Morfiin

''Miks sa ei kuula mind?''

Ei mingit vastust.

"Eric.., palun..."

Ma ei teadnud enam, miks ja mida ma palusin.

Eric eiras mind nüüd täpselt samamoodi nagu paljudel varasematelgi kordadel, kui ma üritasin talle oma tunnetest rääkida. Igal pool artiklites ja naisteajakirjades korrutatakse, et üksteisega rääkimine on kõige alus. Räägi, mida sa tunned, räägi mis ootused sul on. Ütle välja, mis sulle ei meeldi ja mis teeb haiget. Kiida teda, kui ta on kiitust väärt. Räägi temaga aga ära hakka näägutama, sest ajab mehed vaid närvi. Kahjuks kuskil suhteartiklites pole veel ilmunud õpetust, mida teha sellise tundetu idioodiga nagu seda on Eric. Millega ma tema veel ära teenisin? Mõelda vaid, et kunagi alguses mõtlesin ma tõesti, kuidas ma kellegi temasuguse leidsin. Nüüd hakkas aga järjest rohkem kiskuma sinnapoole, millest Liis mulle juba ammu rääkis. Jäta ta juba ometi maha, ütles Liis mulle alati, kui ma talle oma muresid kurtsin. Tal oli seda kerge öelda, mul kerge lubada, kuid sügaval sisimas säilis minus lootusekübemeke, mis lasi Ericul edasi selline olla. Ma armastasin teda ikka veel. Ma polnud unustanud, milline ta meie suhte alguses oli. Küll aga oli Eric unustanud, mida kõike ta mulle kokku lubas.

Ma üritasin asja muuta, ma üritasin teda muuta, kuid mul oli ammu lugemine sassis, mitmes kord see nüüd oli. Ma olin järjekindel ja lootusrikas ning väga, väga rumal.

Mul oli plaanis korraldada meile imekena õhtu. Ma olin sellega enda meelest hakkama saanud- tuba oli hubaselt valgustatud, küünlad põlesid, meid ootas maitsev õhtusöök ja magustoit ning hiljem ka film, mille ma ise olin välja valinud, teades, et selline läheb talle peale. Selleks õhtuks olime koos olnud täpselt aasta. Pikk sündmusterohke aasta oli selja taha jäänud ja mulle tundus, et ma võiks üritada teda üllatada, kui  ta töölt või kust iganes tuleb. Me ju võiks võtta aega iseendale, meenutada vaid head ja eirata neid naginaid, mis meie vahel on olnud.

Ma lippasin talle ust avama, kui kuulsin ukse taga võtmekõlinat. Olin ootusärev ja särasin sellest. Ta peaaegu, et lükkas mind kõrvale, et esikukummutile oma mingid paberid visata ja tõmbas oma hirmkallil suusajopel takjad lahti, mind samal ajal ilmetult silmitsedes. Seisin esiku lõpus, seal kus meie köök-elutoa ala hakkas ja ootasin. Mida, ma tegelikult ei tea.

Ta pidi teadma, mis päev on. Ta ei saanud nii loll olla aga ometigi ta küsis, mis mul hakkas. Mis sul hakkas? See mõjus halvustavalt. Ericule meeldisid alati ilusad naised, kui ma nii võin öelda, kuigi ma ei kasutaks 22-aastase enda kohta seda sõna. Talle meeldisid üleslöödud naised ja hallid hiirekesed polnud üldse tema teema. Ma olin enda meelest nende kahe segu, mistõttu ma vahel leidsingi end süüdistamas selles, et ta nii külm minuga nüüd on. Kui ma kuskile minema ei pidanud kandsin lohvakaid dressipükse või liibuvaid retuuse ja lihtsat t-särki, juuksed olid lohakalt krunnis või hobusesabas ja meigist ei tasunud rääkidagi. Ma lihtsalt ei näinud mõtet pingutada, et näiteks sibulaid tükeldades pisaraid suitsusilmadest pühkida.

Ericu küsimus ja see, kui rahulolematult ta seda esitas, muutsid mind pisut närviliseks. Seisin kohmetunult seina najal ja silusin oma musta kleiti. See oli tavaline- kehasse, liibuv ja lõppes enne põlvi. Mu kaela ehtis suur kuldne kett, mis minu meelest väljanägemisele ideaalse punkti pani. Mu pikad kuldpruunid juuksed langesid vabalt mu õlgadele ning isegi meigiga olin tohutult vaeva näinud.

"Meil on täna aastapäev," vastasin talle tuhmilt. Ericu näos ei toimunud mingit muutust. Ta viskas oma jope lohakalt esikutumbale ja lonkis minust mööda, visates kiire pilgu pisikesele kaetud lauale ja küünaldele. Järgnesin talle ja lootsin, et kui ta näeb, mis kõik ma meile teinud olin, ta leebub.

Astusin tema juurde ja libistasin oma käe tema õlale. Ta kergitas oma õlga ja ma tõmbasin oma käe ära.
"Üritad mu korterit põlema panna või? Kustuta see kuradima altar ära- kohe," ägestus ta ja kadus magamistuppa. Kui ta ukse tagantkätt kinni lõi, tundsin, kuidas hing sees värises. Üritasin end koos hoida, kuid kui ma kükitasin ja teeküünlaid kustutasin, mis põrandal raja lauani moodustasid, langesin koost. Kramplikult kinnihoitud nuuksatus muutus pisarateks.

Olin küünalde kustutamisega poole peale jõudnud, kui Eric toast väljus, Guessi sviiter musta triiksärgi vastu vahetatud. Hetkeks tärkas jälle lootus, kuid selle asemel, et minu juurde tulla ja ''head aastapäeva, kallis'' soovida, kadus ta jälle nurga taha, esikusse. Aga mida ma lootsingi siis? Ma pole ammu enam tema kallis,  mina olen lihtsalt Maribel... Jätsin küünlad sinnapaika ja järgnesin talle.
"Mida sa teed?'' pärisin, hääl kergelt värisev.
Eric ajas endale jopet tagasi selga ja kontrollis, kas kõik asjad on olemas. Nagu need oleks kõik kuhugile vahepeal kadunud.

Ta ei vastanud mulle midagi. Selle asemel keskendus ta hoopis oma ketside jalga saamisele. Seejärel kobas ta oma taskutes, võttis telefoni korra välja, vaatas midagi sealt ja tuhnis kummuti sahtlis.
"Lähen välja, pole arusaadav või?'' lausus ta nagu muu seas ja sammus minust uuesti mööda, seekord elutuppa ja kummardus, et midagi telekalaua alt võtta. Tagasi esiku poole sammudes oli ta käes telefonilaadija, mida ta kerra keris.
"Aga...?"
"Aga, aga, aga... Mis kuradi aga? Oled sa mul mingi ema või, et tuled keelama?" tõstis ta järsult häält ja ma võpatasin.

Ma olin liiga hämmeldunud, et midagi talle vastata või vastu karjuda. Oli ilmselge, et tal on ükskõik. Ta ei kutsu mind endaga kaasa välja tähistama või mulle veel nii hilja õhtul roose ostma. Romantika ja Eric ei käinud enam ammu kokku. Tema armumise ja armastamise faas oli ammu läbi saanud ja nüüd oli käes see hirmus rutiin. Suhteid hävitav rutiin. Ta elas oma elu nii nagu ise tahtis, ta ei vaevunud mind maha jätma ja sisimas mulle tundus, et talle meeldis mind hoida juhuks, kui kuskil mujal ei vea. Samuti ma ei teadnud, mis toimus tal siin, kui mina oma kodus käisin, kuid vahel painasid mind kahtlused kellegist kolmandast.

"Ei, aga ma olen su tüdruksõber ja täna on meie esimene aastapäev...'' Ma olin nii üllatunud, et ma midagi vastata talle veel suutsin.
"Aastapäev," irvitas Eric mulle näkku. "Tõesti jah?" Ta lai irve hääbus ja korraks oli ta nägu selline, et...
"Jah," mu huulil mängles viivuks kerge naeratus. Üritasin talle hakata seletama, kuidas ma teda armastanud olen ja et me võiks rohkem koos olla, kui ta ägestus taas.

Ta lihtsalt ei kuulanud mind üldse ja isegi kui ma palusin, teadsin, et see kõik on ju nii mõtetu... Ta on ikka selline, nagu ta on. Võib-olla see armas ja kena Eric, kellega ma tuttavaks sain oligi lihtsalt suur pingutus, et mind kätte saada. Ükski neiu ei suuda ju vastu panna sellisele printsile?

"Palun...''
"Kas sa kustutasid küünlad ära?''
Raputasin pead: ''Kuhu sa lähed?''
Eric pani kokkukeritud telefonilaadija jopetaskusse. Ta lihtsalt eiras mind.
"Kellega?" Astusin talle ligemale ja ristasin käed rinnale. Justkui kaitseks. Kui need mu külgedel edasi rippunud oleks, oleksin ilmselt Ericule kallale tormanud ja talle oma pisikeste rusikatega nõrkasid hoope jaganud. Liis oleks aplodeerinud ja mu üle uhke olnud, sest tema meelest oli Eric seda juba ammu väärt kõigi nende sigaduste eest, mis ta korraldanud mulle oli.
"Ma ei pea sulle midagi ette kandma, selge?'' Eric oli haaranud mu õlgadest ja raputas mind, kui ta sõnu ükshaaval mulle näkku karjus. "Tead, mul on nii kopp ees sinust! Mida rohkem sa siit ära oled seda parem mulle.''

Mida tugevamini ta mind hoidis ja raputas, seda jubedam mul hakkas. Mu juuksed langesid mu näole ja kippusid mu suhu. Mu nägu oli pisaratest märg ja süda peksles meeletus rütmis.

"Mis see sinu mure on kus ma olen ja kellega?" Ericu näole ilmus taas lai, parastav irve. "Sa nagunii ei tea, kui paljusid tüdrukuid ma meie voodis olen keppinud kui sa oled oma emme-issi juures ära. Oii, kui palju neid on, kullake...''

Viimast sõna ta venitas eriti sarkastiliselt ja tema avaldus vapustas mind. See raputas mind veel omakorda läbi. Jah, ma aimasin midagi sellist, kuid seda kuulda ja saada teada, et see ongi päriselt nii..? See oli liig.

"Jäta maha mind siis," pomisesin lörinal. Ta oli mu raputamise lõpetanud ja vaatas nüüd oma kätetööd. Toetusin nõrgalt vastu esikuseina ja läbi juuste jõllitasin teda, keda ma nimetasin oma poiss-sõbraks.
"Issand jumal, kes sul keelab ära minna?" surus Eric läbi hammaste. "Korja oma seitse asja kokku ja keri põrgu! Kas pole ilmselge, et see jama on ammu läbi?"

Tõmbasin lörinal nina kaudu õhku sisse ja värisesin. Viivuks lootsin isegi, et äkki ta tekitab mulle mingi vigastuse, mille saaks lasta registreerida ja talle probleeme tekitada, kuid ma ei julgenud enam suud lahtigi teha. Mu hirm oli liiga suur, kuid viha tema vastu samuti. Ja vihaga on ju inimesed liiga ettearvamatud. Ma ei tea ju milleks kõigeks ta veel võimeline olla võib.

Eric tõmbas jopeluku kinni, kinnitustakjatele tähelepanu osutamata ja keeras mulle selja, et väljuda. "Ma ei tea, millal ma tulen," lausus ta rahulikult üle õla ja ma teadsin, et tänase öö veedab ta kellegi teise juures. Ta ju ise oli mulle just tunnistanud, et ta petab mind. Juba ammu... Kuigi petmine on sellises olukorras vist pisut vale väljend.

Vajusin mööda seina põrandale istuli ning katsin kätega näo. Andsin pisaratele voli-nutsin pettumusest, valust ja solvumisest, mida ma tundsin. Kui kaua ma seal esikupõrandal nii end haletsesin, ma ei teadnud. Lõpuks, kui ma end pisut koguda suutsin, lükkasin juuksed punaselaiguliselt märjalt näolt ja ajasin end püsti, et koristada oma mõtetu üritus lõplikult ära. Kustutasin ära teeküünlad, mis veel põlesid ning jätsin need jahtuma. Seejärel tühjendasin kõik kausid ja potid, kus mu valmistatud söök oli. Mul polnud mingit isu ise süüa. Kuhjasin kõik tühjendatud nõud kraanikaussi ja pugesin ise diivanile kerra, peas ainuke mõte siit kuidagi lõpuks põgeneda ja Eric selja taha jätta. Ma olen rohkemat väärt, kui tema, eks ju? Kuid ma... Ei. Ei, ei, ei... Mis armastus see on, mis suhe see selline on? Sellel poleks tulevikku ja peale seda jubedat õhtut on ka kindel, et sel ei saa olema.

Peitsin pea punasesse diivanipatja ja üritasin vaikses üksinduses leida mingit võimalust, kuidas end päästa.

Ma tahtsin siit linnast ära. Ükskõik kuhu, aga kuhugi, kus mul oleks parem. Keerasin end diivanil selili ja jäin telekalauale sätitud asju vaatama- pudel head, kuid odavat veini, kaks suurt pokaali ja Ferrero Rocherid, mu lemmikud... Sirutasin käe veinipudeli poole ja valasin seda pisut ühte klaasi. Kallasin pokaalisisu ühe jutiga nutust karedaks muutunud kõrist alla ja sõin ühe Rocheri peale, et hajutada veini kangust.

Ma ei saa kuhugi minna, taipasin järsku. Neljapäeva õhtu, mul on homme pikk päev ülikoolis, ma ei saa puududa... Või saan? Kas ma suudaks sellisena üldse loengutes istuda ja kuulata, veel vähem õppida midagi? Loengus tegevusetult istudes hakkan ma end vaid oma enesehaletsusega piinama. Ma pean ära saama, aja maha võtma, linnast välja pääsema.

Ericust kaugele.

Igaveseks.