Unenägude päevik

See on siis nagu bloggie või päevik vms. Ma näen alalõpmata unes kummalisi ja hirmutavaid asju ning nüüd otsustasin need lihtsalt kirja panna.
See ei ole jutt, mis saab osi juurde. Iga sissekanne on eraldi seisev luupainaja. Aga kommentaarid on ikkagi teretulnud


Ilmsi või mitte


Vana maja, mis on tegelt mu maakohas olev saunahoone. (Seda sain alles lõpus teada).

Olin grupi sõpradega. Ma mäletan kahte nime ja nägu ainult- Sarah ja Alex. Läksime siis majja sisse. Lihtsalt uurida jne. Kohe, kui me sinna sisse läksime tajusime muutust. Keegi oli seal aga me ei näinud kedagi ning õhk või energia polnud õige. Ma ei oska seda seletada, sa lihtsalt tunned seda.

Poisid olid nagu ikka poisid- tegid nalja ja näitasid, kui kartmatud nad on, ha ha ha. Aga üks kadus ühel hetkel ära. Arvasime alguses, et üritab pränkida meid aga lõpuks hakkasime teda otsima - hüüdsime ta nime, käisime tube läbi, aga tulutult.

Mingil hetkel lõime lahku, et äkki otsime sedasi kiiremini. Siis leidsin end ühest ruumist (pime, tolmune, üks katkine kapp ja peegel). Astusin peegli ette ja nägin seda ASJA (let's just call it a Demon).

Tal olid sarved ja suur massiivne moondunud keha... nägin teda peeglist ja seda, et ta oli täpselt mu selja taga! Keerasin end kiirelt ringi ja nägin hoopis Sarah't mu taga seismas.Viskasin pilgu tagasi peeglisse, deemonit polnud enam. Lükkasin selle kõheda maja ja parakate arvele.

Lõpuks me andsime alla ja läksime koju. Plaanisime järgmisel päeval politseisse avalduse teha kadumise kohta, kui teda välja ei ilmu selleks ajaks. Aga kui koju jõudsin… Ma ei tundnud nagu ma oleks kodus. See tunne, mis majas mind valdas, see polnud lahkunud. See kriipis endiselt mu hinge. Midagi oli valesti aga mis? Siis helistab üks kaaslastest ja ütleb, et ta nägi asju. Või kedagi. Ta ei tea mida ta nägi, aga on ilmselgelt endast väljas. Kutsusin ta enda poole ja helistasin teistele. Ka neil on taolisi asju juhtunud. Kogunemine minu pool ja sain teada, et nad olid juba majas midagi näinud. Aga nagu minagi, raputasid nad selle maha ja arvasid, et pole mainimist väärt. Aga nüüd nägime neid väljaspool seda maja. Alex tegi ettepaneku tagasi minna. Üks meist oli seal majas veel. Seda inimest polnud kodus ja keegi ei teadnud temast midagi v.a et oli meiega. (Ma ei tea, kuidas me seda teadsime, keegi vist ütles seda).

Alex tegi ettepaneku tagasi minna. Sarah pooldas ideed, kui teised (kaasa arvatud mina) ei tahtnud minna. Samas mul oli tunne, et sel pole enam vahet. Vähemalt leiaks äkki sõbra üles. See mõte tegi haiget, nagu ma teaks juba tõde - ta oli surnud, nagu me teada saime, kui olime tagasi läinud. Ma ei tea, kuidas me teda enne ei näinud. (Ma ei hakka kirjeldama kuidas ta oli, kuigi ma ise nägin seda selgelt. See oli õõvastav).

Me tahtsime lahkuda peale seda aga maja justkui ei lasknud. Me ei leidnud teed, mis viiks tagasi ukseni. Ja siis hakkasid sõbrad kaduma. Lõpuks olin ainult Alexi ja Sarah'ga. Me püüdsime plaani välja nuputada aga iga plaan läks luhta nagu oleks see asi teadnud ja ta teadiski! Ta oli kogu see aeg meie nina all. Ja ma olin teda juba näinud. (Sellest sain alles hiljem teada, et olin seda juba näinud.)
Siis see võttis Sarah kinni ja ta oli seotud tooli külge (Ma arvan, et ta ees oli sügav auk ja ta lükati sinna sisse? Ma ei tea, ta kadus ära ja ma ei saanudki teada, mis temaga juhtus, ainult et ma teadsin, et ta on surnud). Ta nägi räbal välja, aga kui ma hakkasin tema poole minema, siis tema juurde jõudmise asemel leidsin end äkitselt koos Alexiga esikust. Me olime ukse leidnud! (Ja see polnud nagu ilmumine. See oli nagu sujuv üleminek ja mitte miski ei tundunud valesti olevat. Nagu ma olekski seal pidanud olema). Alex võttis mu käest kinni aga ma tõmbasin käe ära. Ma ei tea miks. Ta ütles: "lähme koju" ja ma noogutasin lihtsalt. Ma olin justkui unustanud, et ma olin sekund tagasi Sarah't näinud ja et teised olid ikka veel majas.

Me läksime välja, ainult et ma olin ainus, kes välja tuli. Alexit polnud. Ta oli ikka seal majas. Ja siis seal oli äkitselt politseid ja meedikud ja hulk inimesi ning üks noormees, kes otsis oma õde. Õde, kes oli olnud minuga seal majas. Keegi, kes oli surnud. Siis saingi teada, mis maja see oli. Ja kus ma tegelikult ka olin. Ma krahmasin tüübi käest kinni ja veel ühe tüdruku käest, kes seal lihtsalt oli... ( ma arvan, et ma nägin temas sõpra) Ma vedasin nad metsa, majast eemale ja hakkasin rääkima, et me peame Alexi leidma. Et ta on seal majas ikka veel ja ma kordan seda uuesti ja uuesti. Tüüp ei saa aru miks ma seda teen, Alex polnud ju ainus. Ta üritas rahustada mind. . Ja siis üks hetk näen peeglist Seda. See tüdruk nägi peegelpildis nagu see Kurat. Mu süda peksis valusalt aga alguses ma püüdsin sellele mitte mõelda või välja teha ja püüdsin neid veenda, et nad aitaksid Alexit leida.

Aga siis hakkasin alles mõtlema. Miks oli metsas üldse peegel? Miks ma rääkisin Alexist? Miks ma ei mõelnud kordagi Sarah’le või teistele? See oli moment, mil ma mõistsin, et ma polnud pääsenud. Ma olin ikka veel seal majas. Polnud politseid, polnud seda kutti ja ka mitte seda tüdrukut kuna seda tüdrukut polnud olemas tegelikult. Ma hakkasin tagasi ajama kõike. Ja kutt vaatas mind nagu oleksin crazy person. Ja siis küsib "aga mu õde?" millele ma vastan, et ta on surnud.

Ma hakkasin paanikasse minema kuna ma ei teadnud, mis oli päris ja mis mitte. Ma tundsin kuti kätt, ta sooja kätt. Lõpuks ma ütlesin neile, et nad peaksid eemale hoidma Nii majast, kui minust. Ja ma läksin tagasi majja. Peale mida ma suht ärkasin kinni seotuna toolilt. Mu vastas oli Alex. Ta ei tundunud elus olevat. See asi ütles, et mu sõbrad olid nii lihtne saak aga mina olevat raske ja sp olin ka viimane  Et ma võitlen vastu. Et see näiline illusioon, mille ta tekitanud oli. Et sellest ei ole keegi ise välja tulnud, välja arvatud mina. Nad on alati lõksu jäänud. Aga ma tulin tagasi ja ta ei saanud mu üle võimust võtta nagu ta oli seda teinud Sarahga. Sarah oli kas esimene või teine, kes nö suri. Vahet väga polnud. Ta oli koguaeg meiega. Ta teadis meie plaani tagasi tulla. Ta teadis lõkse üles panna. See asi mängis meiega.

Sa mäletad oma unenägusid nii hästi Ma küll ei mäleta, hea, kui mõni eredam fragment meelde jääb.

22.08

Erk päike. Soe ja mõnus ilm. Tulen ema ja õega mere äärest mööda kõnniteed linna poole. Meri jääb selja taha. Suhteliselt mere lähedale jääb hiiglaslik kollast värvi kirik. See tundub remondi all olevat, kuid me peame sisse minema. See oli vist nagu eesmärk, me pidime kohtuma seal kellegagi. Enne sisse astumist ma vaatan seda hoone. Mind tabab rahutus ja kummaline dejavu tunne nagu oleksin ma siin juba olnud. Äreva ja pitsitava tundega teen kirikust pilti ja saadan selle Emiliale, mu parimale sõbrannale, ning siis salvestan kaardil oma asukoha, mille saadan samuti Emiliale ja lisan juurde – „kui Sa minust ei kuule 4h jooksul“. Ma pole kindel kas või mida sinna veel lisasin.

Siis lähen sisse. See on jahe ning hämar. Ema ja õde ootasid mind juba sees. Mul oli õigus, see oli remondi all. Ei pidanud kaua ootama, kui vike kõrvaluks avaneb ning sealt tuleb pastor. Kontrollin oma telefoni, kui peagi palutakse see mul ära panna. Keegi oli seal veel aga ma ei tea, et oleksi teda isegi silmanud korralikult. Ma lihtsalt tundsin, et seal on veel keegi.

Pastor rääkis emaga mõne hetke ja siis juhatati meid juba edasi. Me jõudsime metsa. Ja tundus nagu oleks õhtu juba kätte jõudnud. Aga telefoni kella vaadates polnud aeg sugugi palju edasi liikunud, kui üldse. Jäin seisma ja kirjutasin Emiliale (ei mäleta mida) ning pilku tõstes olid ema ja õde suht kaugele läinud. Ma pidin neile järgi jõudma. Tee oli käänuline. Sõnumi kirjutamine unustatud, pistsin telefoni tasku ja hakkasin neile järgi minema.

See oli viimane kord, kui ma oma õde ja ema nägin. Ma kaotasin nad silmist. Ma jooksin mööda metsa ringi, eksinuna. Ma püüdsin leida teed tagasi aga seal polnud teed.

Sel hetkel ma teadsin, mis toimub. Ma ei tea kuidas aga ma teadsin, et pastor polnud õige. Mitte miski siin polnud õige enam. Samuti oli mul teadmine, et ma ei pruugi siit eluga välja tulla. Isegi see, et Emilial oli selge juhend, ei päästnud mind. Nad jõuaksid liiga hilja.

Pilt muutus peale seda mitmeid kordi. Kord leidsin end kiriku seest. Tume ja tum puit, mida kattis paks tolukiht. Jooksin mööda treppe, nagu otsiks midagi aga ma ei tea mida. Vb väljapääsu, vb oma ema ja õde.
Siis leidsin end uuesti metsast. Ma olin peitunud suure kivi taha. Mind valdas paanika ja hirm ning terav valu, mis suskas mind iga kord, kui ma end liigutasin. Mu käsi oli mu küljele pigistatud. Midagi sooja ja märga kleepus mu käe külge. Pilk udunes kiirelt. Otsisin telefoni üles ja tahtsin helistada Emiliale, kuna tal oli mu asukoht teada, aga helistasin hoopis Markole.

„Emilia? Emilia!“ aga vastas keegi mees. „Urmas?“
„Marko olen,“ tuli vastus ja ma vandusin. Ma ei näinud hästi ja oli valinud nime, mis oli alanud M’ga. Käskisin tal siis Emiliale kirjutada, et ma olen jamas ja et mul pole 4h aega. Marko oli segaduses ja ma nägin seda stseeni mitu erinevat viisi, ühes oli nt see, et ma ütlesin et ma suren, siis teises oli see, et ma keelasin tulla, kolmandas oli midagi sellist „Kui ta mu leiab, siis ta tapab mu’ Ühesõnaga oli seekoht pisut segadusttekitav.

Marko küsis kas minuga on kõik korras, peale selle, et ma olen hirmul ja paanikas. Mu hääl nõretas sellest ja Marko mõistis, et asi oli tõsine. Kuulsin seda ta toonist. Ta oli Emiliale kirjutanud ja saanud Emilialt kaardi mu asukohaga. Sellegi poolest ma kirjeldasin kirikut aga ma ei tahtnud, et ta tuleb. Sest kui ta tuleb, siis ta ei saanud sealt enam välja. Ma teadsin seda nagu oleks see fakt olnud. Ma palusin tal politsei siia saata, kõik teised aga mitte tema.
Ta ei kuulanud mind. Keelates mul telefoni ära panna, ta hakkas liikuma. Ühel hetkel ütlesin talle, et ma olen haavatud. Ta küsis kas ma kukkusin või vigastasin end kuidagi metsas. „Ta pussitas mind“ ütlesin nutma hakates. Mu emotsioonid olid igalpool laiali. Ma surusin käega haabale. „Ma kaotan verd,“ lisasin juurde ning siis „Ta leidis mu.“

Järgnev stseen kordus samuti. Esimses stseenis mind leiti ja ma tundsin valu oma meelekohtades äkitselt. Hakkasin karjuma valust ja keegi ütles, et „Lõpeta võitlemine“ Ta tahtis tungida mu pähe ja kuna ta ei saanud, siis see tegi mulle põrgupiina.
Teine stseen hakkas nagu tagasi hüpates esimese steeni algusesse. Ma kuulsin samme, isik oli lähedal. „Kui sa mu leiad, sa pead kontrollima peeglist mu peegeldust. Kui sa näed mind, siis see olen mina aga kui sa näed midagi muud, siis sa pead põgenema ja jätma mind.“

Taaskord peeglid? Peeglid paljastavad tegeliku sina. See oli see, mida ma unes teadsin. Need näitavad su tegeliku olemuse. Käsisin seda Markol kasutada, kui ta mu lõpuks leiab.

Marko leidis mu, ta ei kasutanud peeglit aga sellest polnud lugu, sest see olin mina. Ma olin nii õnnelik. Ta kükitas mu kõrvale ja viskas pilgu mu haavale. Ta pomises midagi, ma ei saanud aru mida. Siis ta tõusis, astus minust pisut eemale ja enne kui ma midagi öeldagi jõudsin – ta keeras end ringi (seljaga jäi minu poole) ja seisis vastamisi olendiga, kes mind jahtinud oli.

Marko kael läks iiveldama ajava raksatusega kahekorra. Ta keha kukkus ning veeres kergest kallakust alla. Ta pea… silmad jäid minu poole – pärani ning elutud. Ma teadsin, et ka mina suren. Kõik vajus udusse. Pimedus saabus.

Kuni hetkeni, mil ma avasin silmad ja leidsin end haiglast. Ja Marko seisis mu voodi kõrval! Ta kinnitas mulle, et kõik on korras. Ma olen ohust väljas. „Kas nad said kätte mu ründajad?“ tahtsin teada. Ma teadsin, et mind rünnati aga ma ei mäletanud midagi muud ega isegi seda, kes mind ründas. Marko raputas pead, öeldes, et nad kaotasid nad silmist aga ma ei peaks muretsema enam. Ma peaksin puhkama. Ta tahtis, et ma puhkaksin, suleksin silmad ja jääksin magama. Ta korrutas seda mitu korda.

Ma palusin talle mitte lahkuda, mitte mind üksi jätta. Ta lubas, et ei tee seda ning kallistas mind. Embasin teda, kuid siis nägin ta kaelal armi.. kummalist sümmeetrilist armi ning siis nägin ma silmi, nagu peegeldus aga ainult silmadest.. Äkitselt muutus kõik uuesti häguseks. „See pole päris.“

Ma ärkasin metsas uuesti. Mu pea oli taas nagu pressi all. Surve ja valu panid mind karjuma. Mu pisarates pilk liikus Markole, kes minust mõni meeter liikumalt maas lamas. See oli päris. Ta oli surnud. „Lõpeta võitlemine“ kuulsin teda uuesti ütlemas, enne kui udu taas mu pea täitis, viies mind tagasi haiglasse, kus Marko mind embas.

Ma teadsin, et see pole päris ja ma teadsin, et kui ma siia jään, siis ma suren samuti. Ja ma jäin, kuna ma ei tahtnud silmitsi seista reaalsusega. Ma andsin alla. Ma surin aga vähemalt olin ma õnnelik viimastel minutitel.

Täpselt sellised tunded ja mõtted mind valdasidki.

Me olime sõpradega mu maamajas. Viie-kuuekesi. Kõik oli chill, kuni midagi juhtus. Mis, seda ma ei mäleta aga see oli piisavalt hirmus, et see tekitas meis paanikat ja hirmu. Ja meie seas oli keegi, kes midagi korda saatis. Ma kaldun arvama, et keegi kadus või sai surma, sest me otsisime süüdlast. Ja selle me ka leidsime. Kõik viitas ühele tüdrukule ja ta näis ka pisut hullumeelne, mis aitas kogu kahtlusele kaasa.
Põhiline oli see, et keegi üritas meid kõiki seal tappa. Suure paanika ja hirmuga suutsime selle tüdruku, kes oli meie sõber olnud, lõksu meelitada ning ta luku taha panna.

Siis me läksime naabermajja. Ma ei tea miks me ära ei läinud või politseid ei kutsunud aga see selleks. Olime siis kabuhirmus ühte kööki kogunenud aga mitte kauaks. Me kuidagi valgusime laiali ja ma jäin kööki lõpuks üksi. Mõne aja pärast läksin teisi otsima, kuid väljas ka polnud kedagi. Välja arvatud Kyle, kes õhtuhämaruses aias kaevas. Küsisin temani jõudes, et kus ta olnud on, et ma polnud teda tükk aega näinud ja ma arvan, et ta polnud ka köögis koos meiega. Ma tundsin kõhedust ja sisetunne hoiatas mind. Midagi oli valesti.

Uurisin siis ka teiste kohta, et kus kõik kadunud on? Kyle kehitab õlgu ja vastab, et ta pole juba mõnda aega kedagi näinud. Ma küsisin ka miks ta kaevab siin, kuid ma ei mäleta kas ma sain vastuse või ei.

Ütlesin, et tahan teisi otsima minna ja ta pakkus, et võib kaasa tulla. Hakkasin just vastama, kui mobiil mu taskus helisema hakkas. Kyle uuris kust ma teleoni sain. Kellegil polnud telefoni, kuna need olid teise majja koos hulluga jäänud aga ma olin kuidagi hullu tüdruku oma kätte saanud. Ütlesingi talle siis, et see on selle oma ja vaatasin sõnumit - See on Kyle. Põgene

Mu keha läks pingesse ja see pinge suurenes, kui poisi pilk intensiivsemaks mu peal muutus. Ta uuris, mis seal oli. Vastasin nii muretult kui võimalik, et mitte midagi ja ütlesin, et lähen vaatan kas keegi on sisse läinud vahepeal. Läksin tagasi tuppa ja leidsin tõesti ühe sõpradest eest- Bethany, Beth lühidat. Uurisin ka temalt, et kus kõik on ja hakkasin just ütlema, et Kylega on kahtlased lood ning tõstatada kahtlused, et me ei saanud äkki siiski õiget inimest kätte või siis nad olid koos, mis tähendas, et Kyle võis lasta selle hullu lahti, sest poiss oli kadunud mõnda aega enne juba.

Aga siis (ma ei mäleta kuidas või mis) midagi reetis Bethi ja ma mõistsin, et see oli kogu see aeg Beth olnud või kaasaaitaja. Seekord sai Beth aga aru, et ma sain aru ja ta pööras ära! Täiesti hulluks läks.

Kas teate, kuidas skizod või psühhopaadid käituvad, kui keegi nende plaanid või neid endeid läbi näeb? Nad lähevad segi peast ja olenevalt siis olukorrast võib asi ka surmaga või vigastustega lõppeda. .

Beth tahtis mu vagaseks teha (olin ju siiski tunnistaja) ja ta ei hakanud valima viise, et edu saavutada. Suure rabelemise ja kaklemisega sain ta kuidagi kööki kinni pandud. Seal uksel oli vist riiv või midagi ja eesukse keerasin võtmega, mis ees oli, lukku.

Beth karjus hullumeelsel toonil (kuulsin läbi ukse), et MINA maha rahuneks ja ta välja laseks, et midagi ei juhtu minuga jne. Crazy talk!
Ja siis ta ütles mingi sõna, mis pidi olema võtmesõna - CLICKHANGER. Mitte Cliffhanger aga clickhanger. Mul pole õrna aimugi mida see tähendama pidi.

Kiirelt kirjutasin sõnumi, et see on Beth hoopis ning vastus sellele tuli - nad on koos!
Keerasin end siis minekule, mõttega leida teised, kui Kyle otse mu ees seisis ning labidaga mulle vastu pead lajatas. Armas.

Sellega see osa lõppes aga ma leidsin end samast punktist - olin Bethile jälile saanud ja ta luku taha pannud. Jooksin siis kõrval hoonesse. Ma ei tea miks, sest ma tulin sealt ära, mitte ei peitnud sinna või midagi. Ah... ma helistasin politseisse seal, mitte et sellega edu saavutasin või vb saavutasin, ma ei mäleta aga Kyle leidis mu kasutades telefoni gps'i, seega ma pidin telefonist lahti saama. Jätsin telefoni siis kuhugi peale ja kiirustasin välja.

Aias polnud enam kedagi ning siis nägin, et uks, mille olin lukku pannud, oli pärani lahti. Teadsin, et pidin sealt ära saama aga mu sõbrad olid kusagil. Sõnumid tõestasid seda...või... see oli see, kes oli majas... või oli Beth või Kyle ühe telefonidest kätte saanud. Keda või mida ma seal üldse usaldada sain?!

Mingi hetk krabas keegi minust kinni ja enda õuduseks nägin, et see oli Kyle. "See on Beth. Ma ei tea kus teised on aga keegi aitab teda." ütles ta kiirelt ja enne kui ma midagi öeldagi jõudsin. Tahtsin talle nähvata, et see on tema aga oli targem, et ma ei räägi välja oma kahtlusi. Beth pööras kohe ära, kui aru sai, et ma tean ja hetkel ei tundunud, et Kyle tahab mulle haiget teha.

Niisiis pidin teist plaani kasutama ja samal ajal mõtlema välja kuidas põgeneda. Ma hakkasin talle mesijuttu ajama - et ta tegelikult on pikka aega meeldinud (ma arvan, et ta oligi meeldinud), et kui osav ta on ja rahulik paanikaolukorras, kui kõik hirmul olid. Ja nii edasi. See meeldis talle ja see lõppes sellega, et ma pakkusin välja, et kui see kõik õudus läbi saab, et me võiks deidile minna. Ta oli sellega nõus.

Me jõudsime tagasi minu maja juurde, kuhu me panime kinni oma sõbra, kes oli tegelikult süütu. Kogu arutelu juhtisid Beth ja Kyle. Nad tõid välja õiged argumendid ja põhjendused ja selgitused. Nad olid ideaalselt meile valesid ette söötnud ja me olime jätnud oma sõbra kaitseta siia luku taha.
Maja oli pime ja vaikne. Ma ei mäleta, et me oleks leidnud sealt kedagi. Küll aga Beth oli meile järgi jõudnud ja sihtis mind relvaga, mille ette hüppas Kyle viimasel minutil. Beth lihtsalt naeris ja ütles, et iial ei saa kedagi täielikult usaldada. No shit, Sherlock.

The end. Äratuskell ajas mind üles.