MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiRegistreeriLogi sisse

 

 Keskkoolipaanika

Go down 
AutorTeade
raamatuhaldjas
Teise astme kurjuse abiline
raamatuhaldjas

Female Postituste arv : 5
Asukoht : teki all

Keskkoolipaanika Empty
PostitaminePealkiri: Keskkoolipaanika   Keskkoolipaanika Icon_minitime3/1/2020, 22:21

Tere! Sain hakkama ühe lühijutuga, mis võiks liigituda õudusjuttude alla. Seega panen selle siia. Head lugemist.



Elise jooksis kiiruga treppidest üles. Ta peitis end hingeldades elektrikapi taha.
Miks see juhtus? Mida teha? Ma ei taha surra! Ühed ja samad mõtted jooksid tal peast läbi.
Kõik see sai alguse kolm päeva tagasi esmaspäeval, kui ta hommikul end kooli sättis. Oli ilus varakevadine päev. Ema veel hüüdis elutoast, et ta oma lõunakarpi maha ei unustaks. Suurmetsa keskkool asus mäejalamil asuva tihniku sees. Sinna suundus pikk kruusatee metsa sees. Nende maja asus vaid viie kilomeetri kaugusel koolist. Elise läks kooli alati jala. Ka seekord. Läbi metsatihniku kõndides silmas ta tee ääres surnut tihast. Tihas oli keskelt pooleks ja kogu sisikond oli nähtav. “Heia, Elise!” kostus äkitselt Elise selja tagant reibas hääl ja end hääle suunas ümber pöörates nägi   ta kahte umbes temavanust poissi. Hüüdjal oli seljas sinine teksasjakk, mille alt paistis välja valge pluus. Juuksed olid tal tuhmblondid. Tema kõrval seisval punapäisel poisil olid seljas mustad püksid ja punane varrukateta pluus. “Artur, vaata!” togis teine poiss esimest õlale, osutades linnu poole. “Üäkk!”tuli esimese poisi suust. “Martin ja Artur,” proovis Elise jutu mujale viia,” kuidas teie korvpallitrenn ka läheb?” “Äh, kuidagi ikka,” lõi esimene poiss käega, “ varsti on mäng Aguli keskkooliga.” “Ahah, noh edu teile siis.”
Edasi kõndisid nad juba koos kooli suunas. Kooli jõudes sammusid nad otsejoones oma kappide poole. Enne, kui nad oleks jõudnud oma kappideni, peatas neid äkki ajalooõpetaja Mikk: “ Hei, teie kolm! Teie kodutööd on mul veel kätte saamata.” Ta ristas oma käed demonstratiivselt rinnale ja vaatas neile altkulmu otsa. “Oih!” hüüatas teeseldes Martin ja lõi endale käega otsaesisele. “Tähtaeg oli juba kaks nädalat tagasi,” jätkas ajalooõpetaja. “Me küll teadsime, aga nii palju oli teha,” segas nüüd vahele Elise, “ minu ema lahutus ja korvpallitrenn, et te me lihtsalt unustasime.” Õpetaja vaatas Eliset kurjalt ja sõnas: “ Kui te selle ära ei esita, siis kukute ajaloo läbi. See ei tohiks ju nii raske olla. Matrejali jätkub ja raamatukogu on...” Rohkem ta ei jõudnud midagi öelda. Ajalooõpetaja astus sammu tahapoole ja hakkas järsku kogu kehast vappuma. Siis kostus pauk ja õpetaja plahvatas paisates sisikonna igale poole laiali. Ühele tüdrukule paiskus peensool näkku. Ta pühkis käega nägu ja vaatas siis oma kätt, mis oli verega koos. Ta huultelt kostus karjatus ja mis edasi hakkas juhtuma, oli kui õudusunenägu. Inimesed jooksid ringi; jooksid üksteisele otsa; kukkusid maha. Seda kõike saatis paaniline karjumine. Õpetajad püüdsid seda segadust maha rahustada, kuid tulutult.
Elise, üleni verine, seisis ¹okis kui jäätunud kuju. Ta pööras pilgu lõhkenud ajalooõpetajale, kes maas lebas. Õpetaja seest püüdis välja ronide väike valge uss. Elise jalgade ette veerenud õpetaja klaasistunud silmamunad olid suunatud Elisele. Elise toibus alles siis, kui keegi hakkas teda visalt käest tirides eemale varuväljapääsu poole tõmbama. Ta vaatas tirija poole tuvastades ära oma inglise keele õpetaja, kes oli neile õpetama tulnud alles kaks kuud tagasi Austraaliast. Inglise keele õpetaja oli kena pruunipäine lokkis juustega naine. Ta pomises midagi Elisele. “Ära karda, kõik saab korda. Kohe oleme väljaspool ohtu. Kohe tuleb abi. “ Elise vaatas enda selja taha, kus õpetajad ja õpilased hakkasid läbisegi plahvatama. “Nad kindlasti saadavad kellegi siia,” jätkas inglise keele õpetaja,” abi on kutsutud. Paanikaks pole...” Elise kuulis otse oma kõrva juures plahvatust. Ta pööras pead just sel hetkel, kui ajutükid talle näkku lendasid. Elise karjatas ja vaatas maha, kus nägi oma inglise keele õpetajat lõhkise peaga ja tükkidena. Nüüd hakkas paanika ka Elises maad võtma. Ta hakkas karjudes treppidest üles jooskma inimesi enda teelt kõrvale tõugates. Ühte poissi lükkas ta nii kõvasti, et too kukkus vastu kraanikaussi oma pea katki. Elise hakkas järgmistest treppidest üles jooksma, kuni jõudis keemiaklassini, mille uks oli pärani lahti. Ta nägi klassis Martinit ja Arturit, kes istusid üksteise kõrval seina ääres maas , silmad pärani ja näod valged. Nad hoidsid üksteisel käest kinni ja nende kõrval maas lebas kaaneta purgike. Silmnähtavalt olid nad surnud. Arvatavasti olid nad koos mürki võtnud. Elise surus käe suule ja ta silmadest hakkasid jooskma pisarad.


***
Elisel polnud aimugi, kui palju aega oli möödunud. Ta tajus kuidagi umbmääraselt, et kahel korral oli pimenenud ja kahel korral jälle valgeks läinud. Sellest võis ta järeldada, et oli kätte jõudnud kolmas päev. Ta oli aga liiga hirmul, et oma pelgupaigast, milleks oli koristuskapp klassiruumis, välja tulla. Alles siis, kui kõht juba liigagi häälekalt oma piinarikkast olukorrast teada andis, söandas ta ettevaatlikult alumisele korrusele hiilida. Valitses täielik haudvaikus. Kas see oli juba möödas?
Ta jõudis teise korruse söögisaali. Avades ettevaatlikult söögisaali ust, avanes talle kohutav vaatepilt. Kuhu iganes ta ka ei vaadanud, seal lebasid kehad. Nii põrand kui ka lauad olid inimeste kehasid täis. Elise astus ettevaatlikult põrandal lebavatest kehadest üle kuni jõudis teisel pool olevani köögiluugini. Ta ronis läbi luugi kööki. Ta pööras end ringi ja oleks äärepealt karjatanud. Otse tema ees seisis kooli kokatädi, kellel puudusid lõug ja käed. Elise hiilis ettevaatlikut ümber tema ja tegi külmkapi lahti. Ta haaras kõike, mis kätte juhtus, oli selleks siis juust, leib, sink või õun ja pöördus tuldud teed tagasi. Jõudes raamatukoguni, istus ta joogiautomaadi kõrvale maha ja kukkus õgima.
Lõpetanud söömise, tõusis ta püsti ja hakkas liikuma treppide poole, ise mõeldes, mis nüüd edasi saab. Vaevalt oli ta jõudnud ümber nurga keerata, kui märkas ühte kogu seismas seljaga tema poole ja paistis süvenenult silmitsemas teatetahvlit. Mehel olid seljas määrdunud sinised tunked. Tegemist oli koristajaga. Elise oli õnnelik, et oli veel kedagi peale tema, kes oli elus. Kuigi ta hästi mehe nägu ei näinud. Ta hüüdis meest kaugelt, kuid too ei reageerinud. Ta hüüdis veel korra -  ei midagi. Jõudnud meheni, astus ta tema juurde ja proovis talle kergelt õlale koputada. Äkitselt keeras mees ringi ja Eliset haaras õud. Ta karjatas südantlõhestavalt. Mehe ühest silmast rippus välja silmamuna ja teises silmas oli vaid tühjus. Mehel oli kõhus suur auk ja sealt rippusid välja ta soolikad. Silmakoopast, kus valitses tühjus, vingerdas välja väike valge uss. Mees astus sammu Elisele lähemale ja sirutad välja käed. Elise ei jäänud ootama, tuhatnelja pages ta treppideni ja sealt ülesse viimasele korrusele. Ta peitis end elektrikapi taha. Paistis, et mees ei järgnenud talle. Ta ei kuulnud samme. Sel ööl ei saanud Elise magada. Ta värises kogu kehast ja kuulatas pingsalt ümbrust. Ta üritas emale helistada, aga jällegi ei vastanud keegi. Neljanda päeva hommikul tuli ta lõpuks elektrikapi tagant välja ja julges allkorrusele minna. Ta liikus aeglaselt ja nii hääletult, kui sai kooli parkla suunas. Jõudnud klaasusteni, tegi ta need ettevaatlikult lahti ja astus õue, pöördudes, et need nii vaikselt kui võimalik kinni panna. Aga siis nägi ta sedasama koristajameest seismas koolikappide juures. Paistis, et ka mees märkas teda. Eliset valdas jälle hirm. Ta lasi jalamaid uksest lahti ja jooksis autode poole. Elisele jäi tee peale ette mitu politseiautot, millel oli autouks lahti ja ta nägi, et nendes istusid politseinike elutud kehad.  Paar laipa lamasid maas. Kabuhirmus varjus ta ühe punase auto taha. See oli arvatavasti direktori auto. Elise istus hiirvaikselt, püüdes kuulata mingisuguseidki samme. Ta heitis närvilisi pilke tahavaatepeeglisse, et näha, kas keegi tuleb.
Natukese aja möödudes, kuulis ta äkitselt imelikku kriipivat häält. Ta vaatas endast paremale ja siis vasemale, aga kedagi ei olnud silmapiiril. Lõpuks kuulis ta seda juba päris lähedalt. Elise tõstis pilgu ülesse ja ta vaatevälja ilmus pisike valge uss, kes mööda autoklaasi alla roomas. Ta oli juba jõudnud Elise kõrva juurde. Enne kui Elise jõudis üldse midagi teha, lipsas valge uss Elise kõrvast sisse. Elise lasi kuuldavale kriiske ja haaras oma kõrvast kinni. “Aaahh!” Ta viskus maha ja hakkas tõmblema. Elise tundis, kuidas uss tema sisikonnas ringi roomas. See oli vastik tunne. Ta silmad läksid verd täis. Siis ei näinud ta enam midagi. Ta kogu vaateväli läks mustaks Kõlas pauk!
Tagasi üles Go down
http://raamatukogulane.blogspot.com/
 
Keskkoolipaanika
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: LÕPETATUD JUTUD :: Õudus-
Hüppa: