Enesetapp - kas lahendus või allaandmine? (1. osa; Lõpetatud!)

Nmh. Taaskord kirjand...

ENESETAPP – KAS LAHENDUS VÕI ALLAANDMINE?



Kui keegi meie lähedastest on hiljuti otsustanud iseseivalt oma elu lõpetada, tekib meil alati palju küsimusi. Peamine neist on, miks. Mõtleme, kuidas oleks saanud seda ära hoida, inimest aidata või nõustada. Soovime, et oleksime asju õigel ajal märganud ja neile tähelepanu juhtinud. Meid huvitab, mis toimus tolle inimese sees hetkel, mil ta seda tegi. Tegi ta seda enesekindluse või kahetsusega? Oli see tema vaba valik – lahendus probleemile või hoopis allaandmine, kuna talle näis, et enam miski ei aita?

Ma ei usu, et enesetappe toimub palju, kuid olen kindel, et neile mõeldakse tihti. Kui inimestel on rasked ajad,tundub kõik kiiva minevat. Unustatakse rõhku panna positiivsele. Taolistest asjadest kasvavadki välja enesetapumõtted. Mõni inimene võibki tobeda hetkeemotsiooni ajel asja ära teha ning see ongi kõige hullem – ei mõelda endast maha jäävatele inimestele ega teo teistele tagajärgedele.

Kui juhtub, et enesetapp jäi kõigest enesetapukatseks, tuleb inimene järsu sahmakaga maa peale tagasi. Esimest korda toimunu vältel mõtleb ta kõigele kaasnevale. Ta näeb enda ümber olevaid inimesi ning mõistab, et asjad, mis enne tundusid võimatud, on nüüd võimalikud tänu ühele imele – ta on elus.

Nägin kord üht sarja, kus politseinik ütles: „Pole enesetapjat, kes hetk enne surma ei karju. Kui ta mõistab, mida on teinud, ning et tagasiteed enam pole, ei oska ta teha muud, kui karjuda.” Ma arvan, et see on tõsi ning iga inimene mõistab varem või hiljem tehtut. Ma usun, et see saab momendiks, mil varasem „lahendus” muutub tema silmis „allaandmiseks”.

Enesetapud on tihkelt suletud ringid, kust välja saada on äärmiselt raske. Sündmused muutuvad ja kulgevad ühest teise, kuid ei kao. Sõltub inimese tujust, olekust ja mõttemaailmast, kas tema jaoks on miski lahendus või hoopis midagi vastupidist. Enesetapp on mõlemat – lahendus ja allaandmine.