Viha päev A La Mode[2008-2012;lõpetatud!]

Katriini tungival soovil saab see jutt endale viimaks uue osa
**
30 juuli

Palavik. Mulle tundus, nagu oleks terve mu keha tules. Ma polnud end terve igaviku nii halvasti tundnud. Avasin oma valutavad silmad ning vaatasin ringi, kuid ei suutnud oma asukohta tuvastada. Üks oli siiski kindel: ma lamasin voodis. Seda polnud just eriti raske kindlaks teha, sest voodi on tunduvalt pehmem kui põrand. Mu pea alla oli minu esialgse oletuse järgi asetatud täpselt nii palju patju, nagu mulle harilikult meeldib ehk siis kaks, kuid mõlemad lõhnasid mingi kahtlase tualettvee järele, mida ma kunagi kasutanud ei ole, kuid mille lõhn mulle siiski tuttav on ja pigem ärritavalt kui rõõmustavalt. Kuuldes kellegi köhatust, püüdsin ma silmi avada, kuid mu laud olid tinarasked ning kulus terve igavik, enne kui ma oma silmad lahti suutsin teha. Voodi kõrval tugitoolis vedeles keegi tundmatu. Pöördusin kogu poole, keda ma ära ei tundnud ja kelle nägu pimedus minu eest varjas ning esitasin kõige mõistlikuma küsimuse, mis mulle pähe tuli.

„Ema, kas see oled sina?“ Kogu ootas veidi, enne kui vastas. „Püüa puhata,“ sõnas ta vaikselt. „Sa oled peaaegu kolmteist tundi järjest maganud.“ Minu otsaesisele asetati niiske lapp ning peab tunnistama, et see tõi mu kuumavale peale pisut leevendust. „Kas sa soovid vett?“ küsis kogu minu käest. Ma raputasin aeglaselt pead. Kurk kuivas küll, kuid vett ma ei tahtnud. Pigem midagi muud, näiteks piima...kuuma piima meega. Jah, just nimelt. Püüdes otsustada, kuidas oma soovi tundmatule teatavaks teha, eksis mu mõte õudusunenäole, mida ma näinud olin. „Kas tead...“ laususin ma pimedusse. „Ma nägin kohutavat und. Ma nägin unes, et Karlis kutsus mind Korfu saarele reisile. See oli lihtsalt jube. Ma pidin Karlisega ühes voodis magama, Kadri pettis mind mingi musklimäega, kõik läks nii põrgusse kui üldse minna sai ning nagu sellest veel vähe oleks, sõitsime me pärast Lätti...ma ei suuda kirjeldada, kui õudne see uni oli. See oli hullem kui mingi madalaeelarveline prügikomöödia. “ Tundmatu kihistas mulle arusaamatutel põhjustel naerda. „Kõik on korras. See oli kõigest uni. Siin, Pernavas Iela 134, oled sa väljaspool igasugust ohtu.“
„Pernavas Iela 134?“ röögatasin ma ja kargasin kergest pööritusest hoolimata istuli. Ja siis käis Suur Pauk. Mu pea tabas midagi erakordselt kõva ning kokkupõrke tagajärjel langesin ma tagasin patjadele.
Isik, keda ma pahaaimamatult oma emaks olin pidanud, muutus sel hetkel tõeliseks koletiseks. „Kurat, Christoph!“ käratas ta väga ebaemalikult ning süütas laualambi.

