2018

ÜKS
Tants lohedega. Teine raamat

Autor: George R. R. Martin
Lehekülgi: 622
Kokku: 622
Sisu: Kuningas Joffrey käsul Kuningalinnas hukatud Ned Stark ei öelnud oma lastele suusoojaks, et tali on tulekul. Hilissügise viimased lehed langevad sama hoogsalt kui kuningad ja rüütlid. Müüri taga liginevad Ned Starki sohipojaks peetava Jon Snow juhitud Öisele Vahtkonnale iidsed olendid, kes ei tunne sõna „surm”. Uueks sõjaks valmistumise asemel peab aga Snow tegelema omade keskis rahu säilitamisega. Rahu on habras ka Talitundrus, kus Roose ja Ramsay Bolton ootavad viimast isehakanud kuningat, sõjaväe eesotsas liikuvat külmetavat Stannis Baratheoni, et tolle pea maha lüüa. Boltonid püüavad ohjata liitlasi ja reetlikus segaduses otsib oma võimalust Tõhk, keda tunti varem Theon Greyjoyna. Theoni vend purjetab samal ajal kiirelt Essose suunas, kus Daenerys Targaryen vajab hädasti lojaalseid liitlasi. Ka Daeneryse kasvavad lohed, kes tõmbavad oma ema tähelepanu poliitilistelt intriigidelt endale, löövad aina metsikuma hooga oma ürgset tantsu. Kuningalinn ootab aga kohtumõistmist kahe kuninganna üle, aimamata, kui suur oht maabus enne talve tulekut Westerose rannikul.
Arvamus: Ja ka seda aastat alustan ma ,,Jää ja tule'' sarjaga. Mulle tundub, et hakkan iga raamatuga kogu seda lugu aina rohkem armastama; kui esimesi raamatuid lugesin niimoodi poolkohustuslikult, siis viimaseid olen ma täienisti nautinud ja oodanud pikisilmi, millal mul tekiks võimalus neid kätte võtta. Ilma liialdamata, ma elan vist peaaegu igale tähtsamale tegelasele -kui Boltonid välja arvata- kaasa.
Mul oli nii hea meel, et siin raamatus oli ka Arya ning veel parem meel selle üle, et tal läks lõpuks vahelduseks ka hästi. Seda sorti sarjades, kus sa pead alati ettevaatlik olema, et mingisse tegelasse liialt ei kiindu, tunduvad need vähesed positiivsed sündmused kohe eriti suurepärased. Jaime osa üle rõõmustasin ma samuti, aga ausalt öeldes ei mäletanud ma temaga toimunust eriti midagi. Ja muidugi Tyrion on igas raamatus hädavajalik, mitte ainult ei saa tema tarkust nautida, kuid ta oskab oma vaimukusega ka ükskõik kui halba olukorda pisut säravamaks muuta.
Üldiselt oli väga mõnus, nauditav ja kvaliteetne lugemine, nagu ikka. Ka selles osas ei juhtunud õnneks midagi eriti traagilist, kui üks sündmus ehk välja arvata, aga ma siiralt loodan, et see lõpeb sama pöördega, mis sarjaski.
Nii neetult kahju, et järgmist osa ei olegi kusagilt võtta, see ilmub mingil teadmata ajal. Pigem hiljem kui varem, ma pakun.
Punktid: 8/10

KAKS
Varesetüdruk

Autor: Erik Axl Sund
Lehekülgi: 366
Kokku: 988
Sisu: Tänapäeva Stockholm. Kaks naist, kelle teed ristuvad. „Varesetüdruk“ räägib reetmisest ja sellest, mida reetmine võib inimesega teha. Psühhoterapeut Sofia Zetterlundil on kaks tähtsamat patsienti: Samuel Bai, lapssõdur Sierra Leonest, ja Victoria Bergman, keskealine naine, kelle hinges on lapsepõlvest saadik suur, lahtine haav. Kaks inimest, samad sümptomid: mõlemas on märke mitmest isiksusest. Samal ajal leitakse põõsastest noore poisi surnukeha. Kehal on rängad vägivalla tundemärgid. Piinatud? Ta on välismaalt ja juhtumit ei peeta kuigi tähtsaks, sest keegi ei tunne temast puudust. Kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg ja terapeut Sofia Zetterlund põrkuvad sama küsimusega: kui palju kannatusi saab üks inimene teistele põhjustada, kuni ta pole ise enam inimene, vaid muutub koletiseks? „Varesetüdruk“ on esimene osa triloogiast „Victoria Bergmani nõrkus“.
Arvamus: Sisututvustuse järgi tundus olevat täpselt minu masti raamat ja nii ma seda ka suure õhinaga lugema asusin. Stiil oli ...huvitav, dialoogid tundusid mulle alguses kuidagi ebaloomulikud ja pealesunnitud. Muidugi võis asi olla ka lihtsalt tõlkes. Kirjeldusi oli samuti vähe, aga see pole alati just halb, sest tänu sellele läks raamat väga kiiresti ja oli üleüldse kergesti loetav, samas ka parajalt põnevusega vürtsitatud.
Läbiv teema oli isegi palju õõvastavam, kui ma oleksin osanud arvata ja ega tutvustuses ka sellele just eriti paljusõnaliselt ei vihjatud. Samas oli see ka tõenäoliselt vajalik, sest see aitas kõike omavahel siduda, näitas, miks inimesed kujunevad just selliseks, nagu nad kujunevad; kuidas kellegi piinamine mõjutab tema psüühikat ja edasist käitumist.
Põhipöörde taipasin ma täpselt üheksakümnendal leheküljel ära, võib olla ei pidanudki see kuigi šokeeriv olema, sest vihjeid selle kohta oli igal pool üsna jalaga segada. Mida ma aga ette näha ei osanud oli see, et need tegelased mulle nii väga meeldima hakkavad. Kui mulle alguses tundus, et sellel triloogial mulle rohkem midagi pakkuda pole, siis nüüd tahaksin ma ikka näha, kuidas neil edaspidi läheb -kahjuks ei osanud internet mulle ka asjakohaseid vastuseid anda, nii et siis ei jäägi muud üle, kui ka järgmised osad üle lugeda. Ja tegelikult tahaksin ma Victoria Bergmani psüühikaga veel rohkem tutvuda.
Punktid: 7/10

KOLM
Teenijanna lugu

Autor: Margaret Atwood
Lehekülgi: 406
Kokku: 1394
Sisu: Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga. „Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017).
Arvamus: Mul läks natuke aega, et sellesse raamatusse sisse elada ja seda nautima hakata, aga kui ma juba nii kaugele jõudsin, siis tegin seda ikka täiel rinnal. Head düstoopiaromaanid on minu nõrk koht. Eks siinne maailm oleks ka pisut kõpitsemist vajanud- mind häiris, et ma ei saanud sellest kuidagi terviklikku pilti- kuid üldjoontes oli kõik üsnagi usutav. Mulle meeldis see, et uue ''korra'' kehtestamise põhjus ei olnud mitte mingi ''suvalise'' tuumasõja (kuigi sõjal oli ka siin mingi roll) tagajärg, vaid sellel oli nii öelda konkreetne põhjus: rahvaarv vähenes ja terveid lapsi sündis aina vähem, milleni omakorda oli viinud liigne saastamine ja sellega kaasnevad haigused.
Mis mulle veel meeldis, oli Atwoodi stiil. Selles oli midagi ...isiklikku, midagi, mis mind kohe eriti kõnetas; mulle tundus, nagu loeksin ma päriselt kellegi mälestusi. Muidugi see oligi ilmselgelt autori eesmärk, aga erinevalt mõnest teisest sarnasest teosest, täitis see oma ''ülesannet'' suurepärselt: minevikumälestused, mis end justkui vägisi oleviku sündmuste vahele pressivad- kõik polnud niimoodi ''piinlikult korras'' nagu paljudes teistes raamatutes. Üldiselt mulle lahtised lõpud eriti ei istu, aga selle loo juurde sobis see nagu valatult. Sama käib ka selle ebatäiusliku ülevaate kohta.
Tegelikult oli Offredi tegelaskuju üldse kuidagi teistsugune. Kui muidu on tavaliselt düstoopiate peategelasteks sellised aktiivsed võitlejahinged, siis Offred oli pigem...ettevaatlik. Muidugi viis see selleni, et ma pidin temas üsna mitu korda tugevalt pettuma, kuid lõppkokkuvõttes avaldab iga lugu, mis sellistest tüüpilistest klišeedest kasvõi natukenegi eristub (ja on seejuures loomulikult ka hea) mulle tahes-tahtmata muljet.
Ma ütleks muidu, et see raamat oli oma ajast ees, käsitledes teemasid, mis on tänapäevalgi üsna aktuaalsed, aga ega see kaheksakümnendate keskpaik nüüd nii ammu ka polnud?
Punktid: 8/10

NELI
Võõramaalane. II raamat

Autor: Diana Gabaldon
Lehekülgi: 422
Kokku: 1816
Sisu: Dramaatiline sündmustik, ajalooline kontekst ja suured tunded – Diana Gabaldoni „Võõramaalane“ jätkub lugejaid lummates. Claire Randall ja Jamie Fraser jätkavad võitlust õigluse ning armastuse nimel. Gabaldonil on oskust ja aega avada oma tegelasi ning nende suhteid järk-järgult, millega kaasaskäimine mõjub aina uute maailmade avastamisena. Ajas kakssada aastat tagasi paisatud peategelane peab läbi käima õige mitmest katsumusest, et pääseda varjulisse sadamasse - mis paraku osutub vaid ajutiseks. Jamiel tuleb aga üle elada nii õõvastav kogemus, et see ähvardab tema keha kõrval hävitada ka tema vaimu. Šotimaal on aasta 1743 ja suurte õnnetuste aeg läheneb vääramatult.
Arvamus: See raamatupool läks kuidagi väga kiiresti ja ma ütleks, et oli isegi sutike põnevam kui esimene osa- pinge oli vahe peal ikka tohutult üles keritud ning siis ei jäänudki muud üle kui kogu lugu korraga alla neelata. Üllataval kombel oli ka huumorit üsna palju,
Tegelasi oskab Gabaldon kahtlemata luua. Kõigepealt muidugi Jamie.. oh issand, sellest on vist küll aastaid, kui mõni meestegelane mulle nii tugevalt meeldima hakanud on kui tema. Claire on ka selline väga vahva oma terava keele, visaduse ja otseloomulikult tarkusega. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka Jennyt, kes oli kogu kremplile lausa ideaalne täiendus. Ma ei teadnudki varem, et sellised kangust täis ja jäärapäised tegelased mulle nii väga peale lähevad . Ilmselt see oligi üks põhjustest, miks sellised pisut imalamad kohad ja Oi, kui väga ma sind armastan taolised jutud, mis mind tavaliselt  silmi pööritavad panevad, mulle seekord hoopistükis nii armsad ja täiuslikud tundusid, et oleksid peaaegu õhkama pannud.
Ma avastasin, et selle romaani tegevus jätkub veel mitmes raamatus ja nii palju kui ma aru sain, läheb seal mingi suur melodraama ja segadus lahti ning ma pole kindel, kas ma viitsin end sellega koormata. Ilmselt olekski kõige targem lõpetada seal, kus Jamie ja Claire kindlalt õnnelikult koos on. Aga noh, mine sa tea, ehk tuleb mulle nii suur Jamie igatsus peale, et kiusatus saab minust võitu.
Punktid: 9/10

VIIS
Simon vs Homo sapiensi vandenõu

Autor: Becky Albertalli
Lehekülgi: 307
Kokku: 2123
Sisu: Kuueteistaastane ja mitte-nii-väga-avalikult gei Simon Spier eelistab reserveerida oma dramaatilisuse koolimuusikali jaoks. Aga kui üks e-kiri langeb valedesse kätesse, on oht, et tema saladus torgatakse rambivalgusesse. Nüüd on Simon lausa väljapressimise ohver: kui ta ei aita võita tüdrukut oma klassi klounile Martinile, saab tema seksuaalsest identiteedist kõigi asi. Hullem veel: ohtu satub ka tema kirjade adressaadi, Sinise pseudonüümi kandva poisi privaatsus.
Kuna varasemalt tihedalt kokkuhoidva sõpruskonna sees kerkib segast dünaamikat ja tema kirjavahetus Sinisega muutub päev-päevalt üha flirtivamaks, on Simoni kooliaasta 11. klassis muutunud järsku igati keerukaks. Nüüd peab riske vältiv Simon leidma võimaluse astuda mugavustsoonist välja ilma, et teda sealt minema tõugataks – ilma sõpru kõrvale tõrjumata, ennast reetmata ega selleta, et nurjab võimaluse leida õnne kõige rohkem segadusttekitava, nunnuma poisiga, keda ta pole iial kohanud.
Arvamus: See on täpselt sellist tüüpi noorteromaan, mille puhul on selgelt aru saada, et olen selle jaoks liiga vana. Kirjeldused ja kirjutamine üleüldiselt tundusid kuidagi pealiskaudsed, slänge ja sellist halvas mõttes ,,noortepärast'' stiili oli minu maitse jaoks liialt palju. Samuti häiris mind millegipärast tohutult see, et peategelane kutsus oma vanemaid (just jutustavas osas) emmeks ja issiks. Eks muidugi ajapikku harjus sellega ära.
Kui see aga kõrvale jätta oli tegelikult tegu iseenesest väga armsa, positiivse ja hea raamatuga ning kui välja arvata üks koht, kus ma end peaaegu siniseks (ei ole tahtlik sõnamäng) vihastasin, oli lugemine väga nauditav. Kuidas üldse jätkub mõnes inimeses nii palju õelust, et keegi vägisi kapist välja tirida? Mitte et selliseks käitumiseks üleüldse mingi sobiv põhjus oleks, aga selle tembuga hakkama saanud tegelase motiivid olid pehmelt öeldes äärmiselt kehvad.
Mis puutub Sinise isikusse, siis oli üsna algusest peale selge, kellega on tegu, aga antud kontekstis oligi autoril ilmselt üsna keeruline selles osas mingit šokeerivat lõpplahendust luua.
Ka jutt kulges tegelikult väga ladusalt, nii et kui vähegi aega ja võimalust on, saab selle täiesti vabalt ühe hingetõmbega läbi lugeda.
Punktid: 7/10

KUUS
Südamelõõm

Autor: Erik Axl Sund
Lehekülgi: 376
Kokku: 2499
Sisu: Politseikomissar Jeanette Kihlbergi töö surnud pagulaspoiste juhtumi kallal katkeb, kui Stockholmis langeb peaaegu rituaalse mõrva ohvriks edukas ettevõtja. Paljud märkimisväärsed detailid viitavad selle kuriteo puhul kättemaksule. Aga mille eest? Psühholoog Sofia Zetterlundilt palutakse abi kurjategija profiili koostamisel. Töö on problemaatiline, kuna samal ajal tekib politseiniku ja psühholoogi vahel armusuhe. Jeanette´i otsingud kadunud Victoria Bergmani jälgedes ei vii üksnes Sigtuna internaatkooli, vaid ka Taani ja minevikus aset leidnud sündmuste juurde. Sofia Zetterlund proovib psühholoogitöö kõrvalt leida tee oma tõelise mina juurde. Nagu “Varesetüdruk”, on ka “Näljane südamelõõm” täis üllatusi ja kaelamurdvaid pöördeid.
Arvamus: Millegipärast ei läinud see osa võrreldes eelmisega mulle üldse nii väga peale. Uudsus oli kuidagi kadunud ja sisuliselt käis ikka sama loo edasi ketramine. Tõsi, uus mõrvalugu oli mängu toodud küll, kuid see ei olnud kuidagi eriti köitev ja mõrvari motiiv oli ka üsna kulunud teema.
Mis puutub Victoria Bergmani psüühikasse, siis ühelt poolt oli see tohutult põnev, aga kiskus aeg-ajalt minu maitse kohta liiga segaseks, nii et raske oli sammu pidada. Muidugi eks tema puhul kehtiski selline printsiip, et mida segasem, seda usutavam, kuid kohati oli autor selle natuke üle võlli keeranud.
Pöördeid leidus tõepoolest ka siin, aga võrreldes esimese raamatuga olid need tühisemad või oli asi lihtsalt selles, et ma ei hoolinud enam nii väga. Küll aga meeldis mulle autori viis justkui lugejat vihjetega õrritada, peites neid otse nina alla, iga vihje oli eelmisest suurem ja paar lehekülge enne paljastamist andis ta selle suhteliselt otsesõnaliselt edasi. Loomulikult on seda teinud ka teised autorid, kuid siin tuli see kohe eriti teravalt välja.
Aga kuna see osa andis paljudele eelmises osas olnud sündmustele uue perspektiivi, ei jää mul vist muud üle kui ka järgmine läbi lugeda.
Punktid: 6/10

SEITSE
Püütia õpetused

Autor: Erik Axl Sund
Lehekülgi: 350
Kokku: 2849
Sisu: „Püütia õpetused“ on Victoria Bergmani triloogia viimane osa. Victoria püüab oma lõhestunud siseilma korda saada eneseteraapia abil. Lõpuks jääb tema paljudest osaisiksustest alles vaid tugevaim. Paljud minevikusündmused asetuvad nüüd päris uude valgusse. „Püütia õpetused“ viitab pedofiilide salaühingu Sihtunum i Diasporan halastamatutele reeglitele. Psüühiliselt paranedes suudab Victoria Bergman üha edukamalt abistada oma politseiuurijast tüdruksõpra Jeanette’i. Mehed, kelle jälil ta on, ei ole põhjustanud eluaegseid kannatusi mitte ainult Victoriale, vaid ka tema tütrele Madeleine’ile. Loo finaal leiab aset Ukrainas Babõn Jaris, ühes kurikuulsamas natslikest hukkamispaikadest. Kord ja seadus ei saa määravaks ka seekord.
Arvamus: Üldjoontes tundus ka see raamat olevat pigem ühe teema venitamine, aga ehk on asi lihtsalt selles, et ma võin mõnikord üsna kärsitu olla. Muidugi oli ühelt poolt tore ikka aeg-ajalt mõne uue põneva pöörde otsa sattuda, kuid üldiselt hakkas kõik minu jaoks natuke liiga tüütuks muutuma. Mis mulle aga meeldis, oli see, et see raamat andis tõstatatud probleemidele kuidagi nagu sügavust juurde ja pani nii mõndagi teises perspektiivis nägema.
Lõpplahendus oli isegi natuke negatiivsem, kui ma arvata oskasin ja millegipärast on mul tunne, et teatud tegelaste käitumise täielik mõistmine nõudis mingil määral kasvõi natukenegi psühholoogilist tausta või siis lihtsalt rohkem tarkust, kui minul on. Üleüldse jäi nii mõnigi asi üsna lahtiseks; paistis, nagu oleks autoril selle sarja lõpetamisega ühtäkki väga kiire hakanud, aga ehk olen ma lihtsalt siis liiga põhjalike raamatutega harjunud.
Punktid: 6/10

KAHEKSA
Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe

Autor: Benjamin Alire Saenz
Lehekülgi: 359
Kokku: 3208
Sisu: A lyrical novel about family and friendship from critically acclaimed author Benjamin Alire Saenz. Aristotle is an angry teen with a brother in prison. Dante is a know-it-all who has an unusual way of looking at the world. When the two meet at the swimming pool, they seem to have nothing in common. But as the loners start spending time together, they discover that they share a special friendship--the kind that changes lives and lasts a lifetime. And it is through this friendship that Ari and Dante will learn the most important truths about themselves and the kind of people they want to be.
Arvamus: Jällegi oli tegemist sellise üsna lihtsa ning väga kergelt ja kiiresti mineva raamatuga, mille võis tegelikult täiesti vabalt kasvõi ühe istumisega läbi lugeda.
Kuigi oma iva ja aktuaalsed probleemid siin kahtlemata olid (alustades sellest, milleni võib viia asjade enda sisse peitmine ja nendest mitte rääkimine ning lõpetades sellega, et ka iseenda tundma õppimine võib mõnikord pagana keeruline olla), siis jäi minu jaoks natuke nagu sügavust puudu. Selle raamatu lugemine ei pannud mind mõtlema ja kuna pealkirjas olid Aristotelese ja Dante nimed, siis ma pisut ootasin, et see seda teinud oleks.  
Tegelased - eriti just Ari ja Dante vanemad- olid seevastu väga hästi õnnestunud ja mulle tohutult meeldis see, kui toetavad nad oma poegade suhtes olid. Ma võin muidugi mööda panna, aga kaheksakümnendatel ei suhtutud oma laste homoseksuaalsusesse just kõige vaimustunumalt, rääkimata siis selle tagant julgustamisest.
Igatahes oli see üks üsna mõnus ja väga ladus lugemine. Ajaviiteks peaks näiteks suurepäraselt sobima.
Punktid: 8/10

ÜHEKSA
Call Me By Your Name

Autor: Andre Aciman
Lehekülgi: 248
Kokku: 3456
Sisu: Andre Aciman's Call Me by Your Name is the story of a sudden and powerful romance that blossoms between an adolescent boy and a summer guest at his parents' cliffside mansion on the Italian Riviera. Each is unprepared for the consequences of their attraction, when, during the restless summer weeks, unrelenting currents of obsession, fascination, and desire intensify their passion and test the charged ground between them. Recklessly, the two verge toward the one thing both fear they may never truly find again: total intimacy. It is an instant classic and one of the great love stories of our time.
Arvamus: Otsus seda raamatut lugeda sündis üsna tugeva siseheitluse tulemusena. Üks osa minust teadis, et selle raamatu lõpp on selline, nagu mulle ei meeldi ja milleks end ikka niimoodi traumeerida? Kuid teine osa -ilmselt uudishimu- sai minust lõpuks võitu.
Lehekülgede arvu nägemine tekitas minus küll alguses pettumust, sest olin varasemalt lootnud, et saan seda natuke kauem nautida, kuid mida rohkem ma loo sisse elasin, seda enam ma sain aru, et suuremat lehekülgede arvu poleks ma emotsionaalselt mitte kuidagi välja kannatada suutnud- ma niigi venitasin selle lugemisega, et mitte jõuda kohani, mis ilma igasuguse kahtluseta mu südame karmilt ja halastamatult murraks.
Elio ja Oliveri armulugu oli kuidagi nii... teistsugune, ehk nende vahel ei olnudki sellist tüüpilist armastust, vaid lihtsalt metsik kirg ja eriti just Elio puhul paistis, et Oliver oli tema kinnisideeks. Mis puutub Oliveri tunnetesse, siis tuleb tunnistada, et ma ei saanudki neist päris kindlalt sotti, kohati mulle tundus, et need polnud nii siirad kui Eliol, kuid samas ei paistnud ta tulevat nii aktsepteerivast perekonnast ning võib-olla oligi see üks põhjustest, miks ta oma loomust alla suruda üritas.
Ja veel, Acimani kirjeldamine oli nii imeline ja poeetiline ning üle pika aja tundsin ma tõesti paar korda vajadust ka sõnaraamatu järele, et neid metafoore paremini mõista.
Elio ja Oliveri lahkuminek oligi täpselt nii valus, nagu ma kartunud olin ja sealt edasi lugemine oli puhas piin. Ma jällegi ei tea, miks see lugu nii sügavalt mu südamesse puges ja nii kõvasti haiget tegi, kuid paistab, et millegipärast on mulle kombeks saanud kiinduda tegelastesse, kelle lool ei ole õnnelikku lõppu.
Punktid: 9/10

KÜMME
Kolmteist põhjust

Autor: Jay Asher
Lehekülgi: 278
Kokku: 3734
Sisu: Clay Jensen jõuab koolist koju ning avastab, et talle on saabunud postipakk, milles on kassetilindid. Need on salvestanud Hannah Baker, tema klassiõde ja kiindumuse objekt. Kaks nädalat tagasi tegi Hannah enesetapu.
Hannahi hääl räägib lintidel, et on kolmteist põhjust, miks ta otsustas end tappa. Üks neist põhjustest on Clay. Kui ta lindi lõpuni kuulab, saab ta teada, miks. Clay kuulab, mida Hannahil on öelda, ning see muudab tema elu igaveseks.
Jay Asheri esimese noorteromaani 13 põhjust lugejaid tuleks hoiatada: nii raskesti loetavat menukit pole enne nähtud. See võib kõlada kriitiliselt, ent õigupoolest on tegu komplimendiga, kuna raamat jutustab ühe enesetapu järellainetustest ning Asheri suutlikkus kujutada mahajäänud inimese ängistust on tõeliselt tähelepanuväärne.
Arvamus: Olen sellest raamatust mõistagi juba varem ka kuulnud, kuid teatavate ...üleolevate eelarvamuste tõttu pole ma seda lugeda otsustanud, kuid juhuslikult sattus minu silme ette sarja trailer, mis tundus üllatavalt kutsuv olevat, ja nii ma selle laenutasingi.
Jutu ülesehitus mulle täiesti meeldis, Hannah' jutustus vaheldumisi sellega, mida Clay parajasti läbi elas, andis kogu loole sellist toorust ja usutavust juurde. Samuti oli pinge kerimine viimase peal, sest käest ma seda raamatut panna ei saanud (muidugi võis asi olla lihtsalt selles, et ma lihtsalt tahtsin võimalikult kiiresti teada, mis need kolmteist põhjust siis ikkagi olid).
Nagu ikka raamatute puhul, mis minus konfliktseid mõtteid tekitavad, läksin ka selle puhul interneti ringi luusima, et näha, mis ka teised sellest arvavad. Minu üllatuseks olid väga paljud negatiivselt meelestatud väites, et see ülistab enesetappu, ja ei pane meid nägema, kui lõplik surm tegelikult on: Hannah on justkui kangelane, kes dramaatilisel moel teeb teatavaks nii öelda kurjategijad. Tuleb tunnistada, et seda mõtet ma raamatut lõpetades küll esimesena üles ei korjanud, pigem leidsin, et see võiks ju panna lugejaid rohkem märkama, oma sõprade ja tuttavate suhtes tähelepanelikumad olema ning võib- olla leidis nii mõnigi end Hannah' ga sarnasest olukorrast ja see inspireeris teda abi otsima.
Kuid mis mind konkreetselt häiris, oli see, et raamatus ei kajastunud mitte kuidagi see, mida Hannah' vanemad läbi elasid, kuidagi mokaotsast mainiti, et nad olid liiga hõivatud ja kolisid peagi ära. Ma sain aru, et enesetappu tehes oli Hannah' eesmärk panna teda selleni viinud inimesed end süüdi tundma, kuid kas ta siis kordagi ei leidnud, et kõige rohkem teeb ta haiget nendele, kellele ta ilmselt absoluutselt haiget teha ei tahtnud? Sest need ''süüdlased'' võivad end ju tõesti natuke aega süüdi tunda ja ehk isegi edaspidi kiusamise lõpetada, kuid nende elu läks ju edasi ja Hannah' hakkab neil ilmselt mõne aja pärast üldse ununema. Kellele see aga igavesti haiget teeb, on tema vanemad, kes kaotasid oma ainsa tütre. Ilmselt oli jutu kulgu arvestades autoril natuke ebamugav ka selline teema raamatusse sobitada, kuid siiski kui loo eesmärgiks on enesetapu ennetamine, on lähedaste valu üks veenvamaid argumente või vähemalt minu jaoks oleks.
Mis mulle aga positiivse üllatuse valmistas, oli lõpp. See oli üsna ootamatu, kuid sellise raamatu puhul kindlasti ainuõige.
Punktid: 7/10

ÜKSTEIST
Lendas üle käopesa

Autor: Ken Kesey
Lehekülgi: 288
Kokku: 4022
Sisu: Pealik Bromden, segavereline ameerika indiaanlane, keda võimud kurdiks ja tummaks peavad, räägib loo vaimuhaiglast, kus kõikvõimsa Asutuse soovil valitseb Suure Õe tahe. Sellesse kohutavasse halli maailma satub uljas mängur McMurphy, kes alustab visa võitlust oma heidutatud kaaspatsientide kaitseks. Järgneb ühtaegu lustlik ja heroiline, traagiline ja lõpuks vabastav lõpplahendus.
Juba esimesest trükist alates võitis Ken Kesey vapustav esikromaan endale koha tänapäeva kirjandusklassikas.
Arvamus: See on üks raamatutest, mida ma juba väga pikka aega lugeda olen tahtnud ja lõpuks õnnestuski mul sellele küüned taha saada. Ootused olid kõrged ja üldiselt jäin igati rahule. Mul tekkis väga palju tarku mõtteid, kuid ma ei suuda neid millegipärast kuidagi sõnadesse panna.
Jällegi on tegemist sellise teosega, mille eesmärk on näidata, kui võimetu on inimene ,,masinavärgi’’ või siis süsteemi ees. Võib- olla ,,võimetu'' on natuke vale sõna, sest McMurphy abiga suutsid patsiendid Suure Õe korda ikka üsna korralikult õõnestada ja õppisid uuesti end kehtestama, kuid seda päris kalli hinnaga. McMurphy tegelaskuju oli otseloomulikult väga hästi õnnestunud. Nagu ma varem juba korduvalt maininud olnud, siis mulle tohutult meeldivad targad tegelased, ja McMurphy võib nende hulka liigitada küll: mitte ainult ei olnud ta vapper, vaid tal paistis peaaegu alati mingi tagavara plaan olevat. Ilmselt on asi selles, et Pealik Bromdeni -kes juttu edasi andis- ja kõigi teiste silmis oli temast saanud lootuskiir ja nad nägid teda mitmes mõttes kui jumalat. Kui jutt juba Pealikule läks, siis tegelikult sobis suurepäraselt see, et juttu anti edasi just läbi tema silmade- mitte ainult sellepärast, et tema teeseldud kurttummus tegi temast ideaalse salakuulaja, vaid see andis ka suurepäraselt edasi seda, milline mõju McMurphyl teistele patsientidele oli. Tore on seegi, et autor suvatses natuke ka tema tausta avada.
Üldiselt oli lugemine isegi natuke lõbusam, kui ma oleksin arvata osanud, aga seda muidugi ainult kuni lõpplahendusi, mis oli ühtaegu ettearvatav ja loogiline, kui arvestada raamatu põhipuänti, kuid samas nii pagana südantlõhestav.
Punktid: 9/10

KAKSTEIST
Baskervillide koer

Autor: Arthur Conan Doyle
Lehekülgi: 407
Kokku: 4429
Sisu: 1887. aastal kirjutas noor Southsea arst Arthur Conan Doyle oma viletsale palgale lisa teenimiseks jutustuse «Etüüd punases». Esimest korda astus lugejate ette veider detektiiv Sherlock Holmes, kes ravis igavust kuritegude paljastamisega, ja kui piisavalt huvitavaid kuritegusid parajasti ei olnud, siis ka viiulimängu ja kokaiiniga. Tema kangelased Sherlock Holmes ja doktor Watson on paljudele lugejatele väga omaseks saanud. Antud kogumik koosneb romaanidest: Etüüd punases. Endise sõjaväearsti dr. John Watsoni mälestustest. Pühakute maa. Baskerville'ide koer. Hirmu org. Birlstone'i tragöödia. Vandevennad. Nelja märk
Arvamus: See kogumik on minu kätte ka varem sattunud, kuid siis piirdusin vaid ,,Etüüd punases'' lugemisega. Nüüd siis otsustasin lõpuks oma vea heastada ja ka ülejäänu läbi lugeda.
Ma olin täiesti veendunud, et see mulle meeldib ja muidugi oli mul õigus: iga lehekülje lugemine oli puhas nauding. Mul on kirjeldustega selline teema, et kui neid on liiga palju, hajub mu tähelepanu ära ja jutt muutub igavaks, aga samas nende vähesus pole ka sugugi hea. Doyle oli suutnud leida minu jaoks täpselt sobiva piiri, andes piisavalt infot, et üsna selge kujutluspilt silme ette tekitada, kuid ei valgunud samas eriti laiali.
Ja sellest, kui hästi Doyle tegelasi luua oskab, ma parem ei räägigi, sest Holmes on kahtlemata mu kõige lemmikum kirjanduskangelane läbi aegade ja mul on tunne, et ta on inspireerinud ka paljude teiste mulle meeldinud tegelaste loomist. Isegi kui tegevus Holmesist ja Watsonist pisut eemale läks ning hoopis McMurdo seiklusi käsitles, oli see täpselt sama kaasahaarav, ehk isegi üks nauditavamaid osasid sellest raamatust.
Nagu arvata võib, oli siin raamatus palju pöördeid, millest osa ma küll kahjuks ära arvasin, kuid selle tegid jällegi tasa need pöörded, mis olid nii ootamatud ja geniaalsed, kuid samas nii hästi lugeja nina alla ära peidetud, et ma tundsin nende lahendamata jätmise tõttu ennast üsna rumalana.
Nii hea on lugeda selliseid raamatuid, mis on ilma igasuguse kahtluseta kindla peale minekud.
Punktid: 10/10

KOLMTEIST
Kummaline lugu Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde'ist

Autor: Robert Louis Balfour Stevenson
Lehekülgi: 97
Kokku: 4526
Sisu: Kirjanikule maailmakuulsuse toonud jutt „Kummaline lugu doktor Jekyllist ja härra Hyde’ist“ on kirjutatud ja ilmunud 1886. aastal. Mõne kuuga müüdi raamatut Suurbritannias 40 000 eksemplari. Stevensoni hilisemal väitel ilmus loo põhiline süžee talle unes. Jekylli ja Hyde’i lugu on jutustus inimese kaksikloomusest, temas samaaegselt peituvast heast ja kurjast, mis on olnud mitmete autorite lemmikteemasid, alustades Mary Shelleyst ning lõpetades Fjodor Dostojevski ja Franz Kafkaga.
Tegeledes Londonis aset leidnud kummaliste kuritegudega ja oma sõbra doktor Jekylli veidra käitumisega, avastab advokaat Utterson, et Jekyll on jätnud kogu oma vara kellelgi härra Hyde’ile. Kahtlustades mõrva, tungib Utterson sõbra majja ning leiab sealt eest enesetapu sooritanud härra Hyde’i, kes osutub doktor Jekylli teiseks, kurjast vaimust vaevatud minaks.
Arvamus: Ühest küljest soovisin, et jutu põhipuänt poleks mulle enne lugemist teada olnud, aga teisest küljest poleks mul siis selle raamatu vastu ka huvi tekkinud. Muidugi tegelikult iseasi on see, kas see üldse pidigi šokeeriv olema, sest juba pealkirja ja esimesi lehekülgi lugedes on kõik ilmselge. Siiski oli tegemist äärmiselt põneva ja kaasahaarava lugemisega, mida vürtsitasid kirjeldused, mis suutsid kogu seda salapärast ja pisut nukravõitu miljööd suurepäraselt edasi anda.
Nagu juba mainitud, siis mingit šokeerivat pööret ma ei oodanud, küll aga huvitas mind, kuidas seda kõike seletati ja milline on lõpplahendus (mõlemad olid igati loogilised ja tegelikult ka ootuspärased).
Kuigi see käsitlus on minu jaoks pisut liiga mustvalge ja lai, siis vastab tõele, et igal inimesel on nii ,,hea pool'', mis on kontrollivam osa, kui ka ,,kuri pool'' mille alla kuuluvad need salajased ihad, mille rahuldamine ei ole ühiskonna poolt heakskiidetav. Kusjuures minul tekkis viimase osas paralleel kohe ka tugeva sõltuvusega (olgu see siis alkohol, narkootikumid või mis iganes). Kui kurjal poolel valitseda lasta, järgneb sellele alguses küll süütunne, mis hiljem asendub teatud määral kergendusega, sest nii hea on ennast ju vabaks lasta ja mitte tagajärgedele mõelda. Mida enam lubatakse aga ,,kurjal'' poolel võitu saada, seda raskemaks selle talitsemine läheb ja paljudel juhtudel see hästi ei lõpe.
Igatahes oli tegu väga nauditava ja mõtlemapaneva lugemisega.
Punktid: 8/10

NELITEIST
Hea uus ilm

Autor: Aldous Huxley
Lehekülgi: 237
Kokku: 4763
Sisu: Aldous Huxley (1894–1963) romaan “Hea uus ilm” on XX sajandi ühe fantaasiarikkaima kirjaniku tulevikunägemus totalitaarsest olmeparadiisist. Romaani sündmustik leiab aset utoopilises riigis, kus eesmärgiks on kõigi inimeste õnn. Õnne säilitamise huvides loobutakse kõigest, mis sünnitaks sügavamaid mõtteid või tundeid ning ohustaks seeläbi riigi stabiilsust ning seega samastub õnnelik olemine selles riigis vabaduse täieliku puudumisega.
Arvamus: Kuna ma Orwelli teost ''1984'' nautisin täiel rinnal, ei tulnud mulle üllatusena, et ka see raamat mulle väga muljet avaldas.
Kui nüüd neid kahte maailma võrrelda, siis mõlema puhul võib täheldada tänapäeva ühiskonnale iseloomulikke jooni, kuid Huxley oma meeldis mulle vist pisut rohkem. See oli kuidagi nii ...loogiline ja hästi üles ehitatud? Inimesed loodi kunstlikult, neile anti omadused, mis võimaldaksid määratud tööd hästi teha ja seda ka nautida, elimineerides sellega väljavaate, et keegi poleks oma elukutse/ finantsilise seisu/ positsiooniga ühiskonnas rahul- selle kindlustamiseks korraldati neile ka hüpnoosiseansse. Välistati monogaamia teke, et ei tuntaks südamevalu. Tutvustati lapsi juba väiksest peale surmaga, näidates, et see on elu loomulik osa, mida ei maksa karta ega mille üle kurvastada. Lisaks oli olemas ka heaolutunnet tekitav narkootikum soma. Ja kõik see toimis- selge märk sellest oli juba see, et erinevalt paljudest teistest düstoopiaromaanidest ei leidnud ühiskonnasiseselt kuigi palju teisitimõtlejaid või kui ka leidus, ei kippunud nad aktiivselt valitseva korra vastu võitlema.
Iseenesest on huvitav, et enamasti seostatakse vabadust õnnega, kuid see raamat pööras selle kõik ümber: sealne õnn oli eespool mainitud põhjuste tõttu petlik ja kunstlik- selle taga oli tugev teaduslik manipulatsioon ja kontroll. Seevastu Metslane, kes oli vaba, oli õnnetu, aga samas mõnes mõttes nendest kõigist õnnelikum. See kinnitab üldteada tõde, et pidev õnn ja rõõm ei ole hea ja tegelikult isegi mitte normaalne, vaid selle tasakaalustamiseks on vaja ka negatiivsemaid emotsioone, mille foonil positiivsed veel paremini silma paistavad. Kui jutt juba Metslasele läks, siis poleks ma osanud oodata, et tema karakter mulle nii peale läheb, aga eks ta olnud ka värskendav törts selget mõistust selles manipuleeritud maailmas. Lõpp oli muidugi masendav, kuid samas nii loogiline: näitas ideaalselt, kuidas selline kunstlik ja tugevalt kontrollitud maailm tervele mõistusele mõjus.
Punktid: 10/10

VIISTEIST
Klaaskuppel

Autor: Sylvia Plath
Lehekülgi: 175
Kokku: 4938
Sisu: Eesti lugejale väikese luuleraamatuga (1990) tuntuks saanud Sylvia Plathi (1932-1963) esimene romaan kirjeldab noore neiu eneseleidmisteed reklaamiühiskonna kassikuldses labürindis. Lugejale, kes on ehk samuti pidanud ületama paineid ja hirme, pakub kahtlemata tuge romaani teine, meeleheitekuristikust väljarabelemise pool, kus murdunud inimese erk vaim õpib jälle iseendaga toime tulema.
Arvamus: See raamat jäi mulle kunagi ammu kusagilt parimate teoste nimekirjast silma ja nii ma selle täiesti ,,pimedalt'', sisu täpsemalt uurimata laenutasingi. See valik läks õnneks, sest olin oma maitset arvestades üsna kümnesse tabanud- selgus, et juttu tuleb hullumajast ja depressioonist. Lisaks tundsin, et see raamat oli mulle enam-vähem õigel ajal kätte sattunud. Olles peategelasega üsna samas eas ja mingis mõttes kohati isegi samas olukorras olnud -muidugi mitte nii suures mastaabis- tulid mõned tema mõtted mulle täiesti tuttavad ette. Muidugi andis toorust ja tõelisust juurde ka see, et tegemist oli pooleldi autobiograafiaga, ja kuigi Estheri lugu lõppes õnneks hästi, siis paraku autori kohta seda öelda ei saa. Mis iseenesest on selles suhtes huvitav, et ma pole kunagi (vist) lugenud ühegi päriselt depressioonis olnud inimese peaaegu vahetuid kogemusi selle haigusega. Sellepärast mind eriti ei häirinudki, et kogu lugu oli kuidagi väga hakitud, ajalised hüpped olid nii suured, et kohati paistis kõik justkui üksikutest fragmentidest kokku pandud olevat.
Aga... ometi ei tunne ma, et see raamat oleks mind kuidagi ,,raputanud''. Olgugi, et autobiograafiline pool ja mõnetine suhestumine peategelasega oleksid nagu idee poolest selle poolt rääkinud, jäi midagi puudu. Ja kõige hullem vist ongi see, et ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, mis see olla võis.
Punktid: 7/10

KUUSTEIST
Mõtlesin su välja

Autor: Francesca Zappia
Lehekülgi: 367
Kokku: 5305
Sisu: Tuleb välja, et reaalsus on tihtipeale teistsugune, kui paistab – mõnikord tahetakse ka päriselt kurja. „Mõtlesin su välja” on lugu Alexist, abituriendist, kes ei oska vahet teha päris elul ja luuludel.
Alexi iga päev on võitlus selle nimel, kuidas eristada tegelikkust ja väljamõeldut. Sõjas skisofreenia vastu on Alexi relvadeks vankumatu otsusekindlus, fotokas, ennustuskuul ja tema ainus liitlane (omaenda väike õde) ning eesmärgiks püsida täie mõistuse juures piisavalt kaua, et saada sisse ülikooli. Ta on oma väljavaadetes võrdlemisi optimistlik, aga siis algab kool ja ta kohtab Milesi.
Kas ta ei kujutanudki Milesi ette? Enne kui Alex seda taibatagi jõuab, on ta endale leidnud sõbrad, käib pidudel, armub ja kogeb kõiki tavalisi teismeeaga kaasnevaid katsumusi. Aga Alex on harjunud olema hull. Ta ei ole valmis olema normaalne.
Francesca Zappia naljakas, mõtlemapanev ja liigutav esikteos, mille jutustaja on täiesti ebausaldusväärne, paneb lugejad aplalt lehti keerama ning pead murdma, mis on päris ja mis väljamõeldis.
Arvamus: Hoolimata veendumusest, et mingit intelligentset naudingut ma siit raamatust kohe kindlasti ei saa, kuid see-eest saan kõvasti silmi pööritada, pidin ma selle siiski soetama, sest, noh, sellised teemad on ju teadupärast minu nõrk koht ja tõik, et see raamat oli väga palju allahinnatud aitas ka muidugi kaasa.
Kuna mu ootused olid tõttöelda ikka väga madalad, üllatusin seda lugedes üsna positiivselt. Tõsi, silmi sain siin tõesti pööritada, kuid kaugeltki mitte nii palju, kui olin peljanud. Tegelikult kulges kogu lugu väga põnevalt, kaasahaaravalt ja kiiresti ning see on jällegi seda sorti raamat, mida on väga lihtne ühe hingetõmbega läbi lugeda.
Aga noh, loomulikult oli kogu see sisu nii valusalt ettearvatav ning minu poolsõge lootus, et ehk suudab autor mind ikkagi kuidagi šokeerida, oli muidugi kohe algusest peale hukule määratud. Samuti olid kõik tegelased väga tüüpilised ja otseloomulikult ei jäänud kasutamata ka paljude noortekirjanike vaieldamatu lemmikklišee, milleks on mõistagi traagilise taustalooga ,,paha'' poiss.
Eks oli aru saada, et skisofreenia kohta tehtud uurimistöö oli autoril üsna poolikuks jäänud, kuid kuna tegemist oli siiski ilukirjandusteosega, siis ega keegi muidugi ei keelanud tal sinna törtsukest fantaasiat sisse segamast.
No ja vabandust, aga naljakas ei olnud see raamat küll mitte kuskilt otsast, isegi muigama ei pannud.
Punktid: 5/10

SEITSETEIST
Ajaränduri naine

Autor: Audrey Niffenegger
Lehekülgi: 511
Kokku: 5816
Sisu: Raamat kujutab endast intelligentselt kirjutatud ja liigutavat armastuse lugu ning fantaasiaelement ajas rändamise kujul ei tohiks küll lugemisel segada ka kõige paadunumaid realiste.
See on lugu Henryst ja Claire´ist, kes on tundnud teineteist sellest saadik, kui Claire oli kuue aastane ja Henry kolmekümne kuue aastane ning nad abiellusid, kui Claire oli kahekümnene ja Henry kahekümne kaheksane. See oli võimalik ainult sellepärast, et Henry on üks esimesi inimesi, kellel on diagnoositud organismi häire, mis laseb tal ajas rännata. Muidugi ei tee see nende suhteid ja abielu kergeks ning raamat ongi jutustatud vaheldumisi mõlema silme läbi.
Arvamus: Ajarändamine on selline teema, millega ma raamatutes eriti palju kokku puutunud ei ole ja seetõttu oli see ,,uudsus'' minu jaoks väga tervitatav. Mulle tohutult meeldis, et Henry ajasrändamisele oli antud selline meditsiiniline -või õigemini geneetiline- põhjendus, mis muutis kõik kuidagi palju tõelisemaks ja isegi enam-vähem usutavaks ning tagantjärele mõeldes nagu mingeid selliseid lahtiseid otsi või ebaloogilisi kohti ei jäänudki.
Aga... ma ei tea, mingi oluline asi oli nagu puudu; see raamat polnud küll kordagi mitte kuskilt otsast igav, kuid enamasti pidin ma end seda lugema sundima. Olgugi, et mõned kohad tundusid lausa väga poeetilised (?), olid (pea)tegelased kuidagi tuimad ja igavavõitu ja nagu ei pannud endale kaasa elama. Tõsi, lõpp oli üsna ängistav ja ma olin isegi mõnikümmend minutit peale raamatu lõpetamist sünges tujus, aga pisaraid see valama küll ei pannud ja, noh, mingit sügavamat jälge see lugu minusse kohe kindlasti ei jätnud.
Punktid: 7/10

KAHEKSATEIST
Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas

Autor: Douglas Adams
Lehekülgi: 308
Kokku: 6124
Sisu: Ühel neljapäeva pärastlõunal hävitatakse ootamatult planeet Maa, et teha ruumi uuele hüperkosmost läbivale kiirteele. Samal ennelõunal oma maja lammutamise üle elanud Arthur Denti jaoks on see juba liig mis liig. Paraku on nädalalõpp alles ees ja Galaktika osutub väga suureks ja põrutavaks...
"Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" sai kohe pärast ilmumist kultusliku menu osaliseks. See pani aluse vaimukale ja aukartuseta raamatusarjale, mille mällusööbivate tegelaste Arthur Denti, paranoidse androidi Marvini, Zaphod Beeblebroxi ja muidugi vogonite seiklusi hinnatakse tänini üle maailma.
Arvamus: Kuna kosmoses toimuvad seiklused ei ole kunagi erilisel määral mu huviorbiiti kuulunud, oli see üsnagi tuntud teos veel minu poolt lugemata jäänud, ja tuleb tunnistada, et ma poleks isegi loota julgenud, et see mulle nii palju muljet avaldada võib.
Paari esimese lehekülje jooksul tundus kirjutamisstiil mitte just minu maitse olevat- kuigi tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma lihtsalt ei osanud midagi sellist oodata, sest selleks, et ma esimest korda südamest naerma puhkeksin ei kulunud absoluutselt palju aega. Ma ausõna ei mäleta, millal see minuga viimati raamatut lugedes juhtus, nii et juba paljalt selle tõttu tõusis selle teose väärtus minu silmis kõvasti. Mulle meeldis see kergelt ...mõnitav stiil, millega Douglas tegelaste talitlusi ja mõtteid edasi andis, millegipärast seostus see minu silmis natuke Kivirähki omaga.
No ja muidugi ei saa mainimata jätta seda piiritut ja hämmastavat fantaasiat, mis kogu teost iseloomustas, küll mõnele inimesele on seda loovust ikka antud.
Punktid: 9/10

ÜHEKSATEIST
Paberist printsess

Autor: Erin Watt
Lehekülgi: 343
Kokku: 6467
Sisu: Ella Harper on ellujääja. Ta on terve elu koos oma tuulepäise emaga ühest linnast teise kolinud, näinud vaeva, et ots otsaga kokku tulla, ja uskunud, et ühel päeval teeb ta sellele virelemisele lõpu. Pärast ema surma jääb Ella täiesti üksi. Kuni ilmub välja Callum Royal – mees, kes korjab ta vaesusest välja ja viib elama oma häärberisse. Ella peab õppima elama koos Callumi viie pojaga, kes kõik Ellat vihkavad. Iga Royali-poiss on kütkestavam kui teine, aga ükski ei ole nii võluv kui Reed Royal – poiss, kes on võtnud kindlaks nõuks saata Ella tagasi tänavale. Reed ei taha Ellat. Tema sõnul ei kuulu tüdruk Royalite hulka. Ja tal võib olla õigus. Jõukus. Küllus. Pettus. Et Royalite palees ellu jääda, tuleb Ellal õppida mängima Royalite endi mängu. Aga kõik pole alati nii, nagu esmapilgul näib.
Arvamus: Alguses tundus kõik paljutõotav olevat, selles suhtes, et muidugi ei oodanud ma siit mingit intelligentset naudingut, aga põnev oli see raamat küll ning raske oli lugemist lõpetada. Eks loomulikult oli siin selliseid tüüpilisi noorteromaanile omaseid jooni nagu näiteks see, kui absoluutselt jumalik ja täiuslik -ja selle raamatu puhul ka seksikas- viimne kui üks peategelane oli, nii et kõik lausa olid minestuse äärel kui neid midagi tegemas või nappides riietuses nägid. No ja muidugi ma oskasin seda oodata, sest jumal hoidku selle eest, et mõne noorteromaani tegelased oleksid kasvõi lihtsalt kenad, mitte ideaalselt, muinasjutuliselt kaunid.
Kui see igipõline paha poiss- armas, süütu tüdruk suhe mind enamasti ei häiri- esimeste selleteemaliste raamatute puhul see mulle isegi meeldis- siis siin oli autoritel midagi väga valesti läinud. Ma üldiselt ei pea ennast eriti feministlikuks inimeseks, aga just lõpupoole tahtsin ma nii mitmelgi korral ahastusest karjuda. Eks mõelge ise, aga minu meelest pole selline mõttekäik: ,,Ta käsutab mind ja kuigi ma seda absoluutselt ei taha, kuuletun ma talle alati, sest ta lihtsalt on nii neetult seksikas, hihi'' ikka eriti normaalne. Rääkimata siis veel sellest, kuidas Reed Ellat alguses litsiks sõimas, tema kohta igasuguseid jutte levitas ja ütles talle nii mõnegi sellise lugupidamatu väljendi, mida ma isegi korrata ei tahaks. Ella ei olnud selle peale isegi mitte eriti pahane, ega nõudnud mingeid seletusi, sest, tõesti, Reed oli ju nii pagana jumalik ja nägi niii täiuslik välja, et tema poole pingutusega tehtud vabandused, et ta oli tegelikult Ellasse armunud ja ei tahtnud seda välja näidata- ei tahtnud õieti selle tundega leppida- ja nii ta siis kiusaski teda, sobisid Ellale täielikult. No ja kui lisada sinna lõppu veel see klišee, et ta kaotas oma kalli ema ja isal polnud oma poegade jaoks nii palju aega, siis tõepoolest, miks me üldse rohkem seletusi tahaksime?? Ma isegi näeksin sellel mõtet ja kiidaksin isegi heaks -sest selliseid noorteromaane pole vist palju- siis, kui see lõppekski nii, et Ella ja Reed lähevad lahku ja kogu selle raamatukese eesmärk oligi näidata, kuidas ühe rikka perekonna ärahellitatud ja -ärge unustage- häbematult kenadel poistel on naistele selline hävitav mõju ja ülejäänud osad siis oleksidki võinud keskenduda sellele, kuidas Ella oma haavu lakub ja areneb ja lõpuks kedagi õiget kohtab. Mul on aga kuri kahtlus, et nii see ei lähe (ma kontrollisin üle, ja mul oli muidugi õigus). Ella annab Reedile selle petmise andeks, millele tuuakse mingi hale ja väheusutav vabandus, näiteks ,,Ta ähvardas su ära tappa või sulle mingi ilgema jama kokku keerata, ja ma lihtsalt pidin temaga magama, kallis. Aga ma tegin seda ainult sinu pärast ja ma tegelikult ei nautinud seda absoluutselt.'' Siis Ella mossitab moe pärast paari lehekülje vältel ja on tagasi Reedi käte vahel. Kui nii ei lähe, siis ma söön ausõna oma mütsi ära. Mitte et ma muidugi viitsiksin ennast nende järgedega vaevata.
See oleks võinud olla ka raamat toksilisest suhtest, kus Reed kohtleb Ellat nagu jonnakat, üleannetut kutsikat ja paneb teda ennast tundma madalamana kui muru, aga Ella armastab teda sellegipoolest, sest ta on ju nii ilus, ja Reed tegelikult armastab Ellat ka, aga väljendab seda lihtsalt teistmoodi. Paraku oli siin tegemist sellise suhte romantiseerimisega, sest Reed on ju tegelikult täiuslik, aga tal on lihtsalt omad kiiksud ja veel traagiline minevik, nii et see kõik on täiesti mõistetav.
Isegi kui ei oleks selgeid märke sellisest toksilisusest, ei oleks nende suhe sellegipoolest täiuslik- kuigi nad mõlevad näevad täiuslikud välja- sest see põhines ainult kehalisel külgetõmbel. Neil polnud esiteks üldse sarnaseid huvisid ja minu mäletamist mööda ei pidanud nad isegi selliseid võltsilt sügavaid vestlusi, nagu paljudes teistes noorteromaanides. Ma muidugi sain aru, et selle varjunime taga ,,peidavad'' ennast kaks erootikakirjanikku, nii et mine sa tea, ehk nad tõesti üritasid kirjutada natuke leebemat täiskasvanute ajaviiteromaani noortele ja ma lihtsalt ise olen loll, et seda praegu nii sügavalt üleanalüüsin.
Punktid: 4/10

KAKSKÜMMEND
D'Urberville'ide Tess

Autor: Thomas Hardy
Lehekülgi: 318
Kokku: 6785
Sisu: Inglise kirjanduse klassiku Thomas Hardy romaanis kujutatakse kõlbeliselt puhta ja tervikliku inimloomuse traagilist kokkupõrget XIX sajandi lõpu inglise kodanliku ühiskonna moraalikonvetsioonidega. Kui Tessi isa saab teada, et ta on iidse d'Urberville'ide rüütliperekonna otsene järeltulija, otsustab perekond saata tütre jõuka mrs. d'Urberville juurde, lootes Tessile mees leida, ent kõik ei lähe nii, nagu kavatsetud: rikas perepoeg Alec d'Urberville võrgutab Tessi ja nõnda saab alguse neiu kannatuste rada.
Arvamus: Nagu paljudes ,,klassikalistes'' raamatutes oli kirjutamine just kirjeldamise seisukohast laitmatu, ja aitas tohutult kaasa sellele, et silme ette tekiksid imelised kujutluspildid, nii et mina näiteks oleksin täiesti siiralt nii mõneski kohas päriselt viibida. Kuid sellest hoolimata oli minu jaoks tegemist keskmisest natuke keerulisema lugemisega, võrdlemisi sügav filosofeerimine ja eriti just kogu see trall usu ümber, millest kahtlemata natuke suuremate eelteadmiste olemasolul oleks sügavamalt aru saanud, jätsid mind võrdlemisi külmaks. Aga üks klassikaraamat peaks ju ikkagi korralikult läbi raputama, sest miks ta muidu klassika oleks?
Küll aga pani mind mõtlema see, kui naeruväärne Tessi olukord tänapäeval oleks olnud. Muidugi leidub neid, kes abielluvad süütuna, aga üldjuhul ei eelda ükski inimene seda oma partnerilt, rääkimata siis mingi suure tüli tekkimisest sellel teemal. Ka tuli siin välja ka see, milline ebavõrdsus valitses paar sajandit tagasi naiste ja meeste vahel. Loomulikult ei vaadatud eriti hästi ka seda meest, kes enne abielu oli ringi tõmmanud, kuid kohe kindlasti ei langenud ta sellise põlguse ja hukkamõistu ohvriks nagu naine. Mulle meeldib mõelda, et ehk üritaski autor selle teosega sellele tähelepanu juhtida, aga muidugi võin ma ka eksida. Ja üleüldse ei sallinud ma seda Angelit, keda oli püütud väga puhta, siira ja ideaalsena maalida. Ta oli nagu selline tüüpiline ,,hea'' poiss, kes arvab, et ta on oma lahkuse ja suuremeelsusega kõige ideaalsem mees maamuna peal ning sellest tulenevalt kujutab siis ette, et ta tõmbabki samasuguseid siiraid naisi ligi ja ei kahtle oma valikus ning seetõttu juhtus nii mõnigi kord, et ta Tessi ära kuulata ei viitsinud; teda justkui poleks tüdruku tunded eriti huvitanudki. Sellegi poolest elasin ma neile mingil veidral põhjusel kaasa ja seetõttu lõpp, mis oli positiivsem, kui ma oleksin loota julgenud, valmistas mulle peaaegu rõõmu, sest see oli ainuõige.
Kuigi see pole ilmselgelt nii mõeldud, ajab mind peaaegu alati naerma see, kui melodramaatilised ja ülereageerivad tegelased sajand tagasi kirjutatud raamatutes on.
Punktid: 8/10

KAKSKÜMMEND ÜKS
Tragöödia kolmes vaatuses

Autor: Agatha Christie
Lehekülgi: 223
Kokku: 7008
Sisu: Õhtusöögist võttis osa kolmteist külalist ja hiljem mõtles tuntud näitleja Sir Charles Cartwright, et ta oleks pidanud võtma vastu oma sekretäri ettepaneku istuda lauda neljateistkümnendaks. Sest õhtu lõpul sureb üks külalistest. Kui tema kokteiliklaas saadetakse analüüsimiseks, ei leita sealt midagi peale suurepärase kuiva martini. Just nagu üks teine külaline, Hercule Poirot, oli ennustanud.
Kuulsale detektiivile teeb muret hoopis motiivi täielik puudumine...
Arvamus: Jällegi selline mõnus, pigem küll lihtsat sorti, kuid see-eest ääretult põnev lugemine- ehk siis täpselt see, mida ma Christie raamatut valides olingi eeldanud.
Seekord olin enda jaoks tegelased mõttes kolme kategooriasse jaotanud: esiteks need, kes mitte kuidagi süüdi ei saanud olla, seejärel need, kelle süüdlaseks osutumine mulle pettumuse valmistaks ja nii jäigi alles üks võrdlemisi väike rühm tegelasi, kes nende kriteeriumite järgi pidanuks süüdi olema. Õnneks selgus, et just sinna viimasesse gruppi mõrvar kuuluski ja läks koguni nii hästi, et teda ma kõige rohkem ei kahtlustanudki. Üleüldiselt valmistas see raamat mulle lõpplahendusega tunduvalt positiivsema üllatuse, kui ma oleks loota julgenud. Kogu loo lahti koorumine, motiiv ja need pöörded, mis tegelikult olid ju nii lihtsad ja loogilised ning nii kavalalt lugeja nina alla ära peidetud, et ma tundsid end nende märkamata jätmise pärast paraja tolana. Ja just seda ma ühelt tõeliselt healt kriminaalromaanilt ootangi.
Punktid: 9/10

KAKSKÜMMEND KAKS
Rooside ja okaste koda

Autor: Sarah J. Maas
Lehekülgi: 411
Kokku: 7419
Sisu: Kui üheksateistaastane Feyre tapab metsas hundi, ilmub üks elajalik olend kättemaksu nõutama. Feyre lohistatakse ainult legendidest tuntud reeturlikule maagiamaale. Seal avastab neiu, et tema kinnivõtja pole loom, vaid Tamlin – üks surmavatest surematutest haldjatest, kes kord nende maailma valitsesid.
Tamlini mõisas viibides muutuvad Feyre tunded mehe vastu jäisest vaenulikkusest tuliseks kireks. See põletab läbi iga vale ja hoiatuse, mida talle haldjate imeilusa ohtliku maailma kohta on räägitud. Ent üks iidne nurjatu vari paisub üha üle haldjamaade ja Feyre peab leidma viisi selle peatamiseks… või mõistab ta Tamlini ja tema
Arvamus: Mida rohkem ma noorteromaane eesti keeles lugenud olen, seda rohkem olen hakanud tunnetama, kui kohmakas see tõlge tegelikult on. Mitte et antud raamatu tõlkija kuidagi halb oleks olnud, aga mõned väljendid lihtsalt ei kõla eesti keeles nii hästi, näiteks oli natuke veider lugeda, kuidas kellegi süda koperdas ja laperdas ja tegi üleüldiselt selliseid asju, mida üks süda isegi metafoorilises tähenduses tegema ei peaks. Aga see selleks.
Tundub, et üle pika aja sattusin sellise sarja otsa, mille esimene raamat tundus nii paljutõotav, et mul tekkis soov ka järgmised läbi lugeda. Muidugi oli siin selliseid klišeesid, mida alati noorteromaanides on (peategelaste jumalik välimus, millest mul viimasel ajal aina rohkem kõrini hakkab saama), aga kui see välja jätta, siis oli täiesti nauditav. Alguses paistis see natuke ,,Kaunitari ja koletist'' meenutavat, aga nagu ma hiljem aru sain, siis see oligi taotluslik. Mulle tohutult meeldis, et see polnud nii otsesõnu ainult väikeste muudatustega muinasjutu maha kopeerimine, vaid et autor oli sinna kõvasti ka muud fantaasiat sisse põiminud. Mis muidugi puutus haldjate võimetesse, siis mulle kohati tundus, et autor kasutas neid sageli ära nii, nagu sisule kõige kasulikum oleks, sest oi kui tihti tuli välja mingeid uusi võimeid/auke nendes, mis tundusid pisut ebaloogilised ja lambised olevat.
Oleks muidugi veel toredam olnud, kui see peategelane mulle ka natuke meeldinud oleks. Ma isegi kahjuks ei suuda täpselt mõista, miks ta minu jaoks nii vastumeelne oli, kui muidugi tema karjuv rumalus välja arvata. Kui ma mõtlen sellele mõistatusele, mis Amarantha talle andis, tahaks ma ikka veel frustratsioonist kisendada, sest näiteks mina taipasin selle vastuse peaaegu kohe ära. Iseenesest ma saan muidugi aru, et see andis võimaluse nendest proovilepanekutest kirjutada, mis polnud muide sugugi igavad, aga lihtsalt nii ebameeldiv on, kui sa lugejana tead midagi palju palju varem, kui peategelane. Mis puutub Feyresse ja Tamlinisse, siis on olnud küllaltki paare, kellest mul on üsna ükskõik olnud, aga mitte nii sügavalt suva kui neist; nad olid minu jaoks nii neetult igavad. Kahjuks ei olnud mul ka otseselt nende vastu midagi, seega ei saanud nad mind ka teistpidi närvi ajada. Seevastu tundub aga Rhysand üks väga põnev ja paljutõotav tegelane olevat. Mitte et temas jumala eest midagi enneolematut oleks, aga põnev on ta sellegipoolest.
Punktid 7/10

KAKSKÜMMEND KOLM
Proua Dalloway

Autor: Virginia Woolf
Lehekülgi: 216
Kokku: 7635
Sisu: Londoni koorekihti kuuluva Clarissa Dalloway päeva täidab peo organiseerimine, samal ajal kui sügavate hingehaavadega töölisest Esimese maailmasõja veteran Septimus Warren Smith valmistub enesetapuks.
Woolfile omaselt toimub tegevus keset rikka keskklassi argitoimetusi. Romaan käsitleb autorile nõnda isiklikke teemasid nagu närvihaigus, psüühiline tasakaalutus, enesetapp ning naistevaheline armastus.
Dalloway päev algab imeilusa hommikuga, mil ta ostleb lillepoes, samal ajal kui noor mees kannatab mõne aasta eest lõppenud sõja haavade käes. Indiast ilmub Peter Walsh, kirglik vana kosilane. Proua Dalloway meenutab, miks ta Peterile korvi andis ja abiellus majanduslikult heal järjel Richard Dallowayga. Kui algul ei võta kokteilipidu proua Dalloway arvates just kõige paremini vedu, jääb ta lõpuks sellega üsna rahule.
Arvamus: Virgina Woolfi teosed on mul juba mõnda aega lugemist ootavate raamatute nimekirjas olnud, kuid ma pole kuidagi nagu seda sobivat hoogu sisse saanud. Nüüd siis võtsin end kokku ja valisin vist ühe tema kuulsaima teose.
Olgugi, et tekstisuurus oli tavalisest veidi suurem, läks mul lugemine natuke vaevaliselt. Woolfil on selline kergelt omapärane -ma ütleks, et minu maitse jaoks ehk liiga poeetiline- stiil, mis tegi keskendumise aeg-ajalt natuke raskeks. Muidugi ei aidanud ilmselt kaasa ka tõik, et pidin olude sunnil lugema selle läbi natuke kiiremini, kui oleksin tahtnud ja seega polnud mul aega kõiki mõtteid ,,seedida''. Otseloomulikult leidsin siit ka selliseid ideid, mis mulle väga sügavalt muljet avaldasid või mind kõnetasid, kahjuks pidin ma selle raamatu aga juba tagasi viima ja kuna need on mul ainult väga umbkaudselt meeles, ei saa ma neid ka enam tsiteerida.
See, et siin naistevahelist armastust käsitleti, tuli mulle positiivse üllatusena. Kuigi mulle oleks meeldinud, kui see oleks olnud rohkem raamatu fookuses, sest näiteks Clarissa ja Peteri suhtele pöörati palju rohkem tähelepanu kui Clarissa ja Sally omale.
Mis puutub Septimusesse, siis tema depressiooni oli osanud autor väga hästi edasi anda, see paistis olevat kuidagi nii kõhedalt reaalne -ilmselt võis Woolf ka ise midagi sarnast kogeda-, et ma tõsiselt tõsiselt tundsin talle kaasa ja eriti tore oli see, et oli ka välja toodud, kui laastavalt kellegi depressioon ka tema lähedastele mõjub.
Iseenesest kogu see mitmete inimeste eludesse ja mõtetesse vaatamine oli kuidagi väga huvitav idee. Ma ei tea, miks, aga minu jaoks on mõtisklemine, mida teised, täiesti võõrad inimesed arvavad või näiteks oma vabal ajal teevad, alati kuidagi kurbusega seondunud.
Punktid: 8/10

KAKSKÜMMEND NELI
On kurjust päikese all

Autor: Agatha Christie
Lehekülgi: 232
Kokku: 7867
Sisu: Poirot’l tekib tervisega probleeme ja miss Lemon organiseerib talle puhkuse väikesel saarel Devoni ranniku ääres. Niipea, kui Poirot kohale jõuab, tajub ta õhus pinget. Vestelnud teiste puhkajatega, saab talle selgeks, et oodata võib kõige hullemat. Ja tõepoolest, õige pea leitaksegi rannalt näitlejanna Arlena Stuarti laip. Poirot’l tuleb appi võtta väikesed hallid ajurakud ja selgitada välja, kes naise tappis.
Arvamus: Peaaegu algusest peale oli mul selline tunne, et lõpplahenduses võib olla raamatuga ,,Mõrv Idaekspressis'' sarnaseid jooni ja mingil määral oligi mul õigus. Mis puutub süüdlasesse, siis tuleb tunnistada, et samuti oli üsna algusest peale teada, et midagi eriti šokeerivat sealt ei tule. Peaaegu kõigil saarelviibijatel oli mõrvatu vastu mingi vimm ja põhimõtteliselt ka kõik neist olid kuidagi kahtlaselt käitunud ja seega teeninud minu silmis võimaliku mõrvari rolli. Paraku jäid nad silma ka uurijatele ning seetõttu oleks ju loogiline eeldada, et tegelikult nad süüdi ei saanud olla, sest kus oleks siis üllatus? Ehk mis ma selle segase jutuga öelda üritan, on see, et sisuliselt olid kõik tegelased üsna samaväärses olukorras, mõnel oli, tõsi, küll suurem motiiv, aga samas ka tugevam alibi ja nii edasi. Lõpuks käskisin ma siiski endal ühe peamise kahtlusaluse välja valida ja selles osas toetusin ma enamalt jaolt oma sisetundele. Panin mööda, kuid jalust see mind ei löönud. Ehk siis jäid saamata nii isiklik rahuldus oma terava mõistuse üle kui ka korralik šokk. Ühesõnaga oli tegu vist ühe halvema Christie romaaniga, mida mina lugenud olen.
Siiski olid paar sündmust, mis mulle üllatusena tulid, kuid siiski väga hästi üldpildiga kokku sobisid. Seega ka mitte nii hea Christie romaan on tegelikult ikkagi hea Christie romaan.
Punktid: 8/10

KAKSKÜMMEND VIIS
Kuldne kompass

Autor: Philip Pullman
Lehekülgi: 357
Kokku: 8224
Sisu: P. Pullmani triloogia "Tema tumedad ained" võtsid võrdselt hästi vastu nii lugejad kui kriitikud. Loo peategelane Lyra on pealtnäha tavaline tüdruk, võib-olla pisut sõnakuulmatum, ulakam ja püsimatum kui teised lapsed. Ühel õhtul järjekordsest karmist keelust üle astudes ajab ta nurja katse mõrvata oma onu, mõjukas lord Asriel ning kuuleb pealt vestlust suurtest ja süngetest saladustest. Ees ootavad tormilised sündmused ja ennustuste kohaselt on maailma saatus Lyra kätes.
See mitmetasandiline raamat räägib keerulistest asjadest lihtsal ja arusaadaval moel. Autor ei pane oma maailmavalu ja hingepiinu otsesõnu paberile, vaid valab need haaravate seikluste ja meeldejäävate tegelaskujude vormi.
Arvamus: Jällegi üks võrdlemisi tuntud fantaasiatriloogia, mis minu poolt varem tähelepanuta on jäänud. Ehk on isegi hea, et ma selle natuke vanemana avastasin, sest kogu sisu on tõepoolest võimalik ka palju sügavamalt mõista. Näiteks laste daemonite kuju muutmine oli võrdväärne eneseotsinguga, aga seda, et viimane juba teismeea alguses ära lõpeb, ma küll ei ütleks. Samuti erinevad moraaliküsimused ja teaduse ning religiooni vaheline konflikt. Ühesõnaga, filosofeerimise ja mõtlemise materjali peaks nagu jaguma küllalt, kui ainult ise seda teha viitsid.
Põnev lugemine oli ja, tõsi, fantaasiat oli siin tõesti rohkem kui euro eest. Muidugi see ei küündinud minu silmis küll ,,Harry Potteri'' või ,,Narnia'' tasemele, kuid äärmiselt nauditav oli küll. Eks enamus pöörded olid küll vähemal või suuremal määral ettearvatavad, aga Lord Asrieliga toimunu oli geniaalne ning tegelikult päris ootamatu. Esialgu paistis ta olevat täpselt sellist tüüpi ,,antikangelane'', kes mulle äärmiselt peale läheb ja kogu loo vältel jäi mulje, et tema oli nagu sellel heal poolel. Siis aga tuli välja, et ka temal olid natuke teistsugused kavatsused ning Lyra oligi reaalselt nagu kahe tule vahel ja päris põnev oleks näha, kuidas see kõik nüüd laheneb.
Ma ausalt tahaks näha inimest, kes peale selle lugemist endale daemonit ei tahaks.
Punktid: 8/10