Tüdrukud ratastel. [ LÕPETATUD! ]

Tereee Raffas^^
See jutt siis "Meie jutud" foorumist siia üle kopitud. Esimese ja teine osa:)
Ilusat lugemist!
Dinx^^

1. Osa
Vanessa istus kodus ja põrntises sünnipäevaks saadud rula.See oli roosat värvi ja peale oli mustaga kirjutatud "Vanessa." armas eks.
Käis uksepauk ja Vanessa juurde astus tema õde Avril.
"Noh,mis sa siin konutad?" küsis ta samal ajal pusa ära võttes.
"Kuule,mul tuli üks idee.Lähme rulatama." rääkis Vanessa entusjaslikult.
"Hull oled või?" oli Avril üllatunud.Ta käis köögis ja võttis klaasi vett.
"Tead," ta pani veeklaasi lauale ja istus õe kõrvale. " Aga lähme rulatama.Ma olen sinuga nõus.Me ju oskame ometi.Mis sellest,et kunagi skeidis pole käinud." Ta läks kapi juurde ja võttis selle tagant välja oma rula.See oli vastupidiselt Vanessa rulale must ja peale oli roosaga kirjutatud "Avril" .
"Kutsume Clara ka." pakkus Vanessa.
"Okei,kle sa kutsu,ma käin helistan emale,et me välja."
"tavai." Vanesssa võttis telefoni ja valis Clara numbri.
"Tsau,kuule me siin Avriliga mõtlesime,et läheks skeiti.....Issandjummal loomulikult rulatama,mida me seal ikka teeme....Okei,saame siis meie maja ees kokku....No teeme poole tunnipärast....Jah,okei,no nägosh."
"TA ON NÕUS TULEMAAAA!" karjus Vanessa õele. "me saame poole tunnipärast kokku.Meie majaees." täpsustas Vanessa.
"Mis sa selga paned?" küsis Avril.
"Mustad retuusid ja musta tuunika."
"Okei ma panen ka need riided."Mõlemad läksid riidekapi juurde ja võtsid riided välja.Nad vahetasid riides ja nüüd oli aeg sonksi ja meigi jaoks.
"Must meik?" pakkus Avril.
"Ikka."
Tüdrukud hakkasid lambist naerma.
"MIks me naerame?" küsis Vanessa juba naerust vappudes.
"Ei tea......Võibolla sellepärast,et me oleme vist esimesed tüdrukud meie rajoonist,kes lähevad retuskade ja tuunika väel rulatama." pakkus Avril.
Nad olid mõnda aega vaikuses ja siis olidki valmis minema.
"Põlvekaitsmeid ei võta me onju." ütles Vanessa ja pani tosse jalga.
"Äkä,liiga palav hakkab nendega."
"Okei,lähmesiis." nad võtsid koduvõtmed ja lahkusid.Majaees ootaski neid juba Clara.
"Tsauuuuuuuu." kiljusid tüdrukud ja kallistasid Clarat.
Claral olid neljas tavalised teksad ja valge top.Juuksed olid samuti kõrges hobusesabas nagu Vanessal ja Avril'gi.
"Lähme." ütles Clara ja nad läksid skeidi poole.Kõigil kolmel rulad kaasa.Kuna Clara elmmikvärv oli sinine ja valge,oli tema rula sinine ja peale oli valgeda kirjutatud "Clara." Kõigi kolme tüdruku rulad oli eritellimusel nende sünnipäevaks tellitud.
Kui nad skeidi alguses olid märkasid nad kaugel eemal kolme poissi.
"Mida need tibid siit veel tahavad?" küsis üks .
"Ei tea."
Tüdrukud seisid käed puusas ,jalad harkis ning üks jalg toetus rulale.
"Kas lähme ja saame oma oivikumainest lahti?" Clara kohendas juukseid ja vaatas sõbrannadele otsa.Avril ja Vanessa noogutasid.


2. Osa
Tüdrukud astusid enesekindlal sammul rampide poole. Kolm tüüpi kõndisid neile vastu. Nad seisid vastamisi. Kolm kanget tüdrukut ja kolm väga kõrge enesehinnanguga poissi.
"Näe vaadake Travis ja Eddie, siin on meie kooli oivikud!” ütles üks ja kõik kolm poissi irvitasid.
"Oiiiiii, kes meil siin veel on? Kolm jobu, kellele oleks vaja panniga pähe anda, ehk siis nad lõpetaksid viieks minutiks oma lobisemise!" tegi Vanessa hästi peenikest häält ja plaksutas.
"Okei, mida te siit otsite?" küsis Travis.
Avril kõndis Travisele lähemale ja tõukas teda "Kaiffi." sosistas ta ähvardavalt .
"Mida päriselt? " küsis Robert tõsiselt.
"Tead, see ei puutu sinusse! "ütles Clara ja nad läksid poistest mööda ja panid rulad alla. Nad lükkasid jalaga hoogu ja sõitsid torul ja rampidel. Poisid seisid vaikuses ja vaatasid tüdrukuid.
Kui Clara, Avril ja Vanessa hakkasid lahkuma, tulid nad enne veel poiste juurde.
"Noh, kas peate meid ikka veel oivikuteks?" päris Vanessa lootmata vastust saada ning tüdrukud lahkusid skeidist.
"Mida nad endast mõtlevad?" oli Eddie ahhastuses.
"Nähtavasti tahavad nad meist paremad olla." lausus Travis karmilt.
- - -
"Hahahahaha!” naersid tüdrukud koduteel.
"Nad said ikka paraja õppetunni!" ei suutnud Avril naeru lõpetada.
"Olgu kes nad on, aga tüübid olid suht kobedad juuh." ütles Vanessa.
"Tahad ära sebida vä?"mõnitas Clara.
"Näh, käi kuradile." vastas Vanessa ja tonksas Clarat. Enam nad ei naernud vaid rääkisid nagu tavalised inimesed.
"Ma olen oma õega nõus." Avril vaatas õe poole ja tegi silma.
"Näädsa Clara, kui mu õde juba minuga nõus on siis on kaks ühe vastu."
Avril ja Vanessa võtsid käest kinni.
"Clara tunnista seda, sest nad on ju kobedad. Eriti see pikk ja blond Robert või mis iganes ta nimi oli." lausus Avril unistavalt.
"Jep see oli Robert." segas Vanessa vahele.
Clara vaatas unistavalt taevasse.
"Ei ta, ei tea." oli Clara segaduses ja pistis kodupoole jooksu.
"Mis tal hakkas?" oli Avril imestunud.
"Selle Eddie vend oli kunagi tema poiss ju." ütles Vanessa õele.
"Issakene, kas see tüüp,kellega ta siis käis kui olime 14-sed vä?"
"Jep, seesama."
"See oli ju kõigest aasta tagasi. Õde, aga milline tüüp sulle nendest kõige rohkem silma jäi?” ei suutnud Avril küsimata jätta.
"Mulle meeldib Travis. Las ta olla nii ülbe, aga ta on ikkagi ju sümpaatne." ütles Vanessa unistavalt.
"Muidugi õde, brünetid ja pikad ongi ju sinu maitse!" Avril hakkas eest ära jooksma.
"Õde kui ma su kätte saan, siis ma sulle tappa annan!" karjus Vanessa ja jooksis õele järgi.

Jätkub.
Kokku on jutul 11 osa.

HEA!
Esmamulje, vähemalt.
Aga ootan uut. :)
Võid julgelt uued osad üles panna.
Üks palve... KIIRESTI! :d

Nasicc tahtis, et uus osa tuleks kiiresti.
Ta sai oma tahtmise.


3. Osa.

Avril ees ja Vanessa järel jooksid tüdrukud kiljudes majja, ajades ümber esikulaua ja kaks maas olevat lillevaasi.
"Mida te teete?" karjus isa, kellel oli sellise kära peale kohvitass tööpluusele läinud.
"Te olete suured tüdrukud ja käitute nagu lapsed!" pahandas ema.
Kuid Tüdrukud ei kuulanud oma vanemaid vaid jooksid omatuppa.
Avril ja Vanessa kukkusid oma vooditele. Mõlemad hingeldasid.
"Vaherahu?" küsis Avril .
"Jah." ütles Vanessa ja õed surusid kätt.
"Tššššššš! Kuula! " Vanessa pani sõrme suu ette ja vaatas õele otsa.
"Mida nad endast mõtlevad? Me peame nendelt sellekohta aru pärima. Lähme üles!" rääkis ema ja kostis samme trepil.
"Mida me teeme, mida me teeme?" paanitses Vanessa.
"Voodialla. Peitu. Kähku! "Avril puges oma voodialla ja Vanessa oma voodialla. Napilt nad said end voodite alla tõmmatud, kui ema ja isa sisse astusid.
"Kus need tüdrukud on?" ei saanud isa midagi aru.
"Miks neid alati siin pole, kui me nendega rääkida tahame?" arutas ema.
Vanessa ja Avril itsitasid, kuid tolmukübemed voodiall ajasid mõlemad tüdrukud aevastama ja käis "ATSIHH!"
"Mis see oli?" ning ema vaatas toas ringi.
"See tuli nende voodite alt!" isa põlvitas põrandale ja vaatas voodite alla. Seal olidki Vanessa ja Avril.
"Te olete suured tüdrukud, mis titemängu te mängite!" ütles isa ja naeris.
Vanessa ja Avril tulid pomisedes vooditealt välja ja seisid kõrvuti, käed puusas vanemate ette.
"ME EI MÄNGI TITEMÄNGU!" karjusid tüdrukud täiest kõrist koos.
"Tššš, lapsed, lapsed." rahustas isa tüdrukuid ja istus Avrili voodile ja tüdrukud istusid Vanessa voodile.
"Jim, tegele sina lastega, eks. Ma lähen vaatan korraks kana ahjus, sest kui see kõrbema läheb või üleküpseb pole meil täna miskit süüa." ütles ema.
"Vorstisaia on ju!" ütles Avril ja ajas põsed punni.
"Te olete 15 ja käitute nagu lapsed!" naeris ema ja lahkus toast.
"Issi, me oleme ju lapsed. Me veel alaealised." õigutas Vanessa ema ütlemist.
"Jajajajajajajajajajaja! Seda juttu olen ma juba palju kuulnud. Aga kus te käisite?" tahtis isa teada.
"Skeidis." vastasid õed koos.
"Rulatamas või poisse jahtimas?"
Vanessa ja Avril vaatasid teineteisele otsa ja hakkasid hullult naerma.
"Meie ei käinud poisse lantimas aga vaata. Claral oli eelmine aasta boyfriend onju. Mäletad?" päris Vanessa.
Isa noogutas ja Avril jätkas juttu.
"Noh ja siis selle vend Eddie oli ju ka nende tüüpide seas, keda me seal kohtasime ja ma arvan, et Clarale tuli vana armastus meelde."
"Mis tüüpidega te seal kohtusite?"
"Kammoooooonnnnnn! Däääd! Olid ühed meie kooli tüübid, on meist 1 aasta vanemad. Travis, Robert ja Eddie."
"Olgunii, lapsed. Tulge lähme sööma!" kutsus isa ja nad läksid.
{Peale õhtusööki}
Avril ja Vanessa olid juba pidšaamades ja kammisid oma pikki juukseid.
Muide, Avril ja Vanessa on kaksikud. Mitte päris identsed, vaid ikkagi.
Avrilil on tumedad juuksed, aga Vanessal on heledad juuksed
"Kas me homme ka skeiti?" küsis Vanessa ja pani kammi peeglilauale ja puges voodisse.
"Ei tea, räägime sellest homme." Avril pani samuti kammi peeglilauale ja puges voodisse.
"Sul on juba uni või?" päris Avril õelt.
"Eiiii." vastas Vanessa. "Mis sul plaanis on õeke?" küsis Vanessa vaadates Avrili kavalatesse silmadesse.
"Kas lähme natuke oma vanemaid hirmutama?" pakkus Avril.
Vanessa noogutas ja nad hiilisid vaikselt toast välja. Avril võttis veel suure kaisukaru kaasa ja läksid sellega vanemate toapoole. Nad avasid ukse ja viskasid kaisukaru isa ja ema voodisse. Avril ja Vanessa suutsid vaevu naeru kinni pidada.
"TÜDRUKUUUD!" karjus isa, aga Vanessa ja Avril panid elueest oma toa poole jooksu ja klapsasid vooditesse.
"Õnneks läks!" sosistas Vanessa ja soovis õele headööd.Sama tegi ka Avril.


järgnebb;*

Kle, nad on tõesti... lapsikud. Kohati isegi talumatult minu jaoks. (A)
Kuid ootan siiski uut osa. ;D

Hetkel võib tõesti nii tunduda:D
Uus osa tuleb homme.

Ja nii lampi lähevadki?
5 tundi?
Ma nüüd mõtlen... Türilt Tallinnasse sõidab tunni ja veerandiga. SEe u 105 km. Tähendab, et tegu on kuskil 420 km kaugusel oleva majaga...
Okei, mõtlesin isegi, et ehk kaugemal.

Ootan uut.

5. Osa

Nad hakkasid sõitma ja peatusid Eddie maja ees, mille ees seisis blond poiss, kes kohe ka auto pidurdamise järel autoukse avas.
"Tsau Travis,Robert ja Eddie. Tere tüdrukud!" ütles ta nagu muuseas
"Istud ise rooli? Sest sa ju tead täpsemini, kus see maamaja asub."
"Davai!" Travis ja David vahetasid kohad ning Travis läks taha istmetele. Ta istus just Vanessa kõrvale ja nende pilgud kohtusid väga lähedalt. Mõlemad naeratasid ja pöörasid siis pead teisele poole.
Ka Robert jälgis tagavaate peeglist Avrilit.
Hakkas juba hämarduma ja David peatas auto.
"Miks me seisma jäime?" päris Robert.
"Autojuhid ei tohi enam hämaras liigeda ja pealegi on meil vahtraleht ja me alles saime Travisega load."
"No tõesti, ma suutsin auto enda kätte saada suurte jõupingutuste tagajärjel. Vanamees ei tahtnud anda, kuramus." rääkis Travis ja läks autost välja.
"Noh ja mis me teeme terve ööläbi?" päris Vanessa ja läks pagasniku juurde.
"Võta pagasnikust telgid. Neid peaks seal olema." lausus Eddie .
Vanessa noogutas ja pani käe pagasnikule ja tema juurde tuli Travis, kes tahtis samuti hakata pagasnikut avama ja pani kogematta oma käe Vanessa oma peale. Nad vaatasid taaskord teineteisele otsa ja hakkasid naerma. Sellepeal tulid Avril, Eddie, David ja Robert vaatama, mis on.
"Lapsed, lapsed, kui te tahate midagi kahtlast teha, siis võiksite seda vähemalt siis teha, kuid meid siin ei ole!" manitses Eddie ja hakkas naerma.Tõtt öelda, hakkas terve kamp Vanessa ja Travise peale naerma.
"Sõitke seenele oma kahtlase värgnedusega. David, kui me sinna kohale jõuame, siis äkki peame meie üldse oma kõrvad sulgema."
"Midaiganes, lapsed, natuke tõsidust, me peame telgid üles saama." ütles Robert.
"Robertil on õigus!" õigustas Avril.
Noored võtsid telgid välja ja vahtisid neid nagu ilmaimesid.
"Et äää, keegi on ka nagu kunagi telki kokku pannud või?" küsis Avril kahtlaselt.
„Ei, mina küll seda teinud pole. Aga õpetus peaks kuskil ju ja olema.” oli Robert kohe tegutsemisvalmis. Nad hakkasid telkidega sahmerdama. Eddie ja David läksid suitsupausile ja Vanessa ja Travis lihtsalt istusid maha ja vahtisid, kuidas Avril ja Robert telkidega jamavad.
"Appikene, vahi neid kahte seal!" näitas Travis ning nad Vanessaga said naerukad. Robert ja Avril olid lõpuks telgi kotist välja tõmmanud ja hoidsid vaiakotte käes nag ilmaimesi.
"Sa oled kunagi telki kokku pannud või?" uudishimutses Vanessa.
"Olen küll. Aga sina vist ei ole." pakkus Travis.
"Ei ole jah."
"Neid telke ei saagi vist kunagi kokku. Tule,lähme aitame neid väheke." kutsus Travis ja ulatas Vanenssale käe, millest teine ka kohe kinni võttis ja püsti tõusis.
"Noored, minge tehke suitsupaus, me paneme telgi ise kokku."
"Õde, aga sa ei oska ju."
„Küll Travis õpetab.” sosistas Vanessa õele ning umbes tunni ajapärast olidki kaks telki koos.
"David, kas meil on suitsust deliiriumid või? Kuda need telgid koos saavad olla?" päris Eddie ja raputas oma satääne juukseid.
"Ise sa oled deliirium!" nähvas Vanessa ja viskas teda kiviga.
"Traviis, sa oled endale nagu eriti õela tšiki ära sebinud." lausus David.
"Äkki lähete koos telki ka või?" irvitas Eddie.
"Idioot. S*****a! Tule lähme!" Travis võttis Vanessal käest ja võttis maast autovõtmed. "Teie magate nüüd õues!" nad jooksid Vanessaga naerdes auto juurde. Nad rääkisid ka Avrilile ja Robertile.
Travis kutsus Roberti ja Avrili kah kaasa ning nad läksid autosse ja lukustasid seest poolt autopuldiga uksed.
"Lase sisse!" karjusid Eddie ja David aknataga ning peksid aknaid. Avril näitas neile keskmist sõrme.
Tüdrukud jäid tuttu tagaistmel ja poisid esiistmel.

järgneb...

Autojuhid ei tohi hämaras liigelda?
Wtf?

Ja see telkide jama oli ka hea. :d Tund aega...

Aga ootan uut.