Mu ees seisis väga vihane Karlis, kes oma otsaesisest kinni hoidis ja seda äärmiselt pahural ilmel hõõrus. „Kas on veel mõni koht, kuhu sa mind löönud ei ole?“ Ma katsin oma näo kätega ning teesklesin, et palavik on mu mõistuse viinud. „Krister on hea poiss,“ ütlesin ma lollakalt. Karlis turtsatas ja ütles midagi, millest ma oma keelebarjääri tagajärjel aru ei saanud. Järgmisel hetkel kallas ta mulle terve klaasitäie vett näkku. „Vabandust, aga meega piima kahjuks ei ole,“ ütles ta ja marssis toast minema.
Nagu ka Terminaator laulab: „See uni ei lõppegi ärgates hommikul...“
**
Selguse huvides peaksin ma paljastama, kuidas ma haigeks jäin ja mis sai edasi, kuid eriti pikalt ma sellest jahvatada ei tahaks. Haigestumiseks(mitte seagrippi, Jumal hoidku selle eest) polnud just palju vaja, piisas vaid hilisõhtusest jalutuskäigust läbi vihma pladiseva. Pärast seda, kui ma Karlisele jääpulgaga vastu nina viskasin, vajasin ma kohutavalt värsket õhku ning otsustasin tänaval väikese tiiru teha. Juhtus aga nii, et ühest tänavast sai kaks tänavat, kahest tänavast kolm tänavat ja enne, kui ma arugi sain, olin ma omadega sama võsas kui Hansuke ja Greteke ega suutnud meenutada, kuhu poole Karlise maja jääb. Minu väikesest uitamisest sai kõrgema kategooria „Vale pööre“ ning nagu selleks veel vähe oleks, otsustas Jumal mind karistada ning saatis minu suunas teele vihmavalingud ja piksenooled. Seal ma siis olin, ükski keset suvemaru, ega teadnud, kuhu istuda või astuda. Kulus rohkem kui kaks tundi, enne kui ma õige tänava leida suutsin ning olles lõpuks majja sisse pääsenud, vajusin ma otsekohe voodisse, vaevumata isegi märgi riideid seljast ära võtma.
Palavik ründas mind hullemalt kui vampiiristumine, mille vaene Bella läbi pidi tegema(kuigi alguses süüdistasin ma enda kehatemperatuuri tõusus palavikku asemel Karlise radiaatorit) ning ma tundsin end nii puruhaigena, et ei suutnud end voodist väljagi vedada. Umbes kell 2 päeval ilmus minu tuppa Alex ning püüdis keelitada mind alla tulema, et tema ja Kadri seltsis lõunat süüa, kuid ma keeldusin. „Lsjlg,“ püüdsin ma teda lahkuma veenda ning tõmbasin teki üle pea. „Maitha süa.“ Minu käitumisest šokeerituna tiris Alex mul teki pealt, surus käe mu otsaesisele ning konstanteeris: „Sa oled haige.“ Kaks minutit hiljem saabus tuppa Karlis ja toppis mulle suhu elektroonilise termomeetri. Ma püüdsin protesteerida. „Korista see pärakukraadiklaas mu näost!“ hüüdsin ma, kuid Karlis naeratas vaid oma mõrvarlikku naeratust – ma märkasin, et ta nina oli kergelt paistes – ning muigas. „Vabandust, ma ei kuulnud. Kas sa ütlesid, et tahad, et ma selle kraadiklassi sulle pärakusse pistaksin?“ Ma urisesin vihaselt ja oleksin talle hea meelega midagi sõbralikku vastanud, kuid ei saanud seda teha, sest mu suu oli kraadiklaasi täis ning selle väljasülitamine oleks võinud lõppeda selle purunemisega. Mitte et mul kahju oleks olnud, kui see juhtunud oleks, kuid sellisel juhul oleksin ma pidanud selle kinni maksma ja ei saa öelda, et mul raha nii lahke käega välja oleks jagada.

Mõned faktid minu kehatemperatuuri kohta: enamasti on see täpselt 37.2, seega pisut kõrgem kui tavalistel inimestel, kuid mitte kunagi ei ole mu kehatemperatuur tõusnud üle 38 kraadi. Parandus, peaaegu mitte kunagi, sest sel hetkel, kui Karlis kraadi mu suust välja tõmbas ja mulle minu skoori teatas, sain ma peaaegu šoki. Ma grillisin temperatuuril ei rohkem ega vähem kui 39.4 kraadi.
Et säästa teid igavusse suremisest, ei hakka ma kirjeldama kõiki neid ravimeetodeid, mida minu peal rakendati, sest ma kujutan suurepäraselt ette, et kõik teist on suurepäraselt kursis, mida tähendavad sinepiplaastrid ja viinasokid(ja selle viimase all ei pea ma sugugi silmas sokiviina joomist). Viimase kahe päeva jooksul sain ma sinepit ja viina rohkem kui küll. Magada ka, loomulikult, ja nagu Karlis ütles, koguni kolmteist tundi järjest.
Ma kuivatasin oma näo Karlise padjapüüriga ära, vedasin end voodist välja ning suundusin allkorrusele, kus Karlis köögis istus. Seda vastikut tüüpi ignoreerides kobisin ma otsejoones külmkapi juurde ning kaevasin sealt välja piimapudeli ja meepurgi. Karlis, vana vastik valevorst, oli eksinud: majas oli nii piima kui ka mett. Ma suundusin köögikapi juurde, võtsin sealt välja ühe inetu valge kastruli, milles Karlise ema tihtipeale viinereid armastas keeta, valasin selle piima täis ja tõstsin pliidile. Paraku selgus, et tegemist on gaasipliidiga ja gaasidega ei ole mul just kõige sõbralikumad suhted.

„Kuule, Karlis, kuidas sa selle asja sisse lülitad?“ nõudsin ma, kui ka kolmandal katsel pliidiplaadile tuld alla ei suutnud saada. Karlis tõusis taburetilt püsti, vaatas mulle solvunud kassi kombel otsa ning marssis köögi teise seina juurde, mille küljes asetses kummaline peenike toru. „Kas sa oled kunagi gaasikraani sisselülitamisest kuulnud?“ päris ta ning keeras gaasi sisse. Ma vilistasin. „Ah et siis selles oli asi? Vaat kui põnev. Kuule, ma ei viitsi rohkem seista. Kuna sa juba niikuinii püsti oled, siis pane ise piim keema.“ Andmata Karlisele vastu vaidlemiseks vähimatki võimalust, potsatasin ma kiiresti tema taburetile istuma – erinevalt teistest laua ümber asetsevatest taburettidest oli see mõnusalt soe. „Kus Alex ja Kadri on?“ küsisin ma, kui Karlis, veelgi pahuram kui enne, pliidi juurde sammus ja piimaga täidetud kastruli sõna otseses mõttes pliidile virutas, nii et piim pritsis laiali peaaegu sama hästi nagu üks teine huvitava lennutrajektooriga valge subsistents. Tõepoolest, miks ei olnud Alex ja Kadri veel välja ilmunud ning minu surnust tõusmise üle rõõmustanud, nagu Karlis seda tegi? Mitte et ka Karlis tegelikult väga rõõmus oleks olnud, aga vähemalt oli ta halb aurapilv mulle seltsiks, kuigi hetkel nägi selle omanik välja piisavalt vihane, et pliit ja ühes sellega terve maja õhku lasta ja ainult selle pärast, et ma käskisin tal enda asemel piima soojendada. Uskuge mind, kui Karlis kunagi abielluma peaks, ei imestaks ma sugugi, kui ühel päeval avastaksid tema naabrid, et perekond Krauklise maja on asendunud salapärase kraatriga, kuna Karlis ei suutnud oma naise kamandamist välja kannatada.

Karlis hingas pahinal välja. „Alex ja Kadri sõitsid hommikul bussiga Tallinnasse tagasi,“ teatas ta ning selle teate peale vajus mu lõug läbi põranda ning murdus küljest.
Alex ja Kadri olid riigist lahkunud ning mu Karlisega omapäi jätnud.
Neetud. Kui ma peaksin Alexi käest kuulma, et nad jätsid mu minu isikliku Läti Hendrikuga kahekesi ainult selleks, et Alex saaks oma arvuti Eestis remonti viia, löön ma nad mõlemad maha. Karlisel pole ju isegi mitte Jurmala foogt Hippolyti võluvat juuksepahmakat, mille vaatamisega ma end lõbustada saaksin!

On mul alles sõbrad. Savisaar neid söögu!

Hehe. Viimaks sellele ka uus osa! Ma olin nii meeldivalt üllatunud, kui seda nägin. Igatahes jah, põnev oli. xD Sinu juttudes on kõik tegelased nii vahvad.

Sa võiks seda edaspidi ikka rohkem kirjutada. Sul on toredad, naljakad ja huvitavat kirjeldused.

Ootan huviga, mis edasi tuleb. Ma loodan, et nad peavad veel kaua kahekesti üksteist taluma! Vot jah, see oleks lahe.

*vaikus*

ÕUMAIGAAD!
O holy brilliantness, how we worship thee!

*köhatab*

Jeps, uut osa tahan.

Ma hakkasin seda juttu paar päeva tagasi ajaviiteks lugema, et meenutada, millest see räägib, ja mulle meenus, kui väga mulle seda kirjutada meeldis. Kuigi eelmisest osast on möödas juba rohkem kui kaks aastat, olen ma otsustanud selle jutu ära lõpetada, nii et varsti on viimast osa oodata

Lõpuks on selle jutu viimane osa valmis. Ma olen kindel, et see ei ole nii naljakas, kui selle varasemad osad, sest minu stiil on viimase paari aastaga natuke muutunud, aga ma loodan, et see tõmbab otsad kenasti kokku

Pühendus läheb taaskord Katriinile ehk Wonderfuday'le, kes on suure tõenäosusega praegu ainus inimene, kes veel selle loo lõppu teada tahab, aga ma tänan ka kõiki teisi, kes seda kunagi lugenud on

Tuletan meelde, et tegevus toimub aastal 2010.
**

31. juuli, Harry Potteri kolmekümnes sünnipäev


Kuhu ma jäingi? Ah jaa, poliitika juurde. Ma pean tunnistama, et ei ole Eesti Vabariigis tegutsevate poliitiliste jõududega eriti kursis, aga oma vanematelt olen ma õppinud, et valimistel tuleb alati anda oma hääl selle erakonna kandidaadile, kelle partei valimistele eelneval perioodil kõige lahkemalt nänni jagab…

Nali.

Kuuldes, et Kadri ja Alex on mu hüljanud ja põrutanud ilma minuta koju Eesti mullas sonkima, langesin ma tervelt viieks minutiks musta auku, kaotades lühikeseks ajaks nii nägemise, kuulmise kui ka kõnevõime, kuid minu keha imeline regeneration ability aktiveerus niipea, kui Karlis kruusi taevalikku kuuma piima meega minu ette lauale asetas ning ma ei peatunud enne, kui olin pool kruusi tühjaks joonud, põletades sealjuures ebameeldiva kõrvalmõjuna ära nii oma keele kui ka suulae. Läti piim pole muidugi päris selline nagu Eesti piim, samamoodi nagu Soome hapukoor pole päris selline nagu Eesti hapukoor ja halal liha pole selline nagu harilik liha, aga…

Mitte et sellel, kas vorsti sisse minev lammas on tapetud peaga Meka või Moka suunas, erilist vahet oleks, aga ikkagi.

Seda nimekirja võiks lõputult jätkata, kuid kuna ma pole toitumisteadlane, võin ma kogemata tulla lagedale vale informatsiooniga ja vaevalt et see kellelegi kasu tooks, nii et on parem, kui ma pöördun tagasi Karlise kööki.

“Et siis…” alustasin ma. “Kas nad seda ka ütlesid, miks nad nii kiiresti Eestisse tahtsid minna?”

Karlis kehitas õlgu. “Kadri mainis mingit hädaolukorda või midagi sellist, aga täpsemalt ei öelnud ta mulle midagi ja ega Alex just ka eriti sõnakas ei olnud.”

Hädaolukord? Ragistasin oma ajusid, püüdes mõistatada, mis hädaolukord see olla võiks, kuid ei suutnud välja nuputada midagi peale selle, et KLICK oli äsja Apple’i iPadi 70 % hinnaalandusega müüki ei paisanud. Uskuge mind, seda loeks Alex tõesti hädaolukorraks, kuna ta on iPadi ostmisest jahunud juba sellest ajast saati, kui uudised selle välja tulemisest esmakordselt ringlema hakkasid…

…ehk siis juba oma pool aastat. Ei, isegi rohkem.

Selle asemel, et Alexi üle kohut mõista, peaksin ma teda lihtsalt mõistma, aga ma ei saa, sest olgem ausad, kohtu on ta ära teeninud ilma igasuguse mõistmisetagi.

Ma lürpisin parajasti kruusist piima – just nimelt lürpisin, kuna meega piim on liiga hea, et seda niisama juua, eriti kui sa oled juba pool kruusi tühjaks joonud ja ei tunne enam oma keelt ja suulage – , kui Karlis ootamatult laua tagant püsti kargas, näol kuratlik ilme, mida seal enne kohe kindlasti ei olnud.

“Hei, Christoph,” ütles ta. Hea, et Christoph, mitte Jude. “Veaks õige 100 lati peale kihla, et me jõuame Tallinnasse enne neid?”

“Kas ma saan õigesti aru, et sa tahad mulle niisama 100 latti anda?” küsisin ma, kuna minu arvates oli Karlis otsustanud minu kulul nalja visata. Halloo, Kadri ja Alexi buss oli raudselt väljunud mingi kell 4 või 5 hommikul, mis tähendas, et nad olid juba ammu otsapidi Liivimaal, kui mitte lausa Eestimaal. Kubermangus, noh. Teisalt ei saanud ma aru, miks peaks Karlis käima välja ettepaneku sõlmida kihlvedu, mis talle endale kasulik ei ole ja ma oleksin pidanud niipea, kui see mõte mulle pähe tuli, oma elu pärast kartma hakkama, aga esialgu ei osanud ma midagi peljata, isegi mitte siis, kui Karlis naeratas mulle naeratust, mida ma olin viimati tema näol näinud siis, kui ta pärast kevadvaheaega minu juurest oma empsi autosse hüppas ja mulle teatas, et on virutanud ära ühe teatud mulle kuuluva raamatu, mille olemasolu ma parema meelega kõigi, eriti tema eest saladuses oleks hoidnud. Seekord aga ei olnud ta midagi virutanud, vähemalt esialgu, sest paar minutit hiljem olid asjad juba drastiliselt muutunud.

“Kui mina võidan, annad sina mulle 100 latti, ja kui sina võidad, annan ma sulle 100 krooni, sest nii on õiglane,” selgitas ta tigapuulikult ning tema salapärane näoilme tekitas minus tunde, et midagi on majanduslikus mõttes valesti ja et ma peaksin hoolega ostujõu pariteedile mõtlema, aga tema järgmised sõnad katkestasid minu mõttelõnga.

“Mul on garaažis Kawasaki,” ütles Karlis muiates. “Karels ostis selle paar kuud tagasi ja ma olen juba ammu luninud, et ta lubaks mul sellega proovisõitu teha…”

“Ei,” ütlesin ma järsult, aga enda kahjuks tuleb tunnistada, et ma ei suutnud selle juurde jääda, sest kui Karlis mulle garaažis seisvat motikat näitas, kadusid kõik minu vastuväited. “See on Kawasaki Ninja ZX6R, 2007. aasta mudel” õhkasin ma käega üle masina sadula tõmmates. Mis mõttes oli Karelsil selline vägev sõiduk?

Kui mina oleks tema isa - mida ma, jumal tänatud, ei ole, sest raske oleks teistele seletada, miks on minu poeg sinust vanem – , ei laseksma teda isegi Žiguli rooli, sest lätlased roolis on hullemad kui naised laevas. Mõelge ise, kui raske on neil gaasilt pidurile üle minna, kui kuues varvas segab! Olgu, tegelikult ma ei usu, et lätlastel oleks kaks üleliigset varvast, sest nii palju, kui ma Karlise jalgu näinud olen, on neid olnud täpselt kümme – varbaid, mitte jalgu - , aga kindel ei saa kunagi olla. Kahtlustada võib ju nii operatsiooni kui ka minu tädipoolset eesti verd, mis kindlustas selle, et Karlise lisavarbad varsti pärast sündimist küljest kukkusid.
Aga jah, roheline Kawasaki Ninja ZX6R, mu õnn ja rõõm, kui kaunis olid sa. Kuniks sind oli. Aga sellest natuke hiljem.

“Piltide pealt jäi mulle mulje, et punasena näeb see parem välja, aga kui ma seda praegu vaatan, tundub mulle, et see on kõige ilusam asi, mida ma kunagi näinud olen,” laususin ma ja Karlis turtsatas.

“Mulle meeldib ka punane rohkem kui roheline, aga ära seda Karelsile ütle, ta hoiab seda motikat nagu oma silmatera, nii et parem oleks, kui sa seda liiga palju ei käperdaks, ta tunneb ennast pärast puudutatuna.”

“Pardonks,” tõmbasin ma oma käed külgedele, aga olgem ausad, häid mootorrattaid on veel raskem leida kui häid naisi. Mis on paar rindu ühe nurruva mootori kõrval? Isegi kui need rinnad hüplevad. Ups, ma peaksin naiste ja masinate kõrvutamise lõpetama, sest muidu ei jõuagi ma oma looga kuskile välja.

“Oled sa kindel, et Karels lubab meil seda kasutada?” pärisin ma kahtlustavalt, kuigi mu kõhulihased surusid end selle mõtte peale nauditavalt kokku.

“Piedraazt!” naeris Karlis ja ma lootsin siiralt, et ta ei nimetanud mind äsja pederastiks. Iga kord, kui ma kuulsin teda läti keeles rääkimas, tundus mulle, nagu oleks talle midagi kurku kinni jäänud, näiteks mõni vaene liivlane, kelle lätlased välja olid suretanud, ja ma ei saanud temast aru.

“Päris lubabki, aga kas sa arvad tõesti, et see takistab mind seda võtmast?”

Ma ei hakanud kommenteerima, et minu arvates pole Karlisel isegi mitte A-kategooria lube – nagu ka A-kategooria vene keele oskust – , ning pidasin ennast viisakalt üleval ega hakanud erutusest hüppama enne, kui ta Karelsi põriseva sõbra garaažist välja ajas, aga mul oli raske paigal püsida ja ma tänasin õnne, et kedagi teist ei olnud nägemas, kuidas ma karglesin nii, nagu mängiksin keksu. Hetke pärast tegi sama ka Karlis, sest kui ta ulatas mulle roosa kiivri, mis oli ilmselt olnud mõeldud Ligale, virutasin ma selle tema jalge ette maha ja ta tegi ehmatusest märjal murul paar piruetti.

“Kui sa arvad, et ma kavatsen selle endale pähe panna, siis unusta ära!”

Karlis urises nagu libahunt, kuid õnneks ta moonduma ei hakanud ja roosa kiivri endale pähe pannud ja musta kiivri mulle ulatanud, istus ta motika selga ja viipas mulle. “Istu minu selja taha ja võta minust kinni.”

Veel eelmisel päeval oleksin ma Karlisele sellise käsu eest üle tahi andnud, aga nüüd tundus mulle, et see on üks õige kena mõte, kuna sellega käis kaasas mootorrattasõit, minu elu esimene. Ma libistasin oma käed ümber Karlise, irvitades mõttes tema Barbie-kiivri üle, ja järgmisel hetkel lõi ta motikale hääled sisse ja me põrutasime väravast välja. Tuul vihises meie ümber, kui me mööda Läti auklikke tänavaid kihutasime, hämmeldunud tüdrukud, kes bussipeatustes seisid, meie poole osutamas, ja ma nautisin olukorda rohkem kui kümmet järjestikust karussellisõitu, aga ainult seni, kuni politseiauto meile kümme kilomeetrit enne Ikla piiripunkti sappa võttis.

“Neetud, ma teadsin seda,” sajatas Karlis. “Karelsi on oma kiirusemõõdiku ära lõhkunud, mis tähendab, et me oleme enese teadmata kiirust ületanud.”

“Sa teed nalja!” ahhetasin ma, kujutades ette, kuidas politseinikud autost välja tulevad, meid kiiruseületamise ja lubadeta sõitmise eest vahi alla võtavad ja kuidas mind, roosa kiiver peas, pannakse ööseks ühte kongi perverdiga, kelle nimi on Stanislav ja kellele meeldib nukkudega mängida…

Miinus roosa kiiver, tuli Karlis samale mõttele, ning surus gaasi põhja, nii et Karelsi mootorratas hakkas sõitma mitte ülekiirusel, vaid ülikiirusel, ning mulle tundus, nagu oleks Karlis öelnud, et kui me üle piiri jõuame, ei saa Läti politsei meid enam jälitada. Muidugi ei ole ma kindel, kas ma tema sõnu õigesti kuulsin, sest veri trummeldas mu kõrvus ja mu silme eest jooksid läbi järgmise päeva ajalehepealkirjad, üks õudsem kui teine.

Schule nachts abgebrannt

Bus gegen Baum gefahren

Fluss auf 9,50 m gestiegen

Hunderte Autofahrer im Schnee auf Autobahn übernachtet

LKW in Einfamilienhaus gefahren

Krokodil im Badesee entdeckt

Oih, need olid pealkirjad hoopis minu saksa keele õpikust, mis mind juba pikemat aega kummitanud on, sest ma unustasin sellesuve alguses kooli raamatukokku tagastada ja mind ähvardab viivis. Ainus ajalehepealkiri, millele ma meie sõidu ajal mõtlesin, koosnes kahest lausepoolest , see algas “Läti politseinike eest põgenenud eestlane ja lätlane” ja lõppes “tegid mootorrattaga raske avarii.” Surma saamisele ma mõelda ei julgenud, sest iga kord, kui vikatimehe kondine kolp mulle silme ette kerkis, klammerdusin ma aina jõulisemalt Karlise külge, kuni mul oli lõpuks tunne, et me oleme kaotanud oma rahvustunnused ja sulanud üheks inimeseks, ja ma ei olnud enam kindel kas ta saab hingata, aga mina sain, sest Ikla piiripunkt, kus ei olnud tänu Schengeni lepingule ainsatki piirivalvurit, jäi meie selja taha, nagu ka endast väljas olevad läti politseinikud.

“Ma olen Maikls Naits!” röökis Karlis, mis oli muidugi vale, sest ma teadsin väga hästi, et tema nimi on Karlis Krauklis. Juba Maarjamaa pühal pinnal, alandas Karlis kiirust ja me hakkasime mööda Via Balticat Tallinna suunas sõitma.

Pisut enne seda, kui me Pärnusse jõudsime, möödusime me tee ääres seisvast bussist, mida ümbritses suur grupp inimesi, ja Karlis pidas kinni, et vaadata, mis seal sünnib. Minu üllatus oli suur, kui ma märkasin bussi kõrval istumas Kadrit ja Alexit ja sain aru, et nende buss oli katki läinud.

Karlis peatas mootorratta kõnnitee servas ning ütles, et ma võin nendega rääkima minna, aga ootamatult avastasin ma, et ei saa ennast liigutada.

“Mu jumal, ma olen halvatud!” halasin ma, kui Karlis minu krampi tõmbunud käsi oma keskkoha küljest lahti kangutas, ning ma olin veendunud, et ma ei suuda enam kunagi ühtegi oma lihast kasutada. “Appi, kui kohutav, ma ei pääse ratastooliga koolis liikuma!”

Karlist minu kitsikus kahjuks ei huvitanud. Ta libistas ennast sujuvalt motika seljast maha ja vaene mina, kes ma oma toetuspunkti kaotasin, kukkusin keset õitsvate Pärnu pärnade aroomi asfaldile perseli, pistes ulguma nagu oma süstla pimedale tänavale pillanud lasnamäelane.

“Hei, mees, taltsuta oma tüdrukut,” nähvas üks kutt, kes meist mööda kõndis, ja mul oli suur kiusatus talle oma kiiver keresse kihutada, et ta mehelikkus purustada ja talle näidata, et roosa värv sobib ka poistele, kuid enne, kui ma seda teha sain, tõttas Kadri meie juurde.

“Mida te siin teete?” päris ta imestunult.

“Speed Racer,” vastas Karlis, tegemata ainsatki katset mind aidata, mistõttu olin ma sunnitud end iseseisvalt ühele põlvele vinnama, et saaksin Kadrile otsa vaadata, aga minu tegu saavutas tulemuse, mida ma oodata ei osanud.

“Vaadake ruttu, see poiss palub seda tüdrukut endale naiseks!” hüüdis keegi ja hetk hiljem ümbritses meid kogu lõbusate matkasellide seltskond, kes varem bussi ümber aega surnuks oli löönud. Ma maigutasin suud, püüdes selgitada, et nad eksivad, aga Kadri kummardus ja haaras minu käed oma pihku.

“Kas sa selle pärast tulidki?” ahhetas ta ja ma tundsin, kuidas tema rohelise tee ja sidrunheina lõhnaline parfüüm mu endasse mähkis. “Ma olen väga liigutatud, Krister, et sa oled otsustanud mulle andeks anda ja sellise suure sammu astuda, aga ma ei saa seda teha, sest see ei oleks meie kummagi suhtes aus. Ma õppisin sellel reisil enda kohta väga palju ja sain aru, et ma ei ole veel valmis ennast kellegagi siduma, isegi kui see keegi oled sina, ja ma tean, et ka sina pead veel palju kasvama. Esimesed suhted on alati väga tähendusrikkad, aga ma tahan veel ringi vaadata ja uusi inimesi kohata ning ma loodan, et sa annad mulle andeks, kui ma ütlen, et ei armasta sind enam. Ära süüdista selles Spirot, tema pole see, kes meid lahku ajas, vaid me ise, mina oma uudishimulikkusega ja sina oma mõistmatusega. Sa oled väga tore poiss ja ma tahaksin loota, et me jääme sõpradeks, aga kui sa selle vastu oled, siis ma mõistan sind.”

Mõned naised rahva seast võtsid välja taskurätikud ja nuuskasid oma nina, pomisedes midagi murtud südamest, ja mind valdas soov need tikitud servadega lapid neile kurku kinni toppida, et takistada neid minu läbikukkumist – mitte oma tatti – mulle nina alla hõõrumast. Kuigi minu abieluettepanek oli tingitud kangetest jalgadest, mis ei lubanud mul püsti seista, mitte mõnest muust kangest püstisest kehaosast, oli mulle ilma ühegi kahtluseta selge, et ma sain Kadri käest korvi ja sellest oli väga raske üle olla, nagu ka sellest, et ta oli rääkinud nii pikalt, et tema sõnad moodustasid mu peas fragmentaariumi ja hõljusid ringi nagu ilma kindla trajektoorita õhupallid.

“Kui sa tahad minu sõber olla, siis aita mind püsti,” oli kõik, mida ma öelda oskasin, sest mu jalgade sees hüplesid ringi väikesed nõelad, aga sel hetkel andis bussijuht signaaliga märku, et sõiduriist on jälle töökorras.

“Ma pean minema, me sõidame Alexiga haiglasse!” selgitas Kadri minema tõtates, lükates mu käe eemale. “Meie ema sünnitas meile väikese venna!”

Ma sobrasin oma mälus, et teada, kas Kadri või Alex olid mulle oma ema rasedust maininud, aga ei suutnud leida sellest ainsatki tõendit. Või siiski…


Kadri: Krister, ma pean sulle midagi ütlema, mu ema on r-
Mul on kuri kahtlus, et tookord vaigistasin ma ta suudlusega.

Alex: Kas Kadri juba rääkis sulle rõõmsat uudist?
Teda ma suudlusega ei vaigistanud, ütlen juba ette, juhuks kui kellelgi kahtlused tekkisid.
Mina: Millist uudist?
Alex: Meie ema saab l-
Mida ma teile ütlesin?
Mina: Noh?
Alex: Kas see oli uksekell? See tähendab, et meie ema tellitud uus digiboks saabus!


Kogu selle aja arvasin ma, et Kadri ja Alex püüdsid mulle sellel päeval rääkida oma ema uuest digiboksist ega saanud aru, miks see nii tähtis on, aga nüüd ma tean.

Mina ja Karlis vaatasime, kuidas buss minema sõidab, ja ma olin valmis Karlisele ütlema, et nüüd, kui me teame, miks Kadri ja Alex ilma minuta lahkusid ja et nad endiselt hoolivad minust, võime me tagasi Lätti sõita ja loota, et Karels ei ole oma mootorratta puudumist veel avastanud, aga Karlis tõmbas mu püsti ja patsutas mulle õlale.

“Ma tahan endiselt oma 100 latti,” selgitas ta ja meenutas mulle meie kihlvedu. Kui Kadri ja Alexi buss poleks katki läinud, oleksin mina juba selle kihlveo võitnud, nüüd aga oli Karlisel hea võimalus mulle ära teha ja ta ei kavatsenud seda käest lasta.

“Tallinna bussijaamani, Christoph?” küsis ta ja ma lõin temaga uuesti käed.

“Tallinna bussijaamani.”

Pool teest sõitsime me bussi kõrval, siis aga lisas Karlis taas kiirust ja selleks ajaks, kui me Tallinna bussijaama jõudsime ja selle parklas seisma jäime, oli hall Hansabuss meist nii palju maha jäänud, et oli väiksem kui tilluke valge täpp. Ptüi, hall ikka, mitte valge, hall ja valge on selgesti eristatavad värvitoonid, kuigi hallil olevat viiskümmend varjundit. Aga ükskõik, olgu või viissada, selge oli, et Karlis oli kihlveo võitnud ja see oli väga ebaaus kihlvedu. Kui ma matemaatikast üldse midagi jagan, siis seda, et sajas latis on palju rohkem kroone kui sajas kroonis latte, mis tähendas, et ma pean andma Karlisele oma taskurahast suurema osa kui Karlis mulle andma oleks pidanud, kui võit minu oleks olnud. Ta oli mind oma paari tonni võrra vaesemaks teinud, sest kuigi ma ei teadnud Läti lati täpset kurssi Eesti krooni suhtes, olid need korralikult nihkes, nii et võidu korral oleksin ma saanud Karliselt ainult viis latti, kui sedagi.

Mulle sai selgeks, et see oli algusest peale Karlise eesmärk olnud. Ta kavatses tappa seitse ühe hoobiga, teha ühe lõbusõidu ja mind paljaks riisuda ning kuigi võimalus, et mina võidan, oli olnud kuni Pärnuni reaalsem kui võimalus, et tema võidab, oli tal sellest ükskõik olnud, sest sott eesti mõõdu järgi ei olnud tema jaoks mingi summa. Lihtne!

Karlis ronis mootorratta seljast maha, võttis kiivri peast ja sirutas oma käe minu poole. “Mul on tunne, et mina võitsin, nii et maksa ära.”

Ma ei andnud talle võimalust rohkem midagi öelda, sest hetk hiljem puuris minu pea end tema kolmnurka. Oih, see oli ilmselt kuradi valus, sest mul oli kiiver peas, aga kama kaks, ta oli selle ära teeninud.

“Või et mina olen üks sinu parimatest sõpradest?” röökisin ma, meenutades meie viimast kaklust ja sellele järgnenud vestlust, mille järel ma olin arvanud, et meil on erinevast emakeelest hoolimata võimalik teineteist mõista. “Ühte oma parimatest sõpradest ei pügata!”

Karlis kägises, püüdes hingata, ja end pisut kogunud, astus ta mulle vastu. Tema kahvatu käsivars ühes kahvatu rusikaga lõi mul kiiver peast. See maandus valju kolksatusega asfaldile ning kõik, mis pärast seda juhtus, on juba ajalugu. Me kolkisime teineteist nii, kuidas jaksasime, ehk siis ainult seni, kuni ma sain aru, et Karlis hakkab peale jääma, mis oli igati loogiline, sest ma olin ikka veel haige, ja ma panin ette vaherahu teha. Me vedasime ennast kõnnitee servale istuma ja Karlis ulatas mulle salvrätiku, mille ma pikemalt mõtlemata rulli keerasin ja enda vasakusse ninasõõrmesse toppisin.

“Sa näed välja, nagu oleks sul tampoon ninas,” irvitas Karlis, kelle juuksed olid nii sassis, nagu oleks ta äsja voodist tõusnud ja mitte üksi, ning müksas mind õlaga. “Tead, Christoph, kogu see kihlvedu oli ainult nali, ma arvasin, et sa tunned mind piisavalt hästi, et saada aru, et ma ei sunniks sind kunagi nii ebaõiglast tehingut tegema.”

Nüüd oli minu kord teda õlaga müksata, aga kahjuks tegin ma seda nii tugevasti, et ta kõnnitee servalt maha poriloiku kukkus. “Vastupidi, Karlis, ma tunnen sind piisavalt hästi, et teada, et sa ei pilgutaks seda tehes silmagi, sest sinu ainus eesmärk on minu elu põrguks teha!”

Karlis krigistas hambaid ja ma arvasin, et ta tõmbab põuest või püksist välja valge lipu ja trambib selle peal, et mulle teada anda, et vaherahu on läbi, aga enne, kui ta jõudis liputama hakata, pälvis meie mõlema tähelepanu parkimisplatsi suunas driftiv bemm, mis kihutas otse Karelsi mootorratta poole. Karlise nägu tardus Agamemnoni surimaskiks, ainult selle vahega, et tal oli suu lahti, ning me mõlemad vaatasime kohkunult, kuidas bemm Karelsi rohelisest Kawasakist üle sõitis, paisates selle tükid üle terve parkimisplatsi laiali.

Masin jäi seisma ja selle roolist ronis välja bemmi-Kristjan, kelle nägu oli seoses trolliliinipostile otsa panemisega eelmisel aastal kõikides ajalehtedes olnud, ja ma pean ütlema, et see oli üks hirmuäratav nägu. Bemmi-Kristjan vaatas meile hetkeks oma punnis silmadega otsa, sülitas siis maha, istus autosse tagasi ja põrutas minema.

Karlis astus värisevatel jalgadel parkimisplatsi poole ja ma teadsin, et see, mida ta praegu oma hinges tundis, oli hullem kui kõik minu puhkuseaegsed läbielamised kokku ja et isegi minu lahkuminek Kadrist, mis oleks Kadri viimast sõnavõttu arvestades varem või hiljem nii või teisiti juhtunud, oli selle kõrval köömes. Karlis oli nimelt äsja oma elust lahku läinud, sest ma olin kindel, et ta oli kindel, et Karels tapab ta oma mootorratta lõhkumise eest ära.

Karlis kummardus ja korjas üles ühe lugematutest rohelistest tükkidest, surus selle endale vastu rinda nagu printsess oma päeviku, ning heitis seejärel selili asfaldile ja vaatas tummalt taevast, silmad pärani. Ilmselt oli see närvivapustus, ma ei tea, aga näha oma sugulast mõistuse kaotamise serval oli nii kohutav, et ma teadsin selle vastu ainult ühte rohtu ja seadsin oma sammud valuutavahetuspunkti.

Kui ma tagasi tulin, lamas Karlis ikka veel selili Karelsi mootorratta tükkide vahel, takistades parkimist, ja teda ümbritsesid vihased autojuhid, kes oleksid temast hea meelega üle sõitnud, kui neid poleks selle eest ähvardanud rahatrahv. Ma jäin Karlise kõrvale seisma ja sirutasin tema poole 100 latise rahatähe. “Welcome to Estonia,” laususin ma tähendusrikkalt, hingates kergendatult, kui Karlis oma pisarad ära pühkis ja rahatähe vastu võttis, kuigi see pidi katma vaid murdosa kannatustest, mille Karels talle osaks laseb saada.

Kõik oli korras nagu Norras – või nii korras, kui seal praegusel immigratsiooni kõrgajastul olla saab – ning ma olin valmis õndsalt oma väikesesse, kuid täiuslikku igavikunurgakesse kulgema, kui Karlis mu lootused purustas, tuues mu tagasi maailma, kus polnud mitte midagi head.

“Kas sa tead, Christoph, et sinu pagas on endiselt minu magamistoas?” küsis ta seda väärtuslikku paberilipikut rulli keerates ja endale rinnataskusse pistes. Ma langesin selili tema kõrvale külmale ja niiskele teele nagu lahingus surmavalt haavata saanud rüütel, otsides taevast ingleid, kes mulle järele tuleksid, aga silmasin seal vaid ühte pilve, mis nägi välja nagu kellegi perse, mis hakkab mulle iga hetk pähe sittuma, jagades Karlise karistuse pooleks.

Samamoodi, nagu Eesti ja Läti saatused on alates Liivimaa ristisõdadest ühendatud olnud, on nüüd ühendatud ka Karlise ja minu saatused, ja ma olen kindel, et meie rahakotid on surnud veel enne, kui Karels jõuab “rahu teie põrmule” öelda ja et me maksame talle tema mootorratta lõhkumise eest tagasi sama kaua kui kulub õppelaenu tagasi maksmiseks, kui oled ülikoolis käies viis korda eriala vahetanud ja iga kord uue õppelaenu võtnud.

Ma loodan, et Jumal peab Karlist piisavalt heaks kristlaseks, et tema palveid kuulda võtta ja päästa meid Karelsi vimma käest, mis on tuhat korda hullem, kui aristos achaioni vimm iial olla saab. Poetan selle eest ka ise mõne palve, et oma seljatagust kindlustada. Uamen selle peale!

Ei saa ma läbi Lätita
Ja Korfu ei meelest lähe
Ja kui Karels ei näe enam oma motikat
On teispoolsus mul palju lähem.


LÕPP

Ma lugesin selle täna läbi ja mulle väga väga meeldis.
Viimane osa oli endiselt minu arust naljakas.

Aitäh Rõõm teada, et sulle meeldis