Kirjutatud NaNoWriMo 2014 ja CampNanoWriMo 2016 raames. Kuna ma seda romaani nagunii kuskile trükki ei saada (mul oli lihtsalt vaja lugu oma peast välja saada), siis miks mitte jagada siia järjejutuna.
Esineda võib mõningaid kirja-, trüki- ja nimevigu.
Lugu toimub maailmas, kus valitsevad maagid. Nende võluvõimete allikaks on hinged- just, need samad hinged, kes peaksid eksisteerima igas inimesed ja elusolendis. Nad on välja töötanud mooduse, kuidas hing vangistada ning ära kasutada selle peaaegu lõpmatut energiat. Tavainimesed ise hingedest teadlikud ei ole. Kuigi osaliselt on maailm keskaegne, leidub siin ka modernseid lahendusi, nagu telefonid ja raudteed. Fookuses on kolm erinevat tegelast.
Aga vaatame, kuhu see lugu suundub....
PS! Tegu on üsna pika looga
Oli aeg, mil me olime vabad.
Ainult kõige vanemad meist mäletad seda. Paljud neist on nüüdseks hukkunud, kaotanud oma eluenergia. Läheb tuhandeid aastaid, enne kui nad suudavad taastuda.
See oli aeg, kui maagid meist ei teadnud. Kui nad ei teadnud, milleks meid saab kasutada. Nad olid nõrgemad, inimeste põlu all ja kuningad tundsid neis vaid ohtu. Õigustatult.
Maanduda inimese kehasse oli privileeg ja õnn. Nende eluiga oli lühike, kuid täitis meid võimsa energiaga. Loomad, puud, linnud ja putukad ei saanud selle vastu. Nende teadvus oli tühi, nad tundsid vaid nälja ja tungi.
Kuid inimene tegi alati midagi huvitavat. Nad kogesid ja nägid enneolematuid asju, nad tundsid vägevaid emotsioone, mis tihti matsid nad nii enda alla, et raske oli hingata.
Kuni maagid leidsid viisi meid vangistada. Nad köitsid meid loitsudega vangi inimestesse, et me pärast keha surma tagasi kõiksusesse ei saaks. Kuid tõeline õudus alles algas.. JONAS
„Mis asi see peaks olema?” nõudis noormees, torkides pepsilt lusikaga taldrikul lebavat ollust.
Teenindajad juba teadsid, mida see hääletoon endaga kaasa toob. Selles oli ühekorraga vastikust, kilavust ja ärritust, et tema aega raisatakse.
„Kaerapuder värskete maasikatega, härra,” julges üks teenindajatest vastata, „Teie ema soovil.”
Jonas põrnitses naisi altkulmu. Tema ema. Muidugi, seda oleks pidanud arvama. Ainult tema ema on nii jultunud, et soovitaks oma pojal süüa midagi... midagi sellist.
Ta lükkas pudru eemale. „Ma ei pruugi küll maag olla,” sõnas ta nipsakalt, „Kuid talupoegade körti ma ka sööma ei hakka.”
Puder viidi pkema jututa minema ning Jonas, kelle isu oli selle kahtlase väljanägemisega pudru tõttu kadunud, piirdus vaid kohviga. Küll ta enne kontorisse minekut pagariärist läbi astub. Ehk on isegi Liisbet täna tööl, leidis ta end lootmast.
Kaugusest oli kuulda kontaklõbinat. See sai vaid tema ema olla, kuna teenindajatel olid jalas heli summutavad sussid ja sellisel kellaajal neile ometi ükski daam külla ei tuleks. Jonas ei kavatsenud kohe varahommikul ema halamist kuulda, ta peaaegu jooksis teisest uksest välja, kuum kohv ohtlikult tassis loksumas.
Iga päev oli ilusam, kui ta ei pidanud oma emaga tegelema.
Jonasel polnud aega raisata. Ta hiilis läbi maja terassile, et kohv värskes õhus lõpetada ja siis linna poole teele asuda. Hobused ja kaarik olid tallis Jonase saabumisel valmis, teisti polnud lihtsalt võimalik.
Päike oli alles tund aega tagasi tõusnud, kuid linnatänavatel käis juba vilgas töö. Pagarikoja ees oli igahaljas järjekord -ta polnud kunagi näinud, et see tühi oleks-, kuid Jonas marssis otse uksest sisse.
Liisbet oli tõepoolest tööl, virk ja ergas nagu alati, mõjudes teiste hommikuste uimerdajate seas värskendavalt. Jonas, ignoreerides järjekorras seisjate nurinat, kui ta pika sammuga neist möödus, lähenes naisele ja manas oma kõige veetlevama naeratuse suule.
„Härra Thorvalde!” hüüatas Liisbet ning tema naeratus värathas hetkeks. „Teid pole siin ammu näha olnud. Mida teile?”
„Oh, Liisbet, sa tead, et mulle ei meeldi, kui sa mind härra Throvaldeks kutsud,” vangutas Jonast pead ja pilgutas kelmikalt silma. „Sinu jaoks olen ma alati Jonas.”
Liisbet raputas pead ning Jonas vandus, et ühel päeval hakkab see tüdruk teda veel eesnimepidi kutsuma. Olgu see siis altari ees või mõni öö tema voodis. Eelistatavalt ikka viimast.
„Anna mulle paar moonisaia ja üks suhkrukringel,” sõnas ta, „Sama magus kui sina.”
„Kohvi?” küsis Liisbet harjumusest, pannes tellimust kokku. Jonas raputas pead. „Täna mitte. Kas sa lõuna ajal oled tööl?”
„Ilmselt,” noogutas tüdruk vastumeelselt, võttes raha vastu.
„Selge pilt,” naeratas Jonas, „Siis ma tulen kohvi järgi.”
Jonas, jõudnud tagasi kaarikusse, pakkis paberi lahti, tõmmates soojade saiade lõhna pikalt sisse. Ta armastas magusat ja Liisbet oli tõesti kenake. Seega, pagarikojas käimine oli justkui kaks ühes- maitseelamus ja silmailu. Ainus, mis Jonast häiris, oli tüdruku harjumatu tõrksus. Iga teise oleks ta saanud pikema jututa voodisse, nad olid isegi liiga valmis tema ettepanekut vastu võtma. Kes ei oleks tahtnud temasuguse tähelepanu? Ta oli ühel õhtul ka Liisbetile vastava ettepaneku teinud, kuid too andis talle vaid kilava laksu vastu nägu. Milline kirglikus!
Ta oli esimesena tööl, nagu alati. Teised pidid saabuma alles tunni pärast. Jonasele meeldis oma päeva varem alustada- palju rohkem sai ära tehtud. Pealegi, ta pidi ju oma alluvatele eeskuju näitama. Esimesena tööle ja viimasena koju- ning mitte keegi ei tundnud, et neile oleks liiga tehtud. Vähemalt mitte selle koha pealt. Ta võis veidi nõudlik olla, kui nüüd tunnistada, aga kõik oli selleks, et äri edeneks.
Esimese asjana vaatas ta paberid läbi ning pani paika, kes mida päeva jooksul tegema peab. Äri oli delikaatne teema, mis vajas peent lähenemist, kuid õnneks oli sel ka robustsemaid aspekte, millega teised said tegeleda. Jonas armastas tööde delegeerimist, see tähendas et ta ei pidanud käsi mustaks tegema.
Ükshaaval hakkasid nad tööle tilkuma. Nad ei tulnud küsimata tema ruumist läbi ning Jonas vältis nende pilke. Paberite järgi pidi täna üks nendest kiiresest ja halastamatutest päevadest tulema.
Lõpuks, kui kell oli juba seitse läbi, lõpetas ta oma eraklikkuse ja tegi oma ukse lahti. See ¾est tähendas traditsiooniliselt tööpäeva algust. Töötajad jäid peaaegu kohe vait, oodates, et Jonas kõnelema hakkaks. Vaikust häiris vaid mõni üksik kohviluristamine ja saiakoti kallal krõbistamine.
„Järjekordne tööpäev, mehed,” sõnas Jonas käsi kokku lüües ja hakkas pikema jututa tööülesandeid jagama. Kahel perel oli täna viimane maksepäev, keegi pidi raha minema sisse nõudma. Üks korter oli vaja tühjaks teha, seal oli tähtaeg juba paar päeva üle läinud. Jonase kinnisvaral oli võlgade suhtes nulltolerants. Muidugi oli väljaviskamine väga ebameeldiv töö, kuid tema ei pidanud sellega tegelema. See jäi algusaastatesse, kui tal ei olnud kedagi teist enda asemel saata. Kõik need pisarad, palumised ja sõimamised- Jonasel panid need pea valutama. Vahel tulid nad ka kontorisse, laskusid põlvili ja palusid maksepikendust- ta üritas nendel hetkedel ukse sulgeda või lõuna ajal väljas olla. Pikendust ei antud peaaegu mitte kunagi.
Kuid tema poisid tahtis vabatahtlikult objektile minna. Jonas oli väljaviskajatele määranud lisatasud, et kompenseerida töö ebameeldivust. See motiveeris neid parajalt.
Lõpuks, kui igaüks oli oma ülesande kätte saanud, taandus Jonas oma kontorisse tagasi, et mattuda paberitöö alla. Muidugi oleks ta võinud palgata sekretäri, kes tema kirjad ja paberid läbi sorteerib, kuid talle meeldis ise oma asjadega kursis olla. Kunagi ei tea, mis kompromiteeriv materjal ootamatult välja võib ilmuda. See poleks esimene kord.
Märkmiku järgi pidi ta terve pärastlõuna veetma kohtumistel. Kes tahtis talle korterit müüa, kes osta, kellel oli mõni maja taskus... Õige tehingu tegemine võttis aega. Mõnest ei saanudki asja, raistates vaid tema aega.
Märkmikus hakkas silma ka üks punaselt ringitatud kuupäev. Jonas ohkas ja nõjatus tooli seljatoele. Muidugi, selle oleks ta äärepealt unustanud. Gregovitchide perekond korraldab ju hooaja avaballi. Kui sind seal ei olnud, polnud sind olemas. Ja jälle ta läheb üksi, kuna ta on kaaslase otsinguga hiljaks jäänud. Kõik peenemad daamid on ammu end kellegi külge kleepinud ja ta ei saanud leppida mõne madalamat sorti tüdrukuga. Tema ainuke lootus oli ema, kellel oli kohutav kosjamoori komme. Kuid selleks pidi ta temaga rääkima ja kogu seda soigumist kuulama.
Tema pilk rändas üle laudade, mõeldes, kellele ta peaks andma käsu rätsepa juurest läbi käia, kui välisukse kelluke tilises. Naine, kes sisse astus, oli oma parimad aastad juba minetanud, kleit oli silmnähtavalt vana, umbes paarkümmend aastat moest väljas, kuid puhas ja terve. Mitu maaklerit astus tema juurde, kuid naine raputas vaid pead, paksud kuldsed juuksed lendlemas. Lõpuks juhatati ta Jonase kabinetti, nagu ta kartnud oligi. Ta silus kiirelt oma juuksed ja keskendus taas paberitele.
Naine koputas nõudlikult uksele.
„Sisse,” sõnas Jonas, tõstmata pilku laualt. Palun, mitte ainult mõnda palujat...
„Tere hommikust,” jätkas naine, siludes alateadlikult helesinise kleidi volte, „Ma kuulsin, et teie majad on linna parimad.”
„Tõepoolest,” sõnas Jonas, tõmmates midagi teksti sees alla, „Kuid meil on terve maja maaklereid täis, kes sellega tegelevad. Mida ei näita pindu.”
„Oh, seda pole vajagi,” kinnitas naine, nüüd juba julgemalt, ”Ma-,”
„Müüte?” pakkus Jonas, laskmata tal lõpetada.
„Sugugi mitte,” sõnas ta kiirelt, vehkides kannatamatult käega, „Minu nimi on Jolanda Höffler. Ma kolin nädala pärast siia linna ja ma sõitsin siia tulles ühest imelilusast majast mööda. See tundus tühi olevat. Kreemikat tooni, punase katusega, kolmekorruseline, imeline iluaed, hõbeda tooniga väravad? Ma usun ,et te teate, millest te räägite.”
Jonas ohkas ja vaatas esimest korda naist. Ta oli üpris tavalise välimusega, keegi keda tänava peal vastu kõndides tähele ei paneks. Tema juuksed oli keerukas soengus, mida vaeste naiste puhul just tihti ei kohanud. Jonasele jäi silma ka see üksainus ehe, mida too kandis.
