Chu's fate and fifteen brothers

Eessõna:
See on siis ütleme nagu järgmine peatükk, või midagi sarnast. Eelmises „raamatus” oli siis juttu vihjetest, mis saadi. Samuti oli see nagu tutvuseks. Nautige.

PS: ET MIDAGI ARU SAADA, PEATE TE LUGEMA EELNEVAD OSAD LÄBI! Selleks on: Chu's fate and the hints.

„MARTIN, SEE ON KOHUTAV!” Tuli karjumine koridorist, kui inimene jooksis suure kiirusega Martini poole.
„Mh?” tuli tühi pilk Martinilt, kes jõi teed samal ajal.
„See on kohutav!” teadlane hingeldas samal ajal
„Noh, mis on siis see kohutav asi?” küsis Martin, lõpetades oma tee.
„KÕIK. Kõik meie salajased failid on kadunud,” lausus teadlane. Kõik tee, mis oli just Martini suus, tuli purskega välja „MIDA?” Ta tõusis püsti ja kohe järgnes teadlasele.
„KÕIK?” küsis töö üle
„Jah, kõik. Samuti on meil kolm teadlast kadunud. Haihtunud,” lausus teadlane.

Natuke hiljem olidki nad ruumis, kuhu ei tohtind ega ka saanud keegi siseneda. Tegemist oli SEALed ruumiga.
„Mitte keegi ei saa siia ruumi siseneda, peale minu, George ja Hannibali,” lausus mees ohkega ja lisas „ja nüüd saime teada, et George on kadunud. Tema pidi need võtma. Seal on KÕIK meie salajased dokumendid kirjas. Seal on selliseid asju, mida tavaline inimene ei tohi näha.”
„KURAT!” vandus Martin ja vilutas jalaga vastu lauda.
„Sööör” oli kuulda koridorist hääli.
„Ma olen siin!” karjus Martin, kui hääled hakkasid nüüd tema poole tulema.
„Probleem. Meie arvuti andmebaasi on häkitud,” lausus mees.
„Häkitud?” küsis Martin
„Jah, meil on kõik häkijäljed näha. Isegi kui need peaks saama eemaldada, pole sellega vaeva nähtudki, nagu olekski tahetud teada, et meisse on häkitud. Häkker peab olema meie baasist, kuna mujal on VÕIMATU häkkida!” lausus mees.
Martin kõndis koridori, kui tulid peagi veel inimesi tema juurde, murega, et toit oli kadunud, varustusest oli asju kadunud ja kõiksugust veel.
„Martin,” tuli järsku madal hääl, nurga pealt,” Martinil läksid judinad kohe üle kere. Seda häält ta teadis. Meest ta ei kartnud, vaid kartis seda, mis ta kohe kuuleb.
„Jah?” küsis Martin vastu.
„Meil on probleem. Meil on viimase missiooni kristallid ära võetud,” lausus mees ja vaatas Martinit.
„Polegi kõik?” küsis Martin. Mees raputas pead „Aint viimase missioonide omad. Kuna need polnud veel nii turvatud. Mitte keegi, isegi mina ei saa teiste kallale. Aint meie robot saab ja tema kuuletub aint ühele inimesele. Sa tead küll kellele,” tuli mehe poolt vastus.

„Redo!” lausus Martin käskivalt, kui Redo kohe tema juurde tuli: „Anna punane alarm. Mitte kedagi ei tohi välja lasta. Uurige kõigi ruumid läbi ja tehke ülevaatus. Ma tahan, et KÕIK inimesed oleksid üle vaadatud ja ma tahan suurt nimekirja, kes on meie baasist kadunud.”
„Jah,” poiss jooksis minema, vajutades näpuga oma käel olevat arvutit.
„Tundub, et midagi hakkab toimuma. Ja... tundub, et me alahindasime kedagi.”[url][/url]

YEAAAH
Lugu läheb edasi ja põnevamalt, kui enne
Ja keda nad siis alahindasid? xD

Martin istus oma kabinetis. Tema peas olid vaid ühed kindlad mõtted.
„Palun, siin on nimekiri inimestest, kes on kadunud. Kuulasime kõik inimesed üle, kuid kellelgi polnud nende kadumiste kohta midagi öelda, nagu nad oleksid mälu kaotanud. Siiski hea asi on see, et nad siiski teavad, kes need inimesed on, hehehe,” lausus Redo vaikselt ja hakkas omaette naerma. Martin vaatas nimesid, silmad suurenesid.
„Airäh Redo, oled vaba.”

Martin liikus nüüd kiiresti mööda koridore, peatudes lõpuks ühel platvormil, mis hakkas nagu lift alla liikuma. Ta liikus kaua aega allapoole, läbides lõpuks ühe kattekihi ja jäädes peale mõnda sõitmist seisma. Tuled süttisid.

„Martin Hengesten, HQ ülemjuhataja. Millest selline au, et te siin olete? Ma järeldan, et te ei tulnud meie aega kulutama?” tuli üks hääl ei kuskilt
„Ma järeldan, et see asi on seotud selle ‚tragöödiaga’, mis üleval toimub, õige?” tuli teine hääl
„Jah. See on nii. See kõik tehti tollel hetkel, kui valve oli kõige nõrgem. Öösel. Väikesest kahjust ei ole mõtet rääkida, aga meilt on ka ära viidud kõige salajasemad dokumendid, A-dokumendid ja lisaks veel kristalle ja kogu andmebaasitäis infot. See tähendab, et meie suurimad saladused on selle, ei, nende varaste ja reeturite käes,” lausus Martin vaiksemalt.
„Jätka.”
„Samuti oli kadunud 15 inimest järsku. Rick, Elven, Steffeny, Nick, Jack, Robin, John, Yuri, Thomas, Daisy, Robert, George, Jimmii, Nik-Nak ja... Lizzy,” lausus Martin, kuid viimane tuli eriti vaikselt.
„Ohoo, sinu enda tütar oli ka reeturite hulgas?” küsis üks hääl
„Võimalik, et ta läks linna, kuid kui ta ei tule tagasi, siis jah.”
„See on tõesti halb lugu. Nad on head ninjad. Isegi kui arv on võrreldes kõigi ninjadega väike, siis on siiski tegemist proffidega, mis teeb kaotuse suuremaks.”
„Saada väja ‚sa tead väga hästi, mis ninja grupi’ ja anna käsu salk tappa,” ütles järsku üks hääl.
„Aga ä...”
„Ei mingit aga Martin. Tegemist on käsuga.”
„Jah, nagu te käsite,” tuli Martini suust, kui platvorm hakkas ülesse liikuma.
„Värdjad. Nad on kõigest veel lapsed. Kurat küll,” Tuli Martini suust vihane hääl.

„Tundub, et nad on targad, et nad on märgand midagi.”
„Taipand, et mepaneme rõhku kristallidele.”
„Ja, et me üritasime nad Homicida lõksu ajada.”
„Ma poleks arvand, et Homicida alla jääb.”
„Ja kõige tähtsam, et lapsed nii targad võivad olla.”
Tulid kõneviisid erinevate häälte poolt, kes omavahel seda kõike arutasid.



„Neetud,” lausus Martin kõvasti ja lõi jalaga vastu lauda.
„Isegi kui me liigume kindlas plaanis, ei tohiks nad kohe lasta neid tappa. Ma saan aru, kui nad kinni püüda, kogu varastatud materjali tagasi tuua ja ka need junnid siia trellide taha panna, kuid kohe tappa?” Martin istus ja vaatas enda ette.

„Te kutsusite meid,” tuli hääl järsku. Märkamatult oli ilmunud 3 ninjat Martini ette. Nad olid tõelistes ninja riietes, teisisõnu siis mustades riietes. Nende taha tuli kohe veel 5 ninjat, nemad olid hallikates riietes.
„Jah. Mul on teile oluline ülessanne, otse volikogu poolt antud,” lausus Martin, võttes sahtlist ühe paberi.
„Mul on suur au,” lausus, üks ninja, kes lisaks ilmus juurde, Martini laua juurde. Tundub, et tegemist oli kõigi juhiga. Neid oli kokku 9 tükki. Mees oli üleni valges.
„Tegemist on TOP SECRET käsuga. Sa tead mis see tähendab? Mingit reetmist, ebaõnnestumist, ega vastu vaidlemist ei tohi olla,” lausus Martin.
„Vabandust, see on vist eksitus selljuhul, või oled sa unustand, et meid kutsutakse ‚rästikuks’? Meie sureme, ennem kui põgeneme,” lausus ninja muigega. Martin muigas korraks.
„Tore. Mitte keegi ei tohi sellest teada saada, et te midagi sellist teete. Vaevatasu on paberil kirjas. Paber on sealitud. Unsealimiseks peate te tegema seda, mida te alati olete teinud.Palun hoida paberit kõige turvalisemas kohas, kui ültse võimalik,” lausus Martin ja vaatas mehi, kes seal oli.
Mees noogutas. Kõik panid käed kokku, moodustades ühe kuju. Paberi peal olev punane värv, mis hoidis paberit kinni, läks põlema ja tegi paberi avatavaks. Ninja avas kohe paberi. Pilk läks alla, kus pidi olema summa.
„Pole probleeme. Kas see on kõik?” küsis mees, kes oli kõige ees.
„See on kõik, võite lahkuda,” lausus Martin ohkega.
„Jumal kaitsku teid. Teile on saadetud peale HQ üheksa kõige parimast paremat meest. Te peate nüüd küll midagi välja mõtlema, või te olete surmalapsed,” lausus Martin vaikselt, olles kindel, et ta enam neid ei näe.
„Lizzy... Ma armastasin sind, kuid sa tegid midagi kohutavat ja selle eest sa pead maksma,” lausus Martin, pisarad voolasid. Ta pani oma käe kaelale ja otsekui hakkas ennast kägistama.
„Ma ei saa mitte midagi teha. MITTE MIDAGI. Ma olen kasutu. Täiesti kasutu...” pomises Martin vaikselt.

