Pühendusega sulle

Ma pidin midagi endast välja lihtsalt saama. Midagi, millest vahel liiga palju mõtlen, mida vahel liiga palju meenutan.

---

Kuidas on see võimalik, et peale kõike, mis on olnud, mis on juhtunud, olen ma ringiga taas sellisesse punkti välja jõudnud? Aastaid on möödas, kuid ometigi tuled sa taas ja ma ei saa aru miks asjad nii lähevad.

Ei, tegelikult ma olen õnnelik inimesega, kellega ma tunnen, et olen kokku loodud. Kes on see õige, minu teine pool... Keda nägin unes veel enne, kui ta mu ellu ilmus.

Vahel, õnneks siiski harva, leian ma end teid võrdlemas. Seda küll reaalse põhjuseta, sest armastamist ja meeldimist ei saa võrrelda, sest niimoodi üksikult on nad sisult sama kaugel kui kuu maast. Aga vahel on meeldimine rohkem särinaid tekitav kui rutiinne armastus. Võib-olla oli kõik minu ettekujutus, sest mulle meeldis mõte sulle meeldida ning tõlgendasin kõik endale märkideks? Olen põhikoolist saadik olnud arvamusel, et inimesed, kes teineteisele meeldivad, saavad sellest aru. Sellest lihtsalt on võimatu mitte aru saada- pilgud, naeratused, vestlused. Ja sa demonstreerisid seda. Liigagi hästi. Või siis kujutasin mina seda ette, et tunda end hästi. Ka see on üks paljudest võimalustest.

Vahel kui ma mõtlen sinu peale, ma lihtsalt naeran enda üle, sest ma ei mõista nooremat iseennast. Kui rumal tüdruk ma olin. Mitte iialgi ei kavatsenud ma kellegi pärast selles mõttes nõrgaks muutuda, jääda unistama. Õhtul mõelda sellest, kuidas see poiss uksepoolse rea esimeses pingis istus ja mind oma silmadega puuris, sest ainult nii tuli mul õhtul magus uni ja uus koolipäev sinuga koos rutem. Sa vaatasid mind nii intensiivselt, et ma ei pidanud pead paremale pööramagi, et sellest teadlik olla. Ma teadsin, sest ma tundsin seda. Ja kümnenda klassi esimene päev oli esimene kord, kui ma seda tundsin ning sina mulle sellega vahele jäid. Uus poiss, täiesti tavaline, uues klassis, uues koolis. Lasid silmadega üle oma uute klassikaaslaste, kellest sa kedagi ei tundnud ning siis unustasid end mind vaatama. Lõpetasid korraks vaid siis, kui oli vaja uhiuue pinginaabriga rääkida. Ja saatsid mind pilguga taas, kui ma ruumist kontsaklõbina saatel välja tippisin.

Mina märkasin sind esimest korda alles meie esimese ühise kooliaasta varakevadel. Inglise keele tunnis, kus ma ühel hetkel avastasin end sind vaatamas ja kuulatamas, sest mulle oli hakanud meeldima su hääl, mis inglise keelt kõneledes oli veelgi mõnusam ja mahedam.

Kui mõned kuud tagasi olid olnud sina see, kes mulle vahele jäi, siis minu kord tuli järjekordses inglise keele tunnis. Kuulasin ja vaatasin sind ning kui sinu kord lõppes, võtsid sa sisse oma üsna tavapäraseks saanud poosi- selg vastu seina, käsi tooli seljatoel puhkamas ning pilk minul. Ja siis oligi minu kord vahele jääda, sest su sõnad alles kajasid mu peas. Kui pilgud kohtusid naeratasid sa kergelt üle klassis mulle ning mina naeratasin sulle vastu, lõbusalt ja teades, et olin sulle vahele jäänud. Eriti leebemaks ei muutnud olukorda ka see, et mina pidin peale sind ülesannet lugema ning õpetaja mind kaks korda nimepidi kutsus ja lõpuks mulle ka mu kaotatud järje kätte andis. Alates sellest päevast oskasin ma, vähemalt enda meelest, näha märke, et midagi on toimumas.

Oskasin näha sinu silmis seda sära, kui sa mind nägid. Oskasin näha sinu elavnemist, kui ma ruumi sisse astusin. Oskasin teatud hetkedel panna sind kohmetuma, kui sa närviliselt üritasid mulle komplimenti teha. Ja kui ma leidsin end sinu silmadesse vaatamas, särasid need kui taevatähed ning oli hetki, kui sellest aitas, et mul kõige pärast hirm hakkaks, sest see sügav pilk sundis vahel mu südant lööke vahele jätma. Ma ei suuda iial seda pilku sõnadega kirjeldada, kuid kui ma selle peale mõtlen, tekib mu sees tunne, mis tekkis ka siis. Tunne nagu sinust oleks üks suur tükk puudu ja see tükk seisab sinust heal juhul vaid meetri kaugusel ja kogu su hing ja keha üritab seda tükki endasse ahmida... Need silmad nägid alati vaid mind. Need silmad olid täis ahnust ja iha, nendes oli hoolivust ja veel midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna. Mul on siiani  meeles, kui õgivalt ja läbinägevalt sa mind vaatasid. Võib-olla nägin ma sinu silmades lihtsalt iseennast, sest mulle meeldis mõte sinust ja minust?

Nii palju küsimusi, millele ma kunagi ilmselt vastuseid ei saa. Võin vaid mõelda, mis oleks kui... Millegipärast ma olen kindel, et kõik oligi nii nagu ma siiani usun seda olnud olevat. Meeldisime, kuid kumbki ei teinud midagi enamat, et... ma ei tea. Võiksin kõigest kirjutada, mis on olnud, kuid ma ei tohiks. Juba neli pikka aastat on möödas, kui meil pole kontakti olnud. Mina olen eluga edasi läinud ning lihtsalt väga minulik on vahel möödunud aegu meenutada, sest tagasi vaadates on need isegi teatud mõttes ilusad, kuigi selles hetkes viibides soovisin, et aeg liiguks kiirelt ja eluga edasi minna saaksin.

Aga on nii palju asju, mida ma oma peas vahel edasi-tagasi kerin, kui sa mulle meelde tuled. Naeratused, pilgud, jutuajamised... Kaklused minu pärast klassivendadega, kellega sa hästi läbi said ning kes ühel hetkel suhtusid minusse liigagi sõbralikult, nii et sa oma rahuliku oleku kaotasid ja läksid ühele kallale kooli parklas ning teisele minu ees klassis ning bioloogia õpetaja koos teiste poistega teid lahutama pidi. Ja mõlemal juhul tehti mulle selgeks, et see toimus minu pärast. Kui ma vahel eitan kõike, mis olnud siis sellised mõtted tekitavad minus soovi saada nendele mitmetele küsimustele vastused... Sina olid argpüks, mina olin argpüks...

Vahel on seda kõike lihtsalt liiga palju. Vähemalt ei paina see mind enam igapäevaselt nagu aastaid tagasi ja aasta jooksul peale kooli lõpetamist.

Kuid alles paar päeva tagasi nägin sind taas. See sära, see iha, see ahne pilk on sinu silmadest ammu kadunud. Need silmad, mis mind nüüd vaatasid, olid ja on täis nukrust, sest sa tead, et mina olen õnnelik. Sest sa tead, et meid ei ole ega saa ka olema. Me lasime sel minna. Sina lasid mul minna...

Ma lõpuks võtsin end kokku ja lugesin selle uuesti hoolega läbi, et sulle siia ka kommentaar jätta, aga nüüd kui ma kirjutama pean ja selle kohta midagi ütlema peaksi, siis noh...ütleme ausalt, et ma ei oska ju midagi öelda. Ühest küljest nagu huvitavad mõtted ning kohati mingil määral ka tuttav olukord, aga samas ise pole otseselt selles kirjeldatud situatsioonis olnud ja nüüd kohe midagi öelda. Vot ei oskai. Aga mõte kui selline on iseenesest ilusasti kirja pandud ja paneb päris sügavalt mõtlema, mis siis kui...
Ja meenutama ka. :)
Meeldis!

Oh ma tean kellest juttu. Praegu seda lugedes, ma soovin et sa saaksid ajast tagasi reisida ja olla see julge tüdruk, et need pilgud ei oleks lihtsalt pilgud olnud. Ja ma arvan et kui sa oleksid mingit kaklust lahutama läinud, siis ta oleks sind kuulanud.. Aa ma tahaks et see lugu oleks teistmoodi Aga ma tean, et sa oled praegu õnnelik ja.. :)
Igatahes jah, see pani mõtlema. Ja hästi kirjutatud, nagu alati :)

Mhmmmm, Karro, sina tead ja mäletad seda nutulaulu...

Tead, kuigi ma mõtlen, mis oleks kui... olen ma arvamusel, et ju ei tulnud sellest asjast põhjusega midagi välja. Ilmselt temaga koos olles poleks saatus viinud mind kokku selle praegusega Kõik juhtub põhjusega Ja kuigi ma vahel mõtlen temast, olen kindel et mul on hetkeseisuga olemas inimene, kellega ma olen kokku loodud :) Märgid räägivad iseenda eest

Nagu mu ema ütleb: "Iga halb asi on millekski hea!"

Tihtipeale ei suudeta seda näha, aga vahel kui ikka hoolega olevik minevikuga kokku viia, siis tajub, et nii tõeti on. Ma ei kujutaks oma elu tegelikult mitte kuidagi ette, kui eelmised suhted purunenud poleks. Jah oli valus, jube õudne ja siis arvasin küll, et nüüd on kõik läbi ja enam nagu ei tahagi, aga samas nüüd on selline tunne, et paremaks minna ei saa. Tegelikult olen kindel, et saab veel paremaks minna ja tõesti iga hea ja halb asi juhtuvad teatud põhjustel ja meie peame kõige selle virr varri sees lihtsalt ellu jääma, pea püsti edasi minema ja alla ei tohi anda.

Ja muide isegi mina mõtlen tihtipeale, mis siis kui...ja palju oma eelmiste silmarõõmude ja ekside peale, aga see ei täheda veel seda, et ma nüüd arvan, et oli viga, et kõik lõppes vms, aga samas vahel on ikka hea meenutada neid helgeid ja samas natuke kurvaks tegevaid momente.

See on eluuu!

Neid "mis oleks, kui..." hetki on kõigil, mulle tulid ka mõned asjad meelde, mis oleksid võinud teisiti minna, kui mina ja üks teine inimene oleksime teistmoodi käitunud...

Hea jutt, paneb elu üle järele mõtlema Me laulame kooris praegu ühte armastuseteemalist laulu, mis on küll väga ilus, aga millel on väga raske õiget tunnetust kätte saada. Ma arvan, et selliste tunnetega, nagu sinul selles jutus, oleks seda väga hea teha

Birgit: No tegelikult on sellised möödunud asjad ka ilusad. Neis on omamoodi ilu, kuigi need võivad nukraks teha. Ma usun, et kõik juhtub põhjusega. Ja see, et minu ja tema vahel midagi ei juhtunud, oli ka põhjusega :) Praegu kui satun ta pilti nägema, siis reaalselt naeran enda üle ega mõista, mida ma ometi sellises pässis nägin

PK: Selliseid hetki on tõesti palju. Õnneks ma selle konkreetse asja puhul masendusse vähemalt ei satu Mõelda selle üle, seda meenutada, on vahel omamoodi hea. Teatud moel on see isegi õpetlik. A'la, et kui midagi tahad siis speak up! Ma olen rahul, et lõpuni välja vait olin tema puhul