~Soome PRINTS või hukatus~

Ma pole üldse kindel, mis sellest kõik välja võib tulla, aga midagi ehk ikka tuleb. Mõnes mõttes on seda lihtne kirjutada, sest enamik loost on üsna päriselt juhtunud ja ei pea seda lugu üldse mitte väga paljude silmade läbi kirjutama, aga samas kuna põhiteema ikka see kuri armastus, siis jah, ütleme nii, et sellesmõttes on seda siiski omal näol päris keeruline kirja panna nii nagu ta olema peaks ja samas, et ta ka muljet avaldaks.

Ühesõnaga, midagi neile, kes siin endiselt veel ringi hulguvad ja midagi värsket ootavad.


Teose autoriõigused kuuluvad alates teose loomise hetkest vaid teose autorile kelleks on B.K., pseudonüüm Naughty. Teose kasutamine teiste isikute poolt on lubatud vaid teose autori loal. Igasugune teose kopeerimine ja selle autorina iseenda esitamine on vastuolus autoriõiguse seadusega.



1.

VAATAN ENDA EES SEISVAT ARGPÜKSI. Tema brändimoodi mandlisilmad liiguvad kiirelt edasi-tagasi. Ilmselge tõestus, et on närvis. Tumepruunid väljakasvanud juuksed on kergelt sassis ja langevad tema tõmmule laubale. T-särk ja dressipüksid, mida ta kannab on koduselt lohakad. Ajast kui ta selle neetud arvutimängu avastas, näebki ta koguaeg selline „kodune“ välja.

„Ma pole tegelikult kindel, kas meie suhe jääks kestma,“ käratab ta vihaselt.

Pole kindel või ei julge välja öelda kui kindel sa tegelikult oled? Põrnitsen vihaselt Kaarelit, kes üritab seletada oma seisukohti, millest mina ei saa või ei taha aru saada. Pigem ei taha. Tegelikult saan aru küll, kuhu ta tüürib. Kõik on lihtsamast lihtsam.

Üritan midagi öelda, kuid sõnade ritta seadmisega tekib raskusi. Pisarad tikuvad silma. Jumal küll, täiskasvanud inimene ja kukun siin selle sitahargi  pärast veel pisaraid valama.  
Hingan sügavalt sisse, et end veidi koguda. Nüüd on see käes. Mis ta mõtleb, et ma ei tea? Ta on ikka täielik jobu.

„Seletad võib-olla veidi lähemalt oma seisukohti!“ esitan mürgise palve, üritades end  kontrolliall hoida, kuigi sisimas olen juba ammu tükkideks lagunenud.

„Sinul on kursus veel lõpetamata ja mina tahan Rootsi tööle minna. Sa tead, milline mu isa on. Kõik objektid, kuhu ta mind usaldab, asuvad Soomes või Rootsis.“

Ta vaatab mulle kõhklematult otsa. Ta tõesti arvab, et ma usun. Pole ka ime. Olen suutnud sellise mulje jätta juba päris kaua aega. Mis siin ikka niiväga imestada, valetada oskab ta hästi.

„Soomes ei ole sul mitte ühtegi objekti olnud,“ lajatan järsul toonil, sest olen viimse piirini viidud. Kõik, rohkem ma enda sees, seda haput ussitavat tunnet ei kavatse kannatada.

„Ma ei tea millest sa räägid,“ võtab Kaarel sisse kaitsepositsiooni. Närvilisus ja vahelejäämise hirm kiirgavad igast tema keharakust. Kuigi sisimas on tal täiesti ükskõik, mis meie suhtest edasi saab.  

„Kas meie suhe jääks kestma? Ma ütlen sulle midagi. See ei ole juba viimased kuus kuud kestnud, sest sa ajad ringi selle libuga sealt arvutimängust. Tõesti arvad, et ma ei tea? Kui lolliks sa mind pead? Räägid mingitest objektides Soomes, et isa palub sul seal kohapeal töid juhatada. Täielik jama. Sa kurat olid kõik see aeg Rootsis, selle Linaga. Igakord kui mina sind siin igatsesin ja ootasin. Igakord  kui ma su kuradi asju pakkisin, et sul oleks alati hea minna ning siis kui sa tagasi tulid, pesin su kuradi hooratud pesu, sest see oli minu kohustus. Kuradi köögikata ja persevestist kodukana olen ma sinujaoks juba meie suhte algusest saadik olnud. Kahju ainult, et selle mõistmiseks oli niipalju mahavisatud aega vaja.“

Suunan oma vihase,  sädemeid pilduva,  pilgu arvuti poole. Kaarel on öeldust pisut kohkunud, kuid ennist teda kangestavast pingest vabanenud. Nüüd ta siis teab, et mina  tean ja ehk ongi see temajaoks kergendus, et ei pidanud mulle seda ise ütlema.

Iga jumala päev olen selle kõik vaikides välja kannatanud, sest mingi tobe süütunne keelas mind. Pidasin end ülereageerivaks, armukadetsevaks, uskusin, et see läheb mööda. Arvasin, et see pole reaalne, leida arvutimängust keegi, kellega leitakse ühist vaid mõne kuuga rohkem kui tüdrukuga, kes on kaks aastat päriselt sinu kõrval elanud, armastanud, hoolinud ja mõistnud . Hiljem hakkasin ennast süüdistama, sest reaalne polnud hoopis see, et sellel kõigel üldse nii kaugele minna lasin.

Siiani usun ka mina, et alguses oli asi väga süütu. Mingi tobe mäng, mida kari arvutihulle koos onlines mängivad, seejuures Skype’i vahendusel suheldes. Kuid kui mäng hakkas võtma kogu tema aja, hakkasin taipama, milleni see kõik võib viia, Samas ei soovinud ma seda endale teadvustada. Keegi ei sooviks.

Ma ei osanud olukorda kuidagi käsilegi võtta. Mul polnud kontrolli, millal ja kui palju ta kellegagi suhtleb, sest algselt räägiti mingit minule arusaamatut juttu ja veel inglise keeles. Inimesi selles ringis oli nii tohutult palju, tunduski lihtsam, mitte uskuda, kinnitada endale edasi, et kõik on vaid virtuaalne ja minu väikesed kahtluse- ja uudishimuretked kinnitasid, et enamik onlines mängijad olid siiski välismaalased. Rootsist, Taanist, Inglismaalt ja jumal teab veel kust.

Kui aga tõde igal võimalikul viisil end ilmutama hakkas, oli asi juba niikaugel, et ma ei julenudki midagi ette võtta, sest hirm kaotusvalu ees oli nii tohutu. Lihtsam oli jaanalinnuna pea liivaalla peita ja just seda ma tegingi. Kuhu ma sellise käitumisega välja jõudsin? Ikka sinna, kuhu kõikidel muudel viisidel jõudnud oleksin. Lõpuni. Meie suhte lõpuni.

Mõne aja möödudes, läksin tema lauaarvutiga interneti, sest see arvuti on hulga kiirem minu sülearvutist. Täiesti süütult istusin ja ajasin omi asju seal kui äkki lendas alla paremasse nurka lahti Skype’i vestlus, kellegi Linaga. Oo jumal. Tol hetkel valdas mind selline uudishimu, et endalgi tekkis hirm nahavahele. Üritasin kogu hingest, seda alla suruda, sest alateadvus karjus, et see, mida ma sealt leian, ei ole midagi head, kuid süda anus, et leiaksin sellele ükskord kinnitust. Niisiis avasingi Kaareli salapärase Skype’i vestluse, kellegi Linaga.

Kõik hakkas tol hetkel pöörlema. Südamed, musid, kõige magusamad ja armastusest pakatavad tervitused, meelitavad komplimendid, naljad, head ööd soovid ja kõik muu, lendasid tinakuulidena ekraanilt otsetabamusena mu südamesse.  Tohutu valu pitsitas rinnus. Kõik siiani uskumatud asjad said reaalseks. Vaevalt ainuüksi mängides selline vestlus areneks.

Kiirelt kerisin vestluse ülespoole, et näha alguskuupäeva. Pool aastat? Täpselt siis hakkaski huvi mängu vastu suurenema ja aega minujaoks vähemaks jääma. Hilisõhtused mängud ja varahommikused magamaminekud. Minu kahtlused. Kõik oligi nii nagu ma kahtlustasin, aga ei julenud tunnistada. Terve mu maailm varises sel päeval kokku ja mida mina tegin?
Ma ei läinud talle seda kohe näkku karjuma, et tean milline tõbras ta tegelikult on, kuigi oleksin tahtnud ja lausa pidanud. Isegi ei teadnud ega tea siiani, miks ma seda ei teinud. Ilmselt ootasingi sellist päeva nagu täna, kus ta võtab oma häbematuse endaga kaasa ja tunnistab seda ise, otse, mulle silma vaadates.

Hoolimata sellest, seisan ma ikka siin ja lajatan talle kõik otse näkku, sest lihtsalt ei suuda tema valesi enam rohkem taluda.

„See ei ole nii nagu sa arvad,“ õigustab ta end taas ning astub sammukese lähemale, „ma võin kõike seletada.“

„Mida seletada? Selleks on hilja. Mis sa tõesti arvasid, et hakkabki nii olema, et kui oled Rootsis siis koos Linaga ja kui siia tagasi tuled ootab sinu köögikata sind ilusasti kodus ja elu ongi lill? Kurat küll, see on nii alatu, et mul pole isegi sõnu. Tõsiselt alatu.“

Ilmselt kostab mu karjumine üle kogu ühika. Pea tuikab, pisarad voolavad ja süda läheb pahaks. Tahaksin toast välja tormata. See kõik on nii ahistav. Ühika väike tuba, umbne õhk, minu viha ja äng ning see alatu südametemurdja minu ees.

Pühin kiirelt oma pisarad. Ta ei näe mind nutmas.

„Kas Lina tean, et sa sellist suhtepoliitikat üritad läbi viia?“ võtan end taas kokku, sest ometi tahan ka mina vastuseid.

„No ta teab, et sa oled või noh, et me oleme koos,“ ajab Kaarel mingit mulli.

Olen olemas. Jälle need neetud pisarad. Sellise inimesega ma siis kaks aastat koos elasingi. Ma ei taha tema nähes nutta, sest ma näen kui ükskõik tal minu valust on. Tal ei lasu isegi süüd. Täiesti süüdimatu. Ma olen tema heaks kõik teinud ja tema minuheaks mitte midagi.

„Sa tahad mulle öelda, et Eestis olen mina ja Rootsis tema ja Lina jaoks on see kõik normaalne?“ perutan edasi.

„Ursula, palun ära reageeri üle! Tundeid ei saa valida. Mul tekkisid tema vastu tunded ja kõik, mille üle siin enam vaielda on. Kahjuks ei tunne ma sinu vastu enam sellist tõmmet. Sa oled mulle tõesti kallis, aga see on ka kõik. Tunnen pigem sõprust,“ jagab tema ükskõiksusest pakatav hääl mulle õigustusi.

„Kas sa kepid oma sõpradega?,“ pillan taas mürgiselt.

„Ma ei hakka andeks paluma, sa tead, ma ei ole selline. Mul on Lina vastu tunded ja nüüd ütlesin ma selle välja. Oled rahul? Õnnelik?“ sajatab Kaarel vihaselt.

Õnnelik? Mida ta endast õige arvab, et see kõik teeb mind õnnelikuks?

Ta tormab oma kapi juurde, võtab spordikoti ja hakkab oma riideid sinna sisse loopima. Ta käitub nagu tema oleks kannataja. Ometi pole see nii. Nurjatu, üritab kogu oma süüd minu südametunnistusele veeretada, justkui mina oleksin kõik nässu keeranud.

Öelge veel, et tegelikult elu ei ole selline nagu ladina seebiooperites. Just selline elu ongi ja uskuge või mitte, vahel siin väiksel maalapil on asjad veelgi hullemad. Nüüdseks olen ma selles täielikult veendunud, et seebiooperitel on tõepõhi all. Mitte nii, et keegi nähtamatu puhub oma udupasunat ja seriaal ongi valmis.

„Mida sa nüüd teed?“ küsin hämmeldunult.

Kas ta lähebki lihtsalt niisama minema? Võtab kätte, pakib asjad ja tõmbabki minema?

„Lähen koju!“ pomiseb ta pilku tõstmata, aina edasi pakkides.

„Ahahh! Lihtsalt niisama?“

„Ursula, mida ma siis tegema pean? Sa ei taha, et ma lähen?“ küsib ta nüüd juba rahulikumalt, jättes hetkeks pakkimise.

Mis hullus see veel on? Ta tõesti loodab, et ma lähen selle kõigega kaasa. See suhtepoliitika. Ta tõesti tahab selle toimima saada. Magada siin Eestis olles minuga ja Rootsis Linaga. Tunnen iiveldust.

„Mida kuradit! Sa oled selles virtuaalses maailmas ikka täiega segi pööranud. Ma ei taha, et sa siit lihtsalt kõike niisama jättes minema tormad. Miks sa meie suhet ei lõpetanud, enne kui uuega pihta hakkasid? Kes siis mina olen? Kas ma ei ole vähegi inimlikust ära teeninud?“

Vaatan teda. Ise uppumas uhkusest varjatud pisaratesse. See kõik möllab kui tornaado mu sees ja kardan, et kui ma seda ühel hetkel valla ei päästa, lendan tükkideks. Lagunen koost.

„Tegelikult, sinu haiget mõttemaailma arvesse võttes, mõtlesin ümber,“ peatan ta, enne kui ta jõuab veel midagi öelda. „Tõmba uttu ja ära oma reeturlikku perset siia enam näitama tule!“ röögin nüüd juba nii vihaselt, et tunnen, kuidas mu nägu ärritusest õhetama hakkab.

Ma tean küll, et see on liiga dramaatiline ja lapsik, aga oi ta on mind ikka viimse piirini välja vihastanud. Kõigepealt lennutan temapoole selle neetud arvuti hiire ja sellele järgneb ka klaviatuur.

„Näe ja võta oma kola ka siit kaasa!“ sähvan ma, otsides laualt veel midagi, millega visata.

Tema shokeeritud nägu loob meeldiva kergendustunde.

„Sa oled täiesti segi!“ sähvab sellepeale Kaarel pahaselt, korjab oma hiire ja klaviatuuri üles ning surub ka need kotti.

Huvitav, kas ta kavatseb ka arvuti spordikotti toppida kui ma teda sellega viskaks? Mõte iseenesest on ahvatlev, kuid ei, pigem mitte.

See kõik ajab mu hulluks. Praegu tahaksin lihtsalt oma voodile langeda ja ulguda, aga tema nähes ma seda tegema ei hakka. Ta ei ole minu pisaraid väärt.

Vististi pole ma selleks valmis, et tal minna lasta, kes ikka niisama lihtsalt oleks, aga see valu ja äng, millega ta mind täitnud on, ei lase mul end kontrollida. Praegu ma teda näha ei soovi, sest ei suuda tema reetliku pilku endal rohkem taluda. Kuid tal minna lasta, teda ära ajada?

Hoolimata minu „ära mine“ pilgust, läheb ta siiski, seejuures täiesti külm. Ta lükkab kiirete sujuvate liigutustega  jalga oma tossud, selga tuuleka ning kokku pakitud spordikoti lennutab vihaselt üle õla.

„Arvutile ja ülejäänud asjadele tulen mõni teine päev järgi,“ lausub ta, ilmselt hüvastijätuks.

Need olidki tema viimased sõnad. Jälle see arvuti. Nagu see oleks kogu tema maailm. Ilmselt ongi.

Tagasi vaatamata, laiatab ta ukse enda järelt pauguga kinni ja läinud ta ongi. Kas jäädavalt? Igaveseks?

Vajun oma ühika koikule istuma.

Mis nüüd edasi?

Ma teadsin, et ühel päeval see kõik juhtub, kuid ma poleks iial uskunud kui palju valu põhjustab reetmise tõeline pale hetkel, mil see halastamatult sulle näkku paisatakse ning selle tegelik olemus, hambad irevil naerdes, sinust üle sõidab.




MU ÄRATUSKELL TIRISEB HALASTAMATULT. Tõstan oma unise ja valutava pea  vastumeelselt padjalt, et öökapilt oma telefon võtta. Eilne on võtnud  kogu mu energia ja üleüldse kõik minu tahtejõu.

„Neetud!“ pomisen ma vihaselt, vaadates kohkunult ekraanile.

See polegi äratuskell. Kella vaadates taipan, et see on helisenud ilmselt juba oma kaks tundi tagasi. Huvitav, miks ma seda ei kuulnud? Ma kuulen alati oma äratust.

Pisut vastumeelselt vajutan kõnele vastamiseks vajalikule ikoonile ja üritan oma hääles kostvat masendust alla suruda.

„Amita, ma kuulen sind,“ vastan siiski liiga pahuralt.

„Ursula, kus sa ometi redutad?“ kostab Amita halastamatu, kaeblev hääl, otse minu valutavasse ajju. Tema vene temperament, tahab mind isegi läbi telefoni voodist välja peksta.

Miks ometi? Mul pole jaksu temaga praegu tegeleda. Sõbrannad peaksid sellistel puhkudel esikohal püsima, kuid praegu tunnen ma tõesti, et ei suuda. Ma pole veel valmis tunnistama oma põrumist. Ei Amitale, kes on tõesti suurepärane sõbranna, ega ka kellelegi teisele.

„Ma tunnen ennast täna täiesti kohutavalt, kõik keerleb ja jubedalt ajab iiveldama. Ma kardan, et sõin midagi halba,“ valetan nii usutavalt kui suudan.

Teiselpool toru valitseb täielik vaikus.

„Oled sa veel seal?“ küsin, arvates, et kõne on katkenud.

„Ega sa ometi rase pole, Ursula?“

Kuulan teda pisut üllatunult, kuid samas leian, et see on üsnagi õigustatud küsimus. Surun alla kurku tekkivat klompi. Ei teagi, kas hirmust tema küsimuse ees või silma tikkuvate
pisarate tõttu.

„Ole nüüd, ilmselt mingi toidumürgitus või kõhuviirus. Usun, et paari päevaga läheb mööda ja varsti olengi koolis tagasi,“ vangerdan nii kus jaksan. „Hoia mind kooliasjadega kursis, eks!“

„Ilusat paranemist sulle,“ kostab Amita, hääles kahtlus, „Ursula, ma tean, et sa jätad mulle midagi rääkimata, aga olgu, räägi siis kui selleks valmis oled.“

„Varsti näeme!“ lausun peaaegu sosinal.

Vajutan kiirelt kõne kinni. Jälle tekib tahtmine pisaraid valada, aga igasugune jõud selleks, on ostakorral.

Väsinult ajan oma kanged ihuliikmed voodist välja, et end veidigi kokku võtta ja korda teha. Mis mõte sellel on, ma ei tea, kuid ometigi olen ma veel elus ja minuteada elusad inimesed sedasi teevad. Ma pean midagi tegema, sest vastasel korral lähen ma lihtsalt peast segi, muidugi kui seda juba juhtunud pole.

2.

TUNNEN, KUIDAS KUUMA VEE ALL SEISTES, enesetunne paraneb. Vesi uhub kogu masenduse minema. Isegi halvad mõtted on kuhugi ajusoppi peitu pugenud ja hetkel ei ole mul mitte mingisugust soovi neid lagedale tuua. Nii ongi parem. Las nad jäädagi sinna, parem oleks kui igaveseks. Kui tema minupeale ei mõtle, siis miks peaksin minagi.

Süda valutab nagunii ning mis kõige hullem, ma ei tea, kas sellest, et ma ise nii kuradi  rumal olen või sellest, et tunnen end alandatuna. Iseenda vastu aus olles, teaksin, et haiget sain ma juba varem ja nüüd poleks tohtinud see kõik niiviisi haiget teha, aga ilmselt tekitabki valu teadmine, et ma ise olen oma hingepiinades süüdi. Miks ma sellele hullusele kohe kriipsu peale ei tõmmanud, miks ma lasin sel asjal edasi hapneda ja nüüd on tulemus käes, piinelen oma hapuks läinud mõrudas kibeduses.

Mõnus aurupilv hõljub ühikatoa koridori, kui ma soojast veeaurusest vannitost välja astun. Rätik ümber, lippan kiirelt oma tuppa, sest mul pole tahtmist kõrvaltoa omadega kokku puutuda. Tegelikult nad meeldivad mulle, aga see, et me nii suurepäraselt läbi saame, ongi õhjus, miks ma neid näha ei taha. Küsimustelaviin, mille alla ma jääksin, lihtsalt lämmataks mu.

Meil siin koolis on selline vahva ühikas ja tubadesüsteem meeldib mulle veelgi enam. Üks boks, kaks tuba ja mõlemas toas kaks inimest. Nelja peale üks vannituba, köök ja tualett. Üldjoontes käivad asjad nii, et ühes boksis elavad kõik ikka ühest soost kodanikud, sest nii ongi tegelikult mugavam. Samas meie neljakesi oleme suutnud ühikajuhatajalt välja nuruda erandi, mille pärast tuli terve aasta ikka päris ränka moosimistööd teha. Lõpuks, pärast aastapikkust nurumist, antigi meile võimalus asuda ühiselamusse elama nii, et ühes toas oleme, nüüd olime, meie Kaareliga ja teises toas Sven koos Liiviga. Sven käib Kaareliga ühel kursusel mehaanilist elektroonikat õppimas ning mõlemad lõpetavad sel aastal. Mina õpin kolmandal kursusel rätsep stilistiks ja Liivi teisel kursusel juuksuriks. Väga kirev kooslus, aga sellegipoolest saame omavahel kõik suurepäraselt läbi.

Sellise erandiga oli ühiselamujuhataja nõus vaid tingimusel, et meie hoiame madalat profiili. Mitte mingisugust lärmi, et meie saame, sest võite ise arvata kui palju segadust selline asi võib teiste
paaride seas tekitada, aga samas ei soovi juhataja ka seda, et esimese kursuse ullikesed omavahel ühistesse tubadesse satuksid. „Varsti on terve ühikas neid veerevaid esimese kursuse näitsikuid  täis!“ Olid juhatajal omad hirmud rääkida. Mõistan teda täielikult ja nüüd mõtlen ka ise, et ehk polnudki hea mõte kõik see aeg Kaareliga ninapidi koos elada, sest tänaseks on näha, kuhu see meid viis, kuigi ma pole kindel, kas igasugune muu elukorraldus oleks meie saatust kuidagi muutnud.

Vaatan ennast peeglist. Värskem enesetunne on ka välimust silmnähtavalt muutnud. Enam ei olegi otsaette kirjutatud kui hale ma olen. Kuivatan rätikuga õrnalt oma pikki juukseid, mis said paari päeva eest täielikult mustaks värvitud, selle tõestuseks määrdub valge rätik kergelt hallikaks.

Mulle uus mina meeldin. Must värv sobib minu kergelt tõmmu nahaga ja nagu ema ütleb, suurepäraselt ka minu pruunide rosinasilmadega. Pealegi raamivad mu alaseljani ulatuvad juuksed, nüüd palju paremini minu ümarat nägu.

Otsin kapist välja oma valge pihikseeliku, sinna sobiva musta pluusi ja nahavärvi sukapüksid. Ema kurdab, et argipäevadel selliseid riideid kanda on hullus, kuid mulle meeldib, mismoodi need minu kumerused välja toovad ja kõige tipuks ei pea ma oma vormis keha häbenema. Loomulikult ei käi ma igapäev sedasi riides, aga täna ei olegi igapäev. Täna on täna.

Föönitan ja harjan hoolikalt oma juuksed, tagasihoidlik meik ja ongi valmis. Juba vaatabki mind endine Ursula ja nii peabki olema. Täna ei ole see päev, kus ma tahaksin pead norgu lasta, et oma hapuks läinud mõrudas kibeduses kümmelda, täna kavatsen ma olla mina ise. Rõõmsameelne, särtsakas Ursula. Küll homme jõuab haletseda.

„Üks päev korraga!“ lausun ma sügavalt sisse hingates  oma imetlusväärsele peegelpildile ja asun minekule.




EKSPRESSO, MIDA ÜHIKA VASTAS OLEVAS pubis naudin, on meeli ületav. See koht on asendamatu ja mul on hea meel, et see kohe ületee jääb. Koht, kuhu saab pageda, sest olen märganud, et hoolimata ühika lähedusest, ei käi siin eriti palju tuttavat rahvast. Üldse on see selline vaiksem kohake ja sellepärast mulle siin meeldibki.

Võpatan oma telefonihelina peale, mis kisub mind mu mõtetest välja. Palun ära ole ema! Helistaja nime nähes, moodustub paratamatult minu suule naeratus. Libistan sõrmega üle rohelise ikooni.

„Viv, ma kuulen sind.“

Sisimas rõõmustan, et helistajaks ei ole ema. Ma pole jõudnud temaga veel Kaarelist rääkida ja üldse tekitab igasugune sellest rääkimine ärevust. Pealegi ei taha ma tema elu selle koormaga raskemaks muuta. Temal seal Haapsalus hoopis omad mured ja mul ei ole vaja, et minu probleemid paneksid tema õlule veelgi suurema stressikoorma.

Õnneks ei pea mina tema pärast eriti palju muret tundma, sest minu suurepärane kasuisa hoolitseb tema eest nii hästi kui see üldse võimalik olla saab. Mul on ka lisaks suurepärasele kasuisale, bioloogiline isa, kuid sellest pole mul hetkel tahtmist pikemalt rääkida.

„Ursula, mul on sulle üks uudis,“ asub Viivika aega raiskamata asja kallale.

Selline ta ongi. Enesekindel, otsekohene ja mis põhiline, asjadest tuleb rääkida kohe, nii nagu need on. Mitte mingit ilustamist, võiga määrimist või ümbernurga keerutamist. Eks see olegi põhjuseks, miks ma teda oma sõbrannaks pean. Seda tiitlit ei vääri väga paljud ja just seetõttu, et puudub ausus. Nagu on aeg minupuhul näidanud, siis truudus ja ausus, pole tänapäeva ühiskonnas just kõige kõvem sõna. Sellepärast ongi mul vedanud, et mu teele on sattunud selline inimene, nagu Viivika.
Tutvusime minu esimesel ühika aastal kui alustasin esimest kursust. Tema alustas siis juba kolmanda kursusega. Viivika viimasel kooliaastal, sattusime tube jagama. Kahjuks küll ainult üheks aastaks, kuid meie esmakohtumisel tekkinud side on ilma igasuguste kõhklusteta säilinud.

„Mis sorti uudis?“ pärin uudishimulikult.

„Täna õhtul. Sina, mina ja Sirli. Panoraamis.“ vuristab Viv nii kiirelt, et ma ei suuda järgegi pidada.

„Panoraamis? Ma pole kindel, et ma...“ üritan kiirelt protesti avaldada.

Igasugune klubivärk tundub hirmutav. Panoraam tundub veelgi hirmutavam. Kas see pole see klubi, kus alati midagi kohutavat juhtub? Või oli see Veenus?

„Ursula, sa tead, et ma ei lepi eitava vastusega. Täna kell seitse, oled minupool platsis.“ Nurjab Viv minu protesti oskuslikult, ilma igasuguse pingutuseta.

„Täna kell seitse,“ ohkan raskelt, „kuigi sa tead, mida ma kõigest sellest arvan.“

„Tean, aga sina tead veelgi paremini kui vähe ma sellest hoolin,“ sädistab ta võidukalt. „Pealegi, sa ei suudaks mulle pettumust valmistada.“

„Kahjuks juhtub see nagunii,“ vastan mornilt. „Aga sellest räägime hiljem, eks!“ muudan kiirelt suunda.

Nihelen närviliselt oma toolil. Ma pole kindel, kas suudan talle rääkida oma põrumisest, kuid tõde on see, et tema eest seda varjata, oleks suurim rumalus. Pealegi, Viivikale see ilmselt kuigi suure üllatusena ei tulekski ja just see teebki minu põrumise ülestunnistamise veelgi raskemaks.

„Hea küll,“ pomiseb ta kahtlevalt, „kuigi ma juba aiman, milles asi.“

„Õhtul näeme!“ Jätan kiirelt nägemist ja lõpetan rutakalt kõne.

Kibe klomp trügib kurku. Siin ma sellel laiali lennata ei luba. Kao tagasi sinna, kust sa tulid. Neelatan raskel, et oma soovimatust meeleolust kiirelt vabaneda. Kui hea mõte on seda kõike enda sees hoida, ma ei tea, aga igal hetkel, mil see minust välja tahab lennata, tunnen, et praegu pole selleks sobiv aeg. Mis siis saab kui see ühel hetkel siiski vallandub?  Kas siis on kergem? Hullem?

Surun kõik need mõtted tagasi, kuskile kõrvalisemasse paika. Praegu pole ma valmis, et sellega tegeleda. Küll kunagi hiljem. Argpüks.

„Teie kanatasku, palun!“ kuulen noorukese kelneripoisi häält.

Tõstan pilgu, et kõnetajat tänada, kuid teda nähes, mõtlen ringi. See, kuidas ta mind vaatab, õgib oma neetud silmadega, justkui lebaks laual mõni ila tilkuma panev lihatükk. Ma ei saa sellega hakkama. Klomp kurgus süveneb ja kogu see reetmistunne tulvab laviinina minust üle. Kurat küll!

Haaran kiiruga toolileenilt oma koti ja torman pubist välja nagu mõni pooletoobine või vähemalt sellele kelnerile ma sellise mulje kohe kindlasti jätsin. Ilmselt ei tõsta ma mõnda aega oma jalga sellesse pubisse.

Vaatan oma mobiililt kella, mis näitab, et käes on alles lõuna. Mida paganat ma oma ülejäänud päevaga peale hakkan. Kella seitsmeni on veel tohutult palju aega. Ühikasse tagasi minna pole mul mingisugust huvi. Kooli ma ka minna ei soovi. Kuhu edasi? Otsustan lihtsalt minna, mitte kuhugi. Lähen sinna kuhu jalad parasjagu viivad.

„Millal sa täpselt tagasi jõudma peaksid?“

Hoian mobiili õla abil kõrva ääres ja üritan oma suure varba küünt punaseks lakkida. Ma ei tea isegi, miks ma sellist vaeva enda kallal näen. Kaarel on kuskil teiselpool merd ja ei näe minu pingutusi nagunii. Mossitades jätan selle nõmeda tegevuse pooleli, üritades ühe käega küünelaki pudelile korki peale keerata.

„Kolm päeva veel. Täpset kellaaega ma sulle küll öelda ei oska.“ Kuulen Kaareli hääles kerget tüdimust. Huvitav, kas ta igatseb koju või vaevab teda miski muu?

„Kas kõik on korras?“ küsin end toolil sirgu ajades.

Mulle ei meeldi sellised kõned temalt. Minule helistamine peaks talle rõõmu valmistama, mitte talle kohustusena tunduma, kuid iga jumala kord kui tema mulle helistab, tundub mulle, et ta teeb seda, sest peab, mitte sellepärast, et mind igatseks. Helistaksin talle vahel ise, aga mina ei suuda iial tabada aeg, mil temal oleks võimalus lobiseda või hetke, mil ta ei magaks. Tööpäevad pidavat väga väsitavad olema.

„Kõik on korras. Ursula, sa muretsed liiga palju!“ Jälle see tüdimust väljendav ohe.

„Vahel on mul tunne, et sa oled minust tüdinenud,“ sosistan vaikselt, rohkem küll iseendale.

„Ära hakka jälle selle jamaga pihta. Sa tead, et siinsed tööpäevad on niigi kuradi väsitavad, mul ei ole jaksu ega tahtmist lisaks veel sinu jonniga tegeleda. Miks sa sedasi teed?“ pahandab Kaarel taaskord.

Nagu ma poleks seda teadnud. Tean täpselt, kuidas ta reageerib kui üritan talle seletada kui tõrjutuna ma end tunnen, peale seda kui ta nendel neetud objektidel käima hakkas. Paistab, et temajaoks ei ole minust eemalolek mitte mingisuguseks probleemiks ja uskuge, ma ei tahaks nii mõelda, kuid vahel ma tunnen, et ta lausa naudib seda minust eemalolekut. See mõte teeb nii haiget, aga iga päevaga, mil ta seal Soomes on, see tunne kasvab ja ma ei saa sinna midagi parata.
Surun alla soovi nutma puhkeda, mis tooks endaga kaasa vaid veelgi pahasema Kaareli. See pole õige aeg ega viis selliste tunnete lahkamiseks ja ma ei tea, miks ma selle üldse teemaks võtsin. Parem tunnen rõõmu, et ta mulle helistas ja ma saan enne magama minemist tema häält kuulda. Missiis, et see pole päris selline Kaarel, kelle järele mina igatsesin.

„Ma igatsen sind!“ Üritan lepitust otsida, missiis, et nüüdseks olen juba kõik lootusetult ära rikkunud. Ta ei taha enam minuga rääkida. Kuidas ma seda tean? Sest nii lõpevad meie vestlused pea igal korral.

„Ma pean nüüd mine!“ saan lühikese ükskõikse vastuse ja seejärel kostub minu kõrvu vaid monotoonne kinnine toon.

Langetan käe, mis tugevalt mobiili pigistab. Pettumuse soe pisar libiseb mööda põske alla ning potsatab mobiili hoidvale käele. Tunnen, hetk tagasi soojana tunduva pisara, hirmutavat jahedust. Samamoodi jaheneb ka minu suhe Kaareliga. Kiirelt ja paratamatult.