„NII PALJU?” küsisid mitmed korraga, kui juht oli öelnud autasu.
„Tõestuseks läheb meil vaja?” küsis üks siis järsku.
„Tavaliselt piisav väikestest asjadest, kuid praegu läheb vaja nende kõigi surnukehi,” pomises boss.
„Ahhh? Aga see on võimatu salajas hoida, kui me kõik kehad viime HQ-sse,” lausus poiss mõtiskledes.
„Me peame viima Bounty-incomesse,” lausus Boss ja lisas „See on koht, kus kogutakse surnukehi ja antakse nende eest määratud summa surnukeha äratoojale. Meil on kindel koht. Arvatavasti, on lepitud kokku, et kõigi 15 eest saame teatud summa,” lausus ta vaikselt.
„Kes siis on meie sihtmärgiks?” küsis üks siis.

„MIDA?” küsisid mitmed korraga.
„Elven? Jack? Steffeny? Mis toimub?” küsis üks
„Nick, Rick?” küsis teine.
„Jah. Tundub, et nad reetsid HQ. Me ei saa midagi parata. Liigume meie peakorterisse ja peame plaane, kuidas leida neid.”

Ninjade peakorter oli muidugi HQ-st kaugel, kui samal ajal HQ-s.

„Söör, tundub, et nad ei suutnud sisse tungida meie V.S.F süsteemi,” lausus üks vanem meesterahvas, teadlase välimusega mees.
„Midagigi head,” lausus Martin
„Ja nad ei saanud ka Ghost kausta sisse,” lisas ta juurde.
„Veelgi parem. Tundub, et nad kõike siiski ei teadnud. Siiski on nad teinud kohutava kahju. Nad röövisid TOP SECRET Sahvrit. Seal on pea-aegu kõik, mis on ka GHOST kaustas ja V.S.F süsteemis.”
„Te eksite. Seal ei ole kõik. Ghost Failis on asju, mida keegi ei tea. Isegi teie ei tea ja V.S.F süsteemis on veel sajalasemad asjad. Sina ei tea nendest midagi. Mina ammugi ei tea. Ainult nõukogu teab seal olevat infot,” lausus mees ohkega ja lisas „Selle informatsiooni väärtus on hindamatu. Kui ainult keegi saaks sellele materjalile ligi. Samas rääkis keegi, et V.S.F ja GHOST kaust on täiesti tühi. Nõukogu on selle ära kustutanud, vähemalt praegu, turvalisuse nimel ,kuna see sisaldab liiga palju salajast infot ja panid selle mingile plaadile. Nad ei usalda mitte kedagi... Enam. George reetmine oli suur näide. Üks väheseid, kes said TOP SECRET failidele ligi ja ta kasutas seda võimalust kohe,”
„Tõsi. Aga kust nad seda võtavad?”
„Asi on lihtne. Undrin märkas, kuidas vanakesed, see tähendab siis, nõukogu kopeeris midagi GHOST kaustast ja V.S.F süsteemist midagi kuhugi mujale ja pärast oli antud mingi käsu, kuidas failid kustusid. Asi oli olnud segane, et temagi ei saanud aru. Ta saab ju asju ainult sinna panna, kuid ta ei saa näha, mis seal on. Seda saab teha aint nõukogu. Sellepärast ei teata, mis seal on ja ta ei saanud aru, mis toimus. See oli kohe peale reetmist. Aga ta tegi omad järeldused.”
„Hmm. Nõukogu käitub ültse viimasel ajal kahtlaselt. Kas neil on midagi suurt plaanis? Nagu...” Martin taipas korraks midagi, kui alarm läks tööle.

„**Tähelepanu, tähelepanu. Tuvastatud on suur arv ville. Tegemist on LEVEL ÜHTEDEST kuni KOLMESTE villideni välja. PALUN panna end valmis kaitseks. Palun Martinil pöörduda KOHE kontrollruumi ja seejärel nõukogu ette. TEGEMIST ON LEVEL ‚4’ häirega. KORDAME...**”

Martin tõusis kohe püsti „tule kaasa,” tuli Martini suust. Mees jooksis kohe kontrollruumi poole. Oli näha liiklemist, kuidas ninjad panid end valmis.
„Ei no muidugi, „Rästik täidab oma missiooni, siis kui neid vaja on,” lausus Martin ohkega, ise tormas kontrollruumi.

„Kuidas olukord on?” küsis Martin, jõudnud kontrollruumi. Ta arvas, et tegemist polnud mitte midagi hullu, kuid ta eksis, kui ta kuulis „Väga hull. Tegemist on väga suure villide arvudega. Umbes 100 level ühte, 50 level kahte ja 35 level kolme. Ümardatud arvus.”
„MIDA?” küsis Martin hämmingul „Meil on tugev kaitse, kuid see on väga suur arv. Kas Robert saatis nad? Nad tahavad meid maha võtta?”
„Asi on veelgi hullem. 45% ninjadest on missioonil, toomas kas ‚kristalle’, või muid asju tegemas.”
„Saata häiresignaal. Kõik tagasi baasi. Missioonid hüljata,” Martin lahkus, patsudades tollele mehele, kes talle järgnes õlale ja ise tormas nõukogu poole.
„Me tegutseme järgnevalt... alguses...” alustas mees.

Kui Martin oli jõudnud lifti sarnase asjani ja too oli alla jõudnud, hakkas ta kohe rääkima „Meil toimub seal üleval sissetung.”
„Tõsi ta on Martin. Mis sa arvad?”
„Pole midagi hullu. Arvud on suured, kuid kaitse on parim. Neil pole mingit võimalustki,” lausus Martin muigega.
„See on tore. Ma järeldan, et mingeid probleeme pole? Õige?” küsis üks nõukogu meestest
„Ei ole. See on kõik,” lausus Martin nõukogu ees, kui lift akkas ülesse minema, oli näha ühte meest, kes lendas allapoole. Ta maandus platvormil, Martini kõrval. Mees oli verine.
„Mis toimub?” küsis Martin, kui ta peagi tundis ära mehe. Tegemist oli mehega, kellele ta oli õlale just koputand.
„Nad...” lausus mees.
„Mis on?” küsis Martin ja kükitas.
„Nad...” mees köhis verd suust välja.
„Nad on seda kõike kaua aega planeerinud ja nad on juba esimese sektori vallutanud.”
„MIDA?” küsis Martin, silmad suured.
„Kontrollruumi?” küsis Martin.
„Jah... Delta on vill. Level 3 vill. Ta... võttis kaitsesüsteemi maha. Delta on juba ammu surnud. Alates sellest ajast, kui ta eelmine nädal missioonil käis korraks,” lausus mees, ise oli piinlemas ja suremas.
„Me pole veel kaotanud,” lausus Martin.
„Nõukogu, me evakueerime minema. Pange hoone plahvatama 10 minuti pärast. Parool on F5hArAG6”
See oli ainuke asi, mida Martin kuulis.
„Evakueerime? Plahvatama?” küsis Martin, silmad suured. Tuled kustusid, kuna elekter kadus sealt ära. Martin jäi üksinda sinna.
„Me... soovitame... sul... sama... teha... kui, sa... saad... hahahaaaa.......” tuli viimased vaiksed, hääl jäljest vaiksemaks minnes, sõnad nõukogu poolt.

„Reeturid. Juba evakueerima...” lausus Martin vaikselt. Martin oli inimene. Tal ei olnud mingeid erivõimeid, ega midagi. Martin istus seal, lift ei töödand. Ta otsekui ootas oma surma, kuna ta ei saanud sealt põgeneda. Ta oli platvormil, mis otsekui hõjus õhus. Ronimiseks oli pikk pulk, mille abil platvorm liikus, liiga libe. Alla hüppamiseks oli kõrgus liiga kõrge, mis oleks olnud kindel surm. Ei mingit võimalust. Oli kuulda karjeid, mis ülevalt tulid ja Martin sai seal aint istuda.

„Neetud, neid on palju,” tuli hääli igalt poolt. Ninjad aktiveerisid oma kõrgeimad levelid ja võitlesid villidega, nii kuidas suutsid, kuid järjest rohkem ninjasid langes. Muidugi ka Ville langes, kuid mitte nii kiiresti ja ruttu.

Verd lendas. Seda poldud oodatud. Kas tõesti oli see nii, et HQ oli ühe-kahe tunniga täielikult hävitatud.
„Ohoo, tasuta lõuna,” tuli pomin villilt, kes pistus hambad inimese lihasesse.
„Hahahahaaaaa, Võimas, VÕIMAS!” tuli veel ühe villi poolt, kes oli tapmisnaudingust hulluks minemas.

„HALASTAA!” tuli karjumine, mida Martin kuulus liigagi hästi. Oli kuulda kõike. Võitlust, plahvatusi ja kõike muud. Kui Martin saaks vaid öelda, et nad lahkuksid majast, kuna maja lendab õhku. KÕIK saavad surma, kes seal olid. Nõukogu see muidugi ei huvitand. Nad olid arvatavasti oma vajadused kätte saanud.

Martin ohkas ja vaatas ülesse.
„Martin,” lausus järsku mees, kes oli ellu jäänud oma ninja võimete tõttu ja haaras rusikaga Martini kraest kinni.
„All on uks, mille kaudu saad sa minna nõukogu hoonesse. See on hästi kaitstud, kuid minu kontrollkaardiga saad sisse. Ma pidin olema inimene, kes saab nõukogu hoonesse sisse, paaril põhjusel, kuid tundub, et nüüd on seda tõeliselt vaja, samuti on see esimene kord. Võta see ja mine alla.”
„Oled hull? Ma saan surma, kui ma alla lähen.”
„Sa ei saa mööda pulka ronida ülesse, kuid libistada alla saad. Kasuta mu kindeid libistamiseks. Too ei kulu ja sul ei ole nii valus. MINE, MUIDU ON SEE KÕIK MÕTETU. Sa mäletad ju parooli?”
Martin ohkas, tõusis püsti ja jooksis toru juurde „Näeme,” ta haaras kinni torust ja libistas end alla. Muidugi kindad kulusid kohe ja ta ta tundis valu, mis tekkis kiirusest ja kuumusest, mis kinnastes peagi tekkis. Lõppu jõudes maandus ta tugevalt vastu maa pinda. Väga valus maandumine, kuid polnud hullem, kui niisama alla hüppamine. Martin vaatas ringi. Tõesti oli väga pime. Ta hakkas minema müüri poole, kui nägi tõesti ühte ust. Ta haaras kaardi, mille ta oli võtnud ja tõmbas kontrollist läbi, uks läks lahti.
Martin ohkas ja kõndis sisse. Uks läks kinni ja lift hakkas viima Martinid ülesse.
„Tundub, et kuskilgi on elekter olemas,” mõtles Martin vaikselt. Jõudes pearuumi, nägi ta ühte suurt lauda, kus oli mitu arvutit ja tooli. Seal arvatavasti istuski nõukogu. Martin märkas loendurit, mis ühel arvutil oli. Ta istus sinna maha.
„2 minutit veel?” Martin ohkas rõõmust. Ta kirjutas ilusasti „F5hArAG,” kuid 6-e jättis ta panemata. Tal läks pilk kaameratele, kus inimesit võitlesid inimeste vastu. Talle jõudis alles nüüd midagi kohale. Ta vajutas nüüd ka 6-e”, kui elekter tuli tagasi ja kogu süsteem läks tööle. Ta avas konsooli ja pani sinna ühe koodi, kui ta sai teatud failile ligi. Ta tegi paar muudatust, kui ta sai TERVELE süsteemile ligi. Martin kirjutas midagi, kui tuli suur silt ekraanile: DEFENCES ACTIVATED!
Martin pööras pilgu kõrvale, kui märkas, kuidas kõik relvad hakkasid tööle ja laskma Ville, keda nad nägid. Ninjade meeleolu läks kohe rõõmsamaks.
„Reeturid. Nad oleksid võinud sama teha,” mõtles Martin vaikselt.

Martin vaatas kaameraid. Kui aus olla, oli ta selles ruumis esimest kroda. Ruum oli mugav, ilus ja turvaline. Tema pilk läks aga maha visatud paberile, mis oli põlenud, vähemalt natukenegi. Martin võttis selle ülesse, kui ta suutis osa tekstist välja lugeda.

Lugupeetud nõukogu,
Nagu te teate, hakkab meie KOKKULEPPE aeg aeguma. Ma arvan, et te teate, mis see tähendab, või mis? Kui te ei mäleta, ma tuletan meelde.

22. novembril, peate TEIE andma meile kogu võimu, mis on HQ-s. See tähendab, et tea peate võtma kõik kaitse maha ja laskma meil selle vallutada. Ma olen aastaid oodanud, kuid nüüd on lõpuks aeg käes. Samuti on aeg kui te... põlenud...

Siiralt, teie Robert.

Tundus, et osa kirjast oli põlema pandud. Arvatvasti tahtsid nad selle ära põletada, kuid kui nad maha lasid kukkuda ,kustus paber ennem ära, kui ta lõpuni põles.
„Reeturid!” lausus Martin vihaselt ja surus kirja kokku. See oli ainuke tõestus, mis tõestas reetmist. Pealegi oli nõukogulaste KÕIK allkirjad veel olemas. Ainult üks on poolenisti põlenud. Martin vaatas aknast välja ja märkas toda tüüpi ikka veel seal lamamast. Samas läks pilk ekraanidele, kuidas ninjad võitlesid villide vastu, kuid Martin oli hiljaks jäänud. HQ oli langenud Roberti küüsi. Martin taipas, et need viisteist tükki, olid tõelise õnnega koos, et just praegu sattusid põgenema. Samuti need 9 ninjat, kellele too missioon anti. Martin ohkas vaikselt. Ta pilk läks aknast välja, kui kaamerad üks haaval kaotasid pildi. Villid olid kaamerad ära lõhkunud. Nüüd oli näha, kuidas pikast tunnelist lendasid alla villid. Enamasti level kahed või kolmed. Üks maandus platvormile ja hakkas kohe Martini „sõpra” sööma. Teised hakkasid sama tegema. Nad hakkasid tülitsema selle pärast, kui üks level kolm vill lendas akna klaasi juurde ja vaatas sisse. See oli teiseltpoolt peegel, nii et vill Martinit ei näinud, kuid Martin nägi villi.
„See lõhn,” pomises vill vaikselt.
Martin vaatas villi. Vihase pilguga märkas ta, kuidas vill allapoole lendas, kuhu oli sissepääs samasse kohta, kus Martin oli.
„Tundub, et see on mu elu lõpp?” küsis Martin vaikselt, kui ta käest kinni haarati.
„Hüvasti?” ta vaatas ülesse siis, olles kindel, et tegemist oli villiga, kui talle hoopis virutati.
„MARTIN, VÕTA ENNAST KOKKU. Su surm ei tooks mingit kasu,” lausus hääl. Martin pööras pea kõrvale, kui ta nägi Jacksofoni. Jacksofon hakkas Martinit endaga kaasa tõmbama ja rääkis „Vedas, et ma siia viimasel minutil sattusin. Ära küsi kuidas täpsemalt. Ma ise ka ei tea, kuid Martin. Sa isegi ära mõtle surmale. Vill tuleb siia ja teeb sulle lõpu peale kohe, kui sa ei põgene.”
Ta lükkas Martini mingist üksest, miniruumi sisse. Alles nüüs taipas Martin, et tegemist oli kapsliga. Mees lükkas ukse kinni ja lausus „Palun. Kasuta seda võimalust targasti.” Ta virutas punast nuppu.
Järgmisena toimus kõik ainult hetkega, otsekui aegluubis. Martin nägi, kuidas vill jõudis Jacksofoni taha ja mõrvas tema, kui hetk hiljem hakkas Martin karjuma ja juba kapsel lendas kõrgel taevas, kaugele, turvalisse, võibolla vastupidi, mitteturvalisse kohta. Kapslist välja vaadatas, lendas HQ õhku. Käis suur ja võimas plahvatus. Plahvatus, mida isegi Martin ei suutnud uskuda.
„Kuidas? Ma ju tegin pommi kahjutuks,” ei saanud Martin aru. Kuid fakt oli see, et HQ oli läinud. See terve aeg, kus ta oli eland, oli läinud. Vallutatud ühe tunniga. Vähem isegi.
„NEETUD NÕUKOGU!” karjus Martin, kui ta ise maandus kuskile liiva sisse sisse nii tugevalt, et raputusest, kaotas Martin teadvuse.
„Neetud,” pomises Martin korraks, ise oli teadvuseta.

