Kõik algas vihmavarjust

Keegi ilmselt ei käi siin, aga igaksjuhuks postitan siia midagi uut. :)

Mai 2016

Üks hingetõmme, teine hingetõmme, kolmas hingetõmme, neljas…Automaatselt liigub mu mõte jälle nende loendamisele. Ma võin küll mõneks ajaks ka millelegi muule mõelda, kuid peagi on märkamatult mõtted taas mu hingamisel. See imelik, kuid omal moel arusaadav komme oma hingetõmbeid loendada, on tekkinud viimase paari kuu jooksul. Mingi viisil üritan ma sellega endale midagi teadvustada. Praegu pargipingil istudes ning päikesel end hellitada lastes, teen ma seda ainult oma mõtteis, kuid sageli kodus olles, loendan neid valjul häälel. Ma vist ei taha paista päris hull.
Silmanurgast näen ühte paarikest käest kinni hoides minust möödumas ning vaatan neile järele. Märkan, kuidas poiss seab oma sammu tüdruku järgi ning naeratan endamisi. Pisiasi, mis ometi tähendab nii palju. Neiu heledad juuksed lendlevad kerge tuule käes ning viivuks liigub ta pilk selja taha ning ma näen laia naeratust tema näos. Siis pöördub ta oma noormehe poole ja ütleb tollele midagi. Ma ei näe seda, aga arvan, et tema näol on sama särav naeratus ning loodan, et ta naudib neid ilusaid hetki. Ma loodan, et nad mõlemad ei pea nautimist nii keeruliseks nagu mina.
Kui ma hiljem koju kõnnin, tuleb mulle vastu tumedapäine noormees. Minuga peaaegu kohakuti jõudes, ilmub ta näole kõhklev naeratus ning ma tean, et kohe ta ütleb mulle midagi. Sekundiks panen ma silmad kinni ning neid avades, ei vaata ma enam tema poole. Teda täielikult eirates, sammun temast otsustavalt mööda. Jätan tähelepanuta selle, kuidas ta väga vaikselt mu nime ütleb. Ma ei vaata enam selja taha.
Trepikojas viiendale korrusele ronides, saab mul jälle võhm kolmandal otsa. Ma olen loobunud uskumast, et võiksin nii kõrgel elamisega harjuda. Viis aastat ja ikka veel pean ma enne uksest sisse astumist mõne hetke puhkama. Mu ema arvab, et ma peaksin rohkem trenni tegema. Võib-olla peaksin tõesti iga päev viis korda treppidest üles-alla jooksma.
Ust avades, kriuksub see tuttavalt ning loendamatut korda ütlen endale, et keegi peab selle lõpuks ära õlitama. Sirelilõhn elutoas paneb mind hetkeks headele asjadele mõtlema ning on kummaline, mis vägi neil sirelitel on. Ainult nende lõhn ja ilusad mälestused tükivad esile. See sunnib mind kiiruga elutoast oma tuppa pagema. Ma peaaegu, et hingan kergendunult, kui seal ma seda aroomi ei tunne. Omamoodi on see naljakas, sest sirelid on mulle alati meeldinud, aga viimasel ajal olen loobunud neist õnne otsimast. Olen vist täiskasvanuks saanud.
Ametlikult olen ma teist aastat täiskasvanu, kuid teatavasti vanus ei määra tunnet. Ja ma tunnen end lapsena. Ometi ma tean, et ühel päeval, ilmselt õige varsti pean end kokku võtma. Mul on lihtsalt veel veidi aega vaja. Tõsi, peab tõdema, et seda olen ma viimase paari kuu jooksul vanematele pidevalt korrutanud ning mu aeg hakkab otsa saama.
Korraga kääksatab mu toauks vaikselt ja sisse piilub mu viieteist aastane õde Ann. Tema lapselikus näos peegeldub kõhklus, kui ta mu pilgu tabab. Ka tema ei oska minuga enam suhelda.
„Hei,“ ütleb ta tasa ning korraga igatsen ma näha seda laia naeratus ta näol, mis aasta tagasi harva kustus.
Mulle tundub, et ta on suureks saanud. Tema helesinistes silmades ei peegeldu enam uudishimu, vaid tõsidus ning see muudab kogu tema näoilme kuidagi võõraks. Kogu tema hoiak on teistsugune ja see hirmutab mind.
„Hei, vanemaid pole?“ küsin teeseldud reipusega, kuigi ma tean vastust.
Ann raputab pead ning sellele järgneb nihelemine ukseavas, mis paneb mind kulmu kortsutama. „Iiris…“ toob ta vaikselt kuuldavale, vaadates mulle korraks otsa ning seejärel kinnitab ta pilgu mu selja taga asuvale aknale.
„Jah?“ küsin ning mu häälde ilmub murelikkus, sest mu õe hääletoonis on midagi, mis teeb mind ettevaatlikuks.
Ann vaikib mõne pika hetke, pilk aknale kinnitunud, kuid järsku vaatab mulle otsa. „Kuidas sa teadsid, et su lugu…Robertiga pole lihtsalt mäng, vaid midagi enamat?“
Poisi nime nimetamine, toob tagasi kõik, mida ma olen püüdnud unustada. Mälestused tiirlevad korraga mu peas ja võitlevad selle nimel, kellel on õigus esimesena järjekorras olla ja mind endale nõuda. Anni süütu küsimus tekitas tõelise tormi.
„Ma lihtsalt teadsin,“ pomisesin jõetult. „Kõhutunne.“
Ja ma olen tagasi alguses.

MINA KÄIN
Lasin kiirelt silmadega üle... Täitsa hea. Ootan huviga järgmiseid osasid. Peaks üldse su teisi jutte korralikult läbi lugema, oleks mõnus
Ja ma ei tea, ei mäleta, kas ma olen seda sulle öelnud, aga mulle väga-väga meeldib, kuidas sa kirjutad. Muidugi on mõned väiksed kohad, kus midagi häirib äkki natuke aga no väääääga natuke. Jutustamisoskus, jutu juhtimine, mõtted, laused + saatelaused... Kõik on kuidagi väga hästi paigas. Ilmselt väga tihti pole kiitma sattunud aga no tõesti- kuulud mu lemmikute hulka siin :)

Oii, sa ei kujuta ette, kui hea meel seda lugeda on. Ma nii igatsen neid aegu, kui siin sai oma juttudele palju kommentaare. Üks päev käisin isegi neid vanu kommentaare lugemas
Ma siin aeg-ajalt üritan oma vanu jutte lugeda ja siis tahaks kätega peast kinni hoida, sest enda arust ei kirjutanud ma eriti hästi. Nüüd olen ehk natuke edasi arenenud. Ja tegelikult oled sa mulle öelnud seda ja suur aitäh sulle. :)
Postitan järgmise osa ka siis.

2 aastat tagasi oktoober
See oli üks neist päevadest, mil taevas oli nii hall, et tekitas tunde nagu päike ei paistaks enam kunagi. Vihma veel ei sadanud, kuid selle tulek polnud kaugel. Ilm oli masendav ja koos sellega ka minu tuju.
Seisin tüdinult bussipeatuse kõrval ja igatsesin suve. Kõigil mu läheduses olevatel inimestel paistis olevat täpselt sama igatsus. Ometi olime keset Eestimaa sügist ja pidime sellega leppima. Sügis tuleb iga aasta ja pole mingi üllatus.
Viimasel ajal tundus nagu ma tammuksin paigal. Mu elu oli sama hall nagu sügisilm,kuigi aeg-ajalt elavdasid seda üksikud naeratama panevad hetked. Ma igatsesin muutust, aga ma ei osanud kusagilt pihta hakata. Ma olin seitseteist, täiskasvanuks saamise lävel ja tahtsin maailma vallutada. Kõik uksed oleksid pidanud minu jaoks avatud olema, aga seda nad polnud. Võib-olla oli asi selles, et ma ei teadnud, mida ma elult tahan.
Ma ohkasin kuuldavalt ning silmanurgast märkasin, et minust vasakult seisev habemega vanahärra vaatas mind kummalise pilguga. Jõllitasin teda vastu, kuni ta viimaks vaatas mujale, kuid enne nägin, kuidas ta muheles. Kui ma iseennast lõbustada ei suuda, siis on hea, et ma kedagi teist suudan.
Järgmisel hetkel, enne kui ma arugi sain, oli vihm otsustanud mu läbimärjaks teha. Ilma ette hoiatamata. Või ta siiski hoiatas, aga ma ei pannud neid märke tähele. Igaljuhul ei plaaninud ma üleni tilkuda, mida ma praegu aga tegin. Mu heleda mantli oli vihm läbi leotanud ning blondid juuksed langesid niiskete salkudena mu õlgadele. Ja vihma sadas ikka veel.
Ootamatult ilmus mu pea kohale kellegi taevasinine vihmavari. Pilku veidi paremale suunates, avastasin, et seda hoidis käes laialt naeratav pikka kasvu noormees.
„Ega ei tahaks, et sa siin vihma käes seistes haigeks jääksid,“ tõi ta kuuldavale, saades ise nüüd märjaks.
Kergitasin kulmu ning silmitsesin noormeest skeptiliselt. „Ja mis su tagamõte on?“ küsisin sõjakalt.
„Tagamõte?“ kordas ta arusaamatul ilmel ja kortsutas kulmu, paistes tõepoolest segaduses olevat.
„Vaevalt sa niisama võõrale tüdrukule vihmavarju pakud,“ vastasin kannatamatult, kuigi loomulikult polnud mul midagi selle vastu, et see mu pea kohal oli.
Noormees vaatas mind mõne hetke vaikides, nii et ma märkasin ta suuri helesiniseid silmi. „Selline viisakus on elementaarne ja mul hakkas kahju sinust nähes sind niimoodi õnnetuna vihma käes,“ ütles ta lõpuks ning innukus tema häälest oli mõnevõrra kadunud.
„See oleks elementaarne olnud 19. sajandil,“ kostsin norivalt, jäädes siis arupidavalt vait. „Nüüd saad ju sina läbimärjaks,“ jätkasin leebudes ning silmitsesin märga kuju enda kõrval.
Noormees kinkis mulle selle peale hoopis naeratuse, mis oleks võinud isegi päikese välja tuua. „Tõsi,“ nõustus ta ning selle kinnituseks lükkas laubalt veidi eemale sinna kleepunud tumedaid juukseid,“ aga sellest pole midagi.“
„Tõeline härrasmees,“ ütlesin talle, hääles segunenud sarkasm ja tunnustus.
Noormees tõstis vihmavarju veidi kõrgemale. „Aitäh,“ vastas ta siiralt ning ta pilk liikus seejärel bussipeatuse poole. „Mis number buss?“ uuris ta.
„Kolmteist.“
Mulle tundus, et üle tema näo libises kerge pettumusevari. „Siis on sul aeg sellele minna,“ sõnas ta ning üllatusega märkasin, et buss seisis peatuses.
Pugesin kiiruga vihmavarju alt välja, seistes uuesti vihmasaju käes. „Aitäh,“ pomisesin ja astusin bussi.
Ma kuulsin teda midagi ütlemas, kuid jätsin selle tähelepanuta. Oma istmel istudes, vaatasin aknast välja ja nägin teda seismas, sinine vihmavari peakohal. Ta ei märganud, et teda vaatasin, kuid kui buss sõitma hakkas, oletasin, et ta vaatas sellele järgi.
Terve tee koju mõtisklesin selle minu jaoks veidra olukorra juurde. Tavaliselt oleksin õlgu kehitanud ja selle unustanud, aga seekord seda ei juhtunud. Tema suured helesinised silmad püsisid mu mälupildis ka siis, kui jõudsin koju.
Minu õde Ann istus rätsepaistes meie vanal diivanil ning põrnitses klaasistunud ilmel telekat, kust paistis tulevat romantiline komöödia. Mind nähes, tõstis ta pilgu ning kergitas kulmu.
„Miks sul nii veider nägu on?“ küsis ta huvitunud häälel.
„Selline nägu on mul terve elu olnud, harju ära,“ porisesin ja istusin ta kõrvale.
Ann nihutas end minust veidi eemale ning korraks telekale pilgu viies, vaatas uuesti mulle otsa. „Sa tead küll, mida ma mõtlen,“ lausus ta ninakalt. „See on täpselt selline nagu oleksid sa kusagil mujal, mitte siin minuga vaatamas seda tobedad komöödiat.“ Korraks vait jäädes, silmitseb ta mind eriti tähelepanelikult ning hakkab ootamatult kihistama. „Kas sa oled armunud?“
Müksasin teda, mis pani teda kiljuma. „Emal on õigus, kui on väitnud, et sul on liiga hea fantaasia,“ ütlesin silmi pööritades.
Ent Ann jätkas kihistamist. „Oi, Iiris, mis ta nimi on?“ uuris ta põnevil häälel. „Kas ma tunnen teda?“
Põrnitsesin teda oma kurjal vanema õe pilgul. „Mitte midagi sellist pole, mida sa arvad,“ laususin pahuralt, kuid mu õe pilgus ei kustunud kelmikas säde.
Hilja öösel, kui oma voodis lamasin, trügis mu mälupilti taas see noormees ja tema vihmavari. Nihelesin rahutult voodis ja püüdsin asjatult mõelda millelegi muule. Näiteks homsele matemaatika kontrolltööle, aga numbrite asemel keerlesid mu mõtteis vihmavarjud ja need tohutud helesinised silmad. Tol hetkel ma ei teadnud, et see on esimene öö, kus need silmad mind ärkvel hoiavad.