,'' pomises Nathaniel. Keerasime oma pilgud tema poole. ''Kuidas sa tema moodi oled,'' rääkis ta omaette edasi. ''Vabandust, kuid ma ei tea ja mind ei huvita ka. Ma isegi ei teadnud et .. sellised asjad olemas on kuni praeguseni, mind ei huvita ka, kas ma võiksin nüüd palun minna?'' küsisin vihaselt. Saatsin kiire pilgu kella ning akna poole. Pool tundi päikse loojumiseni. Järsku helises kellegi telefon.

Minu telefon. See oli minust eemal laua peal ja ma ei pääsenud sinna kuidagi. Ei saa siit nurgast kuhugi liikuda, päike täidab tervet tuba. Noh, nüüd juba tegelt ainult kolmveerand toast. Kuid siiski, telefon asub laua peal, mis on akna all. Nägin seal ka oma sõrmust ja kaelakeed. Ah et seda ta mõtleski nende asjade all, mida ma ei pannud tähele. Christian läks telefoni juurde ning võttis selle kätte. ''Hm, Austin,'' ütles poiss vaikselt.

''See on ta poiss,'' ütles Nathaniel samuti sinna minnes. Nathaniel tundub veidi vaiksemat tüüpi olevat. ''Ta poiss? Ta jõudis siia linna alles kuu aega tagasi, millal ta endale poisi juba muretseda jõudis?'' küsis Christian. ''Kolm päeva pärast siia linna tulekut,'' vastas Nathaniel. Järgmisel hetkel vaatasid mõlemad üksteisele otsa ning siis mulle ja siis olid nad mõlemad ka kohe minu ees. Võpatasin ühe sammu tagasi ning olin nüüd täiesti diivani vastas.

Poisid jäid seisma päikese piirile, nii et puudutada ma neid kuidagi ei saanud. Meil oli nüüd kõigest kaks sammu vahet, enne oli terve tuba. Ligidalt olid nad isegi veelgi ilusamad, kuid see mind ei huvitanud. Mind huvitas rohkem see, et mõlemad jälgivad pingsalt mu nägu, mu silmi. ''Ta silmad on tühjad, ta on oma tunded välja lülitanud,'' ütles Nathaniel kohkunult. ''Milleks talle siis kooli kõige popim poiss? Keegi poleks nii loll, et võtta omale verepangaks kooli popim, tavaliselt võetakse autsaidereid. Mida tahad küll sina meil Austinist?'' küsis Christian mind pingsalt uurides.

Vaikisin ega vastanud midagi. Telefon oli vahepeal helisemise lõpetanud, kuid nüüd hakkas see uuesti pihta. ''Võta vastu ja ütle, et kõik on korras või mida iganes vaja öelda, et seda näidata. Sa ei ütle midagi meie kohta,'' ütles Christian mulle telefoni visates. ''Mida sa teed? Sa ei saa teda usaldada, ta räägib kohe kõik välja,'' ütles Nathaniel kohe pärast seda, kuid ma püüdsin telefoni juba kinni ja võtsin vastu.

''Katherine, jumal tänatud, ma mõtlesin, et midagi on juba juhtunud, kus sa oled?'' kostus Austini muretsev hääl teisel pool toru. Vaatasin poistele otsa. ''Kõik on korras, tegin lihtsalt väikse jalutuskäigu linna, mis toimub?'' küsisin poisilt. ''Me pidime kokku saama ju 10 minutit tagasi. Täna on Jasoni metsamajakeses pidu, kõik liiguvad juba sinna,'' ütles poiss muretseval häälel. ''Jasoni pidu, muidugi, ma kaotasin täielikult ajataju, vabandust. Mine sa juba sinna, ma tulen hiljem järgi,'' ütlesin poisile. Olin selle peo täielikult ära unustanud. Ja noh, ega mul pole väga mingit aega mõelda ka olnud hetkel siin.

''Oled sa kindel? Sa ei teagi ju kus see on,'' ütles poiss. ''Jaa Austin, ma olen täiesti kindel, usu mind, ma leian selle üles, saada mulle lihtsalt juhised,'' naersin vaikselt. ''Okei babe, saadan sulle juhised, aga tule ruttu eks. Kallistan musitan ja ootan juba sinu nägemist,'' ütles poiss kõrvuni armunud häälel. ''Mina sind ka, tsau,'' vastasin ning panin kõne ära. Rääkisin terve kõne samamoodi rõõmsa ja armunud häälega, kuid kohe kui kõne läbi oli, mu hääletoon muutus tagasi selleks külmaks.

''Laske mul nüüd minna, ma ei saa aru mida te minust tahate.'' Poisid vaatasid mind ega öelnud midagi. Lõpuks Christian avas oma suu; ''See on suht riskante, me ei saa lubada, et sa meist kellelegi räägiksid.'' Oigasin. ''Ma olen ise samasugune nagu teie, mida ma teistele ütlema peaksin? Ma ei sega end teie elusse, kui teie ei sega mind minu elusse, olen siit varsti niikuinii läinud, nii et mingit probleemi ei tule,'' ütlesin mõlemale kordamööda otsa vaadates.

''Kuid siiski, meil on veel küsimusi ja kes teab, mis hullud mõtted sul pähe võivad tulla, sul on tunded ju kõik välja lülitatud,'' ütles Christian teise diivani poole kõndides ning istus sinna maha. Nathaniel kõndis kaminani ning toetas end vastu kaminaäärt. Ja siin ma nägingi enda võimalust. Päike oli nüüd juba kadunud, kuid mul ei olnud aega enda asju võtta. Jooksin otse elutoas ning maja uksest välja ja mööda metsa edasi.

Ma ei tea, kust ma uued päikesekaitsed saan, kuid küll ma midagi välja mõtlen. Praegu oli mu eesmärk lihtsalt nii kaugele joosta kui võimalik, et nad mind kätte ei saaks enam.


Jõudsin turvaliselt tagasi linna, väljas oli juba pime ja siin liikles suhteliselt vähe rahvast. Noored on kõik seal peol ning vanemad on reede õhtul arvatavasti klubis või kusagil kohtingutel. Või siis istuvad kodus, kes teab. Mingi blond naine napis riietuses kõndis mööda tänavat. Arvatavasti prostituut. Jah, isegi siin väikses linnas, kus on kõigest 6000-7000 inimest, on prostituudid. Järgmisel hetkel olin ma tema ees, neiu ehmatas. ''Kust sina veel välja ilmusid?'' küsis ta kohkunult.

Ta hääl oli kare, nagu ta suitsetaks paar pakki päevas. ''Ära liiguta ega tee ühtegi piuksu,'' ütlesin vaikselt talle silma vaadates ning siis lõin oma kihvad talle kõrri sisse. Imesin temast päris suure koguse välja ja enne kui ma märkasin, lõtvus naise keha mu haardes täielikult. ''Kurat,'' pomisesin oma kihvi tagasi sisse tõmmates. Vaatasin ümbruses ringi ja silmasin lähedal ühte prügikasti. Viskasin naise sinna sisse ning kõndisin sealt siis minema.

Võtsin taskust välja oma telefoni ning vaatasin, kus Jasoni maja asub. Jason on Austini üks parimatest sõpradest. See ei olegi siit väga kaugel. Noh, siin on kõik üsna ligidal tegelikult. Olen hetkel Mills Riveri keskel, minu kodu ja kool jäävad linnast vasakule, kuid Jasoni metsamaja linnast paremale, nii et teisel pool mu kodu. Mu ees peatus just buss, millel oli kirjas 'Baker'. Jasoni elabki Bakeri teel, nii et läksin bussi peale. Küll mul alles vedas selle ajaga. Oleksin jooksnud sinna, kuid ma ei taha oma energiat raisata, tahan olla piisavalt tugev igaksjuhuks.

Pealegi, seal on terve kari inimesi ja kindlasti keegi ka neist veritseb seal täna, mul on vaja mu jõudu. Buss sõitis sinna pool tundi ja lõpuks kui kohale jõudsin, olin üsna õnnelik. Ei oleks suutnud seal enam kauem istuda. Mingi noor kutt kuulas väga kohutavat muusikat oma kõrvaklappidest ja ma ei suutnud seda kuidagi välja lülitada oma peast. Kui buss ära sõitis, vaatasin end ruttu bussi peegeldusest. Juuksed on veidi sassis ja mu pusa peal on vereplekk, see pole üldse hea. Silusin oma juukseid veidi ning oma pusa viskasin ma bussipeatuses olevasse prügikasti. Mul oli üsna avar pluus, kuid pole midagi teha, mul pole midagi muud kaasas ka ju.

Kuulasin korra ringi, muusika on päris vali ainult ühes majas ja kui aus olla, siis mul on tunne, et siin ongi ainult üks maja. See muusika ja lärm sealt majast on ainukesed mida ma kuulen siin. Hakkasin sinna maja poole kõndima, see oli siit umbes kõigest 100m. Kui olin ümber kurvi keeranud, nägin suurt vana ja hubast maja, mille ees oli päris mitu autot. Kõndisin sinna ning autode vahelt läbi majani, majast kostus kõva muusika ning maja ees juba mingi kutt oksendas.

Kõndisin temast mööda ja jäin maja ukse ees seisma. Ma ei saa minna majja sisse, kui omanik pole mind ise sisse kutsunud. ''Katherine,'' kostus järsku mu selja tagant. Keerasin ümber. Jason. Majaomanik. Või siis on tema vanemad omanikud ja tema lihtsalt nende perest, sellest piisab. ''Austin otsib sind nagu segane, tule sisse,'' ütles poiss naeratades. Naeratasin poisile vastu ning läksin tema järel majja sisse.

''Katherine!'' oli jällegi kuulda esimese asjana, kui majja sisse astusin. Keerasin oma pilgu paremale ning nägin, et Austin tuleb naeratades minu poole. Ta kallistas mind kõvasti ning surus huultele ühe musi. ''Ma mõtlesingi millal sa siia juba jõuad,'' ütles poiss mulle otsa vaadates. ''Austin, kas sa oled peale teinud?'' küsisin õhku nuusutades. ''Terve see maja on peale teinud, tahad ka babe?'' naeris poiss. Raputasin pead. Tal on õigus. Siit majast päris mitmed ruumid haisevad hotboxi järgi.

Mulle ei meeldi selline asi tegelikult üldse, aga ma ei hakka teda keelama. Ma niikuinii ei joo ju tema verd. ''Tule, teised ka juba ootasid sind,'' ütles poiss ning tiris mind läbi rahva kuhugi edasi. Olen selle kolme nädalaga väga palju sõpru saanud endale siin. Kõik jumaldavad mind, nii tüdrukud kui ka poisid. Muidugi olen ma Austini oma, nii et ma ei saaks ühtki teist poiss puutuda. Ma võin küll teha nii, et poiss selle kõik pärast ära unustaks, kuid ma ei hakka parem jamama. ''Katherineeee!'' karjus Selena minu poole joostes. Selena on üks tüdrukutest, kes on mulle väga heaks sõbraks saanud.

Noh, muidugi mulle ei tähenda nad keegi midagi, aga kui mul oleks tunded, siis ma usun, et ma täitsa hooliks Selenast. ''Selena,'' ütlesin naeratades ning kallistasin tüdrukut. ''Austin, ma nüüd võtan ta, mine, poisid tahavad sind, nad rääkisid midagi ''alustamisest'' ja tahtsid sind kohe sinna,'' ütles Selena ning tiris mu nurgas oleva diivani peale. Selena ulatas mulle joogi ja hakkas siis elevilt rääkima. ''Sa ei kujuta ette kes siin on,'' ütles tüdruk täiesti õnnes olles.

''No kes?'' küsisin naeratades. Ma kaalun isegi Selenast vampiiri kunagi teha, kui ma siit lahkun. See tüdruk tõsiselt meeldib mulle ja ma võtaks ta heameelega kaasa. Muidugi kõige pealt peaksin ma talle rääkima kogu tõe ära. Muidugi ma väänan veidi seda tõtt, kuid osa sellest räägin ma ära ka. ''Mu crush, Chris, mäletad küll, see poiss kellest ma sulle rääkisin kunagi,'' ütles tüdruk huult hammustades. ''Päriselt? Ta on siin? Kus?'' küsisin ringi vaadates.

''Vaata need kaks kutti seal nurgas, nad on kaksikud, see tumeda peaga ongi Chris. Nad olid praegu reisil, kuid jõudsid täna tagasi. Esimesel päeval oli tema vend isegi koolis, kuid seda ainult paariks tunniks. Chris ja Nate. Ühed populaarsemad kutid meie koolis, nagu Evert ja Austingi,'' seletas tüdruk ise õnnest lõhkemas. Keerasin pilgu nurga poole samal hetkel, kui need kaksikud pilgud minu poole. Naeratus mu näolt kadus aeglaselt ära, kui poistele otsa vaatasin. Christian ja Nathaniel.

Tead see osa ei olnudki Twilight
Väga huvitav ja aina paremaks läheb
Tahan juba kohutavalt uut osa, sest mõned teemad jäid pakitsema (heas mõttes ikka)

Tead see osa oli hoopiski nagu Vampiiri päevikud
aga muidu mulle väga meeldib
Mõnusalt pikad osad teed ka
UutUut!!!

Wow aitäh teile jällegi x)
Jaa Vampiiri päevikud - seda ma ei imesta üldse, ma armastan Vampiiri päevikuid ja sealt mu algne mõte tuligi Ma tõesti üritan mitte seda sisse siia panna, aga mul kogemata kuidagi ikka tulevad sarnasused, kui midagi liiga sarnaseks läheb, siis öelge kohe ja ma muudan seda, ma ei tahaks et ta nii sinna poole tüürima hakkaks

Issand vabandust, tahtsin panna juba viienda osa, kui märkasin, et polegi veel neljandat pannud, arvasin et panin selle ära siis kui kommenteerisingi, vabandust et nii kaua nüüd ootama pidite:/

#4

Mõlemad poisid naeratasid mulle. ''Oh my god ära vaata, nad vaatavad siia praegu,'' ütles tüdruk kihistades. Keerasin pilgu tagasi Selena poole. ''Kas kõik on korras? Kas nad pole mitte taevalikud? Sa ei pea nii shokis olema, naeratus ruttu tagasi näole Kat, See oleks nii lahe kui me mõlemad käiksime nende vendadega. Mina muidugi Chrisiga. Aga sul on kahjuks Austin. Mitte, et mulle Austin ei meeldiks, meeldib küll, väga, kuid see oleks ikkagi ülimalt lahe,'' vuristas tüdruk.

''Oh my god nad tulevad siia poole, ruttu, teeskle nagu sa räägiks minuga!'' ütles tüdruk punastades. Kui ta vaid teaks, et poisid kuulevad igat tema sõna. Tirisin naeratuse kuidagi oma näo peale tagasi. ''Hei!'' ütles hääl meie kõrval. Nathaniel. Keerasime mõlemad oma pilgud üles. ''Tere!'' ütles Selena kuidagi väga kõrgel häälel. ''Hei Selena,'' ütles Chris naeratades ning vaatas siis minu poole, '''ma olen Chris ja see on mu vend Nate, ma usun et me pole veel ametlikult kohtunud.''

''See on Katherine, ta on uus siin linnas,'' ütles Selena erutunult. Naeratasin õrnalt poistele. ''Katherine, ma kuulsin jah, et meil on uus tüdruk siin linnas. Selena, kas sina ja su uus sõbranna minu ja mu vennaga ühte jooki ei viitsiks teha? Võiksime tutvuda üksteisega,'' ütles Nathaniel naeratades. ''Jaaa muidugi!'' ütles Selena enne, kui ma midagi öelda jõudsin. ''Väga hea, tulge, teises ruumis on üks vaba laud,'' ütles Christian naeratades.

Poisid hakkasid ees minema, Selena võttis joogi mu käest ära ning pani selle kapi peale ja tõmbas mu poiste järel teise ruumi kaasa. See oli isegi suurem kui ruum, kust me just tulime. See eelmine oli vist söögituba ja see nüüd siin siis elutuba. Ma ei tea ise ka enam mis ruum on mis. Istusime jälle kuhugi nurka, kus oli kaks diivanit ning nende keskel laud. Meie Selenaga istusime ühele diivanile ning poisid teisele.

Poisid panid lauale mingi joogi ning neli klaasi. Vampiirid jäävad ka täis, lihtsalt mitte nii kiiresti kui inimesed. Meie organismis hakkab asi palju aeglasemini mõjuma. Christian kallas meile kõigile juua ning tõstis siis klaasi. ''Uute tutvuste terviseks,'' ütles poiss naeratades. Lõime klaasid kokku ning jõime. Paistab, et see on päris kange jook, muud moodi ju poisid ise täis ei saa jääda. ''Niisiis, Katherine, räägi, kust sa tuled,'' ütles Christian naeratades. Jõime kõik pool oma klaasist ära, ma isegi ei tea mis jook see on ja mind ei huvita ka kui aus olla.

''Igalt poolt, mu onul meeldib ringi reisida,'' vastasin üksiksõnaliselt. ''Sa elad oma onuga?'' küsis Nathaniel. ''Jah, rääkige mulle parem endast, nagu ma kuulsin, te olete kaksikud?'' küsisin teemat muutes ning naeratasin nüüd. Poisid jäid hetkeks vait. ''Jah, oleme kaksikud. Tema lihtsalt tumeda peaga, mina heleda. Ja no muidugi on mu vennal hingematvad tumesinised silmad, minul veidi heledam sinine. Me oleme küll kaksikud, aga me pole nii väga sarnased nagu sa näed. Lihtsalt mõlemad kuumad ja ilusad, veidi sarnased ka muidugi, kuid mitte nii sarnased nagu 'kaksikud' tähendus,'' seletas Nathaniel naeratades.

''Mu pärisnimi on Nathaniel, kuid sõbrad kutsuvad mind Nathaniks või Nateks. Tema on Christian ehk Chris. Oleme mõlemad 16, järgmise kuu alguses juba 17,'' lõpetas poiss endiselt naeratades. Ta sinised silmad vaatasid mind väga tungivalt, mul oli jälle tunne, nagu ta vaataks läbi mu hinge. Kuid mind ei huvitanud see, mul polnud mingit tunnet ega ka mingit hinge. ''Tema on Katherine, mina ja paar lähedasemat kutsuvad teda Kat'iks ja ta on 16, järgmise kuu lõpus 17,'' ütles Selena minu eest, sest meie vahele oli tulnud vaikus ja mina midagi ei öelnud.

Vaatasime Nathanieliga lihtsalt üksteisele otsa. ''Katherinel on poiss, kuid minu arust ei lähe neil just kõige paremini, Kat ei vaata teda sama armunud pilguga kui Austin teda,'' lisas Selena ka juurde. See tõmbas mu tähelepanu. ''Selena!'' hõikasin kohkunult. ''Mida? Kat, ma olen su parim sõber kõigest selle kuu ajaga, ma tean sind paremini kui sa arvad. Ja pealegi, mul on alati olnud võime inimestest hästi aru saada, ilmselgelt sa ei tunne päris sama, mida Austin,'' ütles tüdruk. Oleks tahtnud talle selle eest kihvad otse sisse lüüa.

Kas ma tõesti olen nii hooletu olnud? Pean omale rohkem armunud pilgu pähe tegema. ''Ja siit ta tulebki..'' pomises Selena järsku. Keerasin pilgu tüdrukult paremale. ''Katherineeeee mu kallis,'' karjus Austin ja istus minu kõrvale ning viskas käed mulle ümber ja suudles mind. See suudlus oli nii ootamatu ja mis veel hullem oli, ma tundsin poisi suus vere maitset. Lükkasin ta kohe eemale ja panin käe oma suu ette - mu kihvad olid välja tulnud.

''Mis? Aaa jaa sorri me mängisime ühte mängu, mul jäi Everti verd veits suhu, see oli päris crazy mäng babe, sa pead ka tulema seda meiega mängima, me teeme poole tunni pärast uue mängu,'' ütles Austin ise väga elevil olles. Ta oli ilmselgelt täis. Poiss tiris käe mu suu eest ära, kuid ma jätsin oma suu ikka kinni. Ma ei suuda oma kihvu hetkel sisse tõmmata, Everti veri on veel mu keele peal. ''Austiiin mees, kus sa olnud oled, me ei ole üksteist kolm nädalat näinud ja sa ei tule isegi meile tere ütlema,'' naeris Christian teisel pool lauda. See viis Austini tähelepanu sinna.

Olin praegu väga vihane, kuid samas ka tänulik Christianile. Ta sai aru, mis toimus hetkel. Mul on häbi, et ma end valitseda ei osanud. ''Ma lähen käin vetsus ära, olen kohe tagasi,'' ütlesin püsti tulles ning tormasin minema teiste juurest. Läksin terrassi kaudu välja ning inimestest veidi eemale. Jäin puude vahele seisma ning toetasin vastu puud ja ahmisin õhku sisse. Hoidsin enne hinge kinni, et ma seda vere maitset ei tunneks nii palju, kuid see ei aidanud. See oli mu suus.

Mõnus värske õhk. Teadsin, et pean praegu toituma. Kuigi ma olin just toitunud, ei saa ma muud moodi seda maitset oma suust välja. Ma võin olla ju peaaegu 100-aastat vana juba, kuid mul võib vahepeal ikka talitsemisega veidi probleeme tekkida. Ma olin joonud ka mingit väga kanget jooki, mis mõjutab mind samamoodi. Mul on kõht üsna täis, aga see maitse mu keelelt ei lahku lihtsalt. Sülitasin paar korda, kuid ka see ei aidanud. ''Hei, kõik korras?'' küsis keegi järsku mu kõrval. Kuidas ma ei kuulnud, et ta tuleb? Evert. Mu pilk läks kohe ta käele. Poisi peopesas oli noahaav. ''Ahjaa, ma lõikasin kogemata kätte ja Austin tegi sellest ühe huvitava mängu, alkohol koos mu verega,'' ütles Evert naerdes

Mu kihvad olid ikka veel väljas, kuid hoidsin oma suud kinni, et Evert midagi ei näeks. ''Evert, kas sa saaksid palun ära minna, ma tahan praegu üksi olla,'' ütlesin selga keerates ning toetasin vastu puud. ''Oled sa kindel? Kui sul paha olla on, ma võin sind aidata,'' ütles Evert murelikult. ''Mul pole paha olla, tahan lihtsalt üksi olla hetkeks, teen ühe kõne ning olen siis kohe tagasi,'' ütlesin tungivalt. Evert ohkas, kuid keeras ümber ja läks minema. Evert on armas poiss, kuigi mul pole tundeid, ma ei taha rünnata õpetaja poega ega mingit kooli populaarsemat poissi.

See tooks ainult pahandusi. Kuulsin mingit muud häält läheduses nüüd. Tõstsin oma pilgu. ''Uuups, sorri, ei teadnud et siin on keegi, käisin lihtsalt kusel ja jätkan oma teed nüüd tagasi majani, mille ma lõpuks üles leidsin. Neiu, ära kaugele vetsu mine, eksid ära nagu minagi muidu,'' ütles mingi purjus poiss ning kõndis minust mööda, tagasi maja poole. ''Oota,'' ütlesin järsku. Poiss jäi seisma ja tuli minu ette. ''Jah, kas preili vajab abi? Või äkki soovib neiu hoopis mingisuguseid teenuseid?'' küsis poiss kätt mu põsele pannes.

Ta tõmbas mu näo niimoodi, et vaatasin talle nüüd otsa. ''Ära tee ühtegi häält ega liiguta ennast,'' ütlesin vaikselt ning lõin hambad poisile kõrri. Mõnus soe veri voolas mu suhu, nautisin seda tunnet ja ma isegi ei kuulnud kedagi tulemas, kui miski raske asi mind tabas ja ma vastu puud lendasin. Oigasin hetkeks, kuid olin siis kohe püsti ja vaatasin urisedes ringi, vampiiride urin meenutab suhteliselt koera urinat. Nathaniel. ''Mida sa enda arust teed?'' küsis poiss kohkunult.

Kellegi käsi, Christiani, hoidis mu kätest selja tagant kinni, et ma kuhugi minna ei saaks. Nathaniel hammustas ennast ning andis poisile oma verd, et ta haavad kaelal paraneksid ning vaatas talle siis silma: ''Unusta ära, mida sa siin nägid ja mis just juhtus, mine tagasi peole, sa käisid metsas vetsus, eksisid ära ja nüüd leidsid sa tagasi tee majani, sa ei kohanud oma teepeal mitte kedagi, mine.'' Poiss kõndis tuikudes edasi maja poole. Christian vabastas mu käed ning nad Nathanieliga seisid mu ette.

''Sa oled olnud vampiir peaaegu 100 aastat juba ja ei sa ei suuda end ikka veel talitseda? See veri su suus ja kõik, see on täiesti mõistetav, aga see, et sa pead kellelegi kihvad sisse lööma, kas sind üldse ei huvita kus me oleme ja kes kõik siin on? Sa pead ennast talitsema hakkama!'' karjus Nathaniel mu peale. ''Ei, mind ei huvita,'' vastasin kõigest ning keerasin ümber ja kõndisin minema. Tõmbasin käega üle suu ning ühinesin jälle peoga.

Isegi vampiirid kes on vanemad kui mina, ei suuda end vahepeal talitseda. Mõnel tuleb see lihtsalt paremini välja, kui teisel. Asi on ka selles muidugi, et ma olen oma tunded täielikult välja lülitanud ja mul on olnud nii terve see aeg. Mind ei ole kunagi huvitanud kelle kallal ma toitun või millal. ''Kat, kuhu sa kadusiiiid,'' tuli Austin mu juurde ning võttis mu ümbert kinni. Jälle ta haiseb ja kuna ma olin hetkel vihane ka, siis mul sai sellest suht villand.

Võtsin poisi õlgadest kinni ning vaatasin talle otsa. ''Austin, ära mitte kunagi tee enam peale, kas said aru?'' ütlesin poisile silma vaadates. Austin vaatas mulle silma nagu hüptoniseeritud, mida ta ka oli: ''Jah, ma saan aru. Ma ei tee kunagi enam peale.'' ''Väga hea,'' pomisesin ning lasin temast lahti. Võtsin laua pealt oleva pudeli ning jõin selle kiiresti tühjaks. Ma ei vaadanud, mis see on ja mind ei huvita kah, peaasi, et mulle mõjuma hakkaks see pidu.

Ma tahan lõbutseda. Muidugi ma ei saa siin teha seda päris nii nagu ma sooviks, vampiiripeod on need kõige paremad, kuid kui ma tahan inimese moodi käituda, siis ma pean ka hakkama seda pidu nautima. Mitte, et ma tahaks inimese moodi käituda, ma lihtsalt pean seda tegema.


''I want you, we can bring it on the floor, never danced like this beforee, we don't talk about it,'' laulsime lauluga kaasa samal ajal tantsida. Ma olin juba kõik ära unustanud, mis juhtunud on ja ainult lõbutsenud. Joonud olen ma rohkem kui keegi teine siin peol, kuid ikkagi on siin ka inimesi, kes on rohkem täis kui mina. No ma pole ju inimene ka endiselt. Praegu - ainult lõbu. Mitte miski muu mul mõttes pole. Tantsin hetkel Evertiga, Austin on kusagil juba täiesti nokkis ja magab.

Viimane kord, kui ma teda nägin, üritas ta mind üles tuppa saada, kuid ma ei suuda ennast hetkel väga hästi kontrollida ja võin talle kogemata hambad sisse lüüa, parem, kui ma siin teistega olen. Kui ma oleks oma elu jooksul rohkem aega niimoodi inimeste keskel veetnud, ei oleks mul hetkel selliseid probleeme enda kontrollimisega. Ma olen lihtsalt terve oma elu nii vihane olnud, et ma ei talunud inimesi üldse.

Mitte, et praegu midagi muutunud oleks. Selena tantsib hetkel mingi kutiga, keda ma ei tea. Christianit ja Nathanielit pole ma näinud pärast insidenti metsas, küllap läksid minema. Ja järgmine laul sai jälle läbi ning uus hakkas jälle pihta. ''Huuh, Kat, kas lähme joome midagi vahepeal?'' karjus Evert mulle üle muusika. Ma oleksin teda kuulnud perfektselt isegi siis, kui ta oleks mulle seda sosistanud. Naeratasin ning noogutasin talle.

Ausalt öeldes, ma olen vist naeratanud terve see aeg. Mul on tõsiselt lõbus siin, kui ma joon, siis ma unustan, miks ma tegelikult siin olen. Ma ei tohiks seda unustada, aga ma vajasin seda ühte õhtut lõbutsemiseks väga. Järsku koperdas Evert mu ees maha. Ma olen ise veidi uimane juba, nii et ei jõudnud teda õigel ajal kinni püüda. Ma poleks seda nii või naa teha saanud siin kõigi inimeste ees. Hakkasin kogemata hoopis naerma.

''Evert issand jumal appi,'' naersin ning jooksin poissi püsti aitama. ''Kõik on korras,'' naeris poiss vastu. ''Mu pea käib veidi ringi aga vahet pole, täna peab tähistama,'' ütles poiss. ''Kas me tähistame siin midagi?'' küsisin ikka veel naerdes. ''See on meil ju esimene pidu sinuga, me tähistame sind, uut tüdruk meie koolis,'' ütles Evert naeratades. Purskasin selle peale veel rohkem naerma. Meie kõrval oli mingi magamistuba. ''Tule, ma viin su parem magama ära, sa oled täna juba liiga palju tähistanud,'' ütlesin poisile naerdes ning kandsin ta sinna tuppa.

Panin ta voodi peale istuma ja hakkasin välja minema, kui ta järsku püsti tuli ja uksest välja tahtis joosta. Lõin ukse pauguga kinni ja siis vaatasin poisile otsa, pärast seda hakkasime mõlemad jälle naerma. ''Evert, sa ei suudaks mind kunagi trikitada,'' ütlesin poisile. ''Usu mind, ma suudaks,'' vastas kutt mulle. ''Usu mind, sa ei suudaks,'' ütlesin nüüd kavalalt naeratades ning vaatasin talle otsa. Siin toas oli nii vaikne, et Evertit vaadates jäi mulle järsku silma tema kaela peal tukslev veresoon ja järgmisel hetkel ma juba isegi kuulsin seda, nagu see oleks mu kõrva ääres.

Ma ei saanud sellelt enam pilku ära ja mulle tuli meelde poisi veremaitse. ''Oh my god,'' pomises poiss järsku. Üritasin ennast talitseda ja vaatasin talle kohe otsa. Ma pean unustama vere, olen seda täna juba küllalt saanud. ''Mis on?'' küsisin veidi pabistades, ega ta ei näinud midagi? ''Sa oled nii ilus,'' ütles poiss hoopis minu imestuseks. Ta jälgis mind suu veidi praokil. See lause tekitas minus veidi veidra tunde ja see on väga imelik, sest mul pole ju tundeid.

Asi on lihtsalt selles, kuidas poiss seda ütles. Ta ütles seda kuidagi nii siiralt. Ma olen oma elu jooksul saanud komplimente rohkem, kui on kokku mu elupäevi, kuid see, kuidas ta seda hetkel ütles ja.. Oh wow. Seisime mõlemad ukse juures ning jõllitasime teineteist, pealtvaatajale oleks see tõsiselt veider tundunud. Järsku hakkas poiss mulle aeglaselt lähemale liikuma. Kõigest ühe sammuga oli tema nägu minu omast kõigest paari sentimeetri kaugusel.

Ja siis me suudlesime. See oli midagi teistsugust. See pani mu sees kõik kihelema ja ma tahtsin hulluks minna. Asi oli veres. Ma olen Everti verd nüüd maitsnud ja ta huuled tõid mulle ainult seda meelde. Evert keeras ukse lukku ning hakkas mind siis voodi poole lükkama, suudlust poiss ei katkestanud. Teadsin, et kohe on mu kihvad väljas ja siis on kõik perses. Ma ei suuda neid tagasi enam hoida. Jõudsime voodi ja ma lükkasin poisi kohe õhku ahmides eemale.

''Katherine, mis juhtus? Kas kõik on korras?'' küsis poiss murelikult. ''Evert, sa oled Austini parim sõber, ma ei saa..'' ütlesin hingeldades, kuigi tegelikult oli põhjus hoopis täiesti teine. See ei huvita mind üldse. Ahmisin õhku sisse, kuid siis pidin hakkama vaikselt lõpetama, sest Everti lõhn oli suhteliselt igalpool mu ümber, ma ei saanud kusagilt puhast õhku enam. ''Katherine, ma tean, aga ma tean ka seda, et sa ei ole temasse üldse nii palju armunud, ma näen seda su silmist,'' ütles poiss.

''Kat,'' sõnas Evert, kui ma midagi ei öelnud ning tõstis oma sõrmega õrnalt mu lõuga nii, et ma talle nüüd otsa vaatasin. ''Austin ei tähenda sulle midagi erilist, ma olen näinud, kuidas sa teda vaatad, nii et miks ka mitte? Sa meeldid mulle Katherine, sinus on midagi teistmoodi, ma pole veel aru saanud mis, aga küll ma selle välja uurin. Meie vahel juhtuks nii või naa midagi millalgi, miks mitte siis juba praegu? Sa ei pea kartma, keegi ei saaks isegi teada,'' ütles poiss õrnalt.

Vaatasime üksteisele pikalt silma, kui ma lõpuks maha rahunesin ja asja kontrolli alla sain. ''Evert, ära karda mind ja ära karju, sulle meeldib kõik mida ma teen ja sul pole midagi selle vastu,'' ütlesin teda lummates ning järgmisel hetkel mu kihvad olid väljas ja mina tema kõri kallal. Aaah, see on parim, see on reaalselt nii hea. Parim tunne on seks ja söök samal ajal ja miski ei peata mind seda hetkel tegemast.

Võtsin oma hambad poisi kaelalt ja vaatasin talle otsa. Ta silmis polnud ühtegi hirmujälge. Kui ma poleks teda lummanud oleks ta arvatavasti siit karjudes välja jooksnud. ''Näed, kõik on korras ja mitte miski ei takista meid,'' ütles poiss naeratades. Imelik, ta on kuidagi liiga okei sellega. Kas mu lummamine mõjus kuidagi eriti hästi praegu? Või äkki ta on varem olnud vampiiriga? Okei, see ei oleks võimalik. Ma lihtsalt lummasin poissi, et ta okei oleks sellega ju.

''Kohe hetkel, kui ma siit toast välja kõnnin ja sinuga hüvasti jätan, unustad sa kõik mis juhtus. Ma tõin su siia tuppa ja ise läksin kohe ära, sina jäid magama, üksi.'' ütlesin poisile silma vaadates aeglaselt. ''Sa tõid mu siia tuppa ja läksid kohe ära, mina jäin kohe magama, üksi, midagi ei juhtunud,'' kordas poiss minu järel. Huh, nüüd on kõik kindel. Lummasin ta ära ja nüüd võin lõpuks korralikult seda pidu nautida.

Evert suudles mind järsku ning siis hakkasime me üksteisel riideid seljast ära võtma. See kõik tundub nii naturaalne, nagu ta tahaks ise seda teha, nagu ma polekski teda lummanud. Midagi tundub valesti. Ma olen lihtsalt paranoiline, lummasin kuti ilusti ära ja kõik on korras, keegi ei saa sellest teada.

Ma nagu ei saanud poolest jutust mitte essugi aru.

Mina sain küll aru
Aga vampiiripäevikute kohta ei oska ma küll midagi öelda...
Ma ükskord pool osa vaatasin, aga vahetasin kanalit kui kellegil sõrmed maha raiuti
Endiselt meeldis ja sa tead küll, mida ma tahan - uut osa

Uut