„Külm on,” lausus Lizbeth, kes tuli telgist välja lõkke äärde.
„Me ei saa midagi parata, meil ei ole valikut. Vähemalt on meil koht, kuhu minna ja kus on meie turvalisus 100%,” lausus Elven muigega.
„Kuid selle nimel peame me võimalikult palju liikuda. HQ ei ole vait ega passi, kuidas me põgeneme rahulikult turvakasse. Ma olen kindel, et meie eest on pandud juba suured bountyd peale, mis tähendab, et meid hakkavad varsti jahtima mõned bounty hunterid, kuna meie grupi eest saab kokku suure summe ja arvestama peab, et meil on siin vigastatud inimene,” lausus Jack ja pilk lendas üle Nicki telgile, kus Nick lamas. Kõik ohkasid, kes seal olid. Kõik 14 tükki.
„Vähemalt on meil kõikvõimalik informatsioon olemas, kust me saame nii mõndagi teada,” lausus Robert muigega.
„Lisaks saime häkitud arvuti ja sealt saime infi samuti kätte,” lausus Steffeny.

Peale seda oli vaikus. Kõik olid lõkke ääres. Nagu kamp noori lapsi, olid kõik enam-vähem sama mõtte juures – kuidas selle kõige üle elada. Mida nad peaksid tegema, kui nad leitakse. Kõikidel oli oma kindel põgenemisplaan valmis. Nad olid arvestanud KÕIK vahendid sisse, mis põgenemiseks läheb vaja, kuid keegi ei plaaninud kasutada oma sõpru, oma kaaslasi.
„Ma loodan, et Martiniga on kõik korras,” lausus Lizbeth lõpuks vaikselt.
„Ole mureta, ta on superb inimene ja ei tema kergelt sure, isegi kui nõukogu laseks ta kõikide ees alasti läbi peksta,” lausus Rick irvitades, kui Steffeny jalaga näkku viritas.
„Enne mõtle, siis ütle, friik!” lausus Steffeny. Rick ohkas, pilk vajus alla.

Kõik tegelesid mingi asjaga. Näiteks Elven mängis kunaiga. Lizbeth mängis oma noaga. Rick oli selili pikali, pisarad voolasid ikka veel valust, näol jala laik peal, Jack teritas oma mõõka, Nick oli telgis ikka veel teadvuseta, George vaatas mingeid pabereid, Steffeny vaatas taevast...

Järgmisel hommikul olid kõik asjad juba kokku pakkinud. Nick oli pandud kindlale kanderaamile ja kaks poissi kandsid nicki kanderaami otsadest. Nad liikusid metsas oma salabaasi poole.

Kõik olid vaiksed, nagu alati. Mõni oli väsind, kuna nad polnud saanud jälle magada.
„Olge vait,” lausus Elven ja tõstis käe ülesse. Kõik ei liigutand enam ja oli vaikus. „Pikali, tõmmake mantlid endast üle. Kõik läksid kiiresti pikali, tõstis rohuvärvi mantlid üle pea. Kaks poissi, kes Nicki tassisid, läksid Nicki kõrvale ja varjasid Nicki ära. Kõik oli kaetud, kui oli kuulda, kuidas salk ninjasid kaugelt tuli ja hüppasid puude otsast puude otsa, üle nende pea. Keegi ei julgend isegi hingata.

Elven märkas eemal midagi. „Kurat...” ta märkas peeglit, mis oli kellelgi maha kukkund. Peegel peegeldab valgust ja annaks neist märku. Ta sirutas ruttu käe välja ja tõmbas tagasi, kui tekkis pragu ja ta märkas korraks ninjasid, kes hüppasid. Tal jäi silma üks neist. Kuigi oli see vaid sekund, tõmbas ta käe tagasi ja varjas end täielikult. Peagi oli kuulda, kuidas Ninjad olid neist väga kaugel. Kõik ajasid end püsti.

„Vedas. Tundub, et oht on möödas,” lausus Steffeny.
„Väga hea. Liigume edasi,” lausus Elven. Kõik hakkasid edasi liikuma, kui Elven taganes. Keegi ei pannud seda tähelegi. Elven peatus Lizbethi kõrval. Ta võttis ta käest kinni, kui Lizbeth punastas hetkega. Ta tahtis juba Elvenile virutada, nagu ta tavaliselt teeb, kuid Elven peatas käe kinni. Tavaliselt oli Elven seda kas lasknud teha, või tavaliselt on see üllatusega tulnud. Seekord ta teadis, et ta seda tegi.
„Ma palun sind,” sosistas Elven. Ta kapuuts varjas Elveni näo varjuga. Tüdruk, kui ka Elven jäid seisma.

„Mis on?” küsis tüdruk, pilk läks Elvenile.
„Me oleme pea-aegu kohal,” lausus Elven, vaadates maha.
„Täpselt. Natuke veel ja me oleme kõik turvas. Ainult tund aega,” lausus tüdruk naeratusega. Elven surus oma hambad kokku.
„See ongi point. Me ei jõua sinna elusalt,” lausus Elven.
„Mis sa räägid? MI...?” küsis ta üllatusega, hakates juba karjuma, kui Elven pani oma käe tüdruku suule.
„Ma palun...” lausus Elven, kapuutsi vari varjas ikka poisi silmad: „Ma nägin teda. Ma nägin Charliet. Ma nägin ‚rästikut’,” lausus Elven vaikselt. Lizbeth ei liigutanud end enam. Ta silmad olid õudust täis.
„Sa tead küll neid. Kui teised ei märka meid, siis nemad märkasid. Nende suurim tehnika. Nad liiguvad puude otsast puu otsa. Teesklevad, et nad liiguvad kindlas suunas ja ei tea midagi. Ja kui nad märkavad vastaseid, nad liiguvad edasi, tehes nagu läheksid nad minema. Nüüd kui me arvame, et kõik on ohutu, siis nad counter-attackivad. Nad ei olnud juhuslikud möödujad. Ma nägin, kuidas Charlie vaatas silma nurgast alla, meid. Nad on professionaalid.”
„Mis sa plaanid teha?”
„Meie baas on lähedal. Kui me sinna jõuame, oleme me päästetd, kuid tund aega on liiga palju selle jaoks. LIIGA palju,” lausus Elven ohkega.
„Noh, niisiis me peale lõksud panema, et neid raputada?” küsis tüdruk.
„Ei. See ei mõju neile. Neile mõjub ainult üks asi,” lausus Elven. Ta ohkas.
„Ma tahan, et sa hiiliksid Nicki juurde ja süstiksid selle rohu temasse sisse. See ei tapa. Seda kutsutakse ‚tappev vari’. See teeb ta seisundi hullemaks, kuid tegelt taga ei juhtu midagi. See näitab, nagu inimene sureks, kuigi taga on kõik korras. Kõik pulss, kõik valetab. Siis ütle, et taga on seisund hullem ja et nad kiirustaksid. Valeta midagi minu kohta, et ma näiteks... Tulen järele, või läksin mingeid lehti korjama Nicki jaoks, või mai tea mida. Midagi usutavad. Kui baasi jõuate, ütle neile tõde,” seletas Elven ja surus süstla pihku.
„Oled sa hull? Sa kavatsed end ohverdada, et meid päästa?” küsis Lizbeth.
„See on ainuke asi, mis mõjub. Parem üks kui kõik. Kui keegi teist saab surma, on meie meeskonnal lõpp. Aga kui mina saan surma, kaotate te kõigest ühe võitleja ja võibolla tsipa mõtleja. Minuta ei juhtu teiega midagi hullu,” lausus Elven.
„Ei, ma ei lu...” hakkas tüdruk vastu, pisarad voolasid.

Elven pani käe tüdruku suule.
„Ma tahan veel sulle midagi öelda. Ma olen alati sind armastanud.”

Poiss võttis käe huultelt ja pani oma huuled tüdruku huultele. Nüüd ta suudles tüdrukut. Tüdruk oli alguses šokis. Ta tahtis virutada, kuid ta teadis, et see võib olla viimane suudlus. Tüdruk suudles vastu, pani käed poisi pea taha ja suudles teda vastu „Ma armastan sind Elven. Ma olen alati armastanud. Ma usaldan sind. Ma austan su otsust, kuid ma anun sind. Jää ellu. Võida see aeg ja tule meie baasi. Ükskõik mis juhtub,” lausus tüdruk, pea vajus poisi rinnale, pisarad voolasid.

„Anna andeks,” lausus Elven võltsnaeratusega.
„Sa mäletad meie viimast missiooni koos? Sa ütlesid seal, et me peame üksteist kaitsma. Me peame kokku hoidma ja saama raskustest üle. Sa ei taha näha, kuidas keegi haiget saab. Seda sama ma just teen. Et seda kõike ära hoidma, pean ma ohverdama kõigest ühe elu.”
„Aga las ma...”
„Ei lizzy. Sind on ka vaja. Sa tead seda väga hästi,” pomises Elven.
Lizzy suu värises. Ta pani oma huuled uuesti poisi huultele.

„Hei lizzy,” laususid teised, kui nad liikusid laagrist edasi. Lizzy läks Nicki juurde ja märkamatult süstis ainet.
„Kus Elven on?” küsis Steffeny
„kui mõtlema hakata, on ta tõesti kadunud,” pomises Rick mõeldes.
„Ta jäi eelmisesse ööbimispaika korraks. Ta ütles, et ta varjab viimased asjad ära, et nad jälgi ei leiaks. Ta lubas järele tulla,” lausus Lizzy võltsnaeratusega.
„Selge,” lausus Steffeny, teadmata tõde.
„Hei. Ta pulss langeb ja ta hingeldab,” lausus George järsku. Kõik pöörasid pilgu kõrvale. Steffeny jooksis kohe sinna, kuna temal oli arstikogemus.
„Ta on... suremas?” lausus Steffeny, ise värises, kui sümptonid oli ära kontrollind.
„Me peame ruttama. Me peame baasi ruttama. Seal on vajalik ravi ja arstid olemas. KIIRUSTAME!” lausus Lizbeth kohe. Kõik hakkasid jooksma.
„Aga Elven?”
„Unusta ta praegu. Küll ta järgi tuleb,” vastas Lizbeth Steffenyle. ‚Vaata, et sa tuled’

Elven istus metsa all. Tal oli liigsed riided juba seljast ära võetud. Alumise särgi nööbid olid lahti. Ta käes väis näha mõõka, mis oli ikka veel tupes. Oli kuulda liikumist. Elveni käsi läks kunai juurde, mis järgmisena lendas eemale, ühe okse külge, kus just jalg ilmus ja kes oli plaanind mööda hiilida teistele järgi.
„Hei sina lollpea. Sa arvad et sa saad must mööda? Sinusugused nõrgukesed võiksid ära surra. Ma ei kavatsegi rahu häirida lasta,” Elven teeskles, nagu ta ei teaks, et tegemist oli rästikuga. Charlie maandus Elveni ees.
„Tere lollpea. Ikka arvad, et sul on võimalus ellu jääda. Kõik teised maandusid samuti Elveni ümber,” Elven hakkas lugema ninjasid üle. Kõik rästiku liikmed olid kohal.
‚Kõik on kohal. Nii, et nad võtavad kõik mu käsile. Ajavõitmise missioon on success,’ mõtles Elven.
„Mis vahet seal on. Sa arvasid, et sa võtad meid üksinda käsile, kuna me oleme algajad, kes ajavad teid taga. Vahet pole. Me võtame su siin maha ja siis lähme teistele järgi, nii et tulemus on sama. Üks inimene vähem, kellega pärast võidelda,” lausus Charlie, teadmata lõksust, mis Elven oli neile seadnud. Oleks ta seda teadnud, oleks ta kohe edasi liikunud, aega viitmata ja Elveniga üksinda võitlema jäänud, või ruttu maha võtnud.

„Tundub, et suga peab kohe maksimumini välja minema. Teid on ju päris palju,” lausus Elven muigega.
„Ennem vasta, miks sa reetsid HQ?” küsis Charlie.
„Sa parem küsi HQ-lt, miks ta on ninjasid sajandeid kasutanud ja miks ta on meid kõiki reetnud?” lausus Elven, hakates mõõka vaikselt tupest välja tõmbama. Charlie kulm tõusis.
„Olgu, me küsime seda... Pärast kui sa surnud oled olnud. Ma olen ammu tahtnud sind tappa, kuna sa oled alati üks parimaid ninjasid olnud. Alati su skoor on olnud natukene kõrgem minust, kuid sa ei saa meist kõigist jagu,” lausus Charlie irvitusega.
„Eks me näis,” lausus Elven, kuid ta teadis, et Charliel on õigus.

Hea(Y)
Ja ma ei teadnudki, et nii palju uusi osasid on:D
Uut

Soov Lizbethile
Wish to lizbeth

Elven vaatas Charliele otsa „Eks vaatame.” Ta muigas ja tõmbas taskust välja ühe rulli. Rulli pealt võis lugeda „clone”. Ta tõmbas rulli kiirelt lahti, kui samal ajal hammustas ta näpu veriseks. Ta tõmbas pöidlaga rulli keskelt läbi, seal kus mingi tekst oli.
„Mida sa teed Elven? Sa ikka tead, et see mis sa teed on keelatud. Seda kutsutakse Saatana armuks, kuna sa annad oma verd sellele paberile, et too asi toimiks. Seda küll kasutatakse palju, kuid meil on see keelatud kasutada üksteise vastu. Ainult vaenlaste vastu, kui sul ei jää muud varjanti üle,” lausus Charlie irvitusega.
„Kui sa veel ikka ei taipa, siis me oleme vaenlased,” Ta pani käed kokku ja järgmisena käis plahvatus, nii et tolmu lendas igale poole. Nähtavale tuli viis Elvenit. Kõik lasid end vabaks ja haarasid kätte oma mõõgad.
„Võtame ta maha,” lausus Charlie. Kõik tõmbasid mõõga välja ja liikusid kloonide poole.
„Jah, tulge. Mul on vaja ainult natuke aega võita. Sellest piisaks,” mõtles Elven. Järgmisena oligi kuulda mõõga kolinaid.
Elven võitles hoolikalt Charliega, kui teised kloonid võitlesid teistega.
„Tead mis on kloonide suurim viga? Et neid teha, pead sa osa oma sisejõust, neisse toppima. Mis tähendab, et sa oled neli korda nõrgem, kui tavaliselt,” lausus Charlie, kui samal ajal surus oma mõõka vastu Elveni mõõka. Elven naeratas. Charle silm vääratas.
„ÄRA NAERA VÄRDJAS!” Röökis Charlie, kui lükkas mõõga järsult ülesse ja surus Elveni kehasse. Elven köhis verd välja, naeratus näol.
„Sul on õigus,” pomises Elven vaikselt.
„Mida, idikas?” küsis Charlie.


„Elven. Miks sa seda teed? Miks sa ohverdad end. Me võiks kõik koos nende vastu võidelda. Üksinda sul pole võimaluski,” lausus Lizbeth metsa all, kui pisarad voolasid alla.
„See on parim, mis ma saan oma meeskonna heaks teha. Kõikide. Nicki, Ricki ja Steffeny, kes nägid nii palju vaeva viimase missiooniga ja neil on nüüd ees suur hunnik tööd. Minul... Minul pole enam midagi teha ja ma jääksin kasutuks. Paigal seisvaks mõtetuks asjaks. Aga ma saan midagigi head teha. Ma saan meie meeskonna päästa. Mu elu on ju siiski väike ja tühine.”
„Ära räägi nii, Elven.”
„Lizbeth. Ma tahan, et sa lubaksid mulle midagi,” lausus Elven sosistades.
„Mida?”
„See... See on ainuke asi, miks ma ei taha surra, kuid ma usaldan selle sinule. Palun hoolitse mu sõprade eest, et neil oleks alati lõbus, et nad nad näeksid vaeva, et kõik läheks hästi. Ma tahan, et neil läheks kõik paremini. Palun toeta ja kaitse neid. Ja... Võta see ja palun... Anna selle mu vennale, Rolandile. Muud ma ei taha,” lausus Elven vaikselt ja vaatas Lizzyle otsa.
„Olgu. Ma teen seda. Ma ei taha, et sinu surm raisku ei läheks. Aga... Luba, et sa üritad ellu jääda,” lausus ta vaikselt.
„Ma luban, et ma üritan,” lausus Elven.


Elven tundis seda kohutavat valu, mis tal südame juures oli. Siiski polnud see südames.
‚tundub, et ma siiski suren,’ mõtles Elven vaikselt ja pilk oli maas.
„Sul on õigus. Ma jään alla, kuid... Te langesite minu poolt tehtud lõksu.” Charlie taipas alles nüüd, et see oli lõks olnud. Et Elven ohverdas elu, et teised pääseksid. Ta tõmbas mõõga välja ja lausus „Puhka rahus Elven... Ja olgu su surm mitte raisus.”

Varesed tõusid kuuskede otsast ja lendasid sealt minema.

Noonii, lugesin ka läbi .
I like it

I like it twice
Elven tegelikult ju ei sure...or what?

Ma olen vait nagu haud xD...

Aga ma annan vihje. Järgmises osas, kui mul kunagi tuleb tuju, siis saate teada

„Me oleme kohal. Turvalises kohas,” lausus Steffeny rõõmsalt. Nicki viidi kiiresti haigla ruumi. „Loodame, et Elven jõuab siia õigeaegselt,” lausus Rick ohkega.

Uks läks krääksudes lahti. Tegemist polnud seekord turvakas, vaid kuskil mujal. Palju kaugemal neist. Sisse astusid kaks tuttavad jalga, muidugi oli üks üleni verega kaetud. Üks neist oli Charlie, teine oli mingi mees kes oli sama hullusti haavatud, kui Charlie. Charlie kukkus pikali. Selle asemel et üks potsatus kostus, tuli hoopis kaks tükki. „Tere tu... Mis juhtus?” küsis mees, kes tuli leti tagant ja ruttas ninjade juurde „Arsti abi on vaja... Ruttu...” pomises Charlie ja vaatas värisedes külma põrandat „Hey, Dolphy, Hini, tulge ruttu siia!” tormasid kaks meest kohale. Nad aitasid tolle teise minema, kui Charlie pomises „Ma tõesti ei arvanud, et me nii palju liikmeid kaotasime. Kõigest kaks tükki jäid ellu,”
„Mis juhtus?” küsis mees.
„Me võitlesime Elveniga... kui....”


„Aitab! Me tapame su siinsamas ära ja edasi lähme sinu sõpradele kallale,” lausus Charlie suure irvitusega Elveni ees „Eks me näis.”
Kõik tormasid korraga Elvenile kallale. Elven aktiveeris kohe oma kaheksanda leveli. Tema silmad muutusid üleni punaseks ja ka mõõk läks kuumaks. Tema selga kasvasid rohelised tiivad. Ka teised aktiveerisid kohe oma suurima leveli ning võitlus läks lahti.
Lõpuks seisis Elven, lahingu välja kuju muutunud, seal keskel suurte haavadega. Elven hingeldas.
„Viimased minutid enne surma,” pomises Charlie Elvenime irvitusega. „Mõtle. Kohe surevad su sõbrad.”
„Hahahahahaaaa. Peale seda pikka võitlust ,On mu sõbrad ammu turvakas.” Ka charlie hingeldas oma väikeste haavadega.
„Kust nii kindel oled? Sa peaksid tedma meid piisavalt hästi.”
„Sa arvad, et sa saad minema ennem, kui nad on baasis?” küsis Elven irvutse saatel.

„Jah?” lausus Charlie ja kõik hakkasid naerma. „Mul ei jää siis muud üle? Sa ikka tead, et mul on igal pool registrites kirjas, et mul on kaheksa levelit jah?” küsis Elven
„Jah tean. Oot, see on seitsmes vä. HAHAHAHAAAA? SA OLED SURNUD ELVEN! SUL EI OLE VÕIMALUSTI ELLU JÄÄDA!” röökis Charlie lõpus, irvitus näol. Elveni näole tuli irvitus.
„Sa räägid tõtt. Ma ei arvanudki, et ma raiskan selle sinusugusele pedele, kuid mul ei jäe muud varjanti üle!” Elven surus kohe oma käed kokku, kui tema käest lendas otsekui kaks nähtamatut tugevat tuulttekitavat signaali. Tekkisid otsekui ballid. Kõik tuntsid seda tugevalt, kuidas see kehast läbi läks.
„Kutsud abi?” küsis Charlie irvitades.
„Ei,” see oli rohkem scanneering. Seda sooritades, on sul ainult üks millisekund aega seda blokeerida, kuid te magasite selle juba maha!”
„Misasja?”
„Nimpuu...” pomises Elven.
„Kui ma ei eksi, on see iidne Jaapani keel...” pomises üks Charlie meestest.
„Oooo Elven. Sa oskad vana Jaapanit? Hahahaa, idioot...” lausus Charlie itsitades.
„Üheksas level,” pomises Elven. Kõik kuulsid seda... Isegi Charlie enam ei liigutanud end.
Järgmisena hakkas Elvenist otsekui auruma musta vett. Ainult, et see jäi seisma ja moodustas Elveni pea kohale luukere pealuu ja ristatud kaks konti pealuu alla. Keegi ei liigutand end.

Nüüd lendas must aur igale poole, moodustades suure barjääri nende ümber. „Mis sa teed? Takistad meil põgeneda vä? Hahahahaaa, sa tegid hoopis endale põgenemisteed kinni,” Charlie irvitusega.
„Sellepärast ma ei olegi seda kunagi kasutanud,” pomises Elven irvituse saatel.
„Misasja?” küsis poiss irvitades.
„Kõik mis on barjäärist väljaspool on päästetud. Tegelt isegi seal on ohtlik. Kõik mis on sees, hävineb, sureb. Elven avas lõpuks oma silmad, mis ta ennem sulgenud oli. Silmad olid üleni punased. Enam polnudki punased, vaid mustad. Elven irvitas ja hoidis mõõka enda käes. Mõõk sulas ära peagi ja võttis uue kuju. Piraadi silma katteks.
„Nimpuu,” pomises Elven nüüd teist korda. Ta hammustas tugevalt sõrme, nii et verd hakkas tulema ja tegi käe peale kaks märki ‚一封’Järgmisena surus ta oma käe, verise koha tugevalt vastu silma. Elven hakkas surus hambad tugevast valust kokku. Oleks ta saanud, oleks ta röökima hakanud. Peagi aga ta tõmbas käe ära. Silm oli normaalne. Vähemalt too silm, kuhu ta oli selle pannud. Teine oli ikka üleni must. Elven hingeldas. „Neetud!” lausus ta vihaselt, kuna seda ta polnud kunagi tahtnud teha. „Ma pidin selle ära tegema. MA EI TAHA SEDA!” röökis Elven lõpus. Ta pööras pilgu ülesse, kui musta silmamuna pool oli kinni pandud.
„Mis sa tegid?” küsis Charlie.
„Tegemist on mu üheksanda leveliga. Aga seda ma ei tohtinud kunagi kasutada, kuna kui ma seda kasutan, pean ma igavesti jääma level üheksa juurde. Mulle õpetati ühe asja küll selgeks, kuid ma ei saa enam kunagi taastuda normaalseks nagu ma olin. Õnneks ei ole see nii hull, kui ma alguses arvasin. Ainult mu silmad muutsid värvust ja ühe silma sain ma taastada. Aga kartke nüüd, kuna teie ees on kõige needetumad silmad, mis üldse saavad olla. Elven avas oma silma, kui kõikidele vaatas vastu must silm. Keegi ei saanud enam end liigutada „Mis toimub?” küsis Charlie ja vaatas Elvenit.
‚ma ei saa end liigutada. Või ma saan, aga mu keha ei liigu,’ mõtles Charlie ja vaatas Elvenile otsa. „Mis juhtus?” küsis Elven väsinud pilguga ja lõdva olekuga.
„TAPKE TA!” karjus Charlie, kui kõik jooksid Elveni poole. Elven irvitas kergelt ja lausus „Te ei saa ju põgeneda ka, või mis?” ta vaatas ühele ninjale otsa, kes teda ründas. Ta liigutas natuke end kõrvale, nii et teravik läks mööda ja üllatus üllatus, teravik läks teisele ninjale sisse, kes oli plaaninud teha salarünnakut.
„Ai, ai, ai. Te ise ka ei tea, kes teie vaenlane on?” Elven kõndis Edasi Charlie poole ja tõmbas välja ühe noa. Üks ninja jooksis jälle elveni poole, kui Elven lõi oma väikse noa teraviku suure teraviku tippu ja peatas mõõga. Ühe noa teravik peatas teise mõõga, kui otsa teraviku suurus on heal juhul 1 cm.
„Võimatu...” pomises mees.
„Tere tulemast, kuid siin on siis sinu ime,” lausus Elven ja virutas jalaga vastase mõõga poole ja lõi tolle mõõga käest ära õhku. Samal ajal Elven lähenes ja lõi noa ninja südamesse. „Kaks maas,” pomises Elven, pisarad voolamas.

Läheb jälle põnevaks
Kirjavigu veits oli, kas "needetud" asemel ei peaks hoopis "neetud" olema?
Aga juhtub xD Minu seni kõige geniaalsem leiutis on olnud "hanakun"(hakanud) :)
Vaata, et sa ruttu edasi kirjutad, eks

Lühike tuli

Devil eyes
Saatana silmad

„Lõpeta Elven. Miks sa ei või lihtsalt ära surra?” Küsis Charlie ja vaatas Elvenile otsa „Teeme diili. Me laseme sul minna ja sa lased meil minna?” küsis Charlie, kui Elven eemal kergete liigutustega vaenlased ära tappis.
Jõudiski see hetk, mis Charlie oli kartnud. Elven seisis Charlie ees „Miks ma peaksin seda tegema? Sa üritasid ju hetk tagasi mind ära tappa...” Charlie värises kuid ta värisemine lõppes peagi „Sind? Ma ei üritand kunagi sind tappa.”
„ÄRA VALETA CHARLIE. Ma tean, et sul oli suur ihaldus mind tappa...” Elven oli terve see aeg maha vaadand. Ta tõstis pilgu ülesse ja vaatas oma musta silmaga otse Charlie silma „Tead kuidas neid silm kutsutakse? Deemoni silmad. Sellepärast ongi, et kes iganes selle silma avab, jääb sellele levelile igavesti. Sa ei saa kunagi tagasi alla teha. See tähendab, et ma elan palju vähem aega. Sellepärast ma plaanisingi leida esmalt mingi vasturohu, et tagasi minna esimesse levelisse, kuid ma pole kunagi seda leidnud...” Elven irvitas kergelt.
Charlie vaatas Elvenile silma. Ta ei saanud mujale vaadata. Ta käes võis näha kunaid, kui ta järgmisena surus selle oma põlve, tekitades suure piina ja Charlie hakkas eemale jooksma. „Ainuke asi, kuidas sellest vabaneda on iseendale piina tekitada ja selle abil põgeneda...” Elven ohkas kergelt.
„Kahjuks oled sina see, kes lõksu langes...” Elven võpatas selle peale ja esimesena vaatas ta maha. Talle jäi kohe silma viis kunaid ringis tema ümber. Nende ots olid kõik erinevat värvi: punane, sinine, pruun, kollane ja valge ja nende otsas võis näha erinevaid sümboleid.
Viis ninjat, charlie kaasa arvatud olid järsku samuti Elveni ümber. Nad panid käed kokku ja laususid „Palju õnne... Sa langesid identsesse lõksu...” Kunaide otsad süttisid hõõguma ja järgmisena käis terve üle Elveni tugev elekter. Elven vajus põlvili, hingeldades „See on kõik?” küsis Elven.
„Ei Elven. See oli algus.” Elvenile tekkisid kehale järsku suured haavandid, nagu oleks teda lõigutud, siis hakkas ta nahk otsekui mullaks mädanema ja samal ajal lisaks voolas silmadest suust vett välja, otsekui Elveni kehast välja ja tema riided olid nii kuumad et nad süttisid põlema. Elven hakkas karjuma valust.
„Sure Elven. Seda nimetatakse viie Elemendi kombinatsiooni piinaks...” lausus Charlie irvitusega, käed koos. Elven värises, samal ajal toimusid kõik need effektid. Käis plahvatus ja nende ümber olev kollane barjäär hakkas lagunema ja ära kaduma... „Sa ütlesid ju ennem, et kui sa hakkad surema, siis barjäär hakkab ära kaduma?” poiss irvitas kergelt. Elven ei liigutanud end enam. Charlie vajus põlvili „Hetk tagasi olin ma surma äärel... Mina teistele järgi enam ei lähe...” Pomises Charlie...

„Noh ja mis siis juhtus?” küsis mees, kui samal ajal arst parandas Charlie haave „Elveni üheksas leveli vaen purskas välja. Mina, kes oli pikali kukkunud, koos ühe teisega, kes olid pikali said väga hullusti haavata. Kes seisisd purunesid tuhaks... Me tõimegi siis ta siia...”
„Ta on nii surnud ja purunenud. Me ei saa taga midagi teha peale selle, et tuvastasime, et tegemist on tõesti Elveniga...” Pomises üks meestest kõrtsnikule.
„Sa saad oma raha. Aga te olete paar päeva siin ja paranete, kuna HQ-sse tagasi te minna ei saa,” lausus kõrtsnik.
„Mis toimub?” küsis Charlie kaaslane.
„Me saime teate, et HQ on villide poolt ära vallutatud ja ninjad lasid HQ õhku koos endiga. Siiamaani ellujääjaid ei ole leitud. Isegi nõukogu pole veel leitud, kuigi arvatakse, et nad pääsesid põgenema. Ainult need jäid ellu, kes igal pool maailmas laiali missioonidel oli. Peab tänama, et neid oli tollel hetkel palju. Siiski kõik kes seal olid hävinesid,” lausus kõrtsnik.
„NEETUD!” Röökis Charlie vihaselt selle peale.

Woush, nii et Elven on surnud?
Mul on natuke juhe praegu xD
Igal juhul, uut võiks saada, ja veel sellel aastal

*3 aastat hiljem*

„Näed, seal on veel üks kristall,” lausus üks poiss, kes kükitas ja tõmbas ühe peegli killu seest kuldse sädeleva asja välja.
„Aga see pole exkristall*,” ohkas poiss ja ajas end püsti „Hävitame siis?” küsis villist väike poiss.
„Tundub, et meil ei jää muud valikut. Isand käskis meil villidel leida exkristalli ja ütles ainult, et ta sädeleb punaselt. Peame lihtsalt edasi otsima.” Lausus eemal üks hääl, kes saatis samuti ühe ohke.

„STOP! VISAKE SEE MAHA JA KOHE,” tuli röökimine eemalt, kes kiirustas villide poole, tõukas end ja maandus villide ees.
„Inimene?”
„Jah, inimene?”
„Tapame?” küsis väike vill ja pööras enda pilgu nüüd inimesele, endal olid üleni mustad silmad. Tema pealt võis ilusasti välja lugeda level 3 villi.
„Ei...” lausus teine vill, kellelt võis lugeda level 4-ja. Tõesti, see oli tõesti level 4 vill, mida kardetakse kõige rohkem. Level 4 vill oli pikemat kasvu. Ütleme umbes 2 meetrit ja suht kondine. Ta nägi nagu inimene välja, kuid üks tunnus oli tal olemas, mis reetis et ta oli vill. Ta kandis valgeid riideid, mis katsid ta keha, välja arvatud rebitud auk, mis oli selja peal ja kust paistis välja nr 4. See on asi, et villid ei kannata, kui miski katab nende numbreid.

Tüdruk astus paar sammu tahapoole, kui ta oli villi selga näinud. ‚level neli?’ mõtles tüdruk kohe.
„Tundub, et too on ninja.” lausus level 3 ja tõmbas keelega üle näo. Tollel oli väga pikk keel.
„Ta võib olla. Aga meile ei antud missiooni kedagi tappa. Me peame oma teise ülessande ära tegema,” lausus level neli suurema ohkega.
‚Ooo, nii et level 4 suudab juba korralikult mõelda juba? Level 1 ei mõtle, level 2 on minimaalne taju ja suudab kergemaid asju mõelda. Level 3 suudab normaalsemalt mõelda, saades aru reaalsusest ja mitte. Aga level 4? Kas too on täiuslik mõtleja juba?’ mõtles tüdruk hoolikalt.
„Antke see kristall siia!” ütles tüdruk käskival toonil. Ta teadis, et tal on 0 % võimalust ellu jääda, kui nad teda ründavad.
„Mis me teeme isand? Tapa...” alustas level 3.
„...ma ütlesin, et me ei tapa. Anna talle kristall, meil pole aega mõtetutele asjadele aega raisata.” Lõpetas level 4 ja hakkas edasi liikuma.
„Misasja? Nüüd villid annavad juba kristallid tasuta ära, kuigi me võiksime need hävitada,” virises level 3 vill ja viskas särava kristalli tüdrukule ja hakkas level 4-ga kaasa kõndima, kui nad ka hetk hiljem kadunud olid.

Tüdruk hingeldas kergelt. Ta vajus kükili ja tundis, kuidas üks higipiisk mööda kaela alla läks. Järgmisena maandusid kaks inimest veel tüdruku kõrvale.
„Hey Steffeny, kõik korras?” küsis Jack ja vaatas nüüd enda ette.
Steffeny lausus siis „me peame ruttu minema baasi. Ma sain kristalli kätte,” Jack ja Robert noogutasid, kui nad kiiresti ka liikuma hakkasid.

„Mis juhtus siis? Level 2-ed, omasid ruttu ära?” küsis poiss irvitusega. Tüdruk aga poisi üllatuseks raputas pead.
„Level 3 ja 4,” lausus tüdruk murelikul toonil.
Jack komistas hetkega ja kukkus jooksu ajal maha, mille pärast ta järgmisena ka alahuulde hammustas. Ta ajas end kiiresti püsti ja liikus kiire jooksuga edasi.
„Level 4? Mis asja sa ajad? Miks level 4 siin oli?” küsis poisis ja vaatas küsiva pilguga tüdrukule otsa.
„Ma ei tea. Aga... nad otsivad midagi erilist. Neil ei ole huvi kristallide vastu ja nad antsid meile kristalli tasuta,” lausus Steffeny ja vaatas enda ette.
„Seda peame arutama. Midagi toimub. Kas Robertil on tõesti mingi plaan?” küsis teine Robert ja saatis ohke.
Kõik noogutasid ja liikusid edasi.

„Ta pole jälle söönud mitu päeva,” lausus Nick ohkega ja vaatas Lizbeth poole, kes väikses ‚ülevaatus’ ruumis istus, valged riided seljas.
„Noh hea, et ta minimaalseltki sööb. Ta pole alates Elveni surmast enam midagi teinud, peale seal istumise. Ta on... šokeeritud ja ei suuda ikka veel tema surma aktsepteerida...” lausus Rick juurde ja vaatas läbi klaasi, spetsiaalsest ruumist Lizbetht, kes istus nurgas, käed üle jalgade ja pea kahe põlve vahel, nii et nägu ei näinud.
„Ta on tuim. Ta tõesti ei suuda seda aktsepteerida. Elveni ohverdust meie pärast,” lausus Nick kurvalt.

Alates päevast, millal Elven oli end ohverdanud, ei olnud päevad enam sama. Kõik teatsid mida teha. Kõik tegid oma tööd, kuid nende sisemuses on kerge kurbus selle kõige üle, mis on juhtunud.

„Damn... Kui ma saaksin midagi teha, et Elveni tagasi tuua, aga pole ju midagi?” lausus Nick vaikselt ja lisas „Minu pärast... Ta kasutas mind, et ruttu baasi saada. Oleks ma terve olnud, poleks ta võibolla surnud.”
„Vaadake positiivselt...” tuli eemalt nüüd üks hääl „Elveni laipa me kunagi ei leidnud. Äkki on ta veel elus?” Tuli kohe vastuseks pearaputus.
„See on suht kindel, et ta viidi Bounty saamise kohta. Need värdjad olid rahast huvitatud, mis meie eest välja pani. Ainult minu eest on bandud 1.000.000&*,” lausus Rick ja ohkas. Nick ajas kadeduse näol, temal endal oli 750.000&”.
„Aga tundub, et Lizbeth pole enam kunagi endine, mida iganes me teeme,” pomises Nick ja vaatas aknast läbi Lizbetht.


On alanud ohtlikum periood Chu planeedil. Ninjad on segaduses, kuna kõik tugevamad villid otsivad midagi ja kõik targemad käituvad nii, mida ninjad kunagi ei ole oodand. HQ otsib nõukogu, kes HQ reetis. Ja 15 venda või võib nüüd öelda 14 venda, tegutsesid ka millegi kallal, kuigi meil suurt aimust pole. Teame ainult, et kõikidel oli oma eesmärk. Arvatavasti ainult HQ-l ja 15 vennal oli sarnane eesmärk, hävitada kõik villid, hävitada Roberti.

Peale tunde, võib isegi öelda päevi, istusid kõik 14 liiget ühes suuremas ruumis, laua taga. Ainult üks koht oli tühi, mis kuulus tõenäoliselt Elvenile.
„Mul on teile suuremat informatsiooni jagada,” lausus Michael, kes oli kaua aega eemal olnud. Võib öelda isegi, et pool aastat, või isegi kauem.
„Mul on teile nii mõndagi teatada. Esiteks, tundub, et ninjade aeg on läbi...” lausus mees ohkega. „Misasja?” tuli mitmelt poolt küsimus üle. Nad ei taipanud, mis Michael selle all mõtles.
„Ninjade sünniaeg on läbi. Alates 3st märtsist, pole enam ühtki last sündinud, kellel on ninja sümptonid. Alati on olnud tavaline laps. Ninjade aeg on läbi. Ninjaks saab ainult kristallida,” lausus Michaeal ohkega.
„Kuidas see on võimalik?” küsis Steffeny, ise püsti tõustes.
„Te kõik peaksite olema kuulnud kuulutust, eksole?” poiss tõmbas ühe raamatu ja hakkas ette lugema: „On aeg, millal on ninjade õitsemise aeg, et ville tagasi hoida. Seda võib nimetada rahulikuks ajaks. Aga tuleb aeg, mida ma nimetan raskuste ajaks. See on aeg, kus ninjasid enam ei sünni. See on aeg, kus ninjad peavad oma vabaduse nimel võitlema. Ainult treenitumad ninjad elavad üle selle aja.”
Kõik olid vait ja natuke ka šokeeritud. Tuli ohe mitmelt poolt ja järgmisena Nick lausus „Kummaline sõnastus. Aga tundub, et tollel tüübil oli kiire. Aga põhiline on see, et enam ei saagi sünnile loota.”
„Kas sündimine ka tuleb tagasi?” küsis Jack.
„Ei. Mitte kunagi...” lausus Michael.
„Kuidas see on võimalik?” küsis Rick
„Ma täpselt ei tea... kuid...” lausus Michael poolenisti mõtteis, „Ma arvan, et siin on tegemist Chu planeediga. Ei. See peab olema Chu planeediga seotud. Tundub, et see planeet varjab kaa mineid saladusi,” lausus Michael mõtteis olles.
„Nii, et meie siiamaani Kristallid tulevad kasuks?” küsis Rick irvitusega. Tuli igalt poolt noogutus.
„Aga... Üks asi on veel, mida me peaksime rääkima!”
„Mis asi?” küsis Michael Steffenilt.
„Ma käisin täna kristalli toomas ja ma nägin Ville. Level 3 ja 4!” lausus Steffeny tõsise näoga.
„MIDA?” tuli ühine küsimus. Level 4ja polnud keegi veel kunagi näinud.
„Juba tema nägemine ajab südame seisma. Ta suudab... mai oska seda seletada. Samuti antsid nad vabatahtlikult kristalli mulle. Nad otsivad midagi suuremat...” lausus Steffeny, vaadates teisi.
„Exkristall,” tuli eemalt hääl „Lõpuks on nad seda hakand otsima, huh? Tundub, et Robert pööras suure tähelepanu sellele kristallile,” tuli eemalt poisi hääl.
„Seleta!” lausus Michael, pilk tollel varjul.
„Exkristall on kristall, mis kontrollib kõiki teisi kristalle ja tema võimsus, võrreldes teiste kristallidega, on... Mai tea kui palju kordi suurem, kuid mõtlematult suurem,” seletas eemalt. Kõik vajusid mõtteisse.
„Aga las ma arvan, keegi ei tea, kus kohas see on?” küsis Steffeni lõpuks ja viskas pilgu lauale.
„Kristalle on 5 tüüpi. Ma loen nad tähtsuse järjekorras: Safiirid, rubiinid, kristallid, exkristallid ja must kivi.” Lausus poiss ja vaatas teisi. Teiste nägudest ta juba luges aru, et enamus ei saanud sellest asjast midagi aru.
„Unustasin, enamus vist ei tea sellest midagi...” Saatnud ohke alustas ta seletamist „Asi on lihtne. Safiirid on lihtsalt kivid, mis säravad. Nad sisaldavad jõude, mida saab kasutada, seda kasutatakse näiteks kaelakeedes ja neid saab kasutada, kuid nende energia vaikselt väheneb. Rubiinidega on sama, ainuke asi on see, et ta on palju võimsam ja neid saab kasutada väga paljudeks tähtsateks asjadeks. Meie maja süsteem töötab kõik rubiini jõul. Kristall on energiline asi, mida saab inimese sisse panna, nii et inimene ise muutub energiaks ja ta saab mingeid erivõimeid terve elu kasutada, ehk teisisõnu siis nagu meie. Exkristallid on sama asi, mis saab panna inimese sisse, ainuke vahe on see, et see exkristall on nii võimas, et... mõtlematu. Kui kristall hävitada, siis terve maailma, teisisõnu ninjad surevad. See on arvatavasti villide plaan. Kui Exkristalli omanik, kelle sees on exkristall sureb, siis kristall tuleb kehast välja, ta ei hävine, nagu mõndadega võib juhtuda. Ning Must kristall... Maailma kõige võimsam kristall. Ma ei tea küll sellest palju. Mitte keegi ei tea, kuid räägitakse, et see on midagi, mida omandes sa kontrollid maailma. Keegi ei tea sellest midagi...” seletas John, kelle võis varjude juurest lõpuks ära tunda. Kõik vaatas silmad lahti Johni.
„Safiire on palju, Rubiine on vähe, Kristalle on väga vähe, Exkristalle pidi olema kas 1 või 2 ja musta kivi kohta ei tea ma midagi, kas see isegi eksisteerib,” lisas Michael.
„Me peame Roberti peatama...” pomises Rick siis selle peale.
„Jah, aga tema level 4 villidega, ei ole see kergel. Tema Villi armee... see ei ole kerge!”

„Elven,” pomises Lizbeth kuskil enda nurgas, kellelt see jutt läks poolenisti mööda. Ta oli küll kohal, kuid ometi oli ta silmad poolenisti kinni, täiesti teises maailmas.

---

Väu, alguses wordis tundus, et päris palju, siin tundub küll lühike ...

Lõpuks ometi
Mulle meeldib, kuigi kirjavead segavad vahepeal.
Aga see ei ole probleem.
Jätka samas vaimus!