Uus osa tuleb alles sii, kui maalt tagasi olen. Kas siis neljapääval või laupääval

6. Osa
"AIIIIII! Sa raisk, mu kael!" karjusid Robert ja Travis oma kangeks magatud kaeli katsudes.
"Te veel kõvemini ei võinud karjuda või?" küsis Avril haigutades .
"No sorry noh." vabandas Robert.
"Mhhhhh, mis kisa see siin hommikuvara käib?" päris Vanessa ja sügas silmi.
"Poisid jäid pead kuidagi kõveras magama ja nüüd neil kaelad kanged." Avril avas autoukse ja läks välja.
"Asiis." pomises Vanessa ja tema ning poisid tulid samuti autost välja.
"Kus David ja Eddie on?" küsis Vanessa.
"Nähtavasti telkides. Kas lähme ehmatame neli paugupealt une äraa?" salatses Travis.
"Davaika." vastasid Robert ja Avril koos.
Nad hiilisid vaikselt telkidele lähemale. Travis ja Vanessa jäid ühe telgi juurde, Avril ja Robert teise telgi juurde.
"1, 2, 3!" sosistas Robert ja nad hakkasid telki raputama ja karjuma.
"HIISANDJUMMAL!!!" karjusid Eddie ja David ernevatest telkidest. Avrilil, Vanessal, Robertil ja Travisel oli karjumisest asi kaugel. Nemad said super naerukad.
"Haahahahahahahahahahaahahahahahahahahahahaha!" naersid nad. David ja Eddie tulid telkidest välja, ees täielikud padjakad.
"Te meid juba ära ei tahtnud tappa või?" küsis Eddie lõdisedes.
"Mkm." vastas Vanessa.
"Te lapsed, nüüd panete telgid kah kokku." käskis Travis.
"Miks meie?" küsis Eddie. Ise juba autopoole hiilida üritades.
"Ototototot, meie magasime autos ja teie telkides. Seega panete telgid kokku. Kiiresti oleks soovitav!" teeskles Robert ranget inimest.
"Jajajajajaja, kuule räägi vaiksemalt, ma nagu liiga unine, et sellest asja saada."
Poisid panid imekähku telgid kokku ja umbes tunni ajapärast olid telgid pagasnikus, David roolid ja Eddie istus juhikõrval istmel.
"Kuulge pange muusikat!" palus Vanessa ning Eddie panigi automaki mängima. Sealt tuli hetkel Lil Wayne&Enrique Iglesias - Push.
Tüdrukud hakkasid kaasa laulma ja poisid vahtisid neid alguses imelikult. Kuid siis kui tuli järgmine lugu Avenged Sevenfold-Afterlife laulsid ka poisid kaasa. Ühesõnaga terve autos olev rahvas laulis kaasa. Kes oma sõnadega, kes päris laualusõnadega.
"OLEME PEAAEGU KOHAAL!" karjus David üle kõva muusika ja keeras heli vaiksemaks. Kõik suunasid pilgud aknast välja ja vahtisid metsa sisse viivat teed.
"Tahad sa öelda, et siin kuskil metsa sees Clara ongi?" uuris Vanessa kahtlevalt.
"Mhmh." vastas David ja keeras auto metsarajale.
"Appikene. Avril mäletad filmi "Vale pööre.?"
"Jaah."
"Mõtle,kui me tegimegi nüüd vale pöörde."
Avril kiljatas.
"Vanessa ja Avril rahunege maha. Siin tervelt neli poissi, kes ei lase mingeil väärakatel inimsööjatel teile kallale tulla. Pealegi ei oleks siis ju Clara maakodu siin, kui oleksid siin kuskil mingid inimsööjad. Onju. Niiet rahune maha." lausus Travis rahustavalt.
"Sul on õigus." ohkas Vanessa.
"Olemegi kohal!" ütles David rooli keerates. Auto peatus ühe tavalise maja ees. See oli kahekorne ja täiesti tavalise suvila moodi.
"David, kas siin on mingi meri või veekogu kah lähedal, kuskil või?" küsis Avril.
"On jah, umbes viis kilti ja siis ongi meri."
"Wow."
Nad läksid kõik autost välja ja nägid Clarat majast välja tulemas.
"Sõbranna!" karjusid Avril ja Vanessa ning jooksid Clara juurde ja kallistasid teda. Kuid Clara silmad ei vaadanud oma sõbrannasid vaid Davidit.
"Tüdrukud, lähme jalutama. Noored tahavad üksi olla." lausus Robert .
"Teie minge." ütles Eddie. "Ma teen suitsupausi."
Clara vaatas Eddiet nagu tahaks öelda "tõmba uttu siit onju" Eddie ei lasknud seda Claral endale öelda. Vaid läks juba autose ja käivitas selle ning pani muusika kõvasti mängima.
Avril ja Vanenssa olid eemal midagi sosistanud ja tulid siis poiste juurde tagasi.
"Poisiid!" alustas Avril nuruvat juttu.
"Lähme ujumaaa!" lõpetas Vanessa.
"UJUMA?" küsisid poisid koos.
"No davaika."
David ja Clara jäid majaette rääkima. Avrilil ja Vanessal olid õnneks päfkad kaasas ja poistel ujumispüksid. Nemad läksid ujuma ning Eddie kuulas autos muusikat ja tegi suitsu.

järgneb...

Heh.
Uuuuut! ;D

7. Osa
Kui Vanessa Avril, Robert ja Travis vees veesõda mängisid hakkas Vanessa pükste taskus telefon helisema.
"Tšššš! Kuulake!" suunas Avril kõikide tähelepanu häälele.
"Omg, see on sinu telefon Vanessa!" kiljatas Avril.
"Appikene, ongi. Sina jätsid ju enda oma autosse!"
Tüdrukud jooksid oma asjade juurde ja Vanessa võttis telefoni taskust välja.
Ekraanil vilkus "emps"
"Omgggg, nad ei tea , et me siin oleme ju."
Travis ja Robert olid kah veest välja tulnud.
"Võtate vastu?" küsis Robert.
"Mida me teeme, mida me teeme?" paanitses Avril. "Kui me vastu võtame ja neile ütleme, kus oleme. Tulevad nad siia ja me saame eluaegse aresti."
"Ma ei usu, et te kohe nii karmilt saate." raputas Travis pead.
"Usu ikka. Me pole kunagi sellist koerust teinud." meenutas Vanessa.
"Võtame vastu?"
"Võtame." ütles Avril ja nad võtsid telefoni vastu ja panid valjuhääldile.
"KUS KOHAS TE OLETE? ME OLEME SIIN TEIE ISAGA END HAIGEKS MURETSENUD!" karjus tüdrukute ema telefoni.
"Emps, teik it iisi. Me oleme Clara maakodus. Isa rääkis sulle Clara expoisist, kelle vennaga me skeidis kohtusime?" küsis Avril.
"Jah, rääkis küll." rääkis ema juba rahulikumal toonil. "Kuidas te sinna saite? Kellega te seal olete?"
"Travise autoga. Me oleme siin Roberti, Travise, Eddie, Davidi ja Claraga. Tõsiküll, et tulime siia ilma Clarata, sest olime ta pärast mures. Sa ei ole pahane, ega ju." küsis Vanessa hästi väikese lapse häält järgi tehes.
"Ei ole, aga te oleksite meile võinud vähemalt öelda, et te lähete."
"Sorry mamps." ütlesid tüdrukud koos."Kas me võime siia jääda?" küsis üks kaksikutest.
"No võite jah." tüdrukud tahtsid juba midagi ütlema hakata."Aga kui koju tulete peate meile kõik ära rääkima, mis te seal teinud olete. On arusaadav?"
"Jaaaaaaa! Kauaks?" ei jätnud Avril pärimist.
"Noh, olge niikaua kui tahate. On ju suvevaheaeg ja mis te siin linnas paremadki teete. Olge tublid. Tsau." ütles ema.
"Tsauuuu!" ütlesid tüdrukud vastu ja panid telefoni kinni.
"JEEEEEEEE!" karjusid kaksikud ja kallistasid teineteist.
"No mida ma ütlesin." vangutas Travis pead.
"Sul oli tõesti õigus!" naeratas Vanessa.
"Lähme vette tagasi?" kutsus Robert ning noored läksidki. Nad tegid lihtsalt veesõda, aga siis võtsid poisid tüdrukud kukile ja tüdrukud tegid omavahel kähmelmist. Esimene kord lendas Vanessa alla, teinekord Avril. Seega kõik jäid viiki.
Päike hakkas juba loojuma ning terve päeva rannas veetnud noored hakkasid ära väsima ja läksid liivale istuma.
"Ei tea mida David ja Clara seal praegu teevad." mõtiskles kõva häälega Avril.
"Seda ma tõsti ei tea, aga arvatavasti on Eddie nende romantika tõttu magama jäänud." naeris Robert.
"Tüdrukud, kas me lähme minema või vaatame veel ka päikeseloojangut?" tahtis Travis teada.
"Vaatame veel päikeseloojangut kah." ütlesid kaksikud koos.
Seal nad istusid, rahulikult ja imelesid päikeseloojanud. Kui päike oli looja läinud jalutasid nad viis kilti tagasi maamajja. Kui nad kohale jõudsid olid nad väga näljased ja üpris väsinud.
"Kus siis David ja Clara on?" uuris Travis autos istuvalt Eddielt.
"Läksid poodi sašlõkki ostma." ütles Eddie naug muuseas.
"Okei see tähendab vaid üht: Meil on tekkinud üks uus paarike!" muigas Robert ja sügas kätt. "No kurat, sääsed!"
"Robert, need on ainult sinu ümber, sa seisad ju täpselt sääsepesas." naeris Travis ja haigutas ning istus kapotile.
"Kuulge, kus me grillima hakkame, kui meil grilligi ei ole?" ei saanud Vanessa aru.
"Lähme otsime, äkki kuskil majas on." kutsus Robert teisi. Avril ja Eddie läksid Robertiga kaasa, aga Vanessa ja Travis jäid õue. Alguses olid nad vaikuses, aga siis järsku hüppas Travis kapotilt maha ja suudles ilma lubaküsimatta Vanessat!

järgneb...

8. Osa
"Üüüüüüüüüüü!" hüüdsid Robert, Eddie ja Avril.
Vanessat ja Travist teiste arvamus ei huvitanud. Nad vaatasid teineteisele lähedalt otsa ja naeratasid siis. Nii nad seisid seal ja hoidsid teineteiselt ümbert kinni.
Vanessa pööras end ümber ja sama tegi ka Travis.
"Õde, mis te olete paar või?"
"Ah, mis, kellega?" teeskles Vanessa teadmatut ja istus kapotile. Avril istus õe kõrvale ja vaatas talle silma.
"Ütle nüüd ausalt, sa oled temasse meeletult armunud jah?"
Vanessa peitis näo kätevahele ja siis noogutas nii, et tema juuksed lehvisid.
Avril noogutas ja hüüdis:"Näete, kes sealt tulevad! Meie turteltuvid!" plaksutas Avril.
Noored grillisid ja veetsid mõnusalt aega. Nad ööbisid majas, kõik samas toas ja neljakesti väikesel diivanil. Mõistagi, et Vanessa ja Avril poiste kaisus.
Hommikul varakult istusid nad autosse ja sõitsid linna. Travis peatas auto kaksikute maja ees ja kui tüdrukud olid välja läinud, hüüdis ta järele:"Täna ,kell 16.00 skeidis. Ruladega!"
"Davai!" olid tüdrukud nõus ja kadusid majja.
"Lapsed, lapsed!" ahastasid ema ja isa ning kallistasid neid.
"Kuidas oli siis?" tahtsis ema teada.
"VANESSA LEIDIS ENDALE POISI JA NAD SUUDLESID!!!" oli Avril rõõmus.
"LOLLPEA! AGA AVRIL ARMASTAB ROBERTIT!" karjus ta ja seekord hakkas Avril Vanessat taga ajama.
"Kas jälle lillepotid lendavad?" muretses isa.
"Võibolla tõesti." ütles ema ja asetas käed rinnale risti.
Tüdrukud tormasid mööda maja ringi ja naersid ning kätšisid. Kogematta libisesid nad vastu kapinurka, kuhu oli ema asetanud väga hinnalise veini. See kukkus maha ja läks kildudeks.
"Tüdrukuud!" karjus ema, sest käis ju klirin.
"Jookse, kui elu armas!" röögatas Vanessa ning tüdrukud panid tuhatnelja jooksu omatoa poole.
"SEE VEIN OLI NII KALLIS!" karjus ema olles ahastuses.
"Mis sa nende peale vihastad, sa oleksid võinud ju selle samahästi kappi panna,miks sa selle just siia panid?" küsis isa ning nad mõlemad läksid elutuppa vaidlema.
"Heii.. mis teeme? Kella neljani on ju veel aega!" ütles Vanessa, kui Avril samal ajal msnis kellegagi kirjutas.
"Ma arvan, et me võime varem minna, ma rääkisin poistega msnis ja leppisime kokku, et lähme kasvõi praegu!" ütles Avril.
"Tavai.. mis sa selga paned?"
"Ah ma arvan, et midagi tavalist!" ütles Avril ja pilgutas silma. Kiire meik ja tüdrukud olid valmis.
Nad lippasid alla, unustades täiesti katkise veinipudeli.
"Tüdrukud.. kuhu te lähete?" hõikas isa elutoast, kuid mitte kurjalt.
"Ee..ää noh.. skeiti.." kokutas Avril.
"Olgu, aga kui tagasi tulete, siis oleks meil teile üks jutt!" ütles ema ning tüdrukud jooksid kodust välja.
Nad jalutasid skeidi poole. "Kuule.. vaata seal pole ju mitte kedagi.. oled sa ikka kindel, et me saame varem kokku?" küsis Vanessa.
"Täiesti.. ma rääkisin nendega ju msnis!" ütles Avril ning nad jalutasid edasi. Jõudnud skeiti istusid nad sealolevale pingile ja ootasid poisse, kes ei tulnud ega tulnud.
"Seitse minutit ja kakskümmend kaheksa sekundit on möödas," ütles Vanessa tüdinult.
"Mis.. sa loed sekundeid?" küsis Avril naeruturtsatusega.
Taaskord vaikus. Mitte ühtki hingelist polnud lähedal.
"Neliteist minutit ja seitse sekundit on möödas," sõnas Vanessa jälle haigutuse saatel.
"Äkki jäävad nad lihtsalt hiljaks," sõnas nüüd ka Avril natuke rahutult.......

järgneb...

Kas nende ema ootab last?

ootan põnevusega uut.

9. Osa
Vanessa jätkas minutite ja sekundite loendamist. Kell sai 16.00 ja alles siis oli näha skeidis inimesi.
"Te pidite juba ammu tulema ju!" pahandas Avril.
"No sorry noh. Läks aega." vabandas Travis, kuigi näost seda näha ei olnud. Ta ütles sõna "vabandust" väga külma hääletooniga.
"Tüdrukud, unustame selle mis Clara maakodus juhtus eks." ütles Robert.
Vanessa ja Avril olid sisemiselt jahmunud. Eriti Vanessa. Kas meie suudlust saab niisama lihtsalt unustada? mõtles Vanessa. Tüdrukud ohkasid ja vaatasid enesekindlalt poistele otsa.
"Oleme nõus!" ütlesid tüdrukud raske südamega.
"Okei, mul on üks mõte!" oli Eddie salapärane.
"Käi välja!" nõudis Vanessa.
"Me teeme duelli."
"Duelli?" ütlesid tüdrukud koos, olles jahmunud."Mille peale ja miks?"
"Võidupeale. Et me teaks, kes meist siin paremad rulatajad on. Lihtsalt, tahaks teada, kas keegi suudab meid ka kunagi ületada." irvitas Travis .
"Kuule sina kuradi külm egiost!" karjus Vanessa ja tahtis Travisele kallale minna. Avril takistas teda.Travis ainult irvitas.
"Rahune maha õde, rahu, rahu."
"Noh olete nõus?" ütles Robert.
"Jah oleme!" ütles Vanessa, ennem kui Avril oleks midagi öelda jõudnud.
"Õde, oled sa täistatainas või? Sa tahad poistega võidu peale rulatama minna?" ahastas Avril.
"Tahan jah!" Vanessa vaatas õudust tekitava pilguga poistele kordamööda otsa."Teeme selle duelli kasvõi kohe ära!" nõudis Vanessa.
"Mis sulle sisse on läinud? Kas sa oled oma aru kaotanud?" ei suutnud Avril uskuda.
"Kuule lase mind lahti, ma ei ole oma aru kaotanud! Vähemati mitte veel."
"Ma kahtlen selles!" pomises Avril, olles õe peale solvunud.
"Okei. 16.15 alustame. Vanessa sina võistled minuga ja Avril sina võistled Robertiga. Eddie on kohtunik. Viis minutit on aega veel harjutamiseks."
Vanessa ja Avril läskid rampidele ja siis tegid torul tasakaalu sõitu. Märkamatult möödus viis minutit ja ka rahvast oli juba kogunenud. Mõistagi oli kutsujaks Eddie.
"Alustate lihtsast sõidust, lähete edasi rampidele, teete seal edasi-tagasi kokku 10 ringi ja siis tasakaalutorule ja siis peate sellest kivihunnikust eemalt hooguvõttes üle hüppama." juhendas Eddie."On kõik arusaadav?"
Võistlejad noogutasid. "Loeb aeg! Esimesena sõidavad Robert ja Avril! Läks!" karjus ta ja pani stopperi tööle. Nad lükkasid jalaga hoogu ja sõit läks lahti.
"Esimesed võstlejad!" karjus Eddie, kui nood olid lõpetanud. "Avrili aeg 5:33, Roberti aeg 5:38! Avrili võit! Nüüd võistlevad Vanessa ja Travis! Kohtadele ja läks!" hüüdis Eddie ning nad sõitsid. Tegid kõik ära, mis oli vaja teha, aga siis lõpusirgel sõitis Vanessa kogemata suurde kivihunnikusse, ta oli unutanud hoogu võtta. Pealtvaatajad naersid selle üle.
"AIIIIIIIIIIII!" karjatas Vanessa ja üritas end püsti saada, ise vasakut kätt toetades. Isegi Travis jättis sõidu pooleli.
"Kõik korras?" küsis ta Vanessa juurde joostes. "Robert,too auto siia! Viime ta traumakasse!" hüüdis Travis ja viskas Robertile võtmed.
"Nii valus on! Nii valus on!" korrutas Vanessa krimpsus nägu tehes.
"Õde, sul on käