2018

KAKSKÜMMEND KUUS
Inglite torn

Autor: Philip Pullman
Lehekülgi: 269
Kokku: 8493
Sisu: Will on 12-aastane. Ta on äsja tapnud inimese. Tal pole kelleltki abi loota, ta on põgenemisteel, kindla kavatsusega leida tõde oma isa kadumise asjaolude kohta. Siis astub Will läbi universumite vahelise avause teise maailma ja leiab endale kaaslase – väikese kummalise metsiku tüdruku Lyra, keda lugeja tunneb triloogia esimesest raamatust. Lyral nagu Willilgi on eesmärk, mille ta on nõuks võtnud iga hinna eest saavutada. Cittàgazze maailm on kõhedusttekitav ja kummaline paik. Sealsetel tänavatel varitsevad viirastused, kes täiskasvanute hingi söövad, taevast aga kostab inglite tiivalööke. Ja salapärane Inglite torn varjab Cittàgazze kõige suuremat saladust – instrumenti, mille kättesaamiseks inimesed paljudest maailmadest on valmis tapma.
Arvamus: Igati vääriline järg esimesele raamatule. Jutt kulges hoogsalt, kirjeldused olid ilusad, aga enamasti pidin ma selle poolvägisi kätte võtma, nii et liiga sõltuvusttekitav see ei olnud.
Mulle Willi tegelaskuju täiesti meeldib ja see, et teine raamat suures osas tema perspektiivist kirjutatud on, on väga tervitatav vaheldus. Mitte, et mul midagi Lyra vastu oleks, ta on oma jonnakuse, visaduse ja vaprusega täpselt selline, nagu üks raamatu peakangelanna olema peaks ja Will on tegelikult põhimõtteliselt nagu tema meesversioon, aga Willi mängu toomine võimaldas kogu loosse veel rohkem fantaasiat sisse tuua ja seda üleüldiselt veelgi rikastada.
Lasteraamatu kohta on tegu kuidagi üllatavalt brutaalse teosega; ma poleks osanud karta, et Pullmanile nii väga oma tegelasi tappa meeldib, kohe ei julgegi järgmist osa kätte võtta.
Ma unustasin varem mainida, et mulle tegelikult meeldib see fantaasia ja teaduse kerge segamine, annab kogu loole palju juurde, kuigi ma muidugi ei tea, kui põnevaks ma seda lapsena pidanud oleksin.
Punktid: 8/10

KAKSKÜMMEND SEITSE
Vaigust kiiker

Autor: Philip Pullman
Lehekülgi: 453
Kokku: 8946
Sisu: Triloogia „Tema tumedad ained“ viimases raamatus „Vaigust kiiker“ valmistuvad maailmad otsustavaks heitluseks ja ennustuste järgi on Lyral selles oluline roll.
Lord Asriel plaanib suurt sõjakäiku taevase Käskija ja tema asevalitseja Metatroni vastu. Inimestele tulevad appi tillukesed gallivespialased ja taevast lahkunud mässulised inglid. Seiklushimuline Lyra on jõudmas murdeikka ning peab üle elama suuri muutusi nii iseendas kui ka ümbritsevates maailmades.
Kõige raskemaks kujuneb Lyra ja Willi teekond Surnute maailma, et leida Lyra lapsepõlvesõber Roger.
Arvamus: Tuleb tunnistada, et selle osa lugemine oli üsna märkimisväärses osas poolkohustuslik, võib- olla oli viga minus, aga see tundus olevat kuidagi nõrgem kui eelmised kaks. Kõigepealt oli sellest vaprast, visast ja jonnakast Lyrast saanud selline hale vari Willi kõrval, kelle autor oli uueks peategelaseks teinud. Lisaks need uued tegelased, eesotsas muidugi mulefadega -kes, tõsi, olid küll väga andekalt ja loominguliselt loodud- aga samas nii pagana igavad ja muidugi ka isa Gomez, kes samuti tundus olevat lihtsalt üks mõttetu ja tuhm sisutäide.
Mis mulle tohutult veider tundus, oli see, et seal lõpus ei toimunud mingit suurt ,,võitlust'' ja kõik probleemid, mis esimestes osades olid väga suureks puhutud, lahendati siin nagu muuseas ära. Kõigepealt muidugi see lord Asrieli suure kuningriigi ülesehitamine ja armee kogumine mingi ,,võimsa'' sõja jaoks päädis ainult paari lehekülje pikkuse lahingukirjeldusega. Kuigi ma ei ole absoluutselt sellist tüüpi inimene, kes naudib pikki, üksikasjalike ja äärmiselt ülevaatlike lahingustseene, häiris see mind üsna korralikult. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna, aga üleüldiselt tundus kogu see lõpplahendus väga hektiline, et kõik tegid nagu omi asju ja üldse kokku ei puutunud ega ei teadnud ka, millega teised osapooled tegelesid, ja nagu mina aru sain, siis Lyrat ei huvitanudki, mis tema vanematest sai. Lisaks kogu see teema teaduse ja kiriku vahelisest võimuvõitlusest, millele esimestes osades üsna suurt rõhku pandi, leidis siin kuidagi nagu väga muuseas mainimist ja ei omanud absoluutselt mingit erilist tähtsust.

Spoiler:

Kuna see sari on aga kriitikute poolt pigem häid hinnanguid saanud, mitmetes klassikaliste ja lugemist väärivate raamatute nimekirjas välja toodud ja nii mõnegi maineka auhinna võitnud, saan ma oma vaimustuse mittetekkimises süüdistada ainult iseenda rumalust ja võimetust mõista neid ,,sügavamaid'' tasandeid, mida see raamat ilmselt puudutama pidi.  
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND KAHEKSA
Little Women

Autor: Louisa May Alcott
Lehekülgi: 345
Kokku: 9291
Sisu: Generations of readers young and old, male and female, have fallen in love with the March sisters of Louisa May Alcott’s most popular and enduring novel, Little Women. Here are talented tomboy and author-to-be Jo, tragically frail Beth, beautiful Meg, and romantic, spoiled Amy, united in their devotion to each other and their struggles to survive in New England during the Civil War.
Arvamus: Ma olen natuke pettunud, sest selgus, et minu kätte sattunud väljaandes puudub loo teine pool (,,Good Wives''). Selles saan ma muidugi süüdistada ainult iseenda pealiskaudsust- eks see üllatavalt väike lehekülgede arv pani mind kulmu kergitama küll, aga eriti suurt tähelepanu ma sellele ei pööranud ja suure tõenäosusega olekski see, et midagi on mäda, mul avastamata jäänud, kui ma poleks lõppu enda jaoks poolkogemata ära spoilinud. Nüüd on selline tunne, nagu oleks kõik väga poolikuks jäänud ja kui oleks kasvõi õhkõrn võimaluski, et ma teisele osale võimalikult kiiresti küüned taha saan, siis ilmselt ma praegu siia isegi sissekannet ei teeks. Aga see selleks.
Muidugi oli tegemist äärmiselt südamliku, armsa ning õpetliku raamatuga ning kui mu süda poleks nii kivistunud, siis oleksin ilmselt mõnes kohas ka paar härdusepisarat poetanud. Absoluutselt iga karakter oli väga tugevalt loodud- eeskätt muidugi Meg, Jo, Beth ja Amy. Hoolimata sellest, et nad olid õed, erinesid nad üksteisest peaaegu täielikult -kuigi muidugi neil oli sarnaseid jooni ka- ning sellest tulenevalt olid igaühel oma ,,lahingud'', millest nad oma õppetunnid kaasa võtsid ning koos lugejaga targemaks said, ja kuigi ei saanud absoluutselt väita, et nad raamatu alguses halvad oleksid olnud, arenesid nad kõik paremuse poole.
Kuigi see teos sisaldas nii mõndagi arusaama, mis tänapäeval on ehk pisut iganenud, siis oli see mõnes  aspektis jällegi oma ajast ees. Loomulikult võin ma eksida, aga 19. sajandi keskpaigas oli vist üsna haruldane see, et naised nii uljad ja iseseisvad- nagu Jo- olid ja näiteks teenisid oma kirjutistega raha. Sama käib ka Laurie ja Jo erilise sõpruse kohta, mulle oleks nii meeldinud, kui seda armastusega ära poleks rikutud, aga mis seal ikka.
Punktid: 8/10

KAKSKÜMMEND ÜHEKSA
Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 231
Kokku: 9522
Sisu: Andrus Kivirähki värske jutukogu toob lugejani 12 novelli ja monoloogi.
Kaasa saab elada kolme paksu, pimeda hobuse, üksiku põie, „Loomingu“ peatoimetajate, metsavendade, tulnukate heaks töötavate koduperenaiste ja veel paljude teiste olevuste imeväärsele ja õpetlikule saatusele.
Arvamus: Enne seda, kui ma olude sunnil raamatukokku läksin, olin endale pühalikult tõotanud, et ma midagi sealt ei laenuta, sest üks raamat oli mul parasjagu pooleli ja üldiselt pole mulle kombeks mitut teost korraga lugeda ning lisaks ei ole muidugi ajaga eriti priisata. Aga nagu kiuste oli riiulil uus Kivirähki kogu ja nii ma olingi sunnitud oma lubadust kohe ka murdma. Õigustasin valikut sellega, et ilmselt on tegu sellise lihtsa ja kiirestimineva raamatukesega. Ja oligi- poole päevaga sain läbi loetud ja väga midagi tegemata ei jäänudki.
Aga mis ma teose enda kohta öelda oskan? Kivirähk nagu Kivirähk ikka. Muiata sai, mõnikord ka naerda; mõni lugu oli selline mõnusalt sürrealistlik, mõni pisut süngem ja mõtlemapanevam. Olgugi, et tegelased erinesid teineteisest küll üsna märkimisväärselt, oli neil ka sarnaseid jooni, nagu näiteks kurbus/ kibestumus, aga muidugi oli Kivirähk osanud selle endale omaselt väga vaimukalt ,,varjutada''. Mulle tohutult meeldib, kuidas ta just eriti sellistest lihtsamatest inimestest kirjutab- ta oskab nende mõttemaailma kuidagi nii tõetruult, usutavalt -ja samas ka naljakalt- edasi anda. Ma olen üldiselt Kivirähki juba nii palju kiitnud, et ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi sõnastada. Ehk siis ütlen lihtsalt, et oli hea raamat ja vastas igati ootustele. Enim avaldasid mulle muljet ,,Kolm paksu'', ,,Üks Veski seisab vete pääl'' ja ,,Eaka haritlase juubelikõne''.
Punktid: 9/10

KOLMKÜMMEND
A Court of Mist and Fury

Autor: Sarah J. Maas
Lehekülgi: 623
Kokku: 10148
Sisu: Feyre survived Amarantha's clutches to return to the Spring Court—but at a steep cost. Though she now has the powers of the High Fae, her heart remains human, and it can't forget the terrible deeds she performed to save Tamlin's people. Nor has Feyre forgotten her bargain with Rhysand, High Lord of the feared Night Court. As Feyre navigates its dark web of politics, passion, and dazzling power, a greater evil looms—and she might be key to stopping it. But only if she can harness her harrowing gifts, heal her fractured soul, and decide how she wishes to shape her future—and the future of a world cleaved in two.
Arvamus: Ma lihtsalt ei saa aru, miks on paljude noorsookirjanike sees levinud arvamus, et ainus viis armukolmnurga murdmiseks on üks selle osalistest ära rikkuda. Miks ei võinud minna palju lihtsamat ja loogilisemat teed, et armastus võib mõnikord lihtsalt hääbuda; et pärast neid läbielamisi leidsid Tamlin ja Feyre, et nende suhetest ei tule midagi välja ja läksid sõbralikult lahku. Tamlini muutumine oli minu meelest liiga karakterist väljas- muidugi on loogiline, et Aramantha koopas toimunu võib tõesti PTSD-d põhjustada, aga ikkagi ei vabanda see kuidagi välja selliseks kontrollivaks despoodiks muutumist. Aga noh, seda oli ilmselgelt vaja, et näidata kui täiuslik Rhysand temaga võrreldes on; kuidas Tamlin lukustas Feyre oma kindlusesse ja ei lasknud tal kuhugi minna, aga vot Rhysand võttis ta igale poole kaasa ja lasi tal põhimõtteliselt teha täpselt nii, nagu ta ise tahtis.  Paratamatult tekkis tunne, nagu surutaks Rhysandit vägisi peale, et kui täiuslik, heasüdamlik, hooliv ja intelligentne ta võrreldes Tamliniga on. Ja kui kedagi mulle peale surutakse, siis kutsub see esile pigem vastupidise reaktsiooni. Üleüldse meenutas kogu see krempel väga ,,Shatter me'' Adami-Juliette- Warneri armukolmnurka.
Mis sisusse puutub, siis nagu ikka selline tüüpiline noorteromaan ja mul poleks väga õigust nende klišeede üle nuriseda, sest ma ju teadsin suurepäraselt, et neid ma leian sealt nagunii. Oli küll põnev, aga mulle tundus, et selle raamatuga ka minu kokkupuude antud sarjaga ka lõpeb, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam end selle draamaga tüüdata. Aga mida edasi, seda rohkem kogu lugu mind haaras ja kuna see raamat lõppes üsna intrigeeriva koha pealt, siis pole mitte mingit põhjust viimane osa lugemata jätta.
Nojah, ja tegelikult on aru saada, et selle raamatu alla on ikka hea hulk vaeva läinud, kogu see poliitika, rikkalik ajalugu, võimed ja esteetilised kirjeldused, mis nõuavad kas väga head fantaasiat või suurt tööd, kaunistasid raamatut ikka üsna märkmisväärselt- selles suhtes on tegu kindlasti kvaliteetse lugemisega. Ütleme nii, et ma peaaegu saan aru, miks sellel Goodreadsis nii kõrge hinnang on.
Punktid: 8/10