Elu ja surma dialoog

Selles ruumis oli kell, mis tiksus. Tik-tik-tak. Sekundiseier liikus iga sekundiga edasi, aeg möödus. See kell oli ilus, ümar puust raam, millelt koorus lakki, numbrid olid kuldsed sügavpruunil taustal.
Ülejäänud asjad selles toas olid vastikud, juba see ruum enda olemuselt oli ängistav ning piinav. Hallid seinad, mitte kenad hallid nagu juuksed, vaid ilmetud ning hulluks ajavad. Ühes seinas oli aken, millest paistis paneelkortermaja sein ning paar akent, millele tõmmati öösel kardinad ette. Aknalaual oli punane lillepott. Selles kasvas valge roos, mis sirutas oma õienuppu õhtupäikese suunas. Akna juures oli üks voodi, haiglavoodi täpsemalt öeldes, ning selle kõrval oli monitor, mis näitas pulssi ning südametööd.
Lamaja pulss oli stabiliseerunud, kuid ta polnud teadvusele tulnud, selleks oli ta veel liiga nõrk. Arstid olid talle andnud lootust paranemiseks, kuid surm käis ja noolis, luuras nagu hunt ja ootas oma järge.
Noorelt suremist peetakse ebaõiglaseks, sest võtta võimalus elada noorelt lapselt on nii vale. Valatakse rohkem pisaraid kui väärt, kirst on väiksem. Inimesed unustavad ühe asja, kui laps sureb. Nad on meeleheitel ega suuda pidada meeles, et mälestused jäävad ning kui on aeg minna, siis on aeg. Hoitakse kinni kõigest, tehakse kõik endast olenev, et elu võidaks.
Samamoodi toimiti ka noore tüdrukuga, kes taastus operatsioonist. Ema, kes oli päevi olnud tüdruku juures magas toolil ning hoidis tüdruku kätt, nagu päästaks ta sellega tütre. Jah, eks see ole ema suurim õnnetus, kui laps sureb enne, aga vahel niimoodi juhtub.
Kõige selle halli ja väikese lootuse kõrval oli toas veel miski. See miski luuraski tüdrukut. Hunt oli näljane ning ta hammas oli verel. Ta oli küll pelgalt vari, kuid siiski oli tema võimuses peatada tüdruku süda ja võtta ta endaga.
Hunt oli nurgas, ta hoidis eemale emast ning tütrest, jälgis asjade kulgu. Teda oli alati paelunud mõte armastusest, mida tundsid emad oma laste vastu, kuid ta polnud suuteline seda mõistma. Pärit aegade algusest, nagu side vanemate ja laste vahel oli ta siiski võimetu mõistma seda. Oh, ei, soojus ja armastus ei kuulunud tema vooruste sekka, ta oli tulnud inimesi lahutama. See oli kõigest töö, ei mingit kahetsust, kui aeg on tulnud niita vikatiga maha üks elu.
Tüdruku pulss muutus aeglasemaks, südamelöögid nõrgemaks, kuid miski polnud eluohtlik ega kriitiline. Hunt limpsas keelt, punast keelt, mis meenutas rohkem ussi kui inimese oma. Kas võtab sirp või võtab vikat? Kas võtab elu või võtab surm?
Hunt nuusutas õhku, mis oli valust paks, lämbe lootusetust ja nutetud pisaratest. Ta oli jälginud seda protsessi lugematuid kordi, ta oli olnud selle tüdruku surma juures mitmeid kordi, iga kord kustutas ta piiga eluküünla varakult. Tragöödia. Vahel mõtles ta, miks tüdruku aeg tuli alati varakult, kuid tavaliselt ei vaevunud ta sellel pikemalt peatuma. Ju vist on nii ette nähtud.
Pulss aeglustus veelgi. Tüdruk hakkas sonima, sõnad olid vaiksed ning inimeste kõrvale liiga vaiksed. Aga hunt kuulis, hundi kõrvad olid teravad.
Aeglaselt astus hunt nurgast eemale ja liikus elegantselt piiga voodi juurde. Hellalt vedas ta olematute näppudega üle tüdruku põse ning sonimine lõppes. Jah, ta tunneb surma kohalolu. Eluküünlaleek kahanes.
Toetades toetumata voodiraamile, jälgis hunt tüdrukut. Tema kunagised kuldsed lokid olid närbunud nagu lill, mis vaatab vastu sügisele, alles olid jäänud valged sorgus traadijupid. Põsed olid kaotanud oma värvi ning meenutasid südatalvist lund. Heledat nahka rõhutasid tumedad ripsmed ja kulmud, mis olid heledate juuste puhul kummalised. Ainukene värvilaik tema näol oli suu, huuled olid punase roosikarva.
Üks surmasuudlus tüdruku huultele ning hunt saaks minna jahtima teisi. Oh, hundile ei meeldinud kiired mängud. Jah, vahel olid need vajalikud, kuid vaiksed hiilimised olid paremad. Ta luuras tüdruku järele, noolis tema jõudu ja elu. Pärast kõiki neid elusid võitles tüdruk sama visalt nagu esimeses elus. Milline südikus!
Haruline keel limpsas tüdruku põske. Pulss langes. Hunt kutsus teda tantsule, loobuma elu virast, lõpetama lidumine. Kes halastab hingele öös, kui müüdud lootused ja keha põrmuks saanud? MINA! Tule ja annan tüki leiba ja klaasi veini.
Ema avas silmad ning pühkis ära uneliiva, mis nii magus. Tema kaunid rohelised silmad peegeldasid õudu, nagu ta oleks hetkeks hunti näinud, kuid see ei olnud võimalik. Pisar kerkis silmanurka, mille naine kärmelt ära pühkis. Liiga palju valu juba ühes toas. Ta pigistas hellalt tütre kätt ja vangutas murelikult pead. Üle tema huulte kerkisid ennast lohutavad sõnad, mis ta oli röövinud teistelt.
Maga, emake, las lapsuke ka heidab unele.
Hunt eemaldus voodi juures. Armastus, mida vanemad tunnevad laste vastu on imetabane. Hunt oskas seda väärtustada, mõistmata selle ulatust. Ema vajas aega, et tütrest lahti lasta ning oli viisakas seda talle võimaldada.
Ema lasi vastumeelselt tüdruku käest lahti ja tõusis toolilt. Ta silus musta seelikut, kuid see oli juba lootusetult kortsunud. Raskelt lahkus ta palatist. Uksel heitis veel viimase pilgu piigale ja lubas, et tuleb kohe tagasi.
Irve kerkis hundi näole ning ta sammus tagasi tüdruku voodi juurde. Nüüd oli aega neil kahekesi olla. Hundile meeldis anda endast märku nendele, kellele ta annab aega suremiseks, mitte ei võta kiiresti. Tüdrukule oli ta andnud juba liiga palju aega. Ema lootis tüdruku paranemist, arstid olid positiivsed, aga hunt teadis, et kohe tiksub aeg täis.
„Mis on temas, mida sa himustad?“ päris võõras hääl äkitselt.
Hunt ajas selja sirgu. Aeglaselt hingas ta sisse ja tõmbas käe tüdruku juurest ära. See, et keegi peale tema veel siin ruumis on, ei meeldinud hundile eriti. Ta oli kiskja ning ta polnud aldis oma saaki jagama.
„Mitte midagi. Ta on tööots,“ vastas hunt lühidalt. Ta pööras ennast ümber ja heitis jäise pilgu teisele ruumis viibijale. „See oled kõigest sina.“ Miks just tema? Hunt oli ärritunud. Tilk tõrva oli sattunud meepotti.
Võõras naeratas hellalt ning sammus nõtkelt hundi juurde ja võttis tema varjukätest kinni. Heledad ja tumedad varjud põimusid ühte. „Aga ometi oled sa iga tema surma juures kaua, annad talle aega,“ lausus võõras mõtlikult ja pööras pilgu tüdrukule, kuid koheselt oli ta pilk tagasi hundi. „Jah, see olen kõigest mina.“ Tema hääles oli tunda väikest kibeduse nooti, kuid see ei heidutanud hunti.
Naeratus, mis on soe nagu südasuvine päike. Sellepärast siis liigutataksegi kaljusid ja kuivatatakse veekogusid. „Ta elab alati liiga vähe. Igakord kui tema eluküünal hakkab särama, siis kustutatakse see kohe.“
Võõras kallutas pead ja tõusis nõtkelt varvastele, et varastada oma pikkusele lisaks mõned sentimeetrid. „Ta pole ainult sinu tööots. Sa pole siin, kuna ta elab alati liiga vähe, see on juba minu mure. Miks sa tegelikult istud iga tema surma juures? Pole vahet, kuhu või millisena ta sünnib, aga tema saatus on lõimunud millegi koledaga. Teo ja tagajärje sümbioos. Karma. Saatuse julm pilge, sest mis saaks olla võikam, kui lõpetada elu enne, kui see saavutab oma ilu,“ sosistas võõras hundile kõrva. Ta asetas tallad vastu laminaatpõrandat.
Silmad, mis jälgisid hunti olid lummavad. Need ei meenutanud ühestki otsast inimsilmi, kuid need polnud lihtsalt tumedad silmakoopad nagu hundil. Raske oli eristada, kust algasid piimvalged silmad ning kus lõppesid. Neis puudus igasugune värv, emotsioon ja sõnum, kuid ometi andsid need silmad edasi kõike, ja enamatki veel.
Hunt sõlmis enda käe võõra sõrmedest vabaks ning puudutas nendega tema põsesarna. „Julmem on lasta edasi elada inimesel, kelle tund on juba tulnud,“ pomises ta süngelt. „Ma ei tea, mida ma temas leian, aga see miski paelub mind. Seeme on ammu idanenud, väädid on mürgitanud mu mõistuse ja tekitanud uudishimu. Teadmatus ahistab minu hinge, sellepärast jälgingi igat tema surma, nagu oleks see esimene elust lahkumine, mida näen.“ Varjusõrmed libisesid üle võõra põse suuni, mis oli tõmbunud krimpsu. Naerata, kullake, morbiidsus pole sulle sobilik.
„Ma ei maali enda näole naerumuiet,“ sisistas võõras, liigutades vaevu taevasiniseid huuli.
Hunt muigas kurvalt ning vedas küünega üle võõra külmade huulte. „Vahel ma ei tea, kumb meist on julmem. Sina tekitad igavese piina lõputus öös, tirid lahku armastajad ja annad harva surijale elu, kuid kas elu sandina on midagi väärt? Mina lõpetan kõik need hullused.“ Tema jäine pilk peatus võõra jalgadel ning ta kortsutas olematuid kulme.
Võõras oli paljajalu. Nahk muutunud külmast läbipaistvaks, pottsinised veresooned tukslemas naha all. Tallad olid parkunud kingadeta käimisest. Hunt üritas mõistatada, miks ta käib paljajalu, kuid talle ei tulnud pähe ühtegi mõistlikku mõtet.
„Sa pole minu vastand, mina pole sinu. Sa oled osa minust ning mina sinust. Oleme ühe mündi kaks külge, oleme sündmus ja tagajärg. Tegu ja tulemus,“ lausus võõras tõsiselt. „Ära uuri mind nii pingsalt! Kas sa pole enne näinud räbalais teismelist tüdrukut?“ Ta naeris lõbustatult ja limpsas üle huulte ning varjuküüne.
Hunt polnud enne pööranud tähelepanu tulija välimusele, ainult silmadele ja parkunud jalgadele. Ta lasi lahti heledatest sõrmedest, mis jäid rippuma, ning taganes sammu võrra.
Võõras oli tõesti võtnud teismelise tüdruku välimuse, millegi pärast ta armastas esineda noore tüdruku või küpse neiuna. Selles osas oli ta vastand hundile, kes välimuse poolelt meenutas rauka meest. Neiu kumerusi kattis lihtne valge kleit, mis oli mõnest kohast määrdunud ja katki. Rinnanibud olid kikkis ja andsid endast läbi riide aimu. Südamekujulist nägu raamisid aprikoosi tooni juuksed, mis olid punutud palmikusse ning tundusid liiga korrektsed tema välimuse juures. Sinine suu olu vormitud naeratuseks. Nii noor seekord, aga ometi sama vana nagu mina.
Neiu keerutas ennast demonstreerimiseks ning muigas vallatult. „Kuidas meeldib?“
Hunt raputas pead ja sõnas piigale: „Iga korraga aina noorem. Sa oled soliidses eas, mitte enam õitsev neiu.“ Aga ometi võlud sa mind aina uuesti ja uuesti. „Miks sa siin oled?“
„Ma ütlesin sulle, et ma ei ole sinu vastand, vaid osa sinust,“ pomises neiu ja suundus tüdruku voodi poole. Ta vedas helendavate sõrmedega üle tüdruku rinna. Kinkis talle hetke üürikese. Üks võtab teine annab. Teine kingib, üks röövib.
Jahedus embas hunti ning ta tundis kummalist rahutust. „Lase tal olla. Elu on ta juba jätnud, surm laulab oodi,“ suskas ta neiule, kuid sai vastuseks ainult tüdinenud pilgu. Surija oli tema saak, ta ei jaganud seda.
„Surmal on lapse silmad.“ Neiu istus tüdruku voodil ja jälgis, kuidas elu lahkus tüdrukust. „Lapse silmad süütud, seniks kuni hing saab müüdud. Sul on tõesti lapse silmad.“ Ta vaatas tüdrukut, kuid sõnad olid mõeldud nii hundile kui ka lapsele.
Need sõnad olid õiged. Hunt teadis, et silmad on hing ning sellepärast ei vaevunudki ta endale silmi manama, väljaarvatud, kui see oli hädavajalik. Tumedad augud kõlbasid küll. Tühjus silmade asemel varjab tõelist palet.
„Sina, surmapõletaja, oled igavikuvärvi.“
Neiu pööras pilgu hundile, tema silmad naeratasid kurvalt. „Räägime nüüd luulekeeli? See paelub minu meeli.“ Ta tõusis püsti, kuid ei liginenud hundile. „Aeg on tulemas. Kas ootame ta ema ära?“
Murda ema süda või ei? Hundile ei pakkunud lõbu mõte, viia tüdruk ära ema silme alt. Näha naise valu, kui kõlab ühtlane heli ning tüdruku süda ei löö enam. Veri kaob näost, huuled kaotavad värvi, silmad klaasistuvad. Ei, see kõik oleks ema jaoks liiga julm.
Hunt hiilis tüdruku juurde ja silmitses siniste huultega neidu. „Kas sa tead mitmes kord see on, kui ma viin ta noorelt?“ päris hunt nukralt, kuid raputas pead. Külm nagu jää. See tilk tõrva meepotis muutis ta alati liiga leebeks, tundeliseks.
Neiu raputas pead, tema tulest suudeldud palmikust langesid välja juuksesalgud. „Ära loe kordi, millal ta sureb. Täna hetki, kui ta näeb uuesti valgust. Ma emban teda varsti jälle, kingin talle keha, et ta saaks uuesti õppida kõndima, näha jälle päikest esimest korda, tunda, kuidas tuul tema juustega mängib,“ lubas neiu, silmitsedes oma piimvalgete silmadega hunti. Ta libistas oma helendavate sõrmedega üle tüdruku rinnaku.
„Kas ta on järgmine kingitus sinult minule?“ päris hunt tüdinenult. „Sinu antud hetkedel pole tähtsust, kui ma pean tema eluküünla kustutama alati siis, kui see pole saavutanud veel enda täielikku ulatust.“ Ta põimis enda tumedad sõrmed ühte neiu helendavatega. Aeglaselt liigutas ta käed enda rinnakule ning surus need kohale, kus pidanuks olema süda.
Süda, hing. Sa naeratasid salamisi, peites silmades pimedust, rääkisid surmast endamisi, tundes südames kibedust. Kuid ometi sa naeratasid, soovides kõik oleks ilus. Nii sa lootuse äratasid, soovi, olla korra elus.
Hunti suunurgad kerkisid, aga ometi polnud see heast. Rusutus valdas teda, ängistus ajas meeli segadusse.
Tik-tak-tik-tak.
„Millal sa viimati mängisid?“ päris neiu hundilt, põimides enda sõrmed tugevamalt hundi omadega. „Sa tead, et kui saatus on armuline, siis tüdrukule antakse uus võimalus elule.“ Tema valged silmad jälgisid hundi ilmet, mis oli täis kannatust.
Hunt raputas pead ja lasi lahti helendavatest sõrmedest ja kummardus tüdruku kohale. „Mängida elu ja surma peale on vale. Lõppude lõpuks võidan ju alati mina. Sellised mängud on ohtlikud. Sa annad inimestele lootust, aga jätad nad vedelema, kui kaotavad.“
„Kui võidaks õige inimene, siis saaks tüdruk elada. Sa ise räägid mulle, kuidas su südant valutab teadmine, et ta ei kasva kunagi suureks! Anna talle võimalus!“ soovitas neiu tungivalt. „Äkki veab ning sa tuled talle järgmine kord järele alles siis, kui on tõesti tulnud tema tund.“
„Juba praegu on ta tund saabunud,“ lausus hunt süngelt ja libistas küüntega üle tüdruku pea, kus jooksis arm, „ja ma võtan ta.“
Arm muutus inetumaks ning sealt hakkas välja immitsema mäda ja verd. Tuba täitus surmalehaga. Tüdruku silmalaod tõmblesid veel natukene, kuniks jäid igavesti suletuks. Ühtlane piiks, millel ei tundu lõppu olevat. Surma heli haiglates.
„See olen mina,“ sosistas nõrk hääl.
Hundi ja neiu pilgud pöördusid lapsele, kes seisis voodi juures. Tüdruk oli kahvatum kui elusana, kuid temast õhkus südikust, millega ta oli surmale nii kaua vastu pannud. Arm tüdruku laubal oli asendunud lihava haavaga nagu tema surnukehal. Lapse silmad ei olnud surnud, need olid elusamad kui kunagi varem.
Hunt noogutas tüdrukule. „See oled sina ega see sind ei ehmata?“
„See pole minu esimene kord surra,“ vastas tüdruk rahulikult ja kõndis hundi juurde. Laps võttis varjukäest kinni, andes märku, et ta on valmis minema. Temapilk jäi pidama neiule, kes seisis teiselpool voodit ning ta kallutas pead. Näppudega tõmbas ta juustestühe salgu ja osutus neiule, kes koheselt pani enda lahtise salgu tagasi patsi.
„Me peaks minema enne, kui arstid ja ema saabuvad,“ sõnas neiu ja lasi käel langeda. „Töö on tehtud.“ Ta silus räbalat kleiti, et valmistuda minekuks, kuid miski köitis teda järsku tüdruku surnukeha juures. Kuldne ristiga kaelakee, mis oli lapse jahedaks tõmbumas naha vastas. Sujuvalt rapsas ta tüdruku kaela ümbert kee. Ta kündis hundini ning pani selle tema tumeda ülikonna taskusse.
Hunt vaatas altkulmu neiu tegevust ning küsis kahtlustavalt: „Mida sa teed?“
Neiu pööritas silmi. „Juhuks kui soovid mängida.“
Tüdruk oli segaduses ning piidles kordamööda hunti ja neidu, kuid ta pilk jäi pidama neiul. „Kes sa oled?“ päris ta kulm kortsus. Järsku vaatas ta hundile otsa ja esitas ka temale küsimuse. „Kuidas ma sind see kord kutsun?“
„Ma olen su leek. Küünal, mis põleb ka pimedamais öös. Elu, lihtsalt öeldes. Kõigest sõna, mis võtab kokku kõigi inimeste olemused ja teod.“
Hunt võttis tüdruku käest tugevamini kinni ja vaatas tüdruku elusatesse silmadesse. „Sina kutsu mind Hundiks. Aeg minna. Varsti löövad kellad, mis kuulutavad surma. Kellad, mis matavad elu.“