MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 TOBEY - 9

Go down 
+6
Cilen
Naughty
Nutella
Unicorn
Milky Orange ^^
Vaimude Tund
10 posters
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10  Next
AutorTeade
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime20/10/2015, 10:01

Ma olen ilmselt selle väljendiga harjunud, sest Wattpadis kutsutakse neid nii - ükskõik, kas professionaalselt avaldatud või avaldamata. Sealsed lood on tihti üle 200 lehekülje pikad, nii et raamat ta on. Ega see professionaalide töödele mingit varju ei heida, kui me oma loomingut samuti selle nime all kutsume.
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime22/10/2015, 16:34

Ma lihtsalt üldse ei suudaks seda raamatuks siin nimetada Very Happy
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime22/10/2015, 17:50

Kuidas endal mugavam on. Oled sa tulevikus kirjastamise peale mõelnud, plaaninud oma teose välja anda?
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime27/10/2015, 21:48

Igasuguseid asju mõelnud. Vahel olen mõelnud, et võiks proovida kirjutada midagi avaldamiseks aga ma olen selline kirjutaja, kes ei suuda ega oska end sundida kirjutama. Kirjutan vaid siis kui tunne on õige...
Erialaselt tekkis vahel soov teostada end selles mõttes, et luua hoopis oma kirjastus- ühendan äri-/majandusvaldkonna ja oma hobi :)
Tagasi üles Go down
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Naughty


Female Postituste arv : 2315
Age : 31
Asukoht : Harjumaa

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime1/1/2016, 21:57

Tahaks tegelikult hoopiski midagi Tobey kohta kuulda!!!!!!!!! Laughing
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime2/1/2016, 18:09

Kuule, ma ise tahaks ka Very Happy

FUN FACT: Seitsmes osa oli mu arvutis aga on kuhugi reisima läinud Very Happy Aga otsingud käivad!
Tagasi üles Go down
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Naughty


Female Postituste arv : 2315
Age : 31
Asukoht : Harjumaa

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime2/1/2016, 18:50

Kes otsib, see leiab!!! :)
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime2/1/2016, 19:11

Või kui ei leia, kirjutab uue ja parema Very Happy

Kusjuures, another FUN FACT: nägin ühel öösel väga põnevat und ja kui ärkasin hakkasin mõtlema, et peaks sellest hoopis midagi arendama hakkama :)
Tagasi üles Go down
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Naughty


Female Postituste arv : 2315
Age : 31
Asukoht : Harjumaa

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime2/1/2016, 19:53

Õkskõik mida, aga peaasi, et mina seda lugeda saan!! Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime2/1/2016, 19:59

Saad Very Happy Kindlasti Very Happy

Kui Tobey uut osa üles ei leia, siis kirjutan uue Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime26/12/2017, 04:28

Better late than NEVER EVER. Aii, kui vastiku augu ma endale kuuenda osaga olin tekitanud aga nüüd öösel, millal mina ikkagi tududa ei oska, otsisin tegevust... Kirjutasin NP-d, siis otsisin kus NP uus versioon jäänud on ja siis kogemata leidsin selle osa alguse üles. Ja mõtlesin, et proovin siis. Tuli vist veidi asjalikum kui see, mis kunagi esialgu selle osaga plaanis teha oli Very Happy



7.

"Ärka üles, kuuled või?"
Sekund hiljem tiriti mu pea alt pehme padi ära. Avasin silmad ja vahtisin tõtt eriti rõõmsa Ivyga.
"Mida sa magad veel? Parem aja end püsti ja aita mind..." kiunus ta mu peale istudes. Lükkasin ta jalaga endast eemale.
Ma ise ka ei uskunud, kuid tundus, et olin elutoas keset pidu magama jäänud. Märkasin eemal Rosat lapiga möllamas ning üldse jäi mulje, et nad olid juba päris kaua peo tagajärgi likvideerinud.
"Sa magama jõudsid üldse?" küsisin õelt. Lasin silmadel uuesti kinni vajuda ja lükkasin käe läbi oma juuste. Tundsin sõrmede vastas mingeid ebemeid. Sasisin juukseid, et need põrandale maanduks.
"Ei, ma tahan, et ema-isa tulekuks kõik korras oleks."
"No ilmselt jõuate valm..."
"Tobey," venitas Ivy vinguvalt.
"No olete jõudnud ju mööblit liigutada," vingusin talle vastu, kui märkasin osa väljaviidud mööblit elutoa sissekäigu juures.
"Viisakas oleks aidata..."
"Viisakas oleks lasta mul magada," pomisesin vastuseks.
"Sa oled täielik tõbras!"
"Aga sa armastad mind ikkagi," irvitasin Ivyle vastu, ajasin end lõpuks püsti ja sammusin temast mööda. "Tere hommikut, Rosa!" laususin Rosast möödaminnes ning seadsin sammud üles, oma tuppa.
Kell oli pool üks päeval, kuid mul oli endiselt tunne, et tahaks peale kiiret pesu edasi magada. Mu pea valutas ja kui ma üritasin meenutada, mis öösel veel toimunud oli, ei tulnud mulle midagi meelde. Veel vähem see, mis kell ma elutoas magama olin jäänud. Vaid üks kaunis keegi eksles mu mõtetes. Aga mulle meeldis see. Mu mõtted olid tema päralt ja muuks ruumi polnud.
Tirisin riided seljast ja lonkisin vannituppa. Keerasin poolsooja vee jooksma ja kuulasin selle pahinat. Tundsin, kuidas vesi väsimuse minema viis ning hakkasin juba mõtlema, mida asjalikku päevaga peale hakata.

Olin kaua ringi tiirutanud, kuid polnud kellegiga meie seltskonnast veel kokku sattunud. Tundus nagu oleks kõik end eile peol käest lasknud, et nüüd kuskil urus toibusid. Tiksusin natuke aega kohaliku kaubamaja parklas, kuni tühi kõht istutas pähe mõtte, et võiks poodi minna. Astusin majja sisse ja peaaegu et esimese asjana märkasin tuttavat nägu eemal leti taga. Sammusin letile lähemale, kuni tüdruk mind märkas ja naeratas tervituseks.
"Tervitus," laususin käsi taskusse surudes.
"No tere, mis sind siia tõi?"
"Tühi kõht, kui aus olla."
"Mm, mul peaks ka kohe lõuna olema... Võime koos süüa," vadistas Ella ülisõbralikult.
"Ee, miks ka mitte." Vupsasin väravatest sisse ja ekslesin riiulite vahel, kuni leidsin mõned saiakesed ning nende lähedusest ka kohviautomaadi. Võtsin suure kohvi, kaks saiakest ning suundusin leti poole.
"Kodus ei anta süüa?" viskas Ella nalja, kui kassas mu ostu eest raha tagasi andis.
"Mul oli kiire lihtsalt." Võtsin sõõmu kuuma kohvi ja tundsin, kuidas see keelt kõrvetas. Igal pool sama jama- liiga kuum. Vaatasin, kuidas Ella kassa sulges ja veel mingid protseduurid läbi viis ning töökaaslasele teada andis, et lõunale läheb.
"Ma käin töötajate ruumist läbi ja... Saame siis õues kokku?"
Noogutasin ja vaatasin, kuidas Ella sörkides minust eemale jooksis. Paratamatult meenus mulle too õhtu, kui kokku põrkasime. Nüüdseks tegi see juba nalja. Nii mulle kui ka Ellale endale. Aga ma ei suutnud vastu panna ka kiusatusele mõelda, et mis siis, kui tema asemel oleks olnud Carolina? Kuidas kõik siis praegu oleks..?
Paari minuti pärast ilmus Ella taas nähtavale ja kiirustas minu juurde.
"Tead, sa olid öösel nii tobe, et ma tahaks sind lüüa selle eest!" naeris Ella, kui olime mu autosse istunud ja söömisega alustanud.
"Kas ta arvab samuti?"
"Ma ei tea, aga minu meelest olid." Ella pistis kahvlitäie salatit suhu. "Eh, tead, tegelikult ajan sulle niisama jama. Kuigi ma arvan, et sa läksid pisut liiga... luuleliseks, kui nii võib öelda. Aga ma oletan ka, et Carolina väga ei mäleta, mis jama sa talle ajasid."
"Kuidas te koju saite?"
"Ee... Üks kutt viis."
"Kes?"
Ella hakkas naerma. "Issand, mina ei tea, kes ta oli. Ma ei küsinud ta nime aga ta kleepis end pool ööd Carolinale külge."
"Põnev." Kes see kurat veel oli?
Viisin pilgu kaugusesse ja tundsin, kuidas Ella mind ainiti vaatas. Ja ma ei kujutanud seda ette, et ta naeratas laialt.
"Mida?" murdsin saiakesest tüki ja pistsin selle suhu. Kohvi oli juba talutavamaks muutunud ega kõrvetanud suud ära. Võtsin topsist suure sõõmu.
"Sina," lausus Ella konkreetselt. "Ma ei tea, mis hiljem edasi toimus. Mind viidi esimesena koju..."
"Ahah," mühatasin vastuseks. Veel parem. Mu tuju läks aina rohkem nulli. Lõpetasin kohvi ja viskasin pooliku saia eemale linnutoiduks.
Ella haaras mu peost tühja kohvitopsi ning tõusis, et see ja oma salatikarp prügikasti visata.
"Kui aus olla, siis ma ei saa aru, miks sa minuga siin oled, kui sa teda tahad? Ma ei suuda teda nagunii sinu suhtes veenda."
"Sest ma tahan siseinfot."
"Ma saan aru aga äkki sa peaks lihtsalt Carolinaga rääkima, ilma et mind vahelülina kasutaksid... Ma ei pea teid kokku viima, te saite juba ise kokku... Kuidas sa järsku nii saamatu oled?"
Ohkasin ja hakkasin naerma.
"Sest ma vist esimest korda tahan päriselt."
Ella pilk leebus.
"Mehed te olete nii keerulised," naeris ta. "Ma ei tea, otsi Carolina ise üles, kutsu välja, ära millegiga üle pinguta..."
"Otsi üles..?"
Ella muigas. "Me töötame koos, kas ma pole tõesti sulle seda maininud?" pilgutas ta mulle silma.
Noh, see tegi asja tunduvalt lihtsamaks.
"Kuule, mu aeg hakkab otsa saama, pean tagasi minema..."
"Jah, vist küll..." vastasin hajameelselt.
"Ta on täna õhtul hilja tööl aga sa ei kuulnud seda minu käest, eks?"
Naeratasin talle.
"Ella, kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled nagu taeva kingitus," rõõmustasin, pea juba erinevaid stsenaariume välja nuputamas. "Ma arvan, et meil on siin üks tore sõprus alguse saanud."
Tüdruk pööritas oma silmi ja seda tehes meenutas ta mulle täielikult Ivyt. Ta ohkas. "Psh, Caro on nii iseteadlik, et... Noh, sa peaksid sedagi nüüdseks juba teadma. Eks tal selle pärast polegi peikasid olnud."
Ma olen nõus seda olukorda muutma.
"Okei, tsau, ma jooksen, töö ootab," tõmbas Ella vestlusele kiirelt joone alla.
"Olgu, aitäh sulle," viipasin Ellale hüvastijätuks ja vaatasin, kuidas ta poe poole tagasi lippas. Ma teadsin, mida ma õhtul teen. Ja need plaanid ei puudutanud mu sõpru.

Täiesti kohutav, kuidas aeg hakkab venima, kui midagi väga ootad. Peale vestlust Ellaga suundusin ma tagasi koju ja aitasin Ivy rõõmuks peo tagajärgi koristada. Tõstsime koos mööbli paika, samal ajal kui Rosa kergemate koristustöödega tegeles. Mööbeldamise lõpuks olin oma särgi läbi higistanud ning tirisin selle trepist üles minnes seljast ära. Viskasin selle vannitoas musta pesu korvi ja otsustasin uue tiiru du¹i all teha. Peale seda urgitsesin Ellalt veel lisainfot Carolina tööaja kohta välja ning kui mu kena plaan oli suuremate detailide osas paigas, jäi üle vaid oodata. Jälle...
Aga seal ma lõpuks olin. Kell oli 23:47. Oli vaikne ja pime hilisõhtu ning mu auto seisis kõige kaugemas reas, olles seal ühtlasi ka ainuke. Mootor nurrus vaikselt, tuled hõõgusid, valgustades tühja parklat mu ees ning ma istusin lohakalt rooli taga, pilk ainiti uksel, mille pisikene aknaruut erksalt säras. Tavapärase tümpsu olin asendunud suvalise raadiojaamaga, millest vanem muusika vaikselt minuni kostus, kuid ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Mu pilk oli kord kellal, kord uksel.
Kui kohutavalt tobe võib nii hilja tööl olla, mõtlesin oma asendit veidi muutes. Kell oli tiksunud südaööst paar minutit üle ja kui Carolina on oma kohutused tublilt täitnud, peaks ta nüüd juba iga hetk sealt uksest nähtavale ilmuma.
Samal ajal kui aknaruuduke tumedaks muutus, veeres parklasse minu jaoks võõras auto.
Eeldasin juba, et keegi on talle järgi tulnud, kuid kui seesama auto krigina saatel kummi tossutas ja parkla väljapääsu poole kihutas, saateks ebakvaliteetne bassimürts, kadus mu kehas sinna märkamatult tekkinud pinge sootuks ning asendus ärevusega. Ta peaks juba tulema ju...?
Trummeldasin närviliselt rooliratast, kui uks avanes ja Carolina nähtavale ilmus. Ta pöördus ja keeras ukse lukku, laskis siis võtmekobaral oma kotti kukkuda ning sättis selle õlale. Vaatasin kuidas ta diagonaalis üle parkla kõndis ning kui ta mulle lähemale jõudnud oli, ajasin end autost välja.
"Hei, vajad küüti?" pakkusin viisakalt, samal ajal mõeldes, kui tobedalt see kõik välja kukkus.
Ta peatus ja koukis kuularid kõrvadest välja.
Muidugi ma ei pannud musta juhet tema musta jaki taustal tähele.
"Vabandust, mida?" keris ta kõrvaklapid sõrmede ümber kokku ja naeratas viivuks.
"Kas sa vajad äkki küüti?"
"Pole vaja," vastas Carolina kiirelt. Ta naeratas uuesti, kuid tema pilk tundus jahe. Muidugi on see jahe, ega see midagi muud ei saagi olla, lohutasin end. Vaevalt et ta mind siin pimeduses äragi tunneb. Vaevalt, et mina ta mõtetes sama palju olen, kui tema minu omades. Või noh, tegelikult on mul vaid üks mõte ja see on tema.
Sel hetkel oleks ma tahtnud samamoodi ohata nagu Ivyl kombeks aga ma ei suutnud isegi seda.
Vaatasin tüdrukut enda ees. Meid lahutas nii umbes 5 meetrit. Ta vaatas mind küsivalt ja näppis oma kõrvaklappe.
"Kindel?"
Ära ole nii tobe, kirusin end mõttes ja lootsin Carolina meelemuutusele. Pühkisin käeseljaga oma laubale kukkunud veepiisa ja enda rõõmuks tundsin, kuidas see üks piisk lisa sai. Vähemalt mind soositakse...
"Tundub, et hakkab sadama," märkisin rahulolevalt, nähes kuidas ta silmad ebavlevalt mu autole liikusid.
"Ikkagi ma võin kõndida," lausus Carolina ja tõmbas oma jaki rohkem kinni. Lisaks jakile olid tal jalas teksad ja õnneks ka ketsid kuid ikkagi... On pime, ta on üksi ja... Carolina pistis ühe kõrvaklapi kõrva tagasi. Ja ta kuulab veel kõrvaklappidest muusikat...?
"Sa ei karda, et midagi võib juhtuda?" küsisin valjult seda, mida mõtlesin.
"Siiani pole juhtunud," kehitas ta õlgu.
"Siiani on õnneks läinud."
Carolina astus paar sammu edasi.
"Jah, see siin ongi nüüd erand."
Aargh. Pigistasin silmad kinni ja surusin sõrmedega oma ninajuurt, et mitte liialt ägestuda või hoopiski naerma hakata. Just sellise targutamise eest Ella hoiataski mind.
Vihm oli tihedamaks muutunud, kuid padukast oli asi kaugel.
Okei, proovime veel siis.
"Palun. Ma olen palju rahulikum, kui ma saan sind sel vihmasel õhtul turvaliselt koju viia."
Carolina tiris kõrvaklapi kõrvast ära ja pöördus mind vaatama.
"Sa ei kavatsegi jätta, jah?" küsis ta lõbustatult.
"Ei," laususin lihtsalt ja manasin näole võiduka naeratuse, kuigi sisimas võitlesin ebakindlusega. Otsustasin sama järjepidevalt jonnakas olla nagu tema.
"Okei," lausus ta vaikselt.
Mõtlesin oma järgmisele sammule ega saanud mõhkugi aru, mis ta nüüd järsku tegi. Või mida sellega mõtles. "Ah?"
"Okei, ma tulen sinuga, kui see sind õnnelikumaks teeb," kordas ta pisut valjemalt ja marssis mu auto juurde.
Saatsin teda pilguga, kui ta minust mööda sammus ning autosse istus ja üritasin oma võidurõõmu taltsutada. Mu süda tegi salto ja hõiskas sees, kui sain istuda tagasi oma autosse, kus Carolina mind juba ootas.
"Kui pikk maa sul koju on?"
"Neli kilomeetrit," vastas tüdruk justkui poleks see mingi maa.
"Neli? Sa jalutad igal õhtul neli kilomeetrit üksi pimedas koju?"
"Jah."
See pole normaalne...
See pole üldse normaalne, mõtlesin uuesti, kui sõitsin Carolina juhendamise järgi tema kodu poole. Kruusatee, natuke maad metsa vahel, kottpime, külast kaugel. Isegi minul hakkas natuke kõhe... Või oli see hirm Carolina enda pärast, kuna tüdruk ise ei taju üldse mingit ohtu, mis teda varitseda võib?
"See maa läheb ruttu."
Ohkasin. Liiga valju.
"Võõra noormehega autos olla on ka ohtlikum."
"Ikkagi. Ma ei vii sind metsa vahele," surusin läbi hammaste. Tegelikult oleksin tahtnud öelda talle palju rohkem. Nagu näiteks, et ta oleks parem vait, ei targutaks ning ei mõtleks välja vastuargumente, miks täiesti okei on pimedas üksi kõndida. Okei, võibolla ma reageerin üle aga tüdrukud kardavad pimedat ju?
Carolina mühatas, mille peale ma sirutasin käe raadio poole, et muusika natuke kõvemaks keerata. Ta pööras viivuks oma pilgu mulle ja seejärel jälgis uuesti teed meie ees.
Mu rõõm võimaluse üle temaga koos autos istuda oli lahtunud. Tundsin lihtsalt tohutut rahutust.
"Ja juba paistabki," lausus ta viimaks, hääletoon lahkem, pehmem. Paarikümne meetri kaugusel säras tuluke, mis valgustas väikest õueala. Väikse kahakorruselise maja akendest kumas punakat tuld.
Sõitsin nii lähedale, kui vähegi sain ja jäin siis vaatama, kuidas Carolina juuksed üle vasaku õla viskas ja seejärel turvavöö lahti päästis.
"Aga palun," laususin vaikselt, etteruttavalt.
"Aitäh sulle, kuigi poleks vaja olnud."
Ta avas autoukse, naeratas mulle viivuks, soovis head ööd ja maagia lõppes, kui autouks tema järel mürtsuga kinni langes. Kui vaatasin, kuidas Carolina välisukse poole kõndis, tundsin kogu oma olemusega, et ta oli mingi osa minust endaga kaasa võtnud.
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime27/12/2017, 15:45

C

Lukustasin ukse ja libistasin võtmed kotti, sättides seda mugavamalt oma õlale. Võtsin suuna üle parkla, märgates üksikut autot, mis kaugemal vaikselt urises. Kuna see polnud sellisel kellaajal tavaline, otsustasin vaistlikult natuke suurema vahemaaga mööduda. Iial ei tea...
Lisasin oma sammudesse kiirust, märgates masina juures liikumist. Ma tahtsin teeselda, et ma ei pannud tähele, kuid seda oli raske teha, kui ma kuulsin häält läbi muusika, mis vaikselt mu kõrvu jõudis. Seega tõmbasin ma klapid kõrvast ja seisatasin, juhet kokku kerides.
"Vabandust, mida?" küsisin viisakalt, sest ma tõepoolest ei kuulnud, mida ta mulle just öelnud oli.
"Kas sa vajad äkki küüti?" pakkus noormees viisakalt, kõõludes oma uhke auto ukse küljes.
"Pole vaja," pistsin kiirelt ja uurisin teda pilguga. Ta oli kena.... Ma ei saanud eitada, et mind üllatas, et just tema siin oli. See tekitas natuke küsimusi, kuid omal moel ma tervitasin Tobey pealehakkamist. Aga mida ta ometi plaanib? Ja kuidas ta teadis mind siin oodata? Kas ta jälitab mind? Ta jälitab mind, raudselt. Kuidas muidu ta teaks siin olla...
"Kindel?" uuris ta, pilk kuidagi väga tungiv. Vaatasin, kuidas ta tõstis käe, et laubalt vihmapiisk ära pühkida.
"Tundub, et hakkab sadama," lisas ta hetke pärast. Vaatasin temast mööda. Mul polnud vihma vastu midagi. Eriti sellise kerge sabina. Õhk muutus natuke jahedamaks, nii et ma tõmbasin oma jaki pisut rohkem kinni.
"Ikkagi ma võin kõndida."
Pistsin ühe klapi kõrva tagasi, üritades talle märku anda, et meie lühike vestlus on läbi ja ma kavatsen edasi minna ning siin mitte enam aega raisata.
"Sa ei karda, et midagi võib juhtuda?" küsis ta.
Kehitasin õlgu. ''Siiani pole juhtunud."
"Siiani on õnneks läinud."
Ta mõjus mulle väsitavalt.
"Jah, see siin ongi nüüd erand," turtsusin vastuseks ja liikusin edasi. Piiskasid langes juba rohkem ning tuul oli pisut tõusnud. Ma oleks juba poolel teel olnud, kui ta mind siia piirama poleks tulnud. Ja ma olen nii väsinud... Ja ta ei kavatsegi vist alla anda...
"Palun! Ma olen palju rahulikum, kui ma saan sind sel vihmasel õhtul turvaliselt koju viia."
Jäin seisma, tirisin klapi kõrvast ja pöörasin ümber.
"Sa ei kavatsegi jätta, jah?"
Selle poisi järjekindlus ajas mind naerma.
"Ei," vastas Tobey laia naeratusega, mis tundus korraga nii soe ja kutsuv ja lahke ja... Tundus kuidagi liiga karm talle ära öelda.
"Okei," pomisesin pisut rahulolematult. Ta oli juba nii palju mu aega kulutanud. Kui nii edasi läheb, jään ma siia veel kauaks. Vahelduseks oleks ehk toregi jõuda pisut rutem koju, eriti praegu, kui ilm selliseks kisub. Unistasin kuumast teest ja soojast voodist ning pikast, magusast unest. Aga need olid ka ainukesed põhjused, miks ma nõusse jäin.
Ta vaatas mind arusaamatu pilguga.
"Okei, ma tulen sinuga, kui see sind õnnelikumaks teeb," ohkasin temast mööda kõndides. Istusin autosse ja vaatasin, kuidas Tobey ümber auto kõndis ja rooli taha istus. Auto ärkas valjema urina saatel.
"Kui pikk maa sul koju on?" küsis ta kui parklast välja keeras.
"Neli kilomeetrit."
"Neli? Sa jalutad igal õhtul neli kilomeetrit üksi pimedas koju?"
Ta hääl oli kummaline segu ärritusest ja üllatusest. Mul oli keeruline mõista, kumb neist ülekaalus oli.
"Jah," laususin lihtsalt ning juhendasin talle õige tee kätte. Ta uuris ja vaatas ümbrust, justkui otsiks midagi selles pimeduses, mis meid ümbritses. "See maa läheb ruttu."
Tobey ohkas raskelt.
Tema ärritunud olek ja nüüd veel see murest läbi imbunud ohe ajas mind muigama. "Võõra noormehega autos olla on ka ohtlikum," nentisin fakti.
"Ikkagi. Ma ei vii sind metsa vahele," torises ta pahuralt mulle vastu ning sellest piisas, et ma otsustasin ülejäänud vähese tee vait olla. Tundus, et talle aitas ka. Tobey sirutas käe raadio poole, keeras heli valjemaks ja tema pilk oli naelutatud kurvilisele kruusateele meie ees.
"Ja juba paistabki," katkestasin vaikuse, kui maja paistma hakkas. Lükkasin juuksed kõrvale ja klõpsasin turvavöö lahti, et kähku välja pääseda.
"Aga palun," kuulsin Tobeyt lausumas, hääles veider tuimus.
Mul hakkas temast isegi natuke kahju, kui mõtlesin, et ma olin temaga võib-olla natuke liiga ninakas. Ta tõi mind koju, kuigi ta pole selleks kohustatud... Kui paljud teeks seda võõra jaoks? See oli temast väga kena.
"Aitäh sulle, kuigi poleks vaja olnud."
Ta pilk oli rahulik aga ikka kuidagi läbitungiv. Tuimus, mida ma ennist tema hääles kuulsin, oli selleks hetkeks justkui tema silmadesse edasi levinud. See mõjus natuke hirmutavalt, nagu ta oleks kuskil mujal viibinud, mitte seal autos minuga koos.
Lükkasin autoukse lahti ja manasin näole sõbraliku naeratuse. Soovisin talle head ööd, põgenedes tema juurest rahulikult.
Avasin vaikselt välisukse ja lukustasin selle enda selja tagant, piiludes akna vahelt, kuidas ta lõpuks autole hääled sisse lõi ja hoovist minema sõitis.
Naeratasin endamisi, kui kustutasin tuled, mis ema minu jaoks põlema oli jätnud ning läksin oma tuppa. Vahetasin riided valgete lühikeste pükste ja roosa topi vastu, millega olin harjunud magama. Võtsin kotist oma telefoni ja pugesin kohe teki alla, et sooja saada.
Telefoni ekraan lõi särama ning kui mu tavapärane ring erinevatel lehekülgedel oli tehtud, lõi mu peas justkui tuluke põlema. Avasin sõnumid ja kirjutasin Ellale, et ta oleks võinud mind vähemalt ettegi hoiatada. Vastust ootamata vajutasin telefoni kinni ja asetasin selle oma padja alla, et see surisedes mind hommikul õigel ajal ärataks.


Järgmisel õhtul pisut varem lõpetades ja kaupluse ust lukku keerates polnud ma üldse üllatunud, kui nägin parkla viimases reas taas mulle juba tuttavat autot. Mind läbistas värin ja see polnud jaheda õhtu pärast. Tobey istus kapotil ja jälgis ainiti, kuidas ma tema poole sammusin, viimaks end maha libistades, et mulle auto uks avada.
"Tere õhtust," lausus ta pidulkult ning kui ma istet olin võtnud, lõi ukse kinni. Vähemalt tundus ta olek eelmise õhtuga võrreldes palju vabam ja lõbusam. Ta lippas ümber autonina ja sättis end rooli taga sisse.
"Tere õhtust. Kas see saab sul kombeks?"
Ta naeris laialt, kui auto käivitus.
Kui ma olin hommikul Ellalt välja pinninud, mida ta teinud oli, pidasin terve päev plaani, et lähen enne oma vahetust juhataja juurde ja palun tal töögraafikut muuta. Mulle ei meeldinud, et Ella Tobeyle ette kandis, millal ma olen tööl ja millal mitte. Pika mõtlemise järel otsustasin siiski muudmoodi olukorraga hakkama saada. Olin teatud määral solvunud, et mu parim sõbranna mulle salaja kosjamoori mängis, kuid ei suutnud kummagi vastu kuri olla. Pealegi ükskõik kui väga ma üritasin seda eitada, siis mingi osake minust nautis seda erilist tähelepanu, mida ma sellelt poisilt sain. See oli midagi uut, tekitas minus kummaliselt hea tunde, elevuse, mille tõttu oli eelmisel õhtul natuke raskem uinuda...
"Jah," vastas ta nagu see oleks iseenesest mõistetav. Ta naeratus püsis ikka veel, kui ta ulatas mulle pruuni topsi. "Palun."
"Ee," kogelesin topsi silmitsedes. Ma ei taha lonksu tema kohvist. Justkui mu mõtteid lugedes, tõstis ta teise topsi oma huultele. "Aitäh," laususin viimaks, topsi tema käest haarates, tundes tema sõrmi mu naha vastas. Võtsin sõõmu kohvi, mis oli täpselt selline nagu ma eelistasin. Turtsatasin. Tõesti, Ella? mõtlesin, käsi topsi ümber hoides ja soojendades. Mida kõike ta mu kohta veel jaganud on?
Tobey võttis paar lonksu ja surus siis topsi hoidjasse meie istmete vahele ja hakkas sõitma.
"Ma loodan, et sul pole väga kiire koju?" küsis ta samal ajal kui ma märkasin, et mu kodu asemel oli meie sihtpunktiks midagi muud.
Kergitasin üllatunult kulme. Kes ta on selline, et mu aega planeerib? "Ma lõpetasin just töö ja ma olen väsinud..."
"Ma ei hoia sind kaua kinni," lausus ta justkui vabandavalt. "Lihtsalt üks kohv."
Kui see kõik võtab aega ühe kohvi jagu, siis sellega saan ma hakkama küll.
Tobey peatas auto järve lähedal.
Öö oli ilus ja soe. Silmapiir kumas oranzikalt ning kuskil kauguses kukkus kägu. Siin oli mõnus ja mul polnud järve ääres viibimise vastu tegelikult midagi. Sisustasin vaikust oma kohvitopsist pisikesi sõõme võttes.
"Kõigepealt... Anna mulle andeks, et ma sinuga peol nii tobe olin," alustas Tobey. Jäin tema ette seisma, märgates, et ta oli oma kohvitopsi autosse jätnud. Poisi nägu õhetas pisut nagu tal oleks endiselt piinlik. "Ma tean, et ma ajasin sel õhtul lolli juttu. Ja mul on kahju, päriselt ka."
"Pole midagi, ma isegi ei mäleta."
Aga ma tõesti ei mäletanud. Või siis polnud vastavas olekus, et ma oleks tema sõnu käsnana endasse imenud ja neid lõpmatult oma peas edasi-tagasi kerinud, et need mu mällu sööbiks. Ilmselt on palju tüdrukuid, kes mõnest tema sõnast loodavad liiga palju ning jäävad neid liiga kauaks kinni hoidma...
Tobey tundus mu vastusest kuidagi häiritud.
Jätsin ta seisma ja astusin aeglaselt mööda järve liivast kallast edasi.
Ta ohkas, justkui kergendunult, ja oli paari pikka sammuga mu kõrval tagasi.
"Ma..," alustas Tobey uuesti, kuid vakatas. Liikusin edasi, korra üle õla tema poole vaadates ning suunasin siis pilgu kaugusesse.
"Ära põgene mu eest," lausus ta viimaks ohates. "Carolina?"
Viis, kuidas ta mu nime ütles, sulatas mind. Mul hakkas soe aga mingi külm jutt liikus mööda mu selgroogu üles.
Ta tuli mu juurde ja võttis mu vaba käe oma pihku.
"Ma ei põgenegi," laususin hingetult, kartes kuhu see kõik suunda on võtmas.
"Puikled," vastas ta. "Sul on vastus kõigele, mida ma ütlen... Sa tõrjud mind..," lisas ta vaiksemalt.
Ma ei oska lihtsalt olla, pakkusin mõttes. Aga kui Tobey oli selle välja öelnud, sain sellest isegi aru. Selles oli omajagu tõtt...
Ta seisis mu ees, mulle väga lähedal ja hoidis mind kinni.
"Ma ei tea, mida sa minust mõtled aga sa lihtsalt pead teadma, mida sa minuga teinud oled."
Neelatasin. Mingi osa minust palus, et ta jätkaks seda ilusat juttu, mida iga tüdruk sooviks kuulatada, mingi osa minust soovis, et ta lihtsalt viiks mind koju. Ta pilk naelutas mind kohale. Halvas mind ja mu mõtted, et ma oma kätt tema haardest ära tõmmata ei saaks.
Ta tõstis oma vaba käe ja ma tundsin seda oma näo küljel, kus see mu juukseid kergelt puudutas.
Ta lõhkus mu müüre ja mul oli neid peale igat tema öeldut sõna aina raskem kaitsta.
"Ma ei suuda sinust eemale hoida. Miski sinus... Ma ei oska seda seletada. Sa lihtsalt võlusid mind ära ja ma tean, et ma ei suuda ilma sinuta olla." Tobey naeratas viivuks, mu näost paari tolli kaugusel. "Ma tunnen end hästi, kui sa oled mu lähedal. Ära aja mind endast eemale..."
Ta pöial libises pehmelt üle mu põse ja ma langetasin oma pea enne, kui ta huuled mulle ohtlikult lähemale liikuda jõudsid.
"Ütle midagi," anus ta vaikselt, soe hingeõhk mu nahka paitamas.
Vaikus kestis liiga kaua.
"Vii mind koju," palusin teda ettevaatlikult, lootes, et mu järjekordne kõrvalepõige teda liialt ei ärrita. Loomulikult ootas ta midagi muud... Tobey hoidis mu pilku ning noogutas siis. Katkestasin meie silmside, kuid ta ei lasknud mu käest lahti, kui auto poole kõndisime.
Sõit möödus vaikuses, kui raadiost kostuv muusika välja arvata. Tobey liigutused olid järsud ja isegi kui ma pidasin plaani temaga millestki muust juttu teha, otsustasin seda igaks juhuks siiski mitte teha.
Kui jõudsime mu kodu juurde, oli harjumatu näha, et esimese korruse aknad olid pimedad ning isegi õuetuli ei põlenud. Vaid ema toa aken kumas õrnalt. Vähemalt oli kõik korras.
"Saadad mind ukseni?" otsustasin natuke lepitust otsida. Tobey istus tujutult rooli taga ja vaatas mu poole, justkui oodates, et ma ta kiiremini üksi jätaks. Võrreldes eelmise õhtuga jäi ta nüüd tunduvalt kaugemal seisma.
Mu pakkumine äratas ta üles ning ta väljus autost kiiremini kui mina. Kohtusime auto nina ees, kus ta mu käe uuesti enda pihku haaras ja seda tugevalt pigistas. Jõudsime kiirelt verandani, kus ma oma kotis kiirelt sobrasin, et võtmekimp kätte saada. Surusin kõige suurema võtme kobades lukuauku, jõudmata seda seal keeratagi, kui Tobey mind järsult ümber pööras ja vastu ust lükkas, hoides mind kindlalt oma käte vahel vangis. Suudlus kestis vaid paar sekundit, kuid sellest piisas, et mind täielikult jalust niita.
"Head ööd," lausus ta rahulolevalt naeratades, kui ma alles vastu ust toetusin ja üllatusest toibusin. Tobey keeras ukse lukust lahti.
"Head... ööd," vastasin talle sosinal, jälgides, kuidas ta kuju hämaruses minust eemale, tagasi oma auto juurde sammus. Hammustasin oma alumisse huulde, mida tema huuled viivuks emmanud olid ja soovisin, et see oleks kauem kestnud, sest see oli hea. Ma teadsin, et mul pole nüüd kuhugi põgeneda. Ja ma ei tahtnudki. Enam mitte.
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime28/12/2017, 21:41

Tobey uute osade ilmumine oli ikka väga ootamatu, tõesti arvasin, et kui mulle kirjutasid, et siis saab NP'd lugeda, aga see oli praegu väga hea üllatus.
Nagu ma sulle juba ütlesin, siis ega ma suurt sellest loost esialgu ei mäletanud. Poisi vaatenurk tuli esiti isegi üllatusena, aga mida edasi ma lugesin, seda rohkem meenus. Mitte loomulikult kõik, aga midagi ikka, selleks pean mingi aeg end kätte võtma ja algusest uuesti alustama. Very Happy
Sinu kirjutatu lugemine on kuidagi väga rahustav, täitsa imelik kohe. Ma viimasel ajal ei loe üldse (tegelikult olengi viimastel kuudel vist ainult NP'd lugenud Very Happy ), ei raamatuid ega midagi ilukirjanduslikku, nii et niiiii hea oli nüüd Tobeyt lugeda. Kirjutad ikka nii hästi ja ma megalt kadestan, et sa kirjutad. Nagu kirjutad, sest ma pole sellise asjaga ikka mingi terve aasta juba tegelenud.
Ja see väike musi siin osa lõpus oli kui kirss tordil, ausalt. Väga hästi tehtud, selline mõnus järsk, armas ja ikka jõuline.
Jään uut osa ootama, nii siia kui NP'le. Ja see kommenteerimine on ikka tõeline struggle, ma olin enda foorumi kasutaja parooli ka ära unustanud ja no täitsa lõpp. Very Happy Very Happy Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime28/12/2017, 22:14

Jee, lõpuks! NP valmib ka vaikselt aga vähemalt valmib! Very Happy
Mul vahepeal lihtsalt käib see krõks ära, kui meeleolu on kirjutamiseks vastav. Iga hetk küll kirjutamiseks ei sobi. Peale tööpäeva kohe kindlasti ei oska ega saa kirjutada...
Ja see musi on jah hästi pisikene ja peaks väljendama Tobey ... vajadust? Nii vale sõna aga let's roll with that Very Happy Tegelikult mõlemad tunnevad seda tõmmet aga Caro ei taha väga end avada ja kardab veits nagu. Aga Tobey on tubli ja järjepidev.
Mul on nii lollikindel parool Very Happy Ja vahepeal leht jätab meelde ka, mis ongi mugavam.

Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 00:39

Tsao, mõnglid! Guess who's back! Pikka juttu ei tee aga ma olin paar päeva tagasi siin oma jutukest lugedes täiesti amazed, kuidas ma oma tulevikku kirja olin pannud. I have magic powers. Anyway, tekkis isu kirjutada. Oi kui kaua seda teha ei suutnud... Nii et kirjutasin seda siin lausa kaks osa jutti. Nii tubli, nii tubli. Loodan, et meeldib, kui keegi lugema satub!


C.

„CAROLINA!“
Ma võpatasin. Ma ei mäletanud, millal ma viimati oma ema nõnda karjumas oleks kuulnud. Ma olin harjunud, et ta enamust ajast vaikib. Ja kui ta räägibki, siis vaiksel, tasasel häälel, mille kuulmiseks pead sa kogu oma tähelepanu koondama. Aga see, mis nüüd toimus, oli lausa hirmus. Ta nägi nii õrn ja väsinud välja, kuid see, mida ma kuulsin, oli justkui ebareaalsus, mis pildiga kokku ei läinud.
Mu süda tormas mu rinnus, kui ma majapidamispaberiga põrandale loksunud kohvi püüdsin.
„Mis ometi toimub?!“ Ta korrutas seda küsimust juba ma ei tea mitmendat korda.
Neelatasin. Oi kui paljusid asju ma oleksin talle vastu tahtnud öelda... Mis sest, et ma olin juba suur tüdruk- ta jättis kogu majapidamise minu hooleks. Sulgus enesesse, leinas üksi. Aru saamata, et samal ajal, kui tema kaotas oma armastatud mehe, kaotas tema ainus laps oma kalli isa. Ma pidin üksi hakkama saama, käima koolis ja selle kõrvalt tööl, olema olemas... Ja nüüd ta karjub mu peale. Kus ta ise oli kogu see aeg? Mis nüüd juhtus, et rollid taas vahetusid ning mina jälle tütar ja tema ema on?
„Ma võiksin sinu käest sama küsida,“ surusin läbi huulte vastuseks. Klomp mu kurgus pitsitas mind valusalt. Ma teadsin, et liiga kaua ei suuda ma seda kontrollida.
„Sa ei räägi minuga nii!“
Tõstsin pilgu ja vaatasin teda. Ta oli nii ähvardav, aukus silmad läikisid, kogu keha tundus olevat tohutus pinges...
Ma tahan ära. Lihtsalt siit ära. Ükskõik kuhu. Vaid minema...
„Mida ma tegin?“ küsisin alla andes. Ma ei saanud tõesti päris hästi aru, millest selline viha. Veidral kombel see ärritus muutis ta selliseks naiseks, kes ta enne mu isa surma oli.
„Kas sa arvad, et ma ei ole ärkvel kui sa õhtuti koju tuled? Ma olen näinud sind mingi poisiga...“
„Ja mis selles halba on?“
„Ma arvan, et sul pole vaja seda veel.“
Pööritasin silmi. Mul pole seda vaja veel? Hoidsin end tagasi, et emale mitte meelde tuletada, kui noorelt ta mind ootama jäi. Võib-olla selle pärast ta kardabki.
„Mida su isa arvaks?“ jätkas ema, tabades mind eriti valusalt.
Neelatasin. Klomp mu kurgus tahtis välja ja mu silmad täitusid pisaratega.
„Ära sega teda siia... Ta oleks kindlasti toetavam olnud kui sina. Sina aga jätsid mind kogu selleks ajaks üksi. Mida ma tegema pean, ah?“ Mu hääl muutus valjemaks. „Ma olen üksi, sest SINA jätsid mind üksi! Sina üksi ei kaotanud teda! Mina kaotasin ka. Kas sa kordagi selle aja jooksul mõtlesid ka mida mina tunnen!? Kas sa kordagi küsisid kuidas mul olla on?“
Ema vaatas mind löödud pilguga. Mina teda teiselt poolt kööki vastu. Aga ta kogus end kiirelt. Ta ajas oma selja sirgu, kehitas õlgu ja võttis suuna ukse poole.
„Ah jaa, et sa teaks, Colin tuleb mõneks ajaks meie juurde..,“ lausus ema üle õla enne kui mu vaateväljast kadus. Nagu me polekski just üksteise peale karjunud.
Aga alles siis, kui jälle üksinda jäin, tundsin, et saan uuesti korralikult hingata. Ahmisin paar korda õhku sisse ning lasin selle kohe pahinal välja. Üritasin end koguda aga korraga oli kõike kuidagi liiga palju... Ema ärkas oma aastasest ’talveunest’, onu Colin tuleb meile ja üldsegi et ema on jälle... nagu ema, kuid hoopis teistsugune, kui enne seda aega.
Valasin oma kohvi kraanikausist alla ja lasin tassi vett täis, jättes selle sinnasamma ligunema.
Kuna see päev oli lõppenud hoopis vastupidiselt sellele, mida ma lootsin, ei suutnud ma kuidagi asu leida.
Koukisin teksade taskust telefoni välja ja kirjutasin Ellale sõnumi. Ma teadsin, et ta pole täna samuti tööl, seega ootasin tema kohest vastust. Seda aga ei tulnud ja ei tulnud. Ma pooleldi jooksin oma tuppa ja marssisin seal edasi-tagasi, suutmata aru saada, mis mind kõige rohkem ärritas.
Lõpuks tõi telefon kuuldavale sõnumit tähistava piiksu ning ma istusin voodile, et seda lugeda.
Sõnumis oli vaid kaks sõna: ’’olen kohal’’. Ajasin end kiirelt püsti tagasi ja vaatasin välja, kus Ella mind oma vanas autos ootas. Sõbranna oma ülesannete kõrgusel.
Jätsin emale igaks juhuks kööki kirjakese, informeerimaks, et läksin Ella poole. Viskasin oma kotti mõned kõige vajalikumad asjad ja võtsin suuna välisukse poole. Seda ööd ma kodus kindlasti ei taha veeta.


„Max ütles, et neil läheb pisut aega, enne kui nad siia jõuavad... Räägi siis mulle, mis sul kodus toimub? Ema keeras ära?“
Kergitasin küsivalt kulme. Ma vist ikka polnud täielikult aru saanud, kui tõsiselt Ella Maxi suhtus. Või et nad üksteist peale seda ööd, kui nad Hatsoe’de kodus amelesid, üldse mäletasid.
„Ma ei teagi kust alustada. Ema sõimas mu läbi, kuna ta on õhtuti näinud, et keegi mind koju toob. Ma ei tea, mida ta täpselt näinud on. Või keda. Aga ta oli äärmiselt rahulolematu... Ja siis nagu sellest veel vähe polnud, onu tuleb mõneks ajaks meie juurde...“
„Onu... Colin?“
Noogutasin.
„Ta on ju tore,“ lasus Ella küsivalt, silmad minul, raputades mu suunas lahtiste kommide pakki. Ta pistis ühe suhkruse rõnga suhu ja krimpsutas selle hapususe peale nägu.
„Jah aga miks nüüd? Lapsehoidjaks?“
„Äkki su emps flippiski selle pärast ära, et su onu tuleb ja näeb, mis teil seal toimub? Et sina muudkui rabeled ja su ema istub oma maailmas...“
„Ma ei tea,“ nentisin. „Ma loodan lihtsalt, et kõik saab korda.“
„Oh muidugi saab, kullakene. Võta veel kommi, ma ei või kõike üksi ära süüa.“
Pistsin mõned kummikarud suhu ja võtsin lonksu vett peale. Ma polnud päeva jooksul midagi eriti söönud ning ega see vahejuhtum emagagi mu söögiisule eriti turgutavalt mõjunud.
„Kellega Max tuleb?“
Mu teemavahetus pani Ella silmad särama. „Nickooooo,“ venitas ta imalalt, pilgutades mu poole oma ripsmeid.
„Nick,“ parandasin teda.
„Ja-jah.“
„Ma ei tea, kas Tobey ka...“
Jäin vait ja vaatasin Ellast mööda. Võisin kihla vedada, et Ella huultel mängles kerge naeratus, mis kadus sama ruttu, kui ilmus. Aga ma polnud Tobeyt üsna kaua näinud. Ma ei tahtnud seda valjult tunnistada, kuid ma ootasin tema nägemist. Mul oli veel meeles viimane õhtu, kui ta mind koju tõi... Kuhu ta nüüd kadunud oli?
Aga muidu jäi mulje, nagu Ella oleks samuti Tobey unustanud.
„Nicko on sinust täiega sisse võetud...“ ohkas ta unelevalt. „Eks muidugi on tark mitut rauda tules hoida...“
„Ma ei..,“ üritasin protestida, kuid tundus, et sellest ei muutuks midagi. Ella elavnes, kui kuulsime lähenevat autot ja ajas end murult püsti.
Auto peatus ja Ella hüples rõõmsalt auto poole, et Maxile ennastunustavalt kaela langeda. Nick kõndis nõtkel sammul minu poole ja kükitas mu kõrvale.
„Tere.“
Vastasin talle naeratusega ja tõstsin kommikoti tema poole. „Kommi?“
Nick hoidis särava pilgu minul ning pistis käe kotti.
„Ootasite juba kaua?“ küsis ta, pilk oma pihku sattunud kommidel, millest ta mingi ¹okolaadiga kaetud kujundi suhu viskas.
„Vist mitte, saimegi pisut rääkida.“
Nicki laubale tekkis kerge korts kui ta mu nägu vaatas: „Midagi valesti? Sa oled kuidagi teistsugune.“
„Lihtsalt... kodus. Segased lood.“ Lõin käega.
„Mõistan,“ köhatas Nick. „Siis me peame su tujukest tõstma, eks ole?“
„Ma vist isegi olen nõus,“ laususin ja hakkasin naerma. Nick ulatas mulle käe ja aitas mind maast üles ning kui me Maxi auto poole kõndisime, ei lasknud minu omast lahti.
„Meil on teistega õhtul rannas selline väiksem olemine, lähme sinna.“
Max ja Ella miilustasid endiselt auto najal. Alles siis kui Nick Maxi õlast raputas, tuli neil meelde, et nad ei ole päris üksi.
„Juba lähme?“ päris Max, kuid istus rooli taha. Ella kobis huuli limpsates kõrvalistuja kohale ning meie Nickiga tahaistmele.
Ma ei teadnud kui pikk sõit meil ees oli, kuid ma ei saanud väita, et mul oleks Nicki seltskonnas liiga mugav olla olnud. Võib-olla oli see mu ema sõnade pärast, mis mu peas endiselt kajasid, ega lasknud rahus olla või hoopis Tobey? Ma ei tahtnud poistelt küsida, kuid lootsin, et ehk näen teda täna uuesti. Liiga kaua aega oli möödas. Nendel vahepealsetel õhtutel ei varitsenud ta mind ka parklas ja enese üllatusekski tundsin ma sellest puudust.
Tagasi üles Go down
Karro
Our little cutie pie (L)
Karro


Female Postituste arv : 1743
Age : 29
Asukoht : Tähtedel

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 12:15

Hehe, nii tore on siin foorumis jälle midagi lugeda! Very Happy
What next? Ma ei tea miks, aga Nick ei meeldi mulle. Ma ei tea kas ma olen seda varem maininud? Ma ei viitsi vanu kommentaare üle lugeda Very Happy
Ma oleksin selle käe ise lahti 'krahmanud' give me my hand back!
Jee uus osa tho!Karro is happy! Millal uut oodata on? Rolling Eyes Razz
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 14:29

OMG, Karrro, musirullikene! Very Happy
Nii hea ja ootamatu üllatus, et sa seda lugema sattusid! Ma ise ka mingi aeg lugesin ja suurest igavusest hakkasin edasi kirjutama ja suht jutti mingi... 4 osa Very Happy Ma pole vist ligi aasta kirjutanud. Nüüd teeks nagu seda aega tasa.
Nick ei peagi meeldima. Nick on paha-paha.
Uusi (olemasolevaid) hakkab kohe siia juurde tulema kui vaja Very Happy
Tagasi üles Go down
Karro
Our little cutie pie (L)
Karro


Female Postituste arv : 1743
Age : 29
Asukoht : Tähtedel

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 14:40

Jeesh! Ma aimasin halba selle Nickiga! Loodame, et too Joshua sugune ei ole haha Very Happy
Hihi mina ja musirull Embarassed Very Happy Aga et juba 4 osa kirutasid valmis, kavatsed enda moodi meid edasi piinata jah? ah ups läks meelest, saate poole aastapärast uue osa! Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 14:56

Nick tahaks ka Carolinat endale. Eriti juba selle pärast et Tobeyt närvi ajada. Tobey, Nick ja Garry ja mõned teised panid ju alguses ühe kuudi põlema, kuhu keegi sisse põles ju. Ja pärast seda kui Tobey politseis seletusi andis viskas ta Nicki suht bussi alla, kuna nad ennegi ei saanud just kõige edukamalt läbi. See aga põhjustab Nickis arusaadaval põhjusel teatud uut viha/kättemaksusoovi.
Nii et ta on PAHAAAAA, muhahahaaa Very Happy
Tahad uut? Kohe? sunny
Tagasi üles Go down
Karro
Our little cutie pie (L)
Karro


Female Postituste arv : 1743
Age : 29
Asukoht : Tähtedel

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 15:04

Noh, kui sa nii lahke oled, siis miks mitte uus osa kohe üles panna?
Need kes kogemata siia satuvad, saavad meeldiva üllatuse osaliseks siis! Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 15:26

8.

Garry ulatas mulle uue siidripurgi ja naeris oma rõveda ropu nalja peale, samal ajal kui eemal peatus Maxi auto. Ma ei teagi miks, aga jäin seda vaatama. Justkui ette aimates.
Kõik neli ust avanesid nagu kokkulepitult. Rooli taga oli loomulikult Max, kõrval Ella. Seejärel nägin Nicki, mis natuke mu head tuju kahandas. Ta suul oli ikka see üleolev ülbe naeratus, mis vist isegi siis ei kadunud, kui ta magas. Ja siis... astus autost välja ei keegi muu kui Carolina. Midagi mõtlemata astusin sammu ettepoole, pälvides Garry kummalise pilgu. Õnneks suutsin end esimesest ehmatusest kiirelt koguda, kuid rahutus jalgadesse jäi. Eriti kui nägin, kuidas Nick ümber auto sammus ja lipitsevalt Carolina külje alla puges. Ta isegi üritas tema kätt oma pihku saada kuid sihtis veidi mööda. Mu suule ilmus parastav muie. Ma ei lasknud Nicki kohalolekust end enam üldse segada. Saatsin pilguga neid, kui nad teisele poole ära kadusid. Küll ma leian oma võimaluse...
„Sul ila tilgub, mees,“ irvitas Garry.
„Käi kanni,“ ärkasin oma mõtetest ja pistsin siidripurgi tühja pudelikasti.
Ma pean saama Carolinaga rääkida. Nick on kohe kindlasti viimane inimene, kelle seltskonnas ma tal siin olla laseksin...
Võtsin kaks uut siidripurki, ühe endale ja teise Carolinale. Ma ei teadnud, kas ta joob aga siider vist läheb tüdrukutele peale?
„Naistesse?“ küsis Garry, irve näol endiselt alles ja laiem kui enne.
Näitasin talle keskmist sõrme. „Ära pahanda, et sind nüüd üksi jätan!“


Vahel ma ei saanud aru, kuidas meie kamba reedeõhtused koosolemised nii suureks paisusid. Peaaegu alati sattus meie hulka uusi inimesi, kes olid kellegi tuttavad või sugulased. Eks täiesti juhuslikult sattusid meie juurde ka Ella ja Carolina. Ella rippus pea iga õhtu Maxi kaelas. Ta oli mu sõbra Ivy sünnipäeval veidral kombel täielikult ära kodustanud. Oleks mul Carolinaga vaid sama hästi läinud...
Jõlkusin mööda rannariba. Lõpetasin teist ringi, kuid Carolina mulle kuskil silma ei jäänud. Siksakkitasin tantsiva rahva keskel, aeg-ajalt veendudes, kas Nick on nähtaval ja üksi või on temagi kadunud. Telke oli püsti mitmeid. Ma valetaks, kui väidaks, et ei kartnud, et Carolina on ühes neis just selle tõpraga. Senikaua kuni Nick nähtaval oli, püsis ka minu lootus Carolina siiski leida.
Seisin kogu sellest möllust eemal. Ühes käes siidripurgid, teine taskus ning pidasin parasjagu uut plaani, kuidas otsingutega jätkata, kui tuttav hääl mu selja tagant mu ärevuse leevendas.
„Hei,“ lausus ta lihtsalt.
„Tsau,“ vastasin ümber pöördudes, hääles ärevil naer, mida see ootamatu kohtumine põhjustas.
„Otsisid kedagi?“ Ta pilk liikus siidripurkidele mu käes.
„Kusjuures... jah.“
„Mmm,“ venitas ta, kuid mulle lähemale astudes naeratas. „Kas leidsid?“
„Tema leidis minu.“
Carolina naeratas.
Sirutasin oma käe välja, et talle siidripurk ulatada. Ta võttis selle viisakalt vastu, tänas ning avas klõpsatuse saatel.
Korraks ei osanud ma midagi öelda. Ta seisis mu kõrvale ja ma proovisin ka viisakas olla, küsides et ega tal külm pole. Tal olid jalas teksad, seljas valge pitsist pluus. Suveööd olid soojad, kuid iial ei tea, mis kellegi meelest külm on, eks ole?
Carolina vastas, et ei ole ja võttis sõõmu oma siidrist. Mulle meenus see viimane õhtu, kui ma ta koju viisin. Piilusin teda vargsi silmanurgast ja... ohkasin. Kas mu võimalus oli juba möödas? Kaotasin selle nädalaga, mis ma veetsin oma tulevases igavas argipäevas? Kas sellest ajast piisas, et Nick talle end nii räigelt külge poogib? On neil midagi toimumas või... Mis see aeg üldse toimunud oli?
„Kus sa olnud oled?“ küsisin järsku, täiesti automaatselt. Midagi enamat mõtlemata. Aga ma kuulsin, et ta ütles ka midagi, mis kõlas täpselt minu küsimuse moodi. Me mõtleme ühtemoodi – veel üks tõestus, et me kuulume kokku.
Ta naeratas mulle leebelt. „Töö, kodu... Nii see aeg lendab.“
Aga ometi on seal vahel piisavalt aega, et Nick talle külje alla roomata üritab.
„Aga sina?“ katkestas Carolina mu mõtte.
„Kohustused.“
Carolina noogutas arusaavalt.
„Mida see Nick sinust tahab?“ Järjekordne küsimus, mida ma ei plaaninud valjult küsida aga see juhtus. Tahtsin end otsa ette lüüa. See kõlas liiga meeleheitlikult. Ma ei tohiks olla armukade, mul pole selleks õigust. Veel. Aga need tunded, mida ma juba tundsin, tegid oma töö ja ma vist ei mõelnud oma peaga, kui tema läheduses viibisin.
Carolina vaatas mind lõbustatult. „Ma ei tea. Ella ütleb, et ’’Ta on sinust täiega sisse võetud“.“ Ta kõkutas naerda. Lühidalt ja väga armsalt.
Tõin kuuldavale kõike teeselduma naeru, mida oskasin, kui Carolina Ella häält järele üritas teha. Aga mulle ei meeldinud, et seda, mida ma ise kartsin ja nägin, on ka teised juba tähele pannud...
„Aga..?“
Carolina kehitas õlgu. „Pole minu tüüp. Absoluutselt.“
Mul oli korraga raske oma rahulolevat naeratust peita. Teadmine, et ma ei tea, mida Carolina minustki arvab, kaotas selle sama kiirelt, kui see mu suule ilmunud oli.
„Mulle meeldib su vastus.“
„Tõesti?“
Ma ei teadnud, kas see oli siidrist, kuid ta tundus täna eriti heas tujus olevat. Samas eks tal oli aega nii mõnigi jook kõrist alla valada. Kuigi ta paistis olevat kaine, tundus eriti lihtne ta kõrval olla ja veelgi lähemale saada. Ma teadsin, et ma ei tohi teda enam jätta. Kui Nick vähegi tahaks, murraks ta sellises seisus Carolina täiesti hoolimatult maha.
Ma teadsin-tundsin Nicki üsnagi hästi ja oleks ma võinud Carolinat piisavalt tema tempudest valgustada. Muidugi kehtis sama ka vastupidi aga selle tüübiga võrreldes olin mina paipoiss. Kuigi mul selles osas sõnaõigust ei olnud, tahtsin anda endast kõik oleneva, et Carolina temast ohutus kauguses hoida. Vähemalt sedagi.
„Mhmm,“ venitasin ja nihkusin tüdrukule lähemale.
„Aga ma pole suutnud sinu suhtes otsust langetada.“
Ta vaatas mind ja ma lihtsalt naersin. Mulle meeldis see vestlus ja see, et ta mu juurest põgeneda ei tahtnud.
Märkasin, et Nick liikus läheduses ringi ja jäi seisma kui märkas mind koos Carolinaga. Manades ette näo, et see teda ei morjenda, kadus siis vist oma uut võimalust ootama.
Caro ümises mu kõrval kõlaritest kostuvat laulu kaasa, kõikudes aeglaselt muusika rütmis. Ta oli nii ilus ja... armas. Ma ei kasutanud seda viimast sõna just kuigi tihti aga tema kirjeldamiseks ka parema peale ei tule.
Kuna õhtu oli väga mõnus ja Carolina tundus olevat üsnagi vastuvõtlik, otsustasin oma võimalust ära kasutada.
„Mis oleks kui ma pakuks sulle võimalust selles selgus saada?“
„Mmm okei,“ oli ta mõtlemata nõus. Naeratasin talle tänulikult. See läks lihtsamalt kui ma oodata oleks osanud.
„Homme õhtul?“
„Ah?“ Ta tardus ja jäi mind vaatama. „Oot, mida? Millega ma just nõustusin?“
Pööritasin silmi. Ta ei kuulanud mind mitte üldse.
„Sellega, et ma sind kohe koju viiks!“
Naerdes haarasin Carolina käest ja tõmbasin ta endaga kaasa sinna poole, kuhu mu auto oli pargitud. Ma magan öösel rahulikumalt kui tean, et ta on turvaliselt koju toimetatud, mitte üksinda ringi lonkimas, Nick tema peale keelt limpsimas...
Sealt rannast tema koju oli umbes 15 kilomeetrit. Ma ei kihutanud. Sõitsin linnakiirusel, venitades meie koosolemist pikemaks. Aga ta jäi mu kõrval magama ja kõige parema meelega oleksin ma kuskil vaikses kohas auto parkinud ja terve öö tema und valvanud.
Kilomeetripostid ei halastanud mulle ning peagi peatasin auto tema kodu ees. Äratasin Carolina õrnalt üles ja vaatasin kuidas ta oma kodu jõllitas. Ükski tuli ei põlenud. Isegi õuetuli mitte. Teda see ei paistnud häirivat, kuigi mu mäletamist mööda oli igal õhtul akendes tuli ja loomulikult õuetuli...
„Head ööd ja aitäh,“ sosistas Carolina, nihkus mulle lähemale ja surus mu põsele musi. Saatsin teda pilguga seni kuni ta verandani jõudis. Mitte et mul midagi selle vastu olnud oleks, oli selline käitumine tema puhul üllatav, kuid minu poolt vägagi tervitatav.
Ajasin end autost kiirelt välja.
„Oota!“
Ta pöördus mind vaatama.
Lõin autoukse pehmelt kinni ja sörkisin tema juurde.
„Nii?“ vaatas ta mind küsivalt, pilgus segadus.
„Ma tegelikult kutsusin sind enne endaga välja aga sa ei pannud tähele.“
„Aa... Ahah. Nii?“ Ta kissitas mu suunas silmi. Ma sain väga hästi aru, et ta mängib minuga ja kui ta naeratas, siis see teatud mõttes isegi ärritas mind.
„Nii et ma proovin korra uuesti.“ Carolina tahtis midagi veel öelda, kuid ma ei lasknud. „Juhul kui sa ei taha praegu mulle kohe ’’jah’’ öelda, ole parem vait.“
Ta suu paotus imestunult lahti kui ta mind vaatas. Ilmselgelt olin vaatamist väärt – paras sahmerdis nagu temaga koos olles kombeks saamas oli. Mitte see tavaline ennasttäis mina, kes ma muidu olen. Mida ta ometi teeb minuga..? Ma ei tunne varsti ennast äragi.
„Jah.“
„Ah?“
Ta kõkutas jälle naerda. Vaikselt. „Okei. Homme. Ma olen nõus. Mis kell?“
„Ee... Ma ei tea veel. Ma... annan sulle teada. Aga õhtul.“
„Kuidas? Ella andis sulle mu telefoninumbri?“ uuris ta süüdistavalt.
„Mh, ei.“
„Vau.“
„Palun, kas ma saaksin su telefoninumbri?“
Carolina vuristas mulle oma numbri ette ja ma toksisin selle oma telefoni.
„Aitäh.“
Ta vastas mulle lahke naeratusega, viipas ja astus edasi oma koduukseni. Keeras selle lukust lahti ja kadus pimedusse, tagasi vaatamata. Auto poole sammudes avasin sõnumid ja kirjutasin uue, soovides talle head ööd. Avasin autoukse ja istusin rooli taha, peas uued imelised plaanid järgmiseks päevaks.
Tagasi üles Go down
Karro
Our little cutie pie (L)
Karro


Female Postituste arv : 1743
Age : 29
Asukoht : Tähtedel

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 16:20

Garryga tuleb kohe see Sponge Bobi tigu meelde Very Happy
Aga et siis romantiline jalutus kuskil metsas? Väike piknik? Räägime kõige sügavamatest mõtetest, mis kuskil hingepõhjas ennast peidavad? Midagi ilusat eks? Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 16:42

Haaaah, miks? Ma ei tea Sponge Bobi teost midagi.

No väike jalutuskäik tuleb ka aga enne seda tuleb midagi hirmsamat Very Happy Aga tuuled pöörduvad... Nick leiab oma hetke ja things go badbadbad...
Tagasi üles Go down
Karro
Our little cutie pie (L)
Karro


Female Postituste arv : 1743
Age : 29
Asukoht : Tähtedel

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 17:22

Aa ups Gary oli see hahaha Very Happy
Sa ikka keerad kohe kõik ilusa.. koledaks Very Happy Jee armastus, boo Nick ja tema mustad plaanid eks Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime29/12/2018, 18:21

Eks varsti saad teada, mis juhtub Shocked Won't be pretty.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





TOBEY - 9 - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: TOBEY - 9   TOBEY - 9 - Page 9 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
TOBEY - 9
Tagasi üles 
Lehekülg 9, lehekülgi kokku 10Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: