2019

ÜKS
Stalking Jack the Ripper

Autor: Kerri Maniscalco
Lehekülgi: 400
Kokku: 400
Sisu: Seventeen-year-old Audrey Rose Wadsworth was born a lord's daughter, with a life of wealth and privilege stretched out before her. But between the social teas and silk dress fittings, she leads a forbidden secret life.
Against her stern father's wishes and society's expectations, Audrey often slips away to her uncle's laboratory to study the gruesome practice of forensic medicine. When her work on a string of savagely killed corpses drags Audrey into the investigation of a serial murderer, her search for answers brings her close to her own sheltered world
Arvamus: Arvestades seda, et Rappija Jacki müsteerium on mulle alati huvi pakkunud ja sellest, mil mu kätte viimati mõni ajalooline noorteromaan sattunud on, oli ka hulgaliselt aega möödunud ning kui veel lisada juurde, et tegemist olevat väga feministliku romaaniga, kus peategelane on tõeline geenius ja meespeategelane on midagi Sherlock Holmesi väärilist, asusin seda raamatut lugema suure huviga ja muidugi pidin pettuma.
Kuna tegemist oli noorteromaaniga, teadsin juba eos, et ilmselt leidub siin nii mõndagi, mis mind silmi pööritama paneb ja muidugi ei oodanud ma siit mingit meistritööd, mis kogu mu maailma läbi raputaks, aga siiski jäi väga palju asju minu jaoks puudu.
Kõigepealt hoolimata sellest, et tegemist oli ajaloolise romaaniga, ei mõjunud see kuidagi usutavalt. Ma ei pea siin silmas Audrey Rose'i oma ajast ees olevat mõtlemisviisi, vaid kogu raamatu toon oli kuidagi nii tänapäevane.
No ja siis tegelased, meespeategelast Thomast oli reklaamitud kui emotsioonitut ja ülitarka inimest, kes huvitus ainult teadusest ja kellele inimtunded absoluutselt korda ei läinud. Sellist muljelt tema mulle küll kordagi ei jätnud, jah, tõsi, ta küll väitis, et emotsioonid on tema jaoks mõttetud ja arusaamatud, kuid käitumise ja kildude poolest oli ta väga sarnane kõige klassikalisemale noorteromaani pahale poisile.
Ja lõpuks kõige suurema pettumuse valmistas mulle selle mõrvamüsteeriumi lahendus, sest see oli lihtsalt nii valusalt ilmselge, et ma isegi ei saanud oma läbinägelikkuse üle heameelt tunda, sest nagu, kui peategelane kahtlustab mingi aja jooksul absoluutselt kõiki vähegi relevantseid tegelasi, siis on ju loogiline, et see, kes talle hetkeksi kahtlane ei tundu, on lõpuks süüdi. Lisaks jäi mulle mulje, et süüdlase leidmiseks nad oma säravaid ja suurepäraseid ajusid absoluutselt ei kasutanud, kõikide vihjete otsa komistasid nad poolkogemata ja tegeliku Rappija Jacki avastasid hoopis üht teist inimest kahtlustades. Tagatipuks ei pakutud ka lugejatele eriti märkimisväärseid vihjeid, mille juurde nad oleksid võinud peale raamatu lõpetamist tagasi minna ja mõelda, et kuidas nii ilmselge ja loogiline asi neil tähelepanuta jäi. Mina näiteks keskendusin süüdlase leidmisel puhtalt enda sisetundele ja tuli välja, et kahtlustasingi kohe algusest peale täiesti õiget tegelast.
Need viimased läbi Thomase silmade kirjutaud peatükid olid äärmiselt mõttetud ja igavad ja ei andnud kogu loole absoluutselt midagi juurde, aga kuna nad seal raamatus ikkagi olid, siis tundus, et oleks viisakas nad siiski läbi lugeda.
Aga noh, tegelikult oli tore, et autor oli vähemalt üritanud võimalikult ajastutruuks jääda ja samuti olid tohutult põnev lugeda tolleaegsete meditsiinitoimingute kirjeldusi, mis olid kahtlemata ka üsna täpsed.
Punktid: 6/10

KAKS
Keemik

Autor: Stephenie Meyer
Lehekülgi: 464
Kokku: 864
Sisu: Kaasahaarav lugu sellest, kuidas endine, oma kunagiste tööandjate eest põgenev agent peab vastu võtma veel ühe juhtumi, et oma nimi puhtaks pesta ja eluga pääseda. Varem töötas naine USA valitsuse heaks, kuigi seda teadsid vaid väga vähesed. Oma ala asjatundjana oli ta üks kõige süngemaid saladusi agentuuris, mis oli nii salajane, et sel polnud nimegi. Jõudnud aga otsusele, et naine on muutunud turvariskiks, rünnati teda ilma vähimagi hoiatuseta. Nüüd ei jää ta õieti kuskile pikemaks pidama ega kasuta sama nime kuigi kaua. Ta tööandjad tapsid ainsa inimese, keda ta usaldas, aga miski, mida naine teab, kujutab endast ikka veel ohtu. Nad soovivad tema surma - ja kiiresti. Kui naise kunagine kontaktisik pakub väljapääsu, taipab naine, et see on tema ainus võimalus kustutada oma seljal terendav hiiglaslik sihtmärk. Samas aga tähendab see veel viimast tööotsa oma endiste ülemuste teenistuses. Oma õuduseks avastab naine, et kogutud info muudab olukorra veel ohtlikumaks. Otsustanud ohule söakalt vastu astuda, valmistub ta oma elu kõige karmimaks võitluseks, aga armub seejuures mehesse, kes võib tema ellujäämise tõenäosust üksnes kahandada. Nähes, kuidas võimalused järjest kokku kuivavad, peab naine panema oma erakordsed anded mängu viisil, mida ta poleks osanud uneski näha.
Arvamus: Ma olin valmis, et arvestades autorit on selle teose näol tegemist sellise lääge ja igavalt romantilise ilaga ning ilmselt seetõttu valdavadki mind praegu pigem positivsed emotsioonid.
Eks muidugi oli aru saada, et eeskätt tahtis Meyer ikka seda jutu romantilisemat poolt kirjutada, aga see ei olnud pooltki nii hull, kui ma kartsin. Jah, oli küll kohti, mis olid minu maitse jaoks liiga imalad ja Alex ning Daniel jätsid mind paarina väga ükskõikseks, kuigi oli värskendav lugeda raamatut, kus meespeategelane ei olnud selline ,,lahe'', vaimukas ja hulljulge paha poiss, vaid üks täiesti tavaline, ainult et naeruväärselt heasüdamlik inimene. Samas need romantikast nõretavad kohad ei kestnud ka kunagi liiga kaua, kohe tuli peale mingi põnev action- stseen, mille käigus raamatut absoluutselt käest panna ei saanud. Loomulikult Meyert teades oli selge, et keegi olulistest tegelastest surma ei saa ja raamatul on õnnelik lõpp, aga kõik need plaanid, ettevalmistused ja nende läbiviimine olid niivõrd huvitavad ja täpselt samuti oli ääretult äge lugeda Alexi korraldatud lõkse, kuigi natuke veider tundus see, et niivõrd paranoilise inimese kohta kõndis ta natuke liiga püstipäi enda jaoks korraldatud lõksu.
Ja tegelikult oskab Meyer kohati ka väga humoorikalt kirjutada ja koomilisi situatsioone luua. Mitte, et ma nüüd naerust kõveras oleksin olnud, aga mõnes kohas kiskus suu vägisi muigele küll.
Nii et kui seda lugema asudes just tohutult põnevat, suurte ja ootamatute pööretega spioonilugu ei oota, võib üsna rahule jääda.
Punktid: 7/10

KOLM
Väike Prantsuse külalismaja

Autor: Helen Pollard
Lehekülgi: 383
Kokku: 1247
Sisu: Päike, värsked sarvesaiad ja hea vein. Mitte miski ei saa rikkuda täiuslikku puhkust. Või kas on ikka nii? Saabudes kaunisse Prantsuse külalismajja, mõtleb Emmy Jamieson üksnes sellele, kuidas veeta kaks mõnusat nädalat koos Nathaniga. Nende suhe vajab pisut turgutust ja Emmy on veendunud, et just sellist puhkust neil tarvis ongi. Aga nad on jõudnud ennast seal vaevu sisse seada, kui Nathan laseb jalga koos majaomaniku naise Gloriaga. Külalismaja peremees Rupert, kelle tervis pole niigi kõige parem, on kui jalust niidetud. Murtud südamega Emmy pakub pärast üht veinirohket õhtusööki, et jääb majakesse appi. Tubade koristamine aitab tal mõtted muredelt muudele radadele viia. Ootamatult satub Emmy aga Loire’i oru seltsielu keerisesse ja leiab end uute sõprade keskelt. Ning kuna tema kaaslasteks saavad aednik Ryan – suisa kõrvetavalt seksikas noormees – ja raamatupidaja Alain – ühtaegu ärritav ja üdini vastupandamatu –, ununeb Nathani tegu peagi. Hommikusöögiks värske kohv ja hõrgud sarvesaiad, õhtud mahedas valguses … Emmy tunneb end selles romantilises paigas varsti üsna koduselt. Aga oleks ju täielik hullumeelsus jätta sõbrad ja pere ning kõik, mille nimel ta vaeva on näinud, et jäädagi paika, millesse ta armus puhkusel olles?
Arvamus: Üldiselt ma väldin selliseid ajaviiteromaane/ naistekaid, kuid kui mõni vahel harva kätte satub, loen ikka läbi. Lihtsalt kasvõi sellepärast, et endale meelde tuletada, et see žanr ei ole absoluutselt minu jaoks.
Jah, see oli tõesti selline kerge, kiirestiminev ja lõõgastav lugemine, aga samas nii paganama tobe. Kirjeldustest ja kirjutamisstiilist üleüldiselt ma parem rääkima ei hakkagi, oli selge, et midagi erilist sealt oodata ei maksa ja enamasti ma tundsin selle üle koguni piinlikkust. See peategelane oli nii käitumiselt kui ka mõtlemisviisilt täpselt nagu teismeline, kui tema vanust poleks välja toodud, ei oleks ma selleks pakkunud rohkem kui neliteist. Seda oli muidugi palju oodatud, aga mitte ühtegi tugevalt loodud karakterit ei olnud ka. Ja ma võin vist ausalt öelda, et ma pole elu sees nii ebaromantilist ajaviiteromaani lugenud. Muidugi on kõvasti kirjanduspaare, kes mind ükskõikseks on jätnud, kuid kunagi varem pole ma romantilisi kohti lugedes tundnud igavust. Üleüldiselt oli ka sisu äärmiselt nõrk, kõik lahenes peategelase jaoks väga mugavalt ja pärast seda, kui ta mees oli ta maha jätnud, paistis kogu loo missioon olevat näidata, milline sitapea see mees oli ja kuidas nad paarina tegelikult üldse kokku ei sobinud.
Ma tean küll, et mul pole mõtet kritiseerida raamatut, mis lihtsalt vastabki täpselt oma žanri nõuetele, aga no päriselt, kui ikka ajaviiteromaanigi peab end kohati lugema sundima, siis ei ole vist tegu kuigi hea teosega.
Punktid: 5/10

NELI
Dumplin'

Autor: Julie Murphy
Lehekülgi: 390
Kokku: 1637
Sisu: With starry Texas nights, red candy suckers, Dolly Parton songs, and a wildly unforgettable heroine—Dumplin’ is guaranteed to steal your heart.
Dubbed “Dumplin’” by her former beauty queen mom, Willowdean has always been at home in her own skin. Her thoughts on having the ultimate bikini body? Put a bikini on your body. With her all-American-beauty best friend, Ellen, by her side, things have always worked . . . until Will takes a job at Harpy’s, the local fast-food joint. There she meets Private School Bo, a hot former jock. Will isn’t surprised to find herself attracted to Bo. But she is surprised when he seems to like her back.
Instead of finding new heights of self-assurance in her relationship with Bo, Will starts to doubt herself. So she sets out to take back her confidence by doing the most horrifying thing she can imagine: entering the Miss Teen Blue Bonnet Pageant—along with several other unlikely candidates—to show the world that she deserves to be up there as much as any twiggy girl does.
Along the way, she’ll shock the hell out of Clover City—and maybe herself most of all.
Arvamus: Ma arvan, et kõige rohkem ärritab mind selle raamatu puhul see, et sellel olnuks potentsiaali nii palju parem olla; et kui kogu see lugu oleks natuke teistmoodi kirjutatud ja selle keskpunktis olnuks natuke teised teemad, oleks see võinud nii paljusid inimesi -kaasaarvatud mind- korralikult läbi raputada. Ühelt poolt oli mõistetav, et peategelane võib olla kibestunud ja seega teistest natuke õelamalt mõelda ja üleüldiselt ülbelt käituda. Samamoodi on täiesti usutav, et ülikuuma kutiga, kes on ühtlasi ka tema suur-suur armastus, koosolemine võib igaüht panna oma kehasse, milles ta end varem võrdlemisi hästi tundis, ebakindlalt suhtuma. Sellega aga ka minu mõistmine piirdub.
Üks selle raamatu põhipunkte oli iludusvõistlus, kus varasemalt olid osalenud ainult kaunid, saledad ja igat muudmoodi täiuslikud tüdrukud. Peategelane otsustas seal osaleda, et tõestada mingit pointi. Mis point see aga oli, täpsemalt lahti ei seletatud. Ei olnud see teiste mitte nii klassikaliselt ilusate tüdrukute inspireerimine, kes muidu poleks seal elu sees osaleda julgenud. Ei teinud ta seda ka oma tädi pärast, kes omal ajal seal samuti julguse puudumise tõttu ei osalenud. Ega see muidu mind nii väga ei ärritakski, aga ta ei võtnud seda absoluutselt tõsiselt. Veelgi enam, ta naeruvääristas inimesi, kes seda tegid. Jah, ehk see karmil dieedil olemine, metsik trenni tegemine ja muud ettevalmistused olid tõesti natuke tobedad, aga nende tüdrukute jaoks tähendas see väga palju, ja kohe kindlasti pole viisakas irvitada nende üle, kes oma unistuse nimel tõsiselt vaeva näevad. Üldiselt jäi vähemalt minu jaoks kõlama selline mõtteviis, et kuna ta ise on paks ja ei mahu klassikalistesse standarditesse, ja seega nagunii ei võida, võib ta ju selle teiste jaoks ära rikkuda. Ma küll üritasin seda põhjendada kibestumisega, aga lihtsalt ei suutnud. Ja üleüldse moodustas see iludusvõistlus raamatust väga tähtsusetu osa. Põhiteema keerles ikkagi Willi ja Bo ümber, kes kirjandusliku paarina eriti muljetavaldav ei olnud.
Punktid: 6/10

VIIS
Good Wives

Autor: Louisa May Alcott
Lehekülgi: 318
Kokku: 1955
Sisu: Meg, Jo, Beth and Amy have grown up together in Orchard House with their friend Laurie next door, and now it's time for them to go out and find their places in the big wide world, to do the great and marvellous things they've dreamed of and discover their 'castles in the air'. They each find themselves tested, and fall in love, but when tragedy strikes they find their best comfort is in each other, and home.
Arvamus: Täpselt samamoodi nagu esimene osa, oli ka see väga armas, siiras ja südantsoojendav. Neli väikest naist tegid selle raamatu jooksul läbi väga suure arengu ja see, kuidas nad tublideks ja korralikeks naisteks kasvasid, oli kuidagi niivõrd vahetu, et ma tundsid end väga erilisena, et mul lubati kõike seda näha. Muidugi sisaldas see ka põnevaid mõtteid, mis panid mu nii mõndagi uue pilguga nägema.
Aga kohati oli see areng natuke liiga suur ja ehk isegi ebavajalik. Kõik sobitus üleüldiselt kuidagi nii hästi kokku, et mõjus ebausutavalt. Nagu ma juba mainisin, siis Jo ja Laurie vaheline armastus mulle ei meeldinud, nad oleksid ideaalsed sõbrad olnud, aga kui see juba seal oli, siis nad oleksid võinud ikkagi ka päriselt koos olla. Jo keeldus Laurie abieluettepanekust, viimane oli mõnda aega masenduses ja armus siis hoopis Amysse, kellega nad siis ka abiellusid. Jo abiellus üldse kellegi teisega ja kõik olid lõppkokkuvõttes õnnelikud ja äärmiselt rahul. Muidugi ma saan aru, et tegemist on ilukirjandusteosega ja eks ole ju iga autori oma asi, kui reaalseks ta seda teha tahab, aga ma lihtsalt ei tea, see kuidagi langetas raamatu usutavust. Lisaks nende- eelkõige muidugi Jo- lastena loodud suured unistused ja plaanid vajusid unustustehõlma niipea, kui nad endale abikaasad leidsid ning omaks võeti hoopis viimaste eesmärgid. Ehk siis jäi kõlama arvamus, et naise peamine ülesanne on oma mehele toeks olla. Muidugi eks kui nüüd vaadata raamatu ilmumisaastat, on loogiline, et seal kajastuvad ka tolleaegsed arusaamad ja olgu see autor nii eriline ja andekas kui tahes, siis sada aastat oma ajast ette on ikka üsna keeruline kirjutada.
Punktid: 7/10

KUUS
What if It´s Us

Autorid: Becky Albertalli, Adam Silvera
Lehekülgi: 437
Kokku: 2392
Sisu: Meet Arthur and Ben. ARTHUR is only in New York for the summer, but if Broadway has taught him anything, it’s that the universe can deliver a showstopping romance when you least expect it. BEN thinks the universe needs to mind its business. If the universe had his back, he wouldn’t be carrying a box of his ex-boyfriend’s things.
But when the boys have a chance meeting at the post office, they leave wondering what exactly the universe does have in store for them.
What if - in a city of eight million people - they can´t find each other again?
What if they do ... and then can’t nail a first date even after three do-overs?
What if Arthur tries too hard to make it work and Ben doesn’t try hard enough?
What if life really isn’t like a Broadway play?
But what if it is?
Arvamus: Oli see alles üks tobe raamat. Kohe nii tobe, et ma pidin end seda lugema sundima. Kogu see jutt, et universum on meid kokku määranud ja see tähendab, et meie armastus on nii täiuslik ja tugev, oli lihtsalt nii uskumatult imal, et ma poleks seda isegi oma kõige sügavamates teismeaastates suutnud ilma silmi pööritamata lugeda.
Lisaks häirisid mind need pidevad viited pop-kultuurile. Okei, ma saan aru, kui sa paaris kohas võrdled midagi mingi reeglina üldtuntud ja klassikalise teose tegelase/sündmusega, aga kui sisuliselt kogu jutt keerleb Hamiltoni ja Harry Potteri ümber, siis raamatu enda kirjanduslik väärtus muutub ikka nullilähedaseks. Mul tekkis kohe paralleel nende jubedate eesti noorteromaanidega, mille autorid olid meeleheitlikult üritanud ,,tänapäevaselt'' ja ,,moodsalt'' kõlada, mis muidugi viis äärmiselt piinlikku tulemuseni. See oli umbes sama. Millest on natuke kahju, sest Silvera mulle kirjanikuna iseenesest täitsa meeldib, erinevalt Albertallist on tema raamatutel ikkagi kvaliteedihõng juures, selles raamatus oli aga paraku liiga palju Albertallit, kes paistab olevat arvamusel, et noored loevad ainult selliseid raamatuid, mis on täis viiteid pop-kultuurile, kirjutatud väga ,,lihtsalt'' ja slänge täis tuubitult.
Samamoodi oli mul pinnuks silmas Arthuri väidetav ADHD, kogu raamatu jooksul oli vist umbes poolteist korda, kus ma reaalselt seda ka tema mõtteviisist järeldada võisin, aga ülejäänud loo jooksul polnud sellest haisugi. Muidugi ma saan aru, et ta võttis ravimeid, aga et nagu mis mõttega autorid talle siis selle ,,omaduse'' üldse andnud olid?
Juba lugemise ajal mõtlesin ma, et vaid üks asi, mis selle raamatu minu silmis päästa suudab, on see, kui Arthur ja Ben lõpuks lahku lähevad, sest siis oleks sellel mingigi mõte, mida endaga kaasa viia: hoolimata sellest, et alguses võib kõik nii täiuslik, universumi poolt määratud tunduda, kuid see ei tähenda, et see ka kestma jääb. Eriti kui asi puudutab seda esimest armastust, mis on ju kõige tugevam ja ilusam- sellist vaatepilti kohtab vist noorteromaanides pigem harva.
Punktid: 6/10

SEITSE
Oliver Twisti seiklused

Autor: Charles Dickens
Lehekülgi: 420
Kokku: 2812
Sisu: Ülemöödunud sajandi tuntud Inglise klassiku romaan, mis kirjeldab ülimalt realistlikult elu Inglismaal 19. sajandi keskel. Selles kujutatakse vanemateta poisikese kasvamist väikelinna vaestemajas, esimest töökohta kirstutegija juures ning sealse talumatu elu eest põgenemist. Oliver satub Londonis ühte vargajõuku. Tänu headele inimestele õnnestub Oliveril siiski kindlana paistnud vargaametist ja allakäimisest pääseda.
Arvamus: Piinlik tunnistada, aga Charles Dickensi loominguga polegi ma varem kokku puutunud, seega otsustasin alustada ,,lasteraamatust''. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saa ma aru, kuidas ma seda üldse lasteraamatuks pidada sain, sest ma ei usu, et ükski vanem tahaks sellist karmi, sünge ja ilustamata sisuga teost oma lastele ette lugeda. Ja ma olen üsna kindel, et minu jaoks oleks see aastaid tagasi natuke igav tundunud ka.
Mulle meeldis Dickensi sarkastiline ja kergelt mõnitav stiil, millega ta mitte just konkreetselt halbade aga selliste ebameeldivamate tegelaste käitumist ja mõttemaailma edasi andis.
Mis puutub nüüd täiesti halbadesse tegelastesse, siis mulle lõpuks hakkas Fagin tegelaskujuna isegi meeldima, just viimastes peatükkides avanes tema haavatavam pool nii palju, et lugejal oli võimalik temaga mingil määral isegi suhestuda, et ta oli ka kõigest inimene, kes kartis.
Tuleb tunnistada, et lugemise ajal ma Oliveri eriti tugevaks karakteriks ei pidanud, sest kõik hea, mis temaga juhtus, oli lihtsalt õnnelike kokkusattumuste tulemus, kuid hiljem veel selle üle mõtiskledes leidsin, et juba see, et ta oma kodulinnast täiesti tundmatusse kohta põgeneda julges, oli sellise noore poisi kohta uskumatult vapper ning tegelikult olnuks tal ka väga lihtne ja mugav olnud halvale teele minna, kuid siiski sai tema sisemine moraalitunne temast võitu. Võib-olla olekski usutavam olnud see, kui ta oleks suliks hakanud ja seetõttu kunagi võllas lõpetanud, kuid mul on siiralt hea meel, et see raamat ei olnud kriitiline realism selle kõige karmimas tähenduses, sest ma elasin Oliverile lihtsalt kogu südamest kaasa ja mul on tohutult hea meel, et see hästi lõpes. Mõnevõrra üllatav oli see, kuidas nii palju asju omavahel tegelikult seotud olid ja kõik lõpuks nii hästi kokku sobitus, aga muidugi ei saa öelda, et ma selle üle just nina vingu tõmbasin. Oliver ja paljud tegelased olidki sellist lõppu väärt.
Punktid 9/10

KAHEKSA
Litsid. I raamat

Autor: Mart Sander
Lehekülgi: 279
Kokku: 3091
Sisu: Romaan "Litsid" on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939-1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi. Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki. Romaanitsükli esimese osa tegevus toimub aastail 1939-1940, mil Eesti asus eneselegi märkamatult oma iseseisvuse hävingu teele.
Arvamus: Mulle ei meenu, et oleksin kunagi lugenud mõnda teost, mis kirjeldaks elu Nõukogude Eestis ja sellele eelnevatel kuudel just tavainimese pilgu läbi, ning seetõttu oli see väga huvitav. Tuleb tunnistada, et ma olin valmis, et arvestades pealkirja on tegu tunduvalt labasema raamatuga, aga nagu juba esilehel toodut tsitaadist järeldada võis, oli see pandud teosele hoopis teise mõttega. Ja mulle meeldis, et tegemist oli ikkagi rohkem sellisise intelligentsema asutusega, kus reeglina enne uue korra kehtestamist käisid peamiselt härrasmehed.
Muidugi pole tarvis mainida, kui valus kogu teoses käsitletav aeg paljude eestlaste jaoks oli, aga see raamat tõi selle nii selgelt välja, kuidas loodeti ikka Rahvasteliidu abile ja viimase hetkeni sellele, et sõda ei tule ja Eesti jääb ikkagi iseseisvaks ning kuidas see lootus siis aegamööda kustus. Ma loomulikult saan aru, et kogu raamatu mõte oligi edasi anda sündmusi just läbi nende silmade, kes kogu aeg sündmustekeerise keskel ei olnud, aga siiski oleksin ma natuke rohkem actionit oodanud. Kuigi neil hakkas ka juba omavahel sisemisi konflikte tekkima, ei viinud need kordagi murdepunktini ja midagi eriti märkimisväärset sellest ei juhtunud. Loodetavasti järgmistes raamatutes see viga paraneb ja näiteks keegi reedab kellegi või toimub midagi väga pöördelist. Rääkides pööretest, siis need, mis siin raamatus olid, olid minu meelest väga antiklimaatilised ja ma isegi ütleks, et autori jaoks ilmselt väga mugavad- ikka see, et kõik on tegelikult oma vahel seotud ja nii edasi.
Mis puutub Sanderi kirjutamisstiili, siis alguses paistis see väga muljetavaldav olevat, kahjuks kestis mu vaimustus ainult paar lehekülge, kuni ta hakkas edasi andma otsekõnesid. See võib olla puhtalt minu kiiks, aga mulle lihtsalt ei istu sellist tüüpi laused, kus otsekõnele järgnev saatelause on stiilis: haaras Linda kohe härjal sarvist vms.
Mulle meeldis proua Kukk ja see, et ta hoolis oma tüdrukutest nii, nagu nad oleksid tema enese lapsed. Praegu paistab ta olevat ka ainuke tugev karakter, ehk ka Moonika, kuigi iseasi on muidugi see, kas keevalisust saab just alati tugevuseks pidada. Ühesõnaga ma endiselt ootan seda, et keegi neist murduks; et rõõmsalt ja vastupuiklemata uuele korrale allumisest saaks talle ühel hetkel küllalt, aga võib- olla ootan ma tühja.
Punktid: 7/10

ÜHEKSA
Litsid. II raamat

Autor: Mart Sander
Lehekülgi: 239
Kokku: 3330
Sisu: Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi. Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki. Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.
Arvamus: Üldiselt on see raamat esimesega üsna võrdväärne, aga actionit, millest ma eelmises osas nähtavasti puudust olin tundnud, oli siin pisut rohkem. Kõik need piinamised ja väga osav inimestega manipuleerimine, nii, et nad olid valmis kasvõi oma parima sõbra peale kaebama, et ainult oma nahk päästa, andsid minu meelest tolleaegset olukorda üsna teravalt ja usutavalt edasi. Ilmselt selle pärast edeneski see raamat mul tunduvalt paremini ja kiiremini.
See osa puudutas ka küüditamist, mis arusaadavalt tekitas ilmselt igas lugejas äärmiselt negatiivseid emotsioone: juba see, kui midagi sellist lihtsalt raamatutegelastega juhtub, on väga vihaleajav, aga teada, et see kõik toimus ka päriselt, on samaaegselt nii ääretult kurb kui ka raevu tekitav.
Mis puutub kolme peatükki, mis Monika ja ameerika hurmuri kiiret (ja ilmselt ühepoolset) romanssi kirjeldasid, siis need tundusid vähemalt minu jaoks üsna mõttetud olevat. Oli seda vaja siis lihtsalt selleks, et näidata, kui tähtsusetu ühe väikse ja mitte kuigi eduka riigi litsi armastus ühe edukaima riigi noormehe jaoks on?
Tahaks nüüd, et kolmas osa ka varsti ilmuks- kui see üldse muidugi ilmub- sest praegu paistis kõik ikkagi väga poolikuks jäävat. Mulle tundus, et Sander on loonud pinda nii mõnelegi pöördele, mis muidugi on üsna ettearvatavad, aga põnev oleks neid lugeda sellest hoolimata. Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis ma polegi nende kahe raamatu jooksul aru saanud, kuhu autor siis lõpuks oma raamatutega välja jõuda tahab.
Punktid: 7/10

KÜMME
Auschwitzi tätoveerija

Autor: Heather Morris
Lehekülgi: 280
Kokku: 3610
Sisu: Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.
Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.
Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.
Arvamus:  Just alguse poole häiris mind kohutavalt kogu raamatu jutustav osa. Kirjeldusi polnud absoluutselt, laused olid edasi antud väga napisõnaliselt ja üleüldiselt mõjus kõik kuidagi hakitult, nii et seda oli isegi üsna ebamugav lugeda. Muidugi ma saan aru, et tegemist on ühe inimese tõeliste, ja õõvastavate mälestustega ja ehk pole mul üldse õigust vinguda selle üle, et ei saanud siit ,,suurt kirjanduslikku naudingut'', sest see kõlab tegelikult üsna küüniliselt. Samas kuna Lale mälestused on raamatuks kokku kirjutanud ikkagi Heather Morris, siis kas ta ei võinud seda vaprat meest austada niimoodi, et oleks kogu loole kasvõi natukenegi miljööd juurde andnud ning kogu teose niimoodi veel mitu korda mõjusamaks muutnud.
Võib- olla see on liialdus, aga Lale tundus olevat üks kõige heasüdamlikumaid, ennastohverdavamaid ja siiramaid inimesi, keda mina raamatulehekülgedel kohanud olen. Kuidagi niivõrd südantlõhestav oli lugeda, kuidas ta läks koonduslaagrisse kandes ülikonda, sest alati tuleb endast hea mulje jätta, ning võttis kaasa hulgaliselt raamatuid ja raha, millest ta muidugi kohe ilma jäi. Ja see kuidas ta naistesse suhtus, kuidas ta neid austas, ja kui viisakalt neid kohtles.....Gital oli temaga ikka väga vedanud.
Lisaks sellele oli ta ka vapper. Iseasi on muidugi see, kas astuda vastu kõigele, mida sa varem pühaks pidasid ja hakata töötama oma vaenlaste heaks just otseselt julgus on. Kuid vahel ei tähenda vaprus kõigile käskudele valjuhäälset ja vägivaldset vastuhakku, vahel on vaprus norguspäi kannatada ja teha seda, mida sa sisimas põlgad ja jälestad, samal ajal salaja ja üsna paljuga riskides, et teisi nii palju aidata, kui võimalik, ja lihtsalt ellu jääda.
Ma saan muidugi aru, kui jultunult see kõlab, sest inimesi, kes midagi sellist läbi elama pidanud on, ei saa just õnnelikuks nimetada, sest need mälestused jäävad ilmselt igaveseks kummitama, rääkimata siis pidevast paranoiast, kuid Gital ja Lalel tõsiselt vedas, et nad mõlemad pääsesid ja lõpuks teineteist üles leidsid, sest arvestades seda, mis nende ümber toimus, olid need võimalused ikka üsna väikesed. Aga muidugimõista oli mul lugejana nende üle ääretult hea meel, nad olid selle kuhjaga ära teeninud.
Punktid: 9/10

ÜKSTEIST
Achilleuse laul

Autor: Madeline Miller
Lehekülgi: 329
Kokku: 3939
Sisu: "Madeline Milleri esikromaan „Achilleuse laul” on pälvinud Orange Prize’i preemia, jõudnud The New York Times’i bestsellerite nimekirja ja tõlgitud rohkem kui 25 keelde.
„Achilleuse laul“ on armastuslugu ja tulvil pööraseid sündmusi. Romaan järgib üsna täpselt „Iliase“ sündmustikku, ehkki alustab varem ja ka lõpetab pisut hiljem – ning selle asemel, et kirjeldada taaskord kuidas, otsib pigem vastust küsimusele miks? Miks hoolis Achilleus ühest lihtsurelikust rohkem kui kogu maailma aust ja hiilgusest, rohkem kui oma enese elust?"
Arvamus: See oli sedasorti hea raamat, peale mille lugemist jääb pisut tühi tunne sisse, et kui mitte uuesti alustada, siis tahaks midagi selletaolist veel lugeda. Kreeka mütoloogia on mind alati huvitanud, aga tuleb tunnistada, et aastatega olen üsna suure osa sellest ära unustanud, nimed tulid mulle küll tuttavad ette, aga kronoloogia oli näiteks täiesti paigast ära läinud. Igatahes tekkis mul nüüd huvi selle teemaga end veel rohkem kurssi viia. Tegelikult oleks olnud ehk isegi natuke põnevam, kui see raamat oleks veel enam mütoloogilisele ja sõjalisele poolele keskendunud, kuid selleks ma pean vist muidugi ,,Iliast’’ lugema. Aga põnev oli taas kohata näiteks Odysseust, kes ühelt poolt oma taibukuse ja rõõmsameelsusega mulle tohutult muljet avaldas, kuid siin raamatus oli ta kohati antikangelase rollis, eriti läbi Achilleuse ja Patroklose silmade vaadates. See polnud ilmselt niimoodi mõeldud, aga Pyrrhos oli minu meelest ka nii naljakas, täpselt selline koomik vastu tahtmist tüüpi.
Sellise klammerduva, ma- järgnen-sulle- ükskõik- kuhu tüüpi armastusega, on selline lugu, et see võib väga kergesti ja kiiresti läägeks muutuda. Ja ka see raamat kõndis vahe peal ikka väga liigutava ja imala piiri peal, kuid siiski oli Achilleuse ja Patroklose vahel midagi nii erilist, et mulle ei tulnud kordagi pähegi nende peale näiteks silmi pööritada.
Üldse loob autor selles osas huvitava dünaamika, et alguses me peaksime nagu Achilleust tema täiuslikkuses jumaldama ja imetlema ning Patroklost haletsema. Kuid lõpupoole ei suutnud mina Achilleust enam absoluutselt kangelasena näha. Ma muidugi saan aru, et see ei olnud otseselt tema süü, et ta muutus selliseks Agamemmnoni ja Odysseuse mängude tõttu, aga ikkagi oli Patroklos minu silmis temast tunduvalt vapram. Siinkohal tuleb taas mängu see läägeks muutumise oht, kui ta ilma Patrokloseta kaotab sisuliselt elutahte ja muutub veel tundetumaks tapamasinaks, aga jällegi, mingil põhjusel see mind ei häirinud. Ma muidugi võiksin veel juurelda siin pikalt selle ettekuulutuse üle ja kas nad käitusid selles osas omakasupüüdlikult või mitte, aga see veniks ilmselt liiga pikaks.
Mis ma selle lõpu kohta ikka öelda oskan- eks suur tükk ajab suu lõhki, kuigi noh, ega sinna ei olnud ka midagi parata. Aga muidugi mul on tohutult hea meel, et Achilleus ja Patroklos said arvestades olukorda õnneliku lõpu.
Punktid: 9/10

KAKSTEIST
Vaatega tuba

Autor: Edward Morgan Forster
Lehekülgi: 186
Kokku: 4125
Sisu: "Vaatega tuba" on kirjaniku kõige kergem ja optimistlikum romaan. Raamatu esimene osa toimub Firenzes ja teine Inglismaal. Noor Lucy Honeychurch läheb Itaaliasse oma nõo Charlotte Bartlessi juurde ja tutvub seal kahe noormehega, kellest ühega peab hiljem abielluma. Itaalia saab noore neiu jaoks ootamatult vabameelsuse sümboliks, vana hea Inglismaa jääb konservatiivsuse pesaks. Romaanist on 1987. aastal tehtud ka samanimeline film.
Arvamus: Iseenesest muidugi väga huvitaval ajal kirjutatud raamat, sest kui ma ei eksi, siis umbes 20. sajandi alguses hakkas tasapisi aina enam vabameelsemaid inimesi välja kujunema ning see teos peegeldas seda üsna hästi. Kuigi muidugi oli seal ka küllaldaselt vanamoodseid tegelasi, näiteks oli mõnevõrra naljakas lugeda näiteks seda, kuidas mees naist suudeldes teda ja tema au solvab.  Samuti on kavalalt valitud ka pealkiri, kus see vaade sümboliseerib mõttemaailma avatust. Ja muidugi on ääretult tore, et Lucy lõpuks ikkagi julges olla tema ise ja oma peaga mõelda, olgugi, et tema ümer olevad inimesed seda just väga ei soosinud.
Mis puutub George'i, siis tuleb tunnistada, et alguses ta just mulle suurepärast muljet ei jätnud, sest sellised tujukad, mossitavad poisikesed pole väga minu teema. Muidugi ma saan aru, et ta pidas iseendaga tugevaid sisemisi lahinguid, aga ma ei tea, midagi lihtsalt ei klappinud minu jaoks. Kui ta aga nii öelda rohkem oma koorikust välja tulema hakkas ja muidugi Lucy iseseisvumisele kaasa aitas ja julgustas tegema seda, mida ta tegelikult sisimas teha tahtiski, arenes ta ka ise minu silmis muidugi märgatavalt. Kuid jällegi, see muutus tekkis natuke liiga järsult. Üleüldiselt kulgeski see raamat minu jaoks pisut liiga kiires tempos, täiesti vabalt oleks võinud paarsada lehekülge veel juurde venitada. Aga väga tekkis tahtmine reisida.  
Punktid: 7/10

KOLMTEIST
Suured väiksed valed

Autor: Liane Moriarty
Lehekülgi: 496
Kokku: 4621
Sisu: Romaan ohtlikest pisivaledest, mida räägitakse selleks, et lihtsalt ellu jääda.
Mõrv ... traagiline õnnetus ... või lihtsalt halvasti käituvad lapsevanemad? Igal juhul on kindel, et keegi on surnud.
„Suured väikesed valed“ jälgib kolme pealtnäha ideaalse pereema – Madeline’i, Celeste’i ja Jane’i – elu ja tegemisi. Madeline on naine, kellega tuleb arvestada. Ta on naljakas, salvav ja kirglik; ta mäletab kõike ja ei andesta kellelegi. Celeste, kelle jahmatav ilu püüab pilke, maksab täiuslikkuse illusiooni eest kõrget hinda. Linnakese uus elanik, üksikema Jane, on nii noor, et teda peetakse ekslikult lapsehoidjaks. Tema minevik on salapärane ja täis kurbust. Need kolm naist on oma elu erinevatel teelahkmetel, kuid lahendus saabub ühes ja samas šokeerivas kohas.
Eksmehed ja uued naised, emad ja tütred, laste probleemid koolis ning palju väikeseid omavahelisi intriige ja valesid viivad tegelased olukorda, millel on saatuslik lõpp.
Arvamus: Nagu ma lootsingi, oli tegemist sellise kerge, väga kiirestimineva, kuid samas ka küllaltki põneva raamatuga. Muidugi need pisipöörded olid suuremas osas kõik kahjuks äärmiselt ettearvatavad ja neid, mis minu jaoks mõnevõrra üllatavad tundusid, ma eriti tähelepanuväärseks alguses ei pidanudki. Ma ei tea, kas selleks surnud inimeseks osutunu pidi ootamatu olema, aga seda see igatahes ei olnud.
Mida ma aga oodata ei osanud oli see, et ma paar korda peaaegu valjult naerma hakkasin, ma ei mäletagi, millal seda viimati raamatut lugedes kogesin.
Lihtsalt naeruväärne oli lugeda, kui tõsiselt osad emad oma laste kooliskäimisesse suhtusid ja ma ei usu, et see mõne inimese puhul päriselust ka väga kaugel on, aga muidugi arvan ma, et autor on siia ikkagi ka mõned kirjanduslikud liialdused lisanud.
Tegelased olid kõik tegelikult väga andekalt ja omanäoliselt loodud ja ma elasin (mõne erandiga muidugi) neile kõigile lõpuks täitsa kaasa. Mulle meeldis see väga reaalne koduvägivalla kirjeldus, kuidas Celeste ennast ja -pean piinlikusega tunnistama, et korraks ka mind- pettis. Sest kui su abikaasa käitub oma poegadega veel paremini kui esmaklassiline isa, on rikas, kena, kõigiga imeviisakas ja alati abivalmis ning kohtleb sind kui kuningannat ja peale vihapurskest tekkinud vägivallahoogu seda väga siiralt kahetseb ja sinuga eriti armastavalt käitub, siis kas see ikka on vägivald? Kas kõik see ei olegi siis aeg-ajalt peksa saamist väärt? (Muidugi on tegemist vägivallaga ja muidugi ei ole see seda väärt.) Tore, et ka Celeste sellest aru sai.
Kui ka sellele raamatule peaks järg tulema, loeksin seda kindlasti hea meelega.
Punktid: 7/10

NELITEIST
Rebecca

Autor: Daphne du Maurier
Lehekülgi: 479
Kokku: 5100
Sisu: Lummav lugu noorest naisest, kes lühikese tutvuse järel abiellub rikka leskmehe Maxim de Winteriga. Kui paar asub elama mehe luksuslikku mõisa, saab aga värske noorproua aru, et tal tuleb silmitsi seista vägagi elusa mälestusega esimesest proua de Winterist, veetlevast Rebeccast, kelle vaim on kohal kõikjal ja kõiges. "Rebecca" on Daphne du Maurier´ tuntuim ja armastatuim romaan, mida on võrreldud sellise klassikaga nagu "Vihurimäe" ja "Jane Eyre".
Arvamus: Alguses läks see raamat ikka väga vaevaliselt ja lugesin seda peamiselt ainult kohusetundest. Peategelane viibis liiga palju oma mõttemaailmas, mis muidu mind eriti ei häirikski, kui ta a) poleks nii neetult igav olnud b) oleks natukenegi intelligentsem olnud. Aga siis ühtäkki muutus kõik väga kaasahaaravaks ja enam ma seda raamatut käest panna ei suutnud. Oleksin ka muidu öelnud, et mind segas kohutavalt peategelase liigne arglikkus ja alalhoidlikkus, aga mingil määral seletas seda juba tema enda hirm Rebecca mõju ees; see, et ta kohe algusest peale end temast niivõrd palju alamaks pidas, ja kui ta sellest lõpuks üle suutis saada, paranes ka tema iseloom.  
Iseenesest oli selle raamatu idee väga huvitav ja kirjutatud oli see ka imeilusalt ning suutis suurepäraselt lugejas ootusärevust tekitada. Paar sellist minu jaoks ootamatut pööret oli ka, kuigi ilmselt ainult seetõttu, et ma ausalt öelda ei osanud arvata, et siin ka mingeid pöördeid olla võis.                            
Punktid: 8/10

VIISTEIST
Must kohv

Autor: Agatha Christie
Lehekülgi: 159
Kokku: 5259
Sisu: Võimsa uue lõhkeaine leiutaja Sir Claud Amory läheb üsnagi endast välja, kui keemiline valem seifist äkitselt kaob – ja olukorda halvendab teadmine, et varas on keegi Sir Claudi majalistest. Sugulane? Või “sõber”? Kes iganes süüdlane ka poleks, otsustab Sir Claud talle siiski pääsemisvõimaluse anda – küll aga ei ole too tundmatu tema enda vastu kaugeltki nii suuremeelne. Kui uksed lukku pannakse ja valgus kustub, ei tagastata valemit, vaid majaperemehele sokutatakse hoopis midagi kohvitassi... Koort? Ei. Suhkrut? Ei. Hoopis surmav annus hüostsiin-vesinikbromiidi. Agatha Christie 1929. aastal valminud näidendi, milles mõrvatööd lahendab taas Hercule Poirot, on autori pärandi haldajate loal romaaniks kirjutanud Charles Osborne.
Arvamus: Tuleb välja, et kui pimesi, ilma sisututvustust absoluutselt lugemata, ei tasu ka Christie teoseid laenutada. Seda, et tegu on kellegi teise poolt raamatuks kohandatud näidendiga, taipasin ma alles hiljem, ja ega see mind tõenäoliselt nii või naa takistanud poleks, sest see ei pruugi alati ka otseselt halba tähendada. Seekord ma aga eksisin üsna korralikult.
Kõige rohkem vihastas mind see, et süüdlane paljastati sisuliselt kohe alguses. Kui sellel raamatul oleks kas tegelaste, kirjelduste või sügavamõttelisuse näol suurem kirjanduslik väärtus olnud, poleks see mind muidugimõista nii palju häirinud. Aga kui ma loen sellist klassikalist ,,krimkat'', mille eesmärk ongi lihtsalt mingi ootamatu süüdlase/pöördega mõrvalugu edasi anda -sellepärast ma selle raamatu kätte võtsingi- ja see sellega hakkama ei saa, siis on tõesti tegemist aja raiskamisega. Muidugi Hercule Poirot, kes on natuke nagu minu nõrk koht, suutis oma intelligentsuse, läbinägelikkuse ja teravmeelsusega selle raamatu natuke paremaks muuuta, aga siiski sellest ei piisanud.
Punktid: 5/10

KUUSTEIST
Taskutäis rukist

Autor: Agatha Christie
Lehekülgi: 224
Kokku: 5483
Sisu: Jõukas ärimees sureb mürgitamise tagajärjel. Selgub, et terve tema kodu on kahtlusaluseid täis: armukest pidav noor abikaasa, rahaahne poeg, isa peale pahane tütar. Miss Marple asub peagi asja uurima ja näib, et võti salakavala mõrtsuka leidmiseks peitub tuntud lastelaulus…
Arvamus: Iseenesest jällegi selline äärmiselt kerge ja kiire lugemine, kui vähegi aega on. Võrreldes eelmise raamatuga, oli siin peituv mõrvamüsteerium ja ka kogu lugu ise ikka tunduvalt huvitavam. Nii et järelikult on ikka vaks vahet, kas tegemist on autori enda teosega või kellegi teise poolt autori näidendi ümberkirjutamisega.
Siin raamatus oli mul au ka esimest korda kokku puutuda teise kuulsa Christie tegelase Miss Marple'ga, ja ilmselt ei tule see üllatusena, aga ta meeldis mulle väga- selline vahva, terane ja armas vanadaam oli. Ma olin millegipärast eelnevalt arvanud, et ka tema on midagi eradetektiivi taolist, aga tundub, et ta satub selliste lugude keskele peamiselt omatahtsi. Inspektor Neele tundus mulle ka üllatavalt sümpaatne olevat, kuigi muidugi Miss Marple'ga võrreldes jäi ta kõvasti tuhmimaks.
Mis puutub mõrvamüsteeriumisse endasse, siis parimate Christie teostega seda muidugi võrrelda ei saa, aga sellest hoolimata suutsin ma õiget süüdlast -või õigemini ainult üht tegelast- kahtlustama hakata alles siis, kui raamat hakkas pigem lõpupoole jõudma. Siiski oli ka paar pisipööret mis minu jaoks üllatusena tulid. Sellised nii öelda ,,ettekuulutajaga'', näiteks mingi vana luuletuse või lauluga seotud, lood on kohati minu nõrk koht, ja kuigi siin oli see suhe lõppkokkuvõttes pigem lõtv, ei häirinudki see mind tegelikult nii väga.
Punktid 8/10

SEITSETEIST
Anna Karenina

Autor: Lev Tolstoi
Lehekülgi: 702
Kokku: 6185
Sisu: Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning on oma meeldejäävate, usutavate ja tugevalt loodud tegelastega üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid. Anna on haritud ja seltskonnas äärmiselt lugupeetud ning imetletud abielunaine, kes hülgab oma senised põhimõtted ja positsiooni, kui laseb oma kirel Krahv Vronski vastu endast võitu saada, mis toob omakorda kaasa traagilised tagajärjed. Anna looga paralleelselt kulgeb Levini lugu, kes on nii mõneski mõttes naise vastand ning on tegelikult peegeldus Tolstoist endast.
Kuid kogu raamatu vältel ei viita Tolstoi moraalile, pannes lugejad mitte tegelaste üle kohut mõistma, vaid seda kõike lihtsalt vaatama.
Arvamus: Ma olen alati arvanud, et Tolstoi on üks autoritest, kelle vähemalt ühe teose peaksin ma millalgi läbi lugema ja kuna ma olen üsna veendunud, et ,,Sõda ja rahu'' läbimiseks ei leidu minus iialgi piisavalt enesedistsipliini ega kannatust ja olles ,,Anna Karenina'' sisuga juba varasemalt üsna pealiskaudselt tuttav, tundus see olevat piisavalt huvitav, et selle kasuks otsustada.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et kogu raamat kulges väga libedalt. Vastupidi, kohati pidin end selle kätte võtmiseks üsna tublisti sundima, kuid siiski arvestades sisu kaasahaaravust, mõtlemapanevust ning autori kaunist keelekasutust, ei tundnud ma kordagi, et oleksin seda lugedes piinelnud.
Mul pole mingit mõtet kirjutada sellest, kui tohutult erinev oleks Anna olukord tänapäeval (petmine ja uuesti abiellumine pole ju midagi nii rabavat, mis sinu positsiooni ühiskonnas täielikult mutta tambib), sest esiteks siin pole midagi imestada, kuidas ajaga vaated muutuvad ja teiseks tunnen ma end selle koha pealt natuke juba nagu katkine plaat. Küll aga oli huvitav jälgida, kuidas ühiskondlik hukkamõist ja teda ennast näriv tohutu süütunne teda niivõrd hävitasid, et ta muutus sellisest enesekindlast, võluvast ja kadestusväärsest naisest haledaks ebaväärikaks varjuks, kes Vronski tunnetes pidevalt kahtles.
Mis puutub Levinisse, siis enamasti oli just tema osa see, mis mulle suuri kannatusi põhjustas. Mitte ainult ei olnud ta minu jaoks selline igavavõitu, vaid ma absoluutselt ei kannata selliseid märtri-tüüpi tegelasi, kes arvavad, et elamine peab tingimata tähendama kannatamist ja kellele meeldib ennast nurgas haletseda. Kuigi siin tuleb muidugi tunnistada, et lõpupoole paranes asi tunduvalt, eriti siis kui ta oma uhkuse alla neelas ja teist korda Kitty kätt palus ning lõpus isegi nii öelda elu mõtte leidis. Ja lisaks oli see kontrast, mida ta Annaga võrreldes pakkus tõesti muljetavaldav. Muidugi, pealiskaudne nagu ma olen, sain ma alles peale raamatu lõppemist teada, et tegelikult on Levin Tolstoist endast tugevasti mõjutatud ning paljud tema mõtted ongi Tolstoi enda omad, millest on muidugi äärmiselt kahju, sest ehk oleksin ma siis juba lugemise ajal tema käitumist paremini mõistnud ja mis seal salata, ka temast endast rohkem lugu pidanud.
Punktid: 7/10

KAHEKSATEIST
Naine aknal

Autor: A.J. Finn
Lehekülgi: 470
Kokku: 6655
Sisu: Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”. “Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.
Arvamus: Kas pole huvitav, et ma olen täiesti kogemata lugenud järjest kaks raamatut, kus peategelase nimi on Anna?
Täpselt nagu ühelt põnevikult oodata võib, oli see raamat väga kaasahaarav, kiirestiminev ja suutis isegi mu uneaega edasi lükata. Stiililt sarnanes see muidugi üsna palju selliste viimasel ajal moodi tulnud põnevikega: ebausaldusväärne jutustaja, kelleks on enamasti vaimse häirega ja traagilise sündmuse läbi elanud naine, vähe tegelasi, homogeenne miljöö, kuid sellest hoolimata midagi, mis raamatut käest ära panna ei luba. Keelekasutus oli loomulikult väga lihtsakoeline, aga ega ma siit ka otseselt mingit mõistukõnet oodanud ja lugemise tegi see ka tunduvalt kergemaks ning muutis kogu loo kuidagi tõelisemaks.
Muidugi mis puutub pööretesse, siis need olid kahjuks ikka üsna läbinähtavad, peaaegu iga ilmselt šokeerima pidanud sündmus oli mul korraks juba uitmõttena peast läbi käinud.
Anna tekitas minus kohati väga suurt frustratsiooni, ma oleksin nii mõnigi kord tahtnud teda tugevalt raputada, et ta lihtsalt natuke ka mõtleks, kuid küllap see oligi autori eesmärgiks.
Aga ma avastasin alles praegu, et selle autor on tegelikult hoopis mees ja vot see šokeeris mind rohkem, kui kõik raamatus olnud pöörded kokku. Ta oli ühe keskealise naise tegelaskuju osanud nii usutavalt edasi anda, et mul ei tulnud isegi pähe arvata, et tegu pole naisautoriga.
Punktid: 7/10

ÜHEKSATEIST
Circe

Autor: Madeline Miller
Lehekülgi: 338
Kokku: 6993
Sisu: When I was born, the name for what I was did not exist.
Circe is the daughter of Helios, the sun god, and Perse, a beautiful naiad. Yet from the moment of her birth, she is an outsider in her father´s halls, where the laughter of gossiping gods resounds. Named after a hawk for her yellow eyes and strange voice, she is mocked by her siblings – until her beloved brother Aeëtes is born.
Yet after her sister Pasiphae marries King Midas of Crete, Aeëtes is whisked away to rule his own island. More isolated than ever, Circe, who has never been divine enough for her family, becomes increasingly drawn to mortals – and when she meets Glaucus, a handsome young fisherman, she is captivated. Yet gods mingle with humans, and meddle with fate, at their peril.
In Circe, Madeline Miller breathes life once more into the ancient world, with the story of an outcast who overcomes scorn and banishment to transform herself into a formidable witch. Unfolding on Circe´s wild, abundant island of Aiaia, where the hillsides are aromatic with herbs, this is a magical, intoxicating epic of family rivalry, power struggles, love and loss – and a celebration of female strength in a man´s world.
Arvamus: Minu mäletamist mööda pärineb mu ainus kokkupuude Kirke tegelaskujuga ühest väga ammu nähtud Odysseuse multifilmist, kust ta oli mulle meelde jäänud pigem üleannetuna ja ebameeldivana.
Ühelt poolt on sellised tagasihoidlikust ja arglikust tüdrukust enesekindlaks ning vapraks naiseks kasvamist kajastavad lood tegelaste arengu näitamise mõttes üks lihtsamaid ja triviaalsemaid teid, kuid samas kui need on loogiliselt ja andekalt edasiantud, siis ka üks nauditavamaid. Ja seda see raamat ka kahtlemata oli, näiteks avaldas mulle muljet kogu meeste sigadeks muundamise algupära ning samuti see, kuidas ja miks see lõpuks kontrolli alt väljus. Huvitav näide sellest, kuidas oma võimust kunagi liialt joobuda ei tasuks.
Mulle üleüldiselt meeldiski see, et siin raamatus oli tunduvalt rohkem mütoloogiat ja tegelikult oli lausa hämmastav, kui palju erinevaid sündmusi, millest ma siit-sealt mingeid killukesi kuulnud olin, oli Miller suutnud siia kokku tuua. Näiteks ei oleks ma selle peale, et Kirke on päikesejumal Heliose tütar, tulla osanudki. Siinkohal oleks vist ka mõistlik mainida, et see kaas oli ka erakordselt ilusasti ja geniaalselt kujundatud, arvestades seda, kuidas see päikesevalgust nii pimestavalt tagasi peegeldas.
Mulle meeldis ka Prometheus ja kuigi ma algul tundsin kibedat kahetsust, et teda siin rohkem ei olnud, siis tegelikult tegi ta nende väheste lehekülgede jooksul Kirke arengu mõttes nii palju, et täitis oma ülesande täielikult.
Ma pole vist seda varem maininud, aga Milleri stiilis on midagi, mis paneb lugemise tempot pisut maha võtma, et tema kaunist sõnaseadmisoskust korralikult nautida saaks. Kui ma viitsiks endiselt tsitaate välja otsida ja meelde jätta, siis oleks siit neid palju leidnud.
Kui ,,Achilleuse laul'' tekitas minus Odysseuse suhtes ambivalentseid tundeid, siis see raamat aitas rohkem mõista, et kõigil kangelastel, ükskõik kui tugevad ja võitmatud nad enda meelst on, on tumedam pool, mis kokkuvõttes muutis ta tunduvalt inimlikumaks.
Ja olgugi, et mulle tundus, et lõpplahendus saabus pisut liiga kiiresti ja järsku, oli see kogu raamatu tooni avastades äärmiselt sobiv ja loogiline ning kahtlemata selline nagu Kirke oli ära teeninud.
Punktid: 9/10

KAKSKÜMMEND
Ravimid, mis muutsid maailma. Meditsiini ajalugu kujundanud taimed, pulbrid ja tabletid

Autor: Thomas Hager
Lehekülgi: 279
Kokku: 7272
Sisu: Iga pöördelise tähtsusega ravimi taga on lugu: veidrikust teadlase geniaalne mõttevälgatus, uuenduslik tehnoloogia või kliiniliste katsete käigus avastatud ootamatu, kuid teretulnud kõrvaltoime. Näiteks avastati esimene kergemat ärevust raviv rahusti – „martiinitablett“ Miltown juhuslikult, kui otsiti penitsilliinile säilitusainet. Kui panna need lood kokku, nagu on teinud Thomas Hager selles raamatus, näeme kultuuri ja meditsiini arengulugu väga huvitavast vaatenurgast. Alustades oopiumist ehk „rõõmu taimest“, mida on kasutatud 10 000 aastat, jutustab Hager meile paeluva loo meditsiini pöördelistest muutustest. Ta räägib muu hulgas unustusehõlma jäänud naisest, kes tutvustas esimesena rõugete kaitsepookimist, kurikuulsatest uinutitilkadest, esimesest antibiootikumist, mis päästis lugematul arvul elusid, esimesest antipsühhootikumist, mis aitas tühjendada vaimuhaiglaid, Viagrast, kolesterooliravimitest ja personaalmeditsiinist. See on põhjalik ja pööraselt huvitav raamat.
Arvamus: Ometi kord astusin oma ainult proosa lugemise mugavustsoonist välja ja võtsin ette ka midagi teaduslikumat. Tekst oli tõepoolest äärmiselt lihtne ja nagu autor ise mainiski, sobib lugemiseks absoluutselt kõigile, nii et mingit erialast haridust selle täielikuks mõistmiseks pole tõesti vaja.
Huvitav lugemine oli, eriti kui arvesse võtta seda, et tänu oma erialale olin nii mõnegi ravimiga juba varasemalt üsna hästi tuttav ja põnev oli nende tausta ka sügavamalt tundma õppida. Ja palju uut sain teada tõesti, kasvõi seda, kui palju pahandust opioidid ja muud meeleravimid tegelikult tekitasid.
Üleüldiselt veendusin ka aina enam, et meie meditsiinisüsteemis on midagi endiselt üsna paigast ära. Muidugi pole selles, et ravimifirmad on ainult kasumi peal väljas, mitte midagi ootamatut ega šokeerivat, aga siiski oli äärmiselt kurb lugeda, kuidas hoolimata uue ja väga tõhusa ravimi välja töötamisest surid endiselt paljud inimesed, sest neil oli vaja oma patendiõigusi taga ajada.
Kuna ma siiski pean end läbi ja lõhki ilukirjandusinimeseks, oleksin ma tahtnud veel rohkem just ravimite ajaloolise tagapõhja kohta lugeda, aga see selleks.
Põnev oleks olnud lugeda ka näiteks insuliini kohta, aga ju polnud selle avastamislugu siis nii eriline, et see autori meelest mainimist oleks väärinud.
Ühesõnaga igati meeldiv ja hariv lugemine oli, kindlasti kasulikum kui mõned ilukirjandusteosed kokku.
Punktid: 7/10

KAKSKÜMMEND ÜKS
Pärast sind

Autor: Jojo Moyes
Lehekülgi: 349
Kokku: 7621
Sisu: Seal, kus üks lugu lõppeb, algab uus. „Pärast sind“ on järg Jojo Moyese ülimenukale romaanile „Mina enne sind“. Kuidas liikuda edasi pärast armastatud inimese kaotust?
Louisa Clark pole enam tavaline tüdruk, kes elab tavalist elu. Will Traynoriga veedetud aeg on tema elu täielikult muutnud. Kui erakordne õnnetus sunnib Lou koju pere juurde naasma, ei saa ta võitu tundest, et on taas tagasi alguses.
Arvamus: Kuna ,,Mina enne sind'' film tekitas minus alguses terve meretäie viha, seejärel mitu päeva kestva üsna sünge meeleolu ja lõpuks hulga äärmiselt konfliktseid mõtteid, otsustasin iseenesestmõistetavalt raamatusarja tähelepanuta jätta, kuigi teema oli ju õigupoolest üsnagi intrigeeriv. Aga see oli mõistagi juba väga pikka aega tagasi ning see raamat oli parasjagu suhteliselt korraliku allahindlusega müügil ja kuna ma lugemiseks midagi paremat ei leidnud, mõtlesin, et mis seal ikka.
Ja muidugi pidin kohe kahetsema, et ka esimest osa siiski lugenud polnud, sest olgu see film nii hea kui tahes, ei suuda see edasi anda neid väikseid tegelastevahelisi nüansse ning eriti just peategelase mõttemaailma, mistõttu tundsingi end vähemalt alguses nagu võõras.
On väga vähe kordi, kus ma olen raamatut lugedes saanud enda arvates hea ettekujutuse, milline võiks ka autori iseloom olla, kuid nii paljud Moyesi loodud tegelased olidki sellised rõõmsameelsed, parajad lobamokad ning ehk ka õige pisut rumalad, tõeliselt kihava loomuga, et mulle tekkis paratamatult tunne, et ta võib ka ise selline olla.
,,Mina enne sind'' tundus iseenesest kuidagi nii lõplik olevat, et mul oli keeruline ette kujutada, et sellele võiks ka järgi tulla, aga samas tundub see ka loogiline, näidates kui palju kalli inimese kaotamine tegelikult haiget teeb ja kuidas on peale seda võimalik üldse edasi minna. Mind üllatas see, kui metsikult palju Louisa Willist tegelikult hoolis ja tegelikult ka see, kui tahtejõuetu ta oli. Üsna mitmelgi korral oleksin tahtnud teda väga tugevalt raputada, aga tundus, et seda tahtsid ka teised tegelased. Hea näide sellest, et liiga suur süda pole kunagi liiga hea. Aga siiski ääretult tore, et ta lõpuks aru pähe võttis.
Mis puutub aga tema uude armastusse Samiga, siis ausõna tundus see ikka liiga rutakalt kulgevat, eriti see, kui kiiresti ja kui tugevad tunded Louisal tema vastu tekkisid. Aga ehk on asi lihtsalt selles, et ta ongi selline emotsioonidest juhitud tüdruk, kes armastabki väga palavalt.
Aa, ja ma tegelikult kahetsen, et eestikeelse trüki kasuks otsustasin, sest mitte ainult ei kõlanud laused aeg-ajalt lombakalt, vaid leidus ka natuke liiga palju trüki- ja muid hooletusvigu, mis lugemise tempot ikka märgatavalt maha tõmbasid
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND KAKS
Veenmine

Autor: Jane Austen
Lehekülgi: 214
Kokku: 7836
Sisu: Jane Austeni (1775-1817) viimane romaan, mis ilmus alles pärast autori surma (1818).Romaani peategelane, armas ja arukas neiu inglise maa-aadli seast kohtab pärast mitmeid üksildasi aastaid taas oma noorusarmastust. Nüüd leiab ta oma õnne, mille ta seisuseuhkete ligimeste veenmisele järele andes oli hüljanud.
Arvamus: Olid siin alles pikad laused. Ma tean, et olen varem ka selle üle vingunud, aga siin oli reaalselt juhuseid, kus üks lause moodustas kolmveerandi lehekülje pikkusest, ja katsu sa seda ilma takerdumata korralikult lugeda.
Üldiselt mulle meeldis, tegelased olid mõnusad ja nagu ,,Uhkuses ja eelarvamuseski'' oli aimata kergelt mõnitavat stiili, millega Austen just selliste ebameeldivamate tegelaste mõttemaailma edasi andis. Ja tore oli ka see, et kahekümnendate eluaastate lõpus olevat üksikut naisterahvast ei peetud juba automaatselt vanatüdrukuks ja ei kantud maha, vaid ikka näidati, et ka neil on veel meeste seas täiesti lööki, mis tolleaegset mõttemaailma arvestades polnud ilmselt väga laialdaselt levinud.
Väga hästi tuli välja see, kuidas Anne aastatega arenenud ja küpsenud oli; kui ta varem allus täielikult oma isa ja leedi Russelli mõjutustele, siis vanemana suutis- või õigemini julges- ta ka oma peaga mõelda ja iseenda heaolu ja õnne esikohale seada. Mind isegi üllatas, kui palju romantikat siin oli, aga iseenesestmõistetavalt ei kurda ma selle üle absoluutselt. Ja mul oli tõsiselt hea meel, et see ikkagi õnnelikult lõpes, sellepärast mulle Austeni romaanid meeldivadki.
Punktid: 7/10

KAKSKÜMMEND KOLM
Into the Water

Autor: Paula Hawkins
Lehekülgi: 431
Kokku: 8267
Sisu: `Wondering if Into the Water could be as good as The Girl on the Train? It's better. A triumph.' Clare Mackintosh, bestselling author of I Let You Go
The addictive No. 1 psychological thriller from the author of The Girl on the Train, the runaway Sunday Times No. 1 bestseller and global phenomenon.
Just days before her sister plunged to her death, Jules ignored her call.
Now Nel is dead. They say she jumped. And Jules must return to her sister's house to care for her daughter, and to face the mystery of Nel's death. But Jules is afraid. Of her long-buried memories, of the old Mill House, of this small town that is drowning in secrecy . . .
And of knowing that Nel would never have jumped.
Arvamus: Lubati küll, et tegemist on äärmiselt kaasahaarava trilleriga, mida on võimatu enne lõpuni lugemist käest panna, kuid tuleb tunnistada, et sellist elamust ma kohe kindlasti ei saanud. Ausalt öeldes oli mul sellest täiesti ükskõik. Ma isegi ei viitsinud korralikult ühte tegelast kahtlustama hakata, mistõttu ei tekitanud ka lõpplahendus minus mingit erilist emotsiooni ja lõpuks lugesingi seda peamiselt sellepärast, et see läbi saada. Ja ma isegi ei oska täpselt öelda, mis valesti läks. Iseenesest potentsiaali ju nagu oli, taust tundus täiesti korralik ning sellest oleks andnud nii mõndagi korraliku kasvatada. Täpselt samamoodi ei saa midagi halba öelda kirjelduste kohta, mis lõid sellise mõnusalt kõhedusttekitava miljöö. Ehk oli asi tegelastes, keda oli esiteks liiga palju ja teiseks polnud mitte keegi neist just nii meeldiv või sümpaatiat tekitav, et neile võinuks päriselt kaasa elada. Tõsi, oli muidugi ka paar pärlit nagu Anne Wardi lugu ja Louisa, kes mulle muidugi just kohutavalt meelt mööda polnud, kuid autor oli osanud tema tundeid pärast tütre kaotamist kõige paremini ja usutavamalt kirjeldada, nii et tema käitumist oli kohati võimalik täiesti mõista. Aga kõik ülejäänud tegelased paistsid olevat väga igavad ja pealiskaudsed.
Küll aga meeldisid mulle raamatu lõpus olevad suunavad küsimused, mis andsid raamatule tunduvalt rohkem sügavust juurde ning mille üle on tagantjärgi päris põnev mõtiskleda.
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND NELI
The Night Circus

Autor: Erin Moregenstern
Lehekülgi: 646
Kokku: 8913
Sisu: A novel of magic and love that is enchanting readers far and wide with the spectacular power of its imagination.
In 1886, a mysterious travelling circus becomes an international sensation. Open only at night, constructed entirely in black and white, Le Cirque des Rêves delights all who wander its circular paths and warm themselves at its bonfire.
Although there are acrobats, fortune-tellers and contortionists, the Circus of Dreams is no conventional spectacle. Some tents contain clouds, some ice. The circus seems almost to cast a spell over its aficionados, who call themselves the rêveurs - the dreamers. At the heart of the story is the tangled relationship between two young magicians, Celia, the enchanter´s daughter, and Marco, the sorcerer´s apprentice. At the behest of their shadowy masters, they find themselves locked in a deadly contest, forced to test the very limits of the imagination, and of their love...
Arvamus: Kõlab küll äärmiselt magedalt, aga oli see alles üks tõsiselt maagiline raamat. Asusin seda lugema niimoodi, et mul polnud sisust erilist ettekujutust, isegi tagakaanel olev tekst ei aidanud selles osas palju kaasa, ja ma arvan, et seetõttu ma saingi kõige parema elamuse osaliseks.
Alguses ajas segadusse ning tundus ebavajalik see pidev tegelaste ja aastaarvude vahetus, kuid pikapeale harjus sellega ära. Samamoodi olin ka pisut pettunud, et tsirkusest nii palju juttu ei olnud, aga see taustalugu, mis tsirkuse tekkimiseni ja hea reputatsioonini viis, alates duellist ja lõpetades andunud ning pühendunud fännkonna kujunemisega, oli muidugi väga huvitav ning muutis selle palju reaalsemaks.
Ja kuigi need kirjeldused olid tõesti ilmeliselt unenäolised, jäi siit minu jaoks midagi puudu ja need midagi olid tegelased. Oli aru saada, et kogu autori energia oli läinud miljöö loomisele ja tsirkusevõlude imelistele kirjeldustele, sest tegelaste jaoks polnud mitte midagi jäänud. Suures enamuses olid nad lihtsalt äärmiselt pinnapealsed ja igavad, mõni rohkem, mõni vähem. Eriti nii öelda peategelased Marco ja Celia, kelle armastusest sain ma aru ainult seetõttu, et autor selle ise puust ja punaseks tegi, kogu see tunnete tekkimine ei olnud aeglane, sügav ja usutav, vaid visati korraga näkku ning seetõttu oligi mul siiralt ükskõik, kes ja kas selle duelli võidab. Ainsad tegelased, kes mulle natukenegi korda läksid olid Thiessen ja see salapärane hallis ülikonnas härrasmees.
Aga jällegi, mulle tohutult meeldis, et ka siin raamatu lõpus olid piisavalt mõtlema panevad küsimused, mul poleks midagi selle vastu, kui need nüüd iga raamatu lõpus olema hakkaksid.
Punktid: 7/10

KAKSKÜMMEND VIIS
Sinu tuhat palet

Autor: Claudia Gray
Lehekülgi: 288
Kokku: 9201
Sisu: Marguerite Caine’i füüsikutest vanemad on tuntud oma maailma muutvate saavutuste poolest. Nende kõige hämmastavam leiutis Tulilind võimaldab selle kandjal reisida universumite vahet ja tõotab igaveseks muuta kogu teadust. Kui Marguerite’i isa tapetakse, osutavad kõik asitõendid ühele isikule – Paulile, tüdruku vanemate salapärasele lemmikõpilasele. Paul põgeneb teise dimensiooni ning näib, et tal on õnnestunud sooritada täiuslik kuritegu. Aga ta ei arvestanud Marguerite’iga.
Marguerite ei lepi sellega, et mees, kes hävitas tema perekonna, pääseb karistuseta, ning ta alustab dimensioonidevahelist metsikut jahti, leides end aina uutes iseenda versioonides. Igas uues maailmas, kuhu Marguerite hüppab, kohtub ta ka Pauli uue versiooniga. Ei lähe kaua, kui Marguerite hakkab kahtlema Pauli süüs – ja iseenda tunnetes –, ning avastab peagi, et tema isa saladusliku surma põhjus on palju kurjakuulutavam, kui ta arvas.
Seigeldes neis pööraselt erinevates eludes, on ta kord suurvürstinna Tsaari-Venemaal, kord klubides traaliv orvust teismeline futurislikus Londonis, siis ülemaailmse üleujutuse eest pakku läinud põgenik ookeanijaamas. Neis maailmades on saatus vältimatu, tõde raskesti tabatav ning kõige suuremaks müsteeriumiks hoopis armastus.
Arvamus: Väga kerge lugemine, kohe nii kerge, et raamat ise tundus ikka pigem kehvavõitu. Võib- olla on asi selles, et ma lugesin tõlget, aga stiil oli minu jaoks nii vastumeelne, kirjeldusi oli antud ainult moepärast ja kogu lausete ülesehitus andis tugevalt soovida.
Kuigi tagakaanelt lugedes võib suurepäraselt aimata, kes on tegelikult hea ja kes paha, tuleb siiski  autorit kiita, et ta oli suutnud loosse ka mõned väga ootamatud sündmused sisse kirjutada, nii et kohati nagu ei saanudki raamatut käest panna. Ja siit tuleb ka järgmine aspekt, mis mind sügavalt häiris, nimelt oleks sellel raamatul olnud potentsiaali olla nii palju enamat, idee on suurepärane, need dimensioonid olid geniaalselt loodud, eriti just Tsaari-Venemaa, ning nagu juba öeldud, leidus ka üllatavaid pöördeid, AGA selle kõik rikkus minu jaoks ära autori kannatamatus: kogu lugu oleks andnud palju rahulikumalt ja sellevõrra ka nauditavamalt edasi anda, kuid nähtavasti oli temal vaja kõik kiiresti kaelast ära saada. Ja no muidugi keris see vana hea armastus end kogu loo keskpunkti. Mul isiklikult on nii Paulist kui ka Margueritest, kelle nimi mulle kõigele lisaks äärmiselt vastukarva on, täiesti suva ning veel vähem on vaja sinna mingit mõttetut armukolmnurka. Aga noh, hea seegi, et see Marguerite vähemalt otsustusvõimetuna ühe kuti juurest teise juurde ei lehvinud.  
Punktid: 6/10