Kas oli ikka hea mõte?(2)

Asi läks veel hullemaks, sest me ei leidnud oma asju, sealt kuhu need jätnud olime.See tähendas seda, et meie asjad olid kadunud.Paula karjus:"Kus meie asjad on?Kuu meil meie asju pole ei ole meil midagi millega Lily haavad kinni siduda!" Me kuulsime irvitavat naeru.Keegi ütles naerdes meile:"Kas see oli ikks hea mõtte siia tulla?".Me kuulsime järsku oigeid.See oli Lily oiged.Siim:"Vaadake, ta liigutab".Lily:"Mul on valus, aga ma tahan nüüd ise kõndida."Ta toetus Siimu õlale ja hakkas longates meiega koos kõndima.Kalle, kes oli näost juba valge, võttis jaki ja särgi seljast ja rebis selle tükkideks.Lily ainult oigas jällegi ja küsis:"Miks sa seda tegid?",mille peale Kalle vastas:"Seome su haavad kinni.".Ka Liliy oli juba väga hirmul ja ütles:"Okei, aga palun lähme ära siit!!"Ma ütlesin:"Meie asjad on kadunud."Mille peale ütles Paula kokutades:"Nendele asjadele võime teinekord ka järgi tulla!Lähme nüüd!!"Me hakkasime minema, kuid enam ei leidnud me ust.Me olime kõik juba ammu paanikas.Kalle, kes oli alati julge ja vapper olnud, hakkas juba pisaraid valama.Siis ta karjus:"Kes sa oled selline?!?Miks sa meid siin kinni hoiad?Mida sa Liliyga tegid?"Irvitades ütles keegi:"Ma olen selle maja mõisaproua ja selle eest, et tulite siia, peate ka siia jääma"Hääl kadus ja Merilin kes oli meist paar sammu eemale astunud röögatas:"Ma nägin kedagi!".Siis me nägime kõik seda olendit.Ta oli mustas riietuses, nägu polnud väga näha, juulsed hallid ja kräsitud.
Ta hakkas meile järgi jooksma.Jooksime esimesse tuppa, mille me leidsime.Paula:"Äkki ta ei leia meid?"Lily:"Loodame, vaadake, meie asjad on siin!".Me otsustasime pisut süüa ja puhastasime Lily haavad ära ja sidusime uute sidemetega kinni.Kalle:"Kas lähme edasi?Ei tahaks siia jääda eriti.".Hakkasime välja minema, kuid uks oli lukus.Merilin:"Kes selle lukku pani?".Lily:"Keegi meist küll ei pannud.".Me olime nii hirmul ja väga väsinud, aga magama siia ka ei tahtnud jääda, kartes et see vaim meid ära tapab.Olime seal ruumis päris kaua olnud, kui asi võttis veel hullema pöörde.Liliy kellel oli väga valus karjus:"Siin on laip!".Me märkasime toas ühe tüdruku laipa.Merilin:"Me peame siit välja saama!!".Ma vastasin talle:"Kuidas oleks selle aknaga seal?".Kõik olid nõus , aga see ei tulnud lahti.Siim võttis tooli ja lõi akna puruks.Me võtsime oma asjad ja hakkasime sealt alla ronima.Teiselt korruselt pole just lihtne alla ronida.Ma libastusin, aga mu õde püüdis mu kinni!Me jõudsime alla.Lily:"Äkki saame siit väravast välja ilma , et midagi juhtuks?".Läksime värava juurde, hingasin sügavalt sisse ja välja samal ajal jooksid pisarad üle minu näo.Värav tuli lahti!Hakkasime sealt väljuma kui kuulsime seda irvitavat naeru jälle.
Kui olime umbes poole tee peale jõudnud, küsisin mina:"Kus Paula on?".Kalle:"Kas te arvate seda sama mida mina?See tüdruk seal toas..."..Me taipasime, et see tumedate juustega, näost sinakasvalge, tüdruk, kelle käe peal on tätoveering, oligi ju meie Paula.Meile tuli alles nüüd meelde, et Paula oli juba enne kadunud ja ilmselt me ei märganud kui ta vahepeal kadunukd jäi.Lily nuttes:"Mul nii kahju, et nii läks, aga ma ei lähe sinna tagasi!".Koju kõndides rääkisime Paulast.Lily:"Me peame homme politseisse minema!".Seda me tegimegi järgmisel päeval pärast seda õudset ööd.Me kartsime, et meid ei usu keegi, kuid õnneks usuti.
Lõpp


Nii see oli selle jutu viimane osa, ma pole just teab mis kirjanik ja ma loodan, et see oli paremini tehtud kui eelmine! :)

Okei, tänan! :)

Sa oled väga tubli! Edu järgmise looga!

Ma tänan, kirjavead on mul suuremosa sellepärast, et ma kasutasin tahvelarvutist, järgmine kord kirjutan läpakast, kus on suurem ekraan ja parem jälgida teksti! :)