Hingetu

Tere!
Olen siin uus ja avastasin foorumi täiesti juhuslikult internetis surfates. Olen natukene ringi vaadanud ja mõtlesin ka enda kirjutatut jagada, et natukene tagasisidet saada.
Kõik arvamused on oodatud, aga ärge palun esialgu liiga karmid olge, muidu äkki kaob kirjutamisisu ära.
Esimene osa on rohkem sissejuhatus. Idee on, et iga osa juurde käib üks laul. See laul ei pruugi alati stilistiliselt sinna juurde kuuluda, aga see on lihtsalt laul, mida tegelane kas terve osa jooksul või vahepeal kuulab. Iga osa kirjutades kuulan ka ainult seda ühte laulu. Niimoodi on lõpuks äkki tore kokku panna loo playlist. :)


MAARJA: Arctic Monkeys – Knee Socks

Kui ma kaheksaks koju jõuan ja kohe duši all ära käin, peaksin poole üheksast selle rahvusvaheliste tarnete essee juurde jõudma. Ma käisin raamatukogus ära, raamat on olemas... tuleb vaadata, missugustele artiklitele ma veel kodust juurde pääsen.
Üleüldse on süüa ka vaja. Mul oli üks õun vist... jah, see viimane. Teega siis...
Ja siis selle essee peaks jõudma paari tunniga ära teha, ja pärast seda jõuan üheteistkümneks magama. Äkki peaks nii või naa kell üksteist magama minema. Aga ma ei tea... peab veel vaatama.
Hommikul kõigepealt kooli. Ma arvan, et panen selle musta põlvedeni seeliku ja valge mummulise pluusi. Teeks lokke, saaks nad ilusti kõrgelt kukkuma panna.
Kas mul oli meeles uus šampoon osta?
Viimane jäi Kareli juurde. Ughh, kuidas ma teda vihkan! Kohutav inimene. Ma ei tea, mis mul arus oli. Hea ongi, et lahku läksime. Et ta mu maha jättis. Nüüd saan keskenduda tähtsatele asjadele.
Vikipeediast saab selle essee jaoks veel kindlasti paar head uut mõtet. Mingisugust teist vaatenurka või midagi...
You were a stranger in my phone book...
Selles suhtes, et nüüd on mul aega tähtsate asjadega tegeleda. Koolile keskenduda näiteks. Ja ta alles oodaku, kui mind järgmine kord näeb! Ma näen nii hea välja, et tal kukub karp lahti. Ja kes siis kahetseb?
Mitte mina, see on kindel.
Kui ma need paar kilo, mis meie koosolemise ajal juurde võtsin, maha võtan, mahun jälle sinna valgesse kleiti ära. Siis võib jälle paar kleiti juurde ka osta. Pole mõtet praegu osta, kui nad nagunii varsti suured mulle on.
Üldse peaks oma rahalise olukorra üle vaatama. Võib-olla annab kuskilt koomale tõmmata. Samas... otseselt millekski hetkel pole vaja koguda. Kuid siiski... hea, kui midagi tagavaraks on.
Ma ei jõua ära oodata, kui mu lõuajoon ja vöökoht defineeritumad on. Ja jooksmisega peaks jalad ka paremasse vormi minema. Üritan jõudumööda kükke ka teha. Hea tunne on, kui inimeste pilgud sul tänaval käies peatuvad.
Annab enesekindlust juurde.
Jumal teab, et mul seda vaja on.
...and your dreams just start coming true...
Uhh. Enam ei jaksa.
Ah, kohe saabki ring joostud. Teen veel viimased venitused, ja siis saab koju minna. Et see essee siis...
Aeglustan sammu. Ümberringi hakkab juba pimedaks minema. Ongi parem. Vähemad inimesed näevad mu punast nägu. Muigan selle peale.
Jõuan mänguväljaku moodi kohani ning astun puu alla. Ringutan nii, et käed natukene ragisevad, ning lasen oma ülakeha siis rippu. Vaatan läbi harkis jalgade selja taha. Kaugusest läheneb üks figuur, kuid ma olen puude varjus. Ma ei tohiks teda segada.
Teeen paar puusaringi ja siis väljaasteid. Ma pole tegelikult päris kindel, mida ja kuidas ma tegema peaks. Keskkooli kehalistest on nii mõndagi aega möödas ja siis sai kõike ju trotsiga tehtud.
Kuid kogu see jooksmine on olnud vabastav.
Tujutõstev.
Eufooriattekitav.
See jooksja, keda oma jalge vahelt nägin, sörgib minust paar meetrit eemalt mööda, kuid keerab siis samuti mänguplatsile.
Ta on pikk ja kõhn, kannab mütsi. Dressid on kottis. Tema kehahoiakus on midagi tuttavat.
Unustan oma venitamise ja jään teda suu ammuli jõllitama.
Mu eks.
Ajan end kiiresti püsti ja selja sirgeks. Panen rusikas käe südamele, nagu see aitaks ta peksmist vähendada. Karel ei saa mind esimest korda pärast lahkuminekut sellises olukorras näha. Mitte punase ja higisena, juuksed näo külge kleepumas.
Ei ei ei ei.
See kõik on valesti.
Ta pidi mind nägema alles siis, kui ma olen jälle ilus ja kõhn ja jalgele saanud.
Mitte praegu.
Oh issand oh issand.
Tee nii, et ta mind ei näeks. Tee nii, et ta mind ei näeks...
Noormees pöörab end ringi ja meie pilgud kohtuvad hetkeks.
Ja mu vererõhk alaneb.
See ei ole Karel.
Jumal tänatud.
Jumal olgu tänatud.
Teen talle naljakat pooleldi üllatunud pooleldi ehmunud nägu, vehin paar korda kiiresti oma keha ümber kätega, ja teen siis sääred.
All the zeros lined up but the number's blocked when you've come undone...

Tere tulemast :)

Eks ma siis teen otsa lahti. Palumine sinuga mitte väga karm olla oleks nagu mulle suunatud olnud kuna -nagu ma olen aru saanud- on minult siin foorumis kommentaare vägagi hirmuäratav saada. Eriti just uutel tulijatel, sest ma olevat ise väga hea kirjutaja ja asjatundlik ning võib-olla ka see teeb mind pisut sõnakamaks ja teatud juhtudel ka pisut ülbeks Nii et minult tagasisidet saada on omaette kompliment, eriti veel positiivset. Aga see selleks, olen hoiatanud vähemalt... :)


Mul oli kusjuures kunagi ühel oma jutul sama pealkiri. Seepärast ma seda siin lugema sattusingi. Ja mis ma oskan öelda- ootused olid natukene teistsugused. Vaimustuses ei ole, kuigi see, mis sul siin on, pole sugugi halb. Kuna tegemist on Maarja mõtetega praegusel juhul, siis need oled sa väga reaalselt kirja pannud- väga hästi saab temaga samastuda. Kareli suhtes tekkis huvi rohkem teada saada, ilmselt peagi saab ka.

Ühes kohas oli sul üks E-täht üleliigne, muid vigu tähele ei pannud, sest mina pole mingi kohalik grammatikapolitsei, hindan rohkem juttude sisulist poolt

Aga kindlasti jätka! Jään uut osa ootama.

Ma vaatasin, et oh Hingetu, kas Auts on uue osa pannud või lihtsalt meelde tuletanud et tal see jutt ka on.. Ja siis oh näe ei olnud tema jutt, vaid hoopis midagi muud.
Kuna see on esimene osa, siis on raske midagi väga täpset kommenteerida, aga see eest, huvitav on ta ikkagi.
Need kirjeldused on hoopis teistsugused, kui need mida teistes lugudes lugeda saab.. Need mõtted seal juures.

Igatahes, mind pani see huvitama ja jään edasisi osasid ootama!

Tere!

Suured tänud! :)
Ei osanud oodata nii pikka tagasisidet! Aitäh.
Pealkirjaga ma olen jah siin maadelnud... kord üks, siis teine. No ei leia pealkirja, mille kohta tunneksin, et see jutule sobiks. Just enne kui siia üles ta panin, oli ta Puhkust!, aga no see üldse ei istunud. Loodan, et samad pealkirjad kedagi edaspidi jutu juures häirima ei hakka - et vana samanimelise jutu pärast ootused teised ja siis tuleb pettuda. Hetkel see pealkiri täitsa meeldib mulle. Seostub natukene jooksmisega. (Nii otseselt kui metafooriliselt.)
Usun, et panen järgmise osa täna õhtul üles.
Hoiatan, et suuremat tegevust tuleb natukene oodata, ja mõtetel ning sisemaailmal on edaspidi ka väga suur roll kanda. Autorallisid-asju siin juhtuma ei hakka.

Mulle ka nagu meeldib vist see versioon, et see veidi teistsugune, et need mõtted on välja toodud ja nagu ma aru sain, siis nii hakkabki olema. Tegevustikku jms on nii muidugi omamoodi raske üles ehitada, aga usun, et sul on ka selle kohapealt oma plaan välja mõeldud. Praeguseks ei oska ka muud midagi paremat, targemat öelda. :) Edu kirjutamisel! Ja tere tulemast meie foorumisse!