„Te tulite Idaväravast?” uuris ta nüüd tähelepanelikult. Jolanda noogutas ning Jonas puhkes naerma, mõistes, mis majast jutt käib.
„Proua Höffler,” alustas Jonas mürgiselt.
„Preili;” parandas ta automaatselt.
Jonas ei lasnud end peatada. „See maja, mida te nägite, on paras maagile. Kusjuures, viimased kolm omanikku ongi maagid olnud. Kas teil on käepärast mõnisada kilogrammi kulda?”
„Noh,” sõnas preili Höffler, ajades end uhkelt sirgu, „Kui see sobib maagile, siis panin ma õigele asjale silma peale. Ja rahas pole probleemi.”
Jonas, kes oli harjunud otsustama inimeste üle pelgalt nende välimuse järgi- mida nad kandsid, kuidas nad oma juuksed seadsid, kui muljetavaldav nende ilu on- takseeris naist kahtlustavalt. Jonase arvates võis too endale vaevu ühetoalist korteritki lubada.
„Mul on raske uskuda, et teil on selleks raha,” ütles lõpuks Jonas välja, heites naisele pilgu, milles oli veidi haletsust, kui ainult õige natuke.
Naine vaikis kurjakuulitavalt. Jonas võis vanduda, et ta muutus pikemaks ning ta surus end sügavamale tooli, kui naine talle lähenes ja toetus lauale. Temast voolas hirmulaine üle.
„Kas tõesti?” sisistas preili Höffler vaikselt, „Ma ootasin ,et ma kohtan siin külas, mida te optimistlikult linnaks nimetate, ignorantsust ja idiootitest mehi, kuid ma arvasin ,et teiesugune ärimees on sellest üle.”
Paberid lendasid laiali, klaasid värisesid ja tool lendas tema istumise alt vastu seina. Jonas jäi jalgealusest ilma ja prantsatas valusalt põrandale. Naist ei paistnud äkiline maru sugugi mõjutavat, vastupidi- ta muutus vapustavalt ilusaks, kuid see ilu oli kuidagi kassilik, tappev. Kaelakee, mis enne tundus midagi, millest lihtsalt üle vaatadata, kiirgas silmipimestavalt sinakalt.
Jonas ajas end kähku püsti, puterdades vabandusi, pilk mööda toas valitsevat segadust vilamas.
Järsku oli see kõik läbi. Paberid olid oma endisel kohal. Tool veeres sujuvalt laua alla. Kontoris valitses vaikus. Jonas piilus akendest välja, kuid tundus, et mitte keegi polnud märganud, et siin oli pisikene tornaado olnud.
„Õppetund, härra Jonas,” sõnas maag külmalt. „Tehke oma tänane graafik tühjaks. Te näitate mulle seda maja ja parem lootke, et see mulle sobib.”
„Kas te soovite kohe seda näha?” uuris Jonas lipitsevalt, siludes oma ülikonda ja juukseid, suutes nüüd juba asjalik olla. Ta jõllitas kaelakeed, mis nägi nüüd välja kui tavaline klaasitükk. Ka preili Höfner oli taas tavaline tagasihoidliku olemisega naisterahvas.
„Ma annan teile tunni, et te värava ees oleks,” sõnas preili Höfner resoluutselt, „Võtmete ja paberitega. Mul on oma transport.”
Ta keeras selja ning pühkis kleidi lehvides kontorist välja. Jonas jäi talle järgi jõllitama, kuni ta oli majast väljunud ja loodetavast poole tänava peal, enne kui mahlakalt vanduma hakkas.
„Kuramuse lirva,” sisistas ta südametäiega, käies oma märkmiku uuesti üle. Mõned kõned läbi avaliku ühendusliini ja kokkusaamised olidki edasi lükatud. Tuleb tunnistada, et ta oleks parema meelega terve päeva ema lõpmatut halinat kuulanud, kuid maagiga tehingut sõlminud. Kasumit ei olnud mõtet sealt oodata. Olgu nad neetud oma privileegide ja mõttemängudega, hea, et ta päeva lõpus tniisama seda maja ära ei kingi. See ei oleks esimene kord, maagid on ühed kohutavad kavaldajad.
Ta oli neid alati imetlenud ja kadestanud, kuid eranditult iga maag, kellega ta oli kohtunud, oli ennasttäis, kangekaelne ja ei maksnud kunagi mitte millegi eest. Miks nad peaksidki? Nemad olid ju valitsuses. Isegi kõige hädisem maag oli väärt mitut tavainimest, kuna nad olid sündinud erilisena.
Kes kurat oleks võinud arvata, et sellise talunaise välimusega maage leidub? Miks peaks keegi, kellel on lõpmatus kogustes vahendeid ja raha, tahtma selline mittemidagiütlev välja näha? Isegi tavalised sortsid, kes võtsid inimestelt loitsutellimusi vastu ja tegelesid igapäevamuredega, nägid muljetavaldavad välja.
Jonas põrnitses altkulmu oma pabereid, mis olid alles mõnikümmend minutit tagas mööda tuba ringi lennanud. Ta ei suutnud uskuda oma ebaõnne.
LAVENDA
Helen Lavenda päev ei tahtnud kohe kuidagi sujuda. Esiteks oli ta avastanud, et viimne sats lambavillasid olid niiskust saanud ja enamus neist oli lühikese ajaga alt hallitama hakanud. Vaid mõned nahad olid müügikõlbulikud. Ülejäänutel pidi ta karva maha ajama ja lõngategijatele müüma. Seega kaotasid nad kõvasti oma väärtust.
Teiseks oli öö jooksul lausa kaks looma maha murtud. Hundid olid haisu ninna saanud, kust kerget saaki on oodata. Ta võiks ju aia kõrgemaks ehitada, kuid hundi eemalehoidmise loits oleks palju paremini mõjunud... Kui tal selleks raha oleks. Sortsidel ei olnud odavad hinnad.
Kolmandaks, kapp oli tühi. Lapsed ootasid õhtusööki, kuid ainus, mis ta sai pakkuda, oli jälle paljas keedukartul killukese soolaga. Kartulisalv kahanes hirmuäratava kiirusega. Kanad ei munenud, terve laut oli ainult sulgi täis. Ka lehm oli kiduramaks jäänudja andis vähem piima.
Marco pidi alles paari nädala pärast koju tulema, kui töö just vihmaste ilmade tõttu edasi ei lükku. Selleks ajaks on neil ilmselt söök otsas, isegi kui tal need nahad ja vill rahaks õnnestub teha. Ta ei tahtnud järjekordset lammast või kana selle pärast maha lüüa, et neil midagi süüa pole.
Fleur jooksis kisades köögist läbi, Felix tihedalt kannul.
„Anna tagasi” lõugas poiss, põrgates korraks vastu uksepiita ja jätkas tagaajamist.. Nende lärm äratas üles pere noorima liikme, kes oli alles hiljuti ilmavalgust näinud. Fido hakkas tekkide sees siplema ja andis õrna tihkumsiega endast märku. Lavenda haaras ta sülla ja üritas last rahustada, kui Fleur ja Felix õues lõugasid nagu oleks tapmine lahti.
Ta võis ju neid keelata. Kuid mis kasu sellest oleks? Viie minuti pärast oleks jälle sama seis. Talle ei mahtunud pähe, kuidas nii vana poiss nagu Felix, ikkagi peaaegu täiskasvanud, oli vahel täiesti lapse mõistusega. Kiusas oma väikest õde, ajas teda pidevalt nutma ja tegi talle haiget. Hiljem pidi ta muidugi karistuseks väljas poole rohkem tööd tegema.
Ega Fleurgi süütuke polnud. Kui ta arvas, et talle hetkel piisavalt tähelepanu ei pöörata, hakkas ta oma väljamõeldud keeles valjult ludisema ja üleüldiselt võimalikult ärritavaid hääli tegema. See päädis tavaliselt sellega, et Felix ütles talle midagi või lõi vastu kukalt ja jälle oli nutt lahti.
Kuid Lavenda armastas neid kogu oma südamest ning kui keegi oleks tema lapsi kasvõi näpuotsaga puudutanud, oleks ta kogu oma raevu nende peale lahti lasknud. Ta teadis ,et ta hirmutab inimesed poolsurnuks, kui ta vihastab.
Fleur hakkas häälekalt nutma. Lavenda ohkas- nüüd ta sai siis haiget.
„Emmmeeeee,” lõugas tüdruk venivalt „Felix tõmbas mind juustest.”
„Ise norisid!” hüüdis Lavenda vastu ja kõndis aeglaselt välja. TA ei hakanud ühtegi oma last eelistama või paremini kohtlema. Fleur oli tõesti ise keretäit norinud- ta oli jälle Felixilt raamatu ära näpanud, kui too luges. Keda selline asi ei ärritaks?
Fido hakkas uuesti magama jääma.. „JA Felix, sa ei ole enam viieaastane.. Mine parem aja vill nendelt raiskuläinud nahkadelt maha,” heitis ta poja poole, kes pigistas raamatut nagu oleks see tema elu kalleim vara.
Fleur trügis ema kõrvalt tuppa, nuttes pigem jonni kui valu pärast.. Felix suundus aga raske sammuga teisele poole.
Kui Marco vaid kodus oleks, ohkas naine ahastavalt. Tema juuresolekul paistsid lapsed end palju paremini ülal pidavat. Nägeluse lõpetamiseks piisas sellest, et Marco oma madalal häälel vaid ühe sõna ütleks. Majas valitses tõeline harmoonia, kui terve perekond kodus oli.
Lavenda pani magava Fido uuesti hälli ja luges Fleurile sõnad peale, et too oma väikevennal silma peal hoiaks, kuni tema sellest mittemiskit süüa üritab teha.
Lavenda päevad möödusid kiires rutiinis. Hommikul üles, pott tulele lahja pudru jaoks, loomad talitada, lapsed sööta, kodused tööd... nii see möödus, kuni päike kadus taas horisondi taha. Õhtuti ketras ta järelejäänud kehvemast villast lõnga, et mõnipäev lastele talveriideid kududa. Talved siin põhjas võisid olla halastamatud.
Linnas ta ei käinud, suur rahvahulk ajas teda natuke närviliseks nagu kaotaks tükikese iseendast. Nahakoormaga käis Felix linnas. Lavenda oli üpris kiiresti mõistnud, et kuigi Felix polnud just geeniaalne kaupmees, pakuti talle alati paremat tehingut lihtsalt seetõttu, et ta oli noormees. Lisaks oli ta isalt pärinud uhke hoiaku ja autoritaarse hääletooni, millele inimesed meeldeldi kuuletusid. Muidugi oli ta uhke.
Täna võttis ta jälle ette teekonna oma naabrinaise Carmeni juurde. Seda juhtus ühe harvem, kuna sellised jalutuskäigud eeldasid, et tal on vaba aega. Carmeni mees tegi päevatööd, seegi oli iga õhtu kodus, ja lapsed olid neil juba viimased paar aastat oma elu peal, nii et tal oli peaaegu alati Lavenda jaoks aega.
Carmen võttis ta vastu soojalt, tõi lauale taimetee ja eilsed kakukesed. Lavenda tundis pisikest süütorget, kui ta neid sõi.
„Oh, Helen,” ohkas Carmen ja vangutas pead. Maailmas oli vaid kaks inimest, kes teda eesnime pidi kutsusid. Marco ja Carmen.
„Mis on?” uuris Lavenda, soojendades käsi teetassi ümber. Väljas oli olnud külm tuul ja taevas andis lootust vihmale.
„Mulle on sulle häid uudiseid,” naeratas naine, olles silmnähtavalt elevil. „Ma olen ju rääkinud, Taaniel on meile linna korterit vaadanud? Mida sellist, kus saab töökoja alla korrusele teha ja üleval oleksid eluruumid? Noh,tuli välja, et viimased kuud on ta oma uut töökoda paika seadnud. Me kolime varsti Larseni.”
Lavenda tõesti üritas oma sõbranna üle head meelt tunda, kuid kibestumus oli liiga suur. Ta jääb siia üksi. Kuidas ta ülejäänud elu hakkama saab? Carmen oli ainuke, kellega ta siit külast nii palju läbi sai, et teda lausa usaldas.
„See on ju suurepärane!” hüüatas Lavenda säravalt. „Just see, millest sa oled alati unistanud. Larsen on ju suur linn paljude võialustega.”
Carmen noogutas innukalt kaasa. „Just! Linnamelu...” tema hääl vaibus vaikselt unustusse, kui ta oma mõtteis unistuste linna rändas, kus kõik oli kaunis, äri oli heal järjel ja teda austati kui Seda Kingsepaprouat.
„See talu läheb siis müüki?” uuris Lavenda niisama suusoojaks. Ta vihkas uusi naabreid juba praegu. Ronivad sinna, kuhu pole vaja... Kainestushetk saabus peaaegu kohe- kust sellised emotsioonid pärinesid? Miks ta nii kibestunud oli? Tal peaks ju hea meel olema, et Carmen oma mehega lõpuks plaanid teoks saavad teha.
„Ostja on juba olemas,” sädistas Carmen edasi, „Nad tahavad oma lambafarmi siia laiendada, nii et teil on kindlasti palju ühist.”
Oeh, Carmen, sa kallis naiivitar, mõtles Lavenda mõrult,
muidugi teeb mulle rohkem konkurentsi rõõmu! Nagu meil juba isegi raske ei oleks.„Suurepärane,” sõnas ta laialt naeratades. Carmen jätkas innukalt rääkimist, nägemata Lavenda sunnitud naeratuse taha.
„Kuid mis mina,” lõi ta lõpuks käega, pärast pea kümme minutit kestnud monoloogi, „Kuidas sul läheb?”
Lapsed on näljas, mees riskib iga päev eluga, lambad surevad, vill hallitab, äri käib alla, mõtles Lavenda vastikusega, marineerudes iseenda haletsuses.
„Väga hästi,” sõnas ta naeratades, „Kuigi kartul hakkab otsa saama,” lisas ta lõppu kõhklevalt.
„Võta meilt, meil on terve salv täis,” nurrus Carmen ja oli kurt igasuguste vastuväidete vastu, mis Lavenda kuuldavale üritas tuua. Lavenda kahetses, et ta oli üldse maininud oma häda- ta vihkas abipalumist ja veel vähem sallis ta, kui teda haletseti.
Nii ta lahkuski paduvihmas, õlal kümnekilone kartulikott, mis pidi neid veel ühest nädalast läbi viima, ja taskus kolm kakukest lastele. Kui see selle vihma tõttu just mädanema ei lähe.
Tee oli poriseks muutunud ning tagasitee poole keerulisem. Tulles oli ta kasutanud otseteed üle soo, kuid nüüd pelgas ta vihmaga kuskile laukasse libiseda. Jalad vajusid läbi löga, külm vihmavesi tungis katkisesse kummikusse, jäätades Lavenda vasaku jala varbad. Ta ei hakanud edasi minema. Ilmselt olekski ta siis sinna jäänud.
Mööda suurt teed tuli küll ring sisse, kui ajakulu ei oleks tohtinud nii suur olla. Lavenda jaoks tundus see tunde võtvat. Ka sõidutee oli libe ja porine, kuid mitte eluohtlik. Olles keskendunud, kuidas jalga jala ette tõsta ja mitte seisma jääda, ei kuulnud ta selja tagant lähenevat tõlda, enne, kui liiga hilja oli.
Hobused korskasid ja tõukasid end tagajalgadele, tõld kõikus ähvardavalt ning Lavenda, pidades hetkel kalliks vaid enda elu, pillas koti ja koperdas teeäärde, lennates kättpidi jäisesse poriloiku. Märjad tumedad juuksed lendasid krunnist lahti ja tikkusid kohe silme ette. Hobused perutasid, kuid kutsar rahustas nad kiirelt maha.
„Vaata, kuhu sa kõnnid, naine,” kuulis ta tõllast torisemist, kui hobused olid piisavalt rahulikud, et oma teed jätkata.
Muidugi, mine mööda, mõtles Lavenda kibedalt,
jäta mind siia porri. Ma olen ju siga, pori on nii hea. Tõld oli juba käänaku taga kui Lavenda julges end liigutada ja teele jäetud kotti piiluda. Suur osa oli pudrustunud, hobused olid ju neil peal tallunud. Naine kiristas hakmbaid, sulges silmad ja hingas kolm korda rahustavalt sisse.
Sa oleksid pidanud paigale jääma, kuulis ta end mõtlemas,
nad poleksid sul surra lasknud. See oleks mõrvana kirja läinud.Kas nälga jätmine on ka mõrv? imestas Lavenda omaette, kui ta viskas õlale selle, mis kartulist järgi oli jäänud. Midagi sellest ikka saab teha.
Pealkiri: "Vabanemine" (fantasy) 
9/10/2016, 10:27