TOBEY - 9

Ma ei teadnud, mitmes kord see juba oli kui ma Tobey eelmisel õhtul saadetud sõnumit lugesin. See oli üsnagi lihtne ja lühike ’’Head ööd’’, kuid mulle tundus see olevat hoopis midagi suuremat, erilisemat. Tõusin voodilt püsti ja avasin kapiuksed. Ma olin närvis ja suures teadmatuses. Mida ma selga peaks panema? Kuhu ta mind viib? Mida me üldse teeme?
Teksad, kerge särk, igaks juhuks soojem kardigan ka kaasa ja peaks sobima küll. Tõmbasin tennised jalga ja heitsin kiire pilgu elutuppa, kus ema diivanil tukkus. Jätsin talle köögilauale kirja, et läksin välja ning asusin siis minekule.
Tobey palus mul end kella kolmeks valmis panna. Minutilise hilinemisega peatus auto mu nina ees ja heatujuline Tobey hüppas sealt välja. Ta sammus ümber autonina, kallistas mind ja siis avas mulle kaasõitjapoolse ukse, et ma sisse istuks.
Tõmbasin turvavöö peale, samal ajal pead pöörates, et tahaistmele näha. Seal polnud midagi.
„Mis me siis teeme?’’ üritasin selgusele jõuda.
Tobey seadis end taas rooli taga sisse ja vaatas mind, näol lai naeratus. „Kõigepealt sõidame natuke.’’
„Ah nii, sa tundud olevat oma autoga lahutamatu.’’
„Ma kuulen seda tihti. Eks ta viimasel ajal nõuab rohkem tähelepanu ka.“
„Mm, tõesti?“ küsisin, toon kogemata liiga sarkastline. Kas me tõesti räägime autodest?
Tobey huul kaardus pisut: „Eks mu kullake tunneb end ohustatult.“
„Mm,“ tõin ebaentusiastlikult kuuldavale. Ma sain aru, millele ta vihjas aga miski minus tahtis seda kõike kuidagi blokeerida. Või siis vähemalt teemat natukenegi muuta.

Sõidule kulus vähem kui pool tundi. Tobey sõitis rahulikult. Muusika mängis vaikselt taustaks, kui Tobey endast rääkis ja aeg-ajalt küsis midagi minu kohta. Kõige lihtsamaid asju. Nagu näiteks mis on mu lemmiksöök, lemmikvärv, millist muusikat ma eelistan kuulata ja milliseid filme vaadata. Meil oli palju sarnasusi ning kui jutt läks sügavamatele teemadele, olime paljuski sarnasel arvamusel.
Ma hakkasin end vabamalt tundma. Mingi veider eelarvamus temast sai isegi ümber lükatud ja kuigi ma kohati olin kahtlenud, et see on vaid mask, tundus et ta näitas mulle tõelist ennast. Mida mul on siis veel karta?
Laulsin kogemata kaasa ühele loole, mis parasjagu autoraadiost vaikselt kostus.
’“Sõida,“ surusin läbi hammaste, kui märkasin, et ta oli mind vaatama jäänud. Sõitsime küll mõistliku kiirusega aga ettevaatlik peaks nii või naa olema.
„See oli ilus lihtsalt,“ pomises Tobey ja pööras siis pilgu taas meie ette maanteele.
„Ma pidingi olema ju,“ hakkasin naerma ja jäin teda vaatama. Tobey teadis, millele ma vihjasin ja vastas mulle samaga.
Ja siis peatas ta auto.
„Kohal.“
„Kohal?“ kordasin.
Lõpuks, oli ka aeg, kuid seal meie ümber ei olnud nagu mitte midagi. Vaid loodus. Puud ja põõsad ja kõrge hein. Ühtegi maja ei paistnud siin küll olevat.
„Kui päike praegu nii kõrgel poleks, siis ma isegi kardaks,“ naersin, kui Tobey nagu kord ja kohus mind autost välja aitas. Ta sõrmed põimusid minu omaga kui hakkasime läbi heina minema. Kuulsin kohinat ja eeldasin, et oleme mingi veekogu ligidal. Kohin muutus aina valjemaks, mida kaugemale me autost jõudnud olime.
Lõpuks, paarikümne meetri pärast, nägin pisikest koske. Vesi langes pahisedes alla, kus oli kivine ja liivane ja mõlemal pool oli roheline lilleõites väli. See oli nagu maapealne paradiis, peidus kuskil tundmatus rohelisuses.
Tobey oli ilmselgelt rahul, nähes mu hämmingut ja seda kuidas ma seda ilu sisse ahmisin. Ta tõmbas mind endaga kaasa ja alles siis märkasin tekki ja selle peal patju ja piknikukorvi.
„Issand, aitäh,“ lipsas mul kiirelt üle huulte.
„Miks sa tänad mind? Ma peaks sind tänama, et sa oled üldse minuga siin.“
Istusime tekile ja ma vaatasin, kuidas Tobey piknikukorvi sisu laiali laotas.
„Lihtsalt.., see on üks ilusamaid asju, mis keegi minu jaoks teinud on,“ ütlesin ausalt.
„Mul on hea meel seda kuulda, kuigi minu meelest oled sa kogu aeg väärt kõike ilusat ja head.“
Mu kõht oli nii tühi. Alles siis, kui mu pabin oli üle läinud ja mul oli temaga mugav olla, andis mu kõht endast korinaga märku.
Korvis oli nii palju suupisteid – soolaseid, magusaid...
„Ma loodan, et sa tegid need ikka ise. Need on hämmastavalt ühtlased,“ hakkasin nalja viskama.
„No mis seal salata, mul oli abilisi. Nii selles,“ ta noogutas toidu poole, „kui kogu asja korraldamises.“
Kissitasin ta suunas silmi.
„Ei, mitte Ella.“
Nojah, see oleks juba liig.
„Meie majapidajanna aitas mind toidu osas. Kohta ma teadsin ise.“
„Hmm,“ venitasin lõbustatult. „Käid siin tihti?“
„Jah,“ vastas ta.
Mu nägu jõudis juba ära vajuda, sest ma lootsin salamisi, et ta on siin minuga esimest korda. Aga et ta iga oma huviobjekti siia toob..? See ei teinud kogu seda asja just väga romantiliseks. Aga mida ma loodangi, ma tean ju, kellega mul tegemist on...
„Ma olen siin teist korda, Carolina,“ hakkas ta siis naerma. „Esimesel korral ma tõin need asjad siia. Nii, et kahekesi kellegiga olen ma siin esimest korda.“
Naeratasin talle tänulikult.
„Kas sa usud ka neid legende, mida koolis tüdrukud minust väidetavalt endiselt räägivad?“
„Noh, rõhk sõnal ’’legend’’, sa pole nii äge, kui sa loodad end olevat. Enamus jutte on väljamõeldised, mida nad räägivad.“
„Ah?“ Tobey niheles.
„Vauu, oleks sa just oma nägu näinud!“ naersin talle vastu.
„Sa suutsid mu enesekindluse juba korralikult kõikuma lüüa...“
„Ma vist kipun seda tegema jah,“ vastasin talle kiirelt, enne kui ta minu suunas tuli ja mind tikuvõileivaga ähvardas. Ma tajusin seda aga ma ei plaaninud seda välja talle öelda.
Neelasin pisikese leivatüki koos hea ja paremaga alla. Lasin oma kehal pisut langeda, et tekitada rohkem ruumi enda ja Tobey vahele. Asi kiskus tõsiseks ja tundus et ta soovis juba magustoitu. See mõte pani mind muigama.
„Mida sa päriselt teada tahakasid?“ küsis Tobey vaikselt. Ta käed olid nüüd mõlemal pool mind ja kui ma oleks tahtnud ära oleks ma pidanud end oma tagumikul ta eest ära vingerdama. Olin täiesti staatilises asendis, mis iga sekundiga aina rohkem kõhulihastele mõjuma hakkas. Aga see polnud halb. Mu veider hirm kogu selle asja ees, mis toimus, tahtis tagasi tulla, kuid miski minus ütles sellele tundele ’’ei’’.
„Ma ei tea.“
Ta vasak käsi tõusis mu näole. Ta silitas mu lõuajoont ning kuidagi ettevaatlikult tabasid ta huuled minu omi. Nagu ta oleks suudluseks luba küsinud.
Ma lasin end selili tekile, käed ümber tema kaela ning suudlesin teda enese üllatusekski vastu julgemalt, kui ma oleks end arvanudki. Loomulikult sai ta sellest enesekindlust juurde ning kui ta käed pisut liiga aktiivseks muutusid, katkestasin suudluse.
Ta jäi mind vaatama, silmis kerge segadus.
Ma ei jõudnud midagi öelda ega tehagi, kui ta suu uuesti minu omal oli. Aga siis katkestas tema selle.
„Vabandust, ma lihtsalt... Ma lihtsalt ei suuda sinust eemale hoida.“
Ma ei osanud teha muud kui lihtsalt naeratada.
„Ja siis röövisid mu ära ning tõid siia, kust ma ei oska ise koju minna?’’
Ta libistas oma käe läbi mu juuste.
„Sa röövisid mu südame, nii et oleme tasa.“
Tundsin, kuidas mu kõris käis tugev klõnks. Ma polnud sellega üldse harjunud, et keegi mind niimoodi kohtleb. Mu mõistus ütles, et mine, süda ütles, et jää. Kõik on ju korras.
Ajasin end istuli. Tobey käsi puhkas mu põlvel, silmad ainiti minu omadesse puuritud.
„Carolina, ma olen sinusse armunud. Nagu mingi totakas aga ma ei saa kuidagi selle vastu. Ja kui sina tunned midagi sama, siis võiks ju vaadata kuhu see asi välja viib?’’
Ma peaaegu, et kuulsin kõrvus Ella vaimustunud hüüet ’’ÜTLE JAAA’’.
Vaatasin ja kuulasin Tobeyt, ilma et midagi oleks kohale jõudnud. Ma vaid nägin, et ta suu liikus, kuidas ta naeratas. Tundsin, kuidas ta käsi hoidis minu oma. Mõtlesin sel hetkel vaid enda ja kõige peale, mis mu elus toimus või ei toimunud.
„...ma luban, et ma hoian sind. Võib-olla on sul seda raske uskuda aga sa muudad mind paremaks inimeseks, kuigi sa oled nii kaua minust kaugel olnud. Ma tunnen, et sa oled nii õige. Ma lihtsalt tunnen sinu vastu midagi, mida kellegi teise vastu pole varem tundnud ja ausalt, see isegi hirmutab mind, sest ma pole tavaliselt see, kes toob neiu kuhugi sellisesse kohta ja... ja... Ah, Carolina. Ma jään parem vait. Sa ei peagi kohe midagi vastama aga palun mõtle selle peale?’’
Ma mõtlengi aga enda peale. Kui palju aega on raisus, miks ma pean seda veel raiskama? Olema kodus, mille mõju mind vaid muserdab, kui ma tean isegi, et ma olen väärt armastust ja siirast hoolimist?
„Okei.“
„Tore. Aitäh.“
Naeratasin ja surusin ta suule kerge musi. „See oli mu vastus. Jah.“
„Jaaah?“ venitas Tobey uskumatult. Ta tõusis ja tiris mind endaga püsti ja keerutas mulle sellised ringid peale, et ma teadsin, et veinipudelit kindlasti lahti ei pea koukima.

--

„Ahh, tead, mu kodune elu pole just kiita... Aga ma olen õnnelik, et mul on vähemalt Ella. Ta on omajagu pöörane aga armas ja hooliv nagu emalõvi. Ju see on ka selle pärast, et ta on minust vanem ja nagu ta on öelnud – ma olen talle väikese õe eest. Ta tunneb mind läbi ja lõhki, eks ta on see mu kindel kalju.“
Olime teki koos piknikukorviga autosse viinud ja kõndisime kose ligidal ringi. Hiline pärastlõunane päike kinkis meid ümbritsevale väljale kuldse kuma ja me kumbki ei tahtnud veel sealt lahkuda. Tobey rääkis mulle oma perest, millega kõik tegelevad, oma tulevikuplaanidest ja neist, mida ta pere talle kohustuseks seab. Mul polnud aimugi, mis kell juba olla võis aga ma teadsin, et me olime seal juba väga-väga kaua olnud.
„Mis sul siis kodus?“ küsis Tobey ettevaatlikult, aimates, et ma võib-olla ei tahagi sellest rääkida.
Aga vahel on rääkimine hea. Ja tundus, et ma võisin teda usaldada. Ta oli minuga aus ja ma soovisin sama teha.
„Mu ema... Kui mu isa suri, siis ta langes depressiooni. Ja kogu see majapidamine, raha teenimine jäi minu õlgadele. Ema lihtsalt sulgus endasse. Ei käinud tööl, ei rääkinud minuga... Tead, tundus nagu mitte ainult mu isa ei surnud, vaid et mu ema ka...“ Mu hääl värises. Ma suutsin olla tugev aga kui ma selliseid asju välja ütlesin, murdsid need mind väga kergelt maha.
„Miks su isa...“
„Suri?“ lõpetasin Tobey ettevaatliku küsimuse. „Ta vist oli tööl kuskil ja tegi mõned õlled. Ma isegi ei varja, et talle meeldis juua aga ta polnud nagu joodik või midagi. Ta kippus vahel liialdama aga üldiselt ei. Igatahes oli palav päev ja ju ta siis kosutuseks ikka jõi. Me ei teagi täpselt kuidas või mis tal üldse mõttes oli aga ta leiti ühest kuurist.“
„Mis ta tegi siis?“
„Ei, see polnud enesetapp, kui sa seda nüüd arvad,“ ohkasin vaikselt. „Ju ta puhkas või midagi. Või mõtles, et magab end selgemaks, kui meie juurde koju jõuab. Ema ei kannatanud väga õllelõhna aga ma ei mäleta, et ta oleks isale iial selle eest peapesu teinud. Mehed ja õlu käivad ju kokku, eks ole. Ei teagi, mis siis juhtus... Kas ta tegi suitsu või midagi aga see kuur süttis põlema ja... Noh..,“ kehitasin õlgu ja jäin eemale vaatama.
„Nii ta läks ja jättis meid. Ja sellest päevast saadik on mu elu paras tohuvabohu olnud. Eks see kõik on kasvatanud mind omajagu.“
Pöördusin Tobeyt vaatama, kes oli kui kivikuju.
„Hei?“
„A-ah?“ ehmatas ta end oma tardumusest välja.
„Mis sul juhtus?“ küsisin naerdes.
„Me.. me peame minema,“ surus Tobey läbi kokkusurutud hammaste ja viivuks mu käest kinni haarates, lasi sellest kohe lahti. Võtsin tema omast uuesti kahe käega kinni ja sammusin tema järel auto poole.
„Tobey?“
„Eiiii... Kõik on korras. Mul tuli lihtsalt meelde, et ma pean kuskile jõudma.“
Ta polnud üldse tema ise.
„Aa.“
See tundus täiesti usutav... aga sama palju ka ei olnud. Aga ma ei hakanud asja täpsustama. Ta tundus ärritunud olevat. Tõrjuv isegi.
Ta aitas mind autosse, kuid selles oli palju vähem soojust või pidulikkust kui enne siia tulles.
Kui ta auto käivitas ja me kohalt vingudes minema liikusime, tajusin tema sõidus lausa raevu. See oli nii veider. Ta pilk oli ainiti teel meie ees, minu silmad temal. Tahtsin seda õhtut pisut lõbusamal noodil lõpetada, kuid kuna mul polnud aimugi, mis talle sisse läks, oli raske leida ka viisi, mis seda jäämäge sulatanud oleks.
Ohkasin. Sirutasin käe raadio poole ja keerasin muusika valjemaks, lootes, et Tobeyl selle vastu midagi pole.
Ta heitis kiire pilgu mulle, ma naeratasin talle soojalt vastu. Ta käsi pigistas nii tugevalt rooliratast, et see tundus ainuüksi vaadateski valus.
Ta viis mind ilusti koju.
Küünitasin end tema poole, et talle tänutäheks kerge musi põsele anda, kuid mu süda jättis löögi vahele, kui ta minust eemale tõmbus. Miks ometi..?
Vaatasin teda küsivalt, kuid ei osanud midagi asjalikku kuuldavale tuua. Pomisesin midagi ebamäärast ja väljusin autost, lüües ukse tugevalt pauguga kinni. Ma isegi ei vaadanud kuidas ta ära sõitis.
Põgenesin üles oma tuppa. Mis tal ometi hakkas?
Viskusin voodile pikali. Mu telefon, mille koju olin jätnud, helises viivuks. Ilma vaatamatagi oli selge, et Ella oli põnevuse kätte ära nõrkemas.
Surusin telefoni rinnale ja sulgesin silmad. Ma soovisin toibuda enne kui Ella kõigega kurssi viin. Ehk tema aitab mul seda mõisatust lahendada, mis Tobeyl järsku hakkas.

Oli saabunud järjekordne öö, kui olin täiesti omapead ja tiirutasin sihitult ringi. Mul ei olnud mingit tahtmist koju minna. Ma ei tea, mida ma üldse üritasin. Põgeneda enda eest ja selle eest, mida ma teinud olin? Milles ma osaline olin olnud? See kõik taandus siiski ühele asjale kokku ja ma ei suutnud lihtsalt olla. Ma olin vihane enda peale ja oma niinimetatud sõprade peale. Lootsin, et see kõik on vaid loll asjaolude kokkulangevus, kuid mis selle tõenäosus oleks?

Olin googeldanud vanu uudiseid ja lugesin neid üksteise järel läbi, lootes leida mingit pidepunkti, mida ma ei saaks seostada Carolinaga aga mida kaugemale ma jõudsin, seda rohkem kõik selgemaks sai. Käisin isegi surnuaias. Ma põlgasin seda kohta, kuid pidin nägema seda hauda ja seda kuupäeva. Mu mälusopist joonistus taas mu ette naine, kes oli nii murtud, et... Mul ei olnud mingit kahtlust, et see naine oli olnud Carolina ema. Kõik klappis sellega, mida ta oli mulle oma perest rääkinud. Kuidas ta ema oli end kaotanud, kui ta mees surnuks põlenult leiti, kuidas... Kurat küll.

Proovisin meenutada selle öö sündmusi. Kes mida tegi... Ma aimasin, et tegemist võis olla mu soovmõtlemisega, kuid mida rohkem ma kõike edasi-tagasi oma peas kerisin, seda rohkem ma veendusin, et ma ei saanud olla kellegi silmis otsene süüdlane. Küll aga olin ma enda kahjuks asjaga seotud.

Tõmbasin uuesti telefoni välja ja sorisin oma meilboksi arhiivis, et leida kaasusega seotud dokumendid ja koopia omaenese seletuskirjast. Olin unustanud need kustutada, kuid sel hetkel olin tänulik, et need mul alles olid. Nick mängis tulega, Nick pani selle kuudi põlema... Ma nägin seda tookord ju selgelt. Ja ma ütlesin seda ka mentidele, kes teadsid seda niigi. Mille kuradima pärast ma ei öelnud talle, et ta lõpetaks? Ahjaa, ma olin täis kui tinavile. Mulle tundus kõik nii pull. Keegi veel õhutas teda ju takka. Mitte mina aga mida mina tegin? Ma lihtsalt seisin kõrval ja avasin uut õlut, kui leek oma julma hävitustööd tegi. Võimalik, et isegi naersin, mõistmata veel, millise õudusega me olime hakkama saamas... Ja ka keegi teine ei sekkunud, kuigi meid oli seal palju. Lihtsalt politseile jäime pihku meie kolm.

Tavaliselt tüdrukud olid alati olnud need, kes tõmbasid teatud hetkel piiri, kui meie mäng liiale läks. Sel õhtul olime me omapead ja järelvalveta. Nagu väikesed poisid, kes esimest korda kapist tikud üles leidsid. Poleks kuidagi osanud tulla selle peale, et asi võib minna nii... Kes meist oleks tulnud selle peale, et kontrollida kuskil pommiaugus seisev vana pisike uberik üle enne kui selle suurest igavusest maani maha põletame?

Raputasin pead. Ma olin justkui õudusunenäos, millest ärkamine tundus võimatu. Mõtlesin hirmuga, mis edasi saama hakkab. Ma ei saa seda lihtsalt eirata ka. Nick võib ükskõik mis hetkel seda kõike minu vastu ära kasutada. Loomulikult nullib see ka kõik tema lähenemiskatsed Carolina suunas aga tema rõõmuks oleks ka minu võimalused nullis. Ja see oli miski, mille üle ma pikemalt juurelda absoluutselt ei tahtnud. Aga mu mõtted tegid oma tööd.

Kui olin Carolina koju viinud, sõitsin lihtsalt edasi. Ma isegi ei tea kuhu. Enne kui päike täielikult looja läks, tegin samal õhtul saatusliku tiiru surnuaial, mis mu hirmudele vundamendi valas. Kõik muu tuli nagu iseenesest. Mõtted lihtsalt tulid kuskilt ja muudkui kuhjusid-kuhjusid, kuniks ma lihtsalt enam ei suutnud isegi sõita.

Ja nii järjekordne öö. Päikeseloojangust päikesetõusuni. Olin autos tukastama jäänud ja kui lõpuks ehmatusega ärkasin, näitasid numbrid armatuuril, et kell on peagi kuus saamas. Keerasin süüdet ja võtsin suuna tankla poole, et kosutada end topsitäie värske kohviga. Ma pidin mõtlema mingi tegevusplaani välja.

Jõudsin tanklapoodi, kus sel kellaajal muidugi kedagi peale müüja polnud. Tammusin kohvimasina poole, vajutasin nupule ’White Flat’ ja vaatasin, kuidas tops joogiga täitus. Sõnagi lausumata lonkisin kassa juurde, maksin ning istusin autosse. Ma võiks senikaua kuni vähegi võimalik, Carolinale tõestada, kui tore ja hea ma olen. Lootes, et Nicki kõrvu ei jõua see info, millest mina teadlik olin. Ehk siis varjata seda edasi. Unustada. Aga kas ma suudaks valetada? Ilmselt mitte. Või võtta end kokku ning Carolinaga rääkida? Seletada talle, et kõik mis juhtus, oli vaid hooletu õnnetus? Et see polnud sihilik? Et ma olin kõrval ja liiga täis, et tikku tõmmata ja seda tegi hoopis Nick, nii et ta võib küll mind armastada, sest mina põhimõtteliselt pole tema isa surmas süüdlane?

Võtsin suuna kodu poole, kuhu tee oli väga pikk. Veel aega mõelda. Oi, kuidas ma seda juba vihkasin aga mu mõtted liikusid kõikvõimalikel radadel. Ainuke järeldus, milleni ma jõudsin, oli see, et olukord oli nii sitt kui see vähegi olla sai. Ja ma olin täidetud viha asemel hirmuga, et kaotan midagi, mille just olin leidnud. Ma keeldusin leppimast võimalusega, et me kestsime vaid nii lühikest aega. See lihtsalt ei saa ega tohi nii jääda.

Loivasin tuimalt majja, kuulsin vanemaid köögis sahmerdamas ja end tööleminekuks ette valmistamas ning olin ettevaatlik, et nendega mitte kokku sattuda. Mul lihtsalt ei ole praeguses seisus mingit isu nende loengut kuulata. Viskasin riided hooletult tugitooli suunas ja viskusin oma voodile. Sirutasin käe oma telefoni järele, et teha kiire tiir Facebookis ja Instagramis ning lülitasin selleks lennurežiimi välja, mis õhtust saadik sihilikult sisse oli lülitatud, et keegi mind tabada ei saaks. Hetkel kui internetiühendus taastus, käis mitu kõlli ja nägin mitut sõnumit oma sõpradelt, üht isegi Ellalt ja paar tükki oli Carolinalt, kes uuris kus ma olen ja mis ma teen. Kui muidu oleksin selle üle rõõmustanud, siis hetkel ei osanud muud teha kui vaid lugeda tema sõnumeid aina uuesti ja uuesti, et pikendada aega, mil ta minuga suhtleb. Sügaval sisimas teadsin ja kartsin, et peagi tuleb hetk, kui kõll ei tähenda enam sõnumit Carolinalt.

---

„Palun ära räuska mu peale, Ivy,“ krimpsutasin nina ja korjasin sõrmede vahelt lauale kukkunud kahvli üles.
Olin silmad avanud peale lõunat. Esialgu tundus, et olin majas üksinda, kuid kui alla jõudsin, nägin Ivyt köögis mässamas. Tema sõnul oli Rosa mõneks ajaks ära sõitnud ja nii meisterdas ta täitsa iseseisvalt endale lõunasööki, olles valmis sellest pool mulle ohverdama.
Olin kaotanud end taas oma mõtetesse ja kui Ivy häälekalt mu tähelepanu nõudma hakkas, tundus see hääl sama jubedalt läbilõikav kui varahommikune äratuskella pinin.
„Okei, vabandust. Millest mõtled? Ma rääkisin pika jutu maha ja sa lihtsalt tardusid. Hakkad haigeks jääma või midagi?“
„Ei,“ vastasin nagu muuseas. Pöörasin oma tähelepanu jahtunud omletile enda ees taldrikul ja murdsin sellest kahvliga tüki. „Millest sa vatrasid siis?“
Ivy ohkas. „Ilmselgelt polnud see midagi olulist.“
„Aga ma kuulaks nüüd sind.“ Olin mina ikka üks tore vanem vend.
„Ma rääkisin Maxist sulle,“ lausus Ivy, oodates mu reaktsiooni.
„Mu sõber Max? Kõlab huvitavalt. Mis sul temast?“
Ivy pööritas silmi nagu see peaks olema ilmselge, miks ta järsku mu sõbra kohta uurima hakkas.
„Kas ta on okei? Nagu et... Sellesmõttes. Tead küll.’’ Õde niheles toolil, kui ma teda ainti vaatasin. Mu näole ilmus lai naeratus.
„Ta meeldib sulle või?“
„Natuke,“ tunnistas Ivy edvistades.
„Max on mu sõber, nii et ma ei tea, kui okei ta siis olla saab,“ vastasin talle naerdes. Hetkeks unustasin kõik muu. Kõik selle, mis oli seotud eelmise suve ja Carolinaga ja siis mulle meenus, et pean oma õe hoogu pisut pidurdama.
„Aga tal on vist keegi juba silmapiiril.“
Ivy ohkas, kuid ei lasknud end sellest infost väga mõjutada. Norisin teda pisut veel sellel teemal ja kui Ivy lõpuks seletas, kui meelalt Max temaga sünnipäeval käitunud oli, ei imestanud ma üldse, et mu õekesele vale mulje võis jääda. Pisut naiivne nagu ta oli.
„Nii, et sammuke lähemal vanatüdrukupõlvele. Aga ära kurvasta, õeke.“
„Jobu,“ kilkas Ivy naerdes ja tõusis. Vaatasin kuidas ta kapist klaasi võttis ja lasi kraanist vett ning toetas end siis tööpinnale ja köhatas. „Aga sina?“
„Mis minust?“ tegin näo nagu ma ei mõistaks, kuhu ta selle vestlusega tüürimas on. Aga vastupidi.
„Mis su sellest Laurenist saanud on? Või Candyst?“

Lauren oli ajutine nähtus ning mul ei kulunud kaua aega, et aru saada, mis tema tegelikud eesmärgid olid. Siis mulle see sobis, kuid midagi pikaajalist temaga mul kunagi plaanis ei olnud. Candice, või Candy, nagu mu õde teda hüüdis, oli natuke teisest puust ja Ivy klassiõde, kuid ka temagi polnud mu jaoks nii huvitav, et see ajutine sümpaatia tõsisemaks suhteks muuta. Vahel oli lihtsalt huvitav kui mõni silmarööm kuskil oli, kuid ma olin alati teadlik sellest, et minu asemel võib mu taust palju atraktiivsem olla.

„Unustatud.“
„Okei,“ venitas Ivy. „Garry on mitu õhtut järjest sinu järele küsimas käinud. Sa polevat ta kõnedele ka vastanud. Mis toimub?“
„Garry käis siin?“
Ivy noogutas: „Eile õhtul ka.“
Võib-olla ma olen tõesti liiga kauaks eemale jäänud. Mine tea, mis nad kõik mõtlevad juba. Ivy tegi juba nagunii omasid järeldusi. Garry otsis mind taga ja justkui selle kinnituseks lõi taldriku laual mu telefoniekraan heledalt särama.
„Sa ei võta vastu?“
„Veel mitte.“
„Sa käitud kummaliselt,“ nentis Ivy ja tundus, et ta oli leppinud faktiga, et meie vestlus on läbi. Ta tuli võttis mu ees taldriku ja viis selle kraanikaussi ja valas oma veeklaasi tühjaks, asetades selle kõrvale restile kuivama.
No hea küll, mõtlesin. „Kas sa tead kedagi Carolinat?“ küsisin end püsti ajades. Surusin telefoni pükste taskusse.
„Miiidaaaa?“ venitas Ivy särama lüües. „Sul ongi keegi või!? Üüüü, Tobey!“
Kui ta lõpuks oma üllatust kontrollida suutis, nentis ta, et Carolinat otseselt ta ei tea. Ella nimi oli talle juba tuttavam ja kui ma teda kirjeldasin, teadis Ivy juba paremini, keda ma silmas pidasin. Tuli välja, et nad käisid Ellaga koos trennis, kuid sellegipoolest oli Carolina talle võõras.
„Ma olen teda jah Ellaga koos näinud, kena tüdruk on.“
Seda teadsin ma ise ka, liigagi hästi.
„Ta isa suri eelmine aasta,“ lausus Ivy kui muuseas, kuid lasin selle kiirelt kõrvust mööda. Üritasin seda fakti eirata.
„Kuskohast sa siis tema avastasid?“ jätkas Ivy oma ülekuulamist. „Susiseb teil juba korralikult? Tood ta varsti külla ka? Ooot, kas Rosa pidaski seda silmas kui... Ah, sa pead ta õhtusöögile kutsuma! Sulle kuluks täiega kodustamine ära!“
„See asi on alles nii värske, et kannataks ehk pisut selle õhtusöögikutsega.“ Vähemalt senikauagi, kuni ma välja mõtlen, kuidas seda jama lahendada.
„Kuidas te siis tuttavaks saite?“ jätkas ta ja järgnes mulle koridori, kus ma tenniseid jalga ajasin.
„Sain temaga tuttavaks tegelikult siin sinu sünnipäevapeol. Ajasin nad Ellaga sassi. Ilmselgelt ma ei tulnud selle peale, et tüdrukud üksteise lõhnaõlisid kasutavad ja kuna ta tuli mu idiootse jutuga kaasa, arvasin ma, et ta ongi see, kellega ma ühel eelneval õhtul kokku juhtusin...“
„Ee, mida?“
„Jep, nevermind.“
„Oot, aga mis edasi sai?“ kogeles Ivy ja ootas, et ma jätkaksin, kuid mu sisse tekkis taas see ebameeldiv tunne, mis mind kõikidel eelnevatel öödel piinanud oli. See vestlus õega oli nii veidraks kujunenud, et ma tahtsin lihtsalt kiirelt minekut teha.
„Ella aitas mind ka pisut, oleme paar korda kokku saanud.“ Ma ei saanud ise ka aru, miks ma seda üldse õele ütlesin ja miks ma ikka veel majast väljunud polnud. Ma nagu tahtsin end selle kõige lasta piinata. Lasta Ivyl end torkida. Las see kõik muutub veel raskemini talutavamaks. Kuramuse päralt, mida see kõik minuga teeb?
„Aga me vist pole koos,“ tunnistasin vastumeelselt. Aga ma kavatsen seda muuta, oi kuidas ma seda tahan. Ma pole ammu midagi nii väga tahtnud. Või oligi see tahtmine minu loomupärane tahtmine, kuniks ma ta kätte saan?  
„Aa..,“ tõi Ivy kuuldavale ja tema esialgne vaimustus oli kadunud. Ta hoidis oma pilku minul ning tundus, et tal oli endiselt palju küsimusi. Millegipärast ta aga ei jõudnud nendeni. Ja mu ärritus kasvas ja kasvas.
„Kas sa oled temasse..,“ alustas Ivy lõbustatult aga vakatas, kui ma oma teise tennise jalga oli saanud ja jalg põrandat tabas.
„Mida, Ivy? Armunud?“ katkes mu kannatus ja mu hääl oli pisut valjem kui enne. Laiuatasin oma käsi ja vaatasin teda. Ma kartsin, et ma murdun aga et ma murdun siin, nii, oma õe ees? Seda ma ette ei osanud aimata.
„Jah, kurat, olen, aga kõik on nii perses kui vähegi olla saab! Sul pole õrna aimugi! On sul veel küsimusi?“
Ivy võpatas ja viivuks oli mul temast ka nii kahju. Tegin kõigile vaid liiga. Enese teadmata Carolinale ning hetkel siin oma väiksele õele, kes hoolib minust ja tahab, et mul kõik hästi oleks. Teistest rääkimata.

Kaevasin endale järjest sügavamat auku ja sellest välja ronimine oli iga päevaga aina raskemaks muutumas. Mina seisin välisukse juures, Ivy seisis meie fuajee keskel. Tema vaikis, mina vaikisin.

„Ei,“ sosistas ta nii vaikselt, et seda polnud peaaegu kuuldagi. Nägin vaid, et ta huuled vormisid selle üheainsa sõna ning ta astus kahtleva sammu minu poole. „Tobey...“
Tundsin, kuidas pinge mu seest välja tahtis saada ja surusin lingi alla. Ma ei taha oma õe ees pisardama hakata, kuid olin juba hiljaks jäänud. Lükkasin ukse lahti ja astusin tormakal sammul välja, jättes segaduses Ivy veelgi suuremasse segadusse maha.

Istusin oma palavasse autosse, äratasin selle mootorimürina saatel ellu ja võtsin kiirelt kohalt. Sõitsin taas teadmata suunas, kuni silmad seletasid teed mu ees, kuid mul polnud kuhugi minna. Enda eest on võimatu põgeneda.