Hei!
Kuna ma kogu aeg kirjutamisest soiun, siis mind sunniti ühte lookest "paberile" panema. Endalegi üllatuseks istusin kaks tundi arvuti taga ja kirjutasin 3000 sõna ja see 1osaline jutuke sai valmis. Ammu pole niimoodi kirjutada suutnud, nii et see oli väga tore. ::)
Loodan, et naudite.
ONU KORSTNAPÜHKIJA
TIM
Ma olin 10aastane, kui ema teatas, et homme tuleb meie suvilasse korstnapühkija, et lõõrid puhtaks teha. Käisin emal terve õhtu järel ja uurisin, mida Onu Korstnapühkija teeb, miks ta seda teeb, kuidas ta seda teeb. Ema vastas kannatlikult kõikidele mu küsimustele ja poetas lõppu veel ühe tarkusetera, mida ma küsida ei olnud osanud.
Tarkusetera: kui puudutada Onu Korstnapühkija nööpi, toob see õnne.
Kuna kevad oli üle minemas suveks, olid hommikud juba päris soojad. Olin just kevade alguses endale uue ratta saanud – nagu suurele poisile kohane, sest mu vana rattaga pidid põlved juba pidevalt krõnksus olema – ja armastasin seda kogu ilmale näidata.
Meie suvila ümbruses ei olnud maikuus küll veel väga palju rahvast, kuid kõrvaltänavas juhtus olema tüdruk mu paralleelklassist, kes oli esimene tüdruk, kes mulle meeldis. Tal olid pikad heledad juuksed, mis olid alati patsi punutud. Ta kandis kõige ilusamaid kleite ja tema naeratus...! Kooliõuel oli tegu, et mitte oma jalgade otsa komistada, kui tema taas mu pilgu oli püüdnud.
Lota elaski suvilas ning terve tema pere viibis seal seetõttu aastaringselt. Kui vähegi võimalik, ja ema mind ka enda silme alt välja lasi, sõitsin ikka ja jälle Lota ja tema pere suvila eest mööda.
Lota tavatses enamus hommikuid maja ees trepil oma nukkudega mängida. Tal oli neid igasuguseid, enamustel juuksed lühikeseks lõigatud. Ühel suuremal nukul olid aga veel tema originaalsed pikad blondid juuksed alles ning Lota kammis neid vaikse laulu saatel alati suurima hoolega.
Tal oli ka väike õde, kes mööda aeda oma väikesel kolmerattalisel ringi sõitis. Vahel jooksis tal väike koer sabas, kuid tihedamini oli ta oma roosa ratta otsas. Mulle poisina roosa värv muljet ei avaldanud, kuid mulle meeldis, kui ilus ja särav see ratas oli.
Kahtlustasin, et ka Lotal on ratas – see natukene suurem ja punane, mis alati aiaäärele toetas. Ma polnud veel näinud teda sellega sõitmas. Mu peas oli kõiksugu plaane, kuidas temaga juttu teha, kui me koos mõnda tänavat mööda peaksime sõitma juhtuma.
Siiamaani aga ei olnud veel mu suurimatest pingutustest hoolimata õnneks läinud.
Sel hommikul aga, kui korstnapühkija tuli, olin ma nii elevil, et isegi Lota õhetavad põsed kippusid meelest minema. Ootasin Onu Korstnapühkijat meie värava ees suurima õhinaga. Lõpuks nägingi ümber nurga rattal ühte suurt musta meest sõitmas.
Olin eelmisel päeval internetist korstnapühkijate pilte otsinud, ja see filter muutis mehe kindlasti tahmasemaks kui ta reaalsuses oli. Minu lapsesilmade ees oli aga tegu hiiglasliku 2meetrise musta monstrumiga.
Jalad lõid värisema ja vaatasin maja poole, kus ema vast millegi tähtsaga (nagu lillede kastmine) tegeles. Neelatasin.
Kiiremini kui ma oleksin tahtnud, seisis see suur mees aga minu ees ning astus oma rattalt maha. Tal oli must müts ja mustad vurrud. Ta küüntealused olid mustad. Aga tema kuuel olevad nööbid – need läikisid. Kas ta nühkis neid läikima ise või tegid seda inimesed, kelle korstnaid ta puhastas?
„Tere! Kas su vanemad on kodus?“ küsis ta oma korstnamehe häälega.
Mäletan, kuidas sõnatult noogutasin ja väraval eest astusin, et Onu Korstnapühkija mööda lasta. Ta sammus kiirelt ja konkreetselt üle meie eesõue, käes pikk traathari, ja astus lahtise ukse vahelt sisse.
Hiilisin vargsi järgi.
Mul oli eesmärk. Ma tahtsin puudutada vaid üht selle mehe nööpidest, et siis saada see õnn, mida ema lubas, et mu „õuele peaks tulema“. Mul oli plaanis paluda, et Lota mind tähele paneks ja et me saaksime ratastega sõitma minna. Jõuluvana võimuses see kahjuks ei olnud, aga samas tegeleb tema pigem mänguasjade jagamisega. Või siis täiskasvanutele kingib ta miksreid ja depilaatoreid, sest sellised mänguasjad on vist vanematele inimestele meelepärasemad kui uus mudelauto.
Pidin sellest hirmust Lota jaoks üle olema!
Ema tuli Onu Korstnapühkija tervitust kuuldes esikusse ning juhatas ta siis elutuppa. Kõndisin järgi, kuid hoidsin end igaks juhuks seina äärde. Mine sa tea, milleks see pikk ora võimalik on.
Kui ema Onu Korstnapühkijale viimased instruktsioonid oli andnud, otsustasin, et enam kauem ma ei suuda. Ma pean KOHE selle teo ära tegema, sest muidu võib mu puperdav süda küll enne otsad anda, kui ma nööpi jõuan katsuda – või siis hiljem Lotat näha.
„Kas- Kas ma-“ Köhatasin kurgu puhtaks ja ajasin selja sirgu. Onu Korstnapühkija oli minust endiselt tükk maad pikem. Sellegipoolest andis sirge selg mulle julgust, kui ta oma süsimustade silmadega mulle tungivalt otsa vaatas.
„Kas ma tohin teie... nööpi katsuda, härra... härra korstnapühkija?“
Mees naeris – madalalt ja kähisevalt ja üleüldse hirmuäratavalt. Eeldasin, et see on test, mille pean läbima, et oma soov saada. Ega nõrkadele ju tüdrukuid ei jagata. Lõpuks mees noogutas: „Jah, ikka.“
Mäletan, kuidas hinge kinni hoidsin ja justkui unenäos oma käe ette sirutasin, et ühte tema nööpidest katsuda. See oli tähtis hetk. Sellel hetkel – kui ma vaid seda nööpi kuidagi õigesti puudutaksin – oli potentsiaali määrata ära terve minu tulevik.
Ja Lota oma ka.
Puudutasin kahe sõrmega ühte nööpi ja surusin silmad kõvasti kinni. Kujutan ette, et mu nägu võis keskendumisest krimpsus ja tulipunane olla. Kõik, mis mu peas tol hetkel toimus, olid mõttet Lotast. Ja soovid, mis mul temaga seostusid.
Hirm oli selleks paariks sekundiks kadunud.
Ja siis tundsin ma end järsku väga ebakindlalt. Kui kaua ma peaksin sellest nööbist kinni hoidma? Kas kaks sõrme on piisav? Äkki ma peaksin selle nööbi lihtsalt küljest rebima, et seda öösiti kallistada ja siis talle oma soove sosistada?
Kuid selle mõtte peale ilmus mulle silme ette aga Onu Korstnapühkija kaljukindel nägu ja ma otsustasin, et pean lihtsalt parimale lootma. Et mu kaks sõrme ja paar sekundit tuliseid soove on piisavad, et ma Lotale meeldima hakkaksin.
Tegin silmad lahti. „Aitäh.“ See hääl, mis endast välja pigistasin, tundus nii võõras. Nii kõrge ja... naljakas.
Julgemata Onu Korstnapühkijale otsa vaadata, pöörasin talle selja ja jooksin tulistvalu õue oma ratta juurde. Oleksin nagu läbi udu kuulnud, kuidas ema mulle midagi hüüab. Hüüdsin igaks juhuks, et lähen rattaga sõitma, ja läksingi.
Unustasin vist isegi aiavärava kinni panna.
Isa oli tööl, nii et sellest polnud hullu. Ema nii väga pahaseks ei saanud. Tal oli kogu aeg nii palju teha, et ta lihtsalt pani värava kinni ja toimetas edasi. Võib-olla ta kavatseski minuga vahel sellel teemal paar sõna rääkida, kuid selleks ajaks, kui ma kunagi õhtul tagasi jõudsin, olid muud asjatoimetused sellised mõtted tema peast juba ammu pühkinud.
Tahtsin kohe kõrvaltänavasse Lota juurde kiirustada, kuid otsustasin, et pean enne natukene maha rahunema ja end koguma. Peale selle ei olnud ma kindel, kui kaua selle nööbi puudutamine ja soovide täitumine aega võis võtta. Oli efekt kohene? Oli vaja natukene oodata – nii minut või paar?
Oh issand.
Mis siis, kui oodata oli vaja lausa tund aega? Kuuskümment tervet minutit?!
Ma olin nii elevil, et tagantjärele leian, et oli väga hea, et meie suvilarajoonis palju autosid ei sõitnud. Oma tuisupeaga oleksin tol hetkel kindlasti kellelegi ette keeranud. Ma üldse imestan, kuidas ma otse põõsasse ei sõitnud.
Pedaalide sõtkumine oli mulle aga omamoodi teraapiline juba väiksna, ning pärast paari kiiret ringi olin juba piisavalt maha rahunenud, et oma ümbrust ka tähele panna. Nii juhtuski, et juba aeglasemalt tänavatel tiirutades kuulsin kellegi tihkumist.
Lähemal uurimisel selgus, et ühes tupiktänavas seisis oma ratta kõrval ja nuttis ei keegi muu kui Lota õde. Ma polnud küll väikeste türukutega kuigi osav – polnud nedega kokku puutunud sellest ajast, kui ise veel väike (äkki see tüdruk on nii 6aastane?) olin ja nendega ühes lasteaiagrupis käisin – aga miski ütles mulle, et oleks paslik uurida, mis viga.
Tulin ratta pealt maha ning kõndisin paar sammu, et temani jõuda. „Tere. Kas kõik on korras?“
Tüdruk vaatas mulle nutuste silmadega otsa – terve ta nägu oli tegelikult pisaralapiline – ning ütles vaiksel häälel, et ta ei leia siit väljapääsu. „Ma ei tohiks üldse üksinda sõita, aga mu õde ei viitsinud ja ajas oli nii iga-a-av...“ Tüdruk lausa luksus!
„Oh, pole midagi. Ma elan ka siinsamas ja tean, kuidas siit välja saada. Tahad, ma aitan sul kodu üles leida?“
Lota õde noogutas ning pööras oma ratta ringi. Tundsin end sellel hetkel nii suurena – suuremana kui Onu Korstnapühkija – ja autoriteetsena. Näitasin talle suuna kätte ning ronisime mõlemad ratastele.
„Mis su nimi on?“ küsisin talt veel enne sõitmahakkamist.
„Loore.“
„Minu nimi on Tim,“ ütlesin lihtsalt.
Sõitsime Loore tempos Lota ja tema koduni ning terve see aeg tagus mul süda kurgus. Kas Lota on seal? Kas ta näeb, kuidas ma ta õe koju tagasi toon? Kas ta saab aru, milline kangelane ma olen?
Keerasime Lota ja Loore tänavasse, kui Lota teisest tänavaotsast ratta peal meieni kihutas, patsid ja seelik selja taga lehvimas. Jäime Loorega seisma ja lasime Lotal ise meieni tulla. Minu südametüdruk oli ise ka silmnähtavalt nutnud ja hurjustas nüüd oma õega.
„Kus sa olid? Kas sa teadsid ka, kui mures ma olin? Se EI TOHI üksi kuhugi minna. Mõtle kui vihased emme-issi oleks, kui nad teada saaksid!“
Loore langetas pea. „Vabandust. Mul oli liht- Vabandust...“
Hingan korra sügavalt sisse ja ütlen kiiresti: „Ma leidsin ta siit paar tänavavahet edasi, see tupik selle maja juures kus kõik need päkapikud on.“ Ma ei tahtnud, et ta Looret veel enam endast välja viiks. Ja ma tahtsin, et Lota minu poole vaataks.
Ja vaataski!
„Ahsoo... no aitäh. Lähme tagasi koju, Loore – tule!“
Hammustasin närviliselt huulde. Siin Lota oli – rattaga väljas ja teadlik minu olemasolust. Ja ometigi tahtis ta koju minna! Otsustasin, et kuna tänu nööbi katsumisele ei saa ma väga puusse panna, võin ehk julguse kokku võtta ja ta endaga välja kutsuda.
Noh, nagu niisama rattaga sõitma või midagi.
„Lota! Oota... Ma olen Tim. Me käime ühes koolis,“ puristasin kähku.
Lota vaatas mind hindavalt. „Jah. Võimalik, et olen sind näinud.“
„Mhm, jah, et siis... jah, muidugi.“ Mu süda tegi tol hetkel sisimas selliseid uperkuute ja kukerpalle, et ime, et ta kogu sellele pingele vastu pidas. Mu laup oli higiga kaetud, kuigi väljas ei olnud kindlasti nüüd NII soe. „Kas sa... kas sa minuga mõnikord rattaga tahaksid sõitma tulla?“
Ja teate mis?! Minu suurimaks üllatuseks (ja heameeleks!) ütles ta „Jah“. See pidi olema nööbi võlujõud, ma olin selles päris kindel.
Otsustasin oma õnne proovile panna. „Praegu?“
Lota kaalus seda hetke. „Kas Loore võib kaasa tulla?“
Nüüd oli minu kord kaaluda. „Okei, ikka, jah.“ Oli ju Loore lõppude lõpuks see, tänu kellele ma siin üldse Lotaga hetkel räägin. Ja kui Loore tulek oli ainus asi, mis lahutas mind ja Lotat jalgratastega sõitmast, siis oleksin võinud ka tuhat Looret hea meelega kaasa kutsuda!
„Kuhu me minna võiksime?“ küsis Lota.
Mõtlesin hetke. „Lähme jõe äärde!“ Jõgi oli alles äsja täiesti jäävabaks saanud ja naabermaja poiss oli eelmisel nädalavahetusel ühe puuoksa külge sidunud suure köie. Meelis hüppas selle otsa ja kiikus vee kohal nii vahvasti! Tahtsin sellega Lotale muljet avaldada.
Tegelikkuses polnud ma ise seda järele proovinud ja Meeliski hoiatas mind, et ma seda ilma temata ei teeks, aga et tema tuleb tagasi alles ülejärgmisel nädalavahetusel. Olin lubanud oodata, kuid vahel ei lähe elu plaani järgi.
Näiteks enne eilset polnud mul Onu Korstnapühkija nööbist ja sellest potentsiaalsest elumuutvast omadusest mul aimugi! Elu oli väga teistsugusel rajal.
Võtsime kolmekesi enda alla terve tee ja sõitsime seetõttu aeglaselt. Või vähemalt ei põrutanud me Loorel eest ära.
„Ma sain selle ratta endale alles kaks kuud tagasi,“ teatan uhkelt, et me täielikus vaikuses ei sõidaks. „Isa värvis ta garaa¾is üle ja ütles, et kui ma soovin, võin ma siia külge oma taskurahast joogipudeli ja koti osta. Mul on juba peaaegu pudeli raha koos. See kuluks ära küll. Eriti kui ma kaugemale sõita tahan.“
„Meie ei sõida oma majast väga kaugele,“ teatas Lota sõidu pealt juuksed üle õla visates. „Meie isa töötab rattapoes, nii et meie saame uue ratta iga kord, kui me tahame.“
„Ahsoo...“ Silmitsesin taaskord kadedusega nende rattaid. Teadsin, et mul läheb veel aastaid enne, kui endale uue ratta saan. Mul oli plaan palju putru süüa ja rattaga sõita – ehk siis kasvan kiiresti suuremaks ja vanemad peavad mulle uue ratta ostma.
Lootsin ka salamisi, et äkki õnnestub kasvada sama suureks kui Onu Korstnapühkija! Ehkki lootsin, et mina suurena nii heidutav ei ole.
Kui jõudsime metsani, mis lahutas suvilaterajooni jõest, sõitsin mina kõige ees, siis Loore, ja tema järel Lota. Kui jõudsime kohta, kus rippus Meelise köis, tulime ratastelt maha.
„Vuhh, maapind on veel nii märg,“ ütles Loore nina kirtsutades.
„Öösel sadas vihma ja see pole veel siin puude varjus päris ära kuivanud. Mitte nii nagu tee peal,“ ütlesin elutargalt. Siis näitasin näpuga puu küljest rippuva köie poole. „Mu sõber Meelis pani selle paar päeva tagasi siia üles. Ta käib juba gümnaasiumis.“ Olin salamisi uhke, et mul nii vana sõber oli.
Tüdrukud astusid köiele lähemale ja silmitsesid seda huviga.
„Mida sellega teha saab?“ küsis Loore huvitunult.
Tundsin, kuidas süda kiiremini taguma hakkas. Hõõrusin higiseid peopesi kokku ning vaatasin kordamööda nii köie kui tüdrukute poole. Kohe kohe oli tulemas minu võimalus end tõestada ja Lotale nii väga muljet avaldada, et temalt ehk isegi põse musi saada!
„Selle küljes on võimalik vee peal kiikuda!“ ütlesin uhkelt köie juurde astudes. Meelis oli köie otsa kaldale tõmmanud ja paari raskema kivi alla kinnitanud, et seda ikka kätte saaks. Tema jutust mäletan, kuidas ta seletas, et tuleb ronida selle kõige suurema kivi otsa, köiest kinni hoida, ja siis hooga hüpata, et kiikuma hakata.
Kuna vesi olevat veel külm, siis ütles Meelis, et on tähtis, et ei oodataks, kuni hoog on nii väike, et kaldale enam tagasi ei saa. Sest kui hooga kaldale tagasi hüpata ei saa, siis peaks hüppama vette. Aga külmas vees võivad krambid tekkida või noh... üleüldse ei ole see ehk hea mõte.
Peast käis veelkord läbi Meelise tungiv hoiatus, et ma seda üksinda teha ei tohiks ja sellistel puhkudel peab alati keegi kaasas olema. Kuid see ei tunudnud üldse raske – hüppad ja kiigud ja maandud uuesti kaldal ja siis Lota teeb sulle musi.
Kerge!
„Ma ei tea, kas see on ikka-“ alustab Lota, kuid olen endale juba hoogu andnud.
Järgmise asjana kuulen kõrvus kohisemas tuult ja tüdrukute kiljumist. Teen silmad lahti ning vaatan kiirelt möödavuhisevat veepinda. Süda kukub saapasäärde. Äkki see polnud siiski nii hea mõte?
Ja kõige hullem oli see, et enda kinnihoidmine osutus oodatust palju raskemaks. Vaatasin, kuidas käed libisesid ja libisesid. Kartsin neid kohendada, sest minu paanikas aju kriiskas, et kui ma lasen ühe käe lahti, on lahti mu mõlemad käed ja ma kukun.
Teadsin, et pean enne kaldale hüppama, kui mu käed täiesti alla annavad. Kuid meeleheitlikult paremale-vasakule vaadates avastasin, et kallas on kaugel ja köis enam nii kaugele ei kiikunud.
Neelatasin ja vaatasin oma alge all terendavat vett.
Ei, ei. Ma olin kindel, et saan hakkama. Ainukene asi, mida tegema pidin, oli natukene tahtlikult kiikuda ja köiele hoogu juurde anda!
Üritasin oma jalgu ja tagumikku liigutada, kuid tulemuseks oli lihtsalt värisev köis.
Ja siis libisesid mu käed mööda köit kiiresti allapoole ja mu aju registreeris valu. Ahhetasin ja lasin köiest lahti.
Kukkusin selili vette. Kuna ma polnud seda hetke aga oodanud ja selleks kuidagigi valmistunud – isegi mu suu oli hääletuks karjeks avanenud – täitusid mu suu, kõrvad ja nina veega sellal, kui mu keha veidral moel vette prantsatas.
Mu silmad olid kui kinni keevitatud, nii hirmunud olin sellest, mida see kõik võis tähendada. Nende kinnihoidmine tähendas ühtaegu nii seda, et ma ei saa näha, mis minuga toimus kui ka seda, et vähemalt mu silmad ei hakanud kipitama.
Ma polnud kindel, mis pidi ma vees olin ja hakkasin kätega lihtsalt rapsima. Mingi ime läbi puudutas üks mu jalgadest põhja ja ma kasutasin seda stardipakuna, et end veepinna poole lükata.
Sain aru, et mu pea on veepinnal, kui kuulsin peas kohiseva vere kõrval ka tüdrukute kriiskeid. Peksin meeleheitlikult oma kätega ja üritasin samal ajal püssida pinnal ja köhida välja kogu suhu ja kurku tunginud vett.
Mu peas keerlesid kümned paanilised mõtted, kuid ma ei suutnud ühelegi neist keskenduda kauemaks kui sekundi murdosa. Kuni Lota hääl end läbi murdis: „Uju kaldale, Tim! Uju kaldale!“
Ujuda. Seda ma oskasin. Olin oma klassis üks parimaid. Kuid pikk talv oli mu vilumusega oma töö teinud. Avasin lõpuks silmad ning kalda poole vaadates avastasin, et Lota, kes kättpidi Looret järgi vedas, oli meie ratastest juba kaugel.
Avastasin õudusega, et vool viis mind endaga jõusalt kaasa.
„Uju kaldale, Tim! UJU!“ röökis Lota.
Puhistasin ja sülitasin välja suhu tunginud järjekordse neelu jagu vett.
Kallas, jah. Kallas. Kallas!
Panin kogu oma viimase jõu mängu ja hakkasin kalda poole rühkima. Kuid ükskõik kui väga ma ka ei üritanud, kallas lähemale ei tulnud. Küll aga jäi kaugemale koht, kus olid meie rattad.
„Uju diagonaalis, Tim! Diagonaalis!“ karjus Lota.
Diagonaalis, jah. Õigus. Diagonaalis...
Mu kätest hakkas jõud kaduma. Esimene ehmatus oli möödas ja adrenaliini hakkas ka soontes vähemaks jääma. Mis ei olnud üldse hea, sest oht ei olnud vahepeal väiksemaks muutunud!
„TIM! ETTEVAATUST!“
Tõstan pilku ja näen endast kuskil meeter maad olevat vees ulpivat puupalki. Enne kui jõuan otsustada, mida selle teadmisega ette võtta, olen selle palgi vastu põrutanud. Haaran sellest mõlema käega kinni nagu see oleks mu viimane päästerõngas.
Üritan rahulikult hingata, kuid see ei tule välja.
„Ma lähen kutsun abi. Hoia sellest palgist kinni. Loore – seisa siin, aga ära mitte mingil juhul vette ja Timile appi mine, eksole!“ hüüatab Lota oma õele. Loore noogutab, nägu punaselapiline juba teist korda selle päeva jooksul.
„Kõik saab korda, kõik saab korda,“ ütlen nii endale kui ka Loorele rahustuseks.
Loore istub oma ilusa kleidikesega murule maha ning mina toetan oma pea palgile. Olen surmväsinud. Jääkülm vesi voolab läbi mu riiete ning muudab mu nahka aina tuimemaks. Julgen palgi peal olevat kätt kergitada ja näen, et nahk on maas ja see on punane.
Kui ma oma peopesade olukorda näen, hakkavad need järsku valutama.
„Siin ta on! Siin, vees.“ Lota hääl on järsku tagasi ja ma kuulen selles kergendust.
Vaatan üles, et näha, kelle ta endaga tõi, ja kui mu süda enne saapasääres polnud, siis tol hetkel oli see seda kindlasti.
Sest Lota oli mulle appi kutsunud ei kellegi teise kui Onu Korstnapühkija.
„Oppaa!“ hüüatab mees rõõmutult ning astub ettevaatlikult veele lähemale. „Hea, et see puu siin juurtega kinni oli... kuigi ta on täitsa mäda... ime, et sind hoidis... aga tule nüüd, siruta oma käsi...“
Avastasin tol hetkel, et mul polnud energiat seda suurt meest karta. Olin hoopis tänulik ja niiii kergendunud.
„Tule nüüd, tule... kohe oled väljas...“
Onu Korstnapühkija tõmbas mind mööda kallast veest välja, kuni olime mõlemad selili murul ja hingasime raskelt. Ma polnud kindel, kas mul oli kunagi rohkem külm olnud või mitte. Mõne hetke pärast tõusis Onu Korstnapühkija aga püsti ning pani oma käed mulle ümber.
„Tule, ma viin sind koju, sooja,“ ütles ta vaikselt.
Avasin korraks silmad, et näha veel Lota nägu – sest ma olin kindel, et pärast seda läbikukkumist ei julge ma talle enam eales enam otsa vaadata – kuid nägin vaid otse mu nina juures olevat kuldset nööpi. Rohkem ma oma pead liigutada ei jaksanud.
Tuleb välja, et korstnapühkija toob õnne mitmel moel.
Pealkiri: Onu Korstnapühkija (1osaline... vist) 
17/1/2016, 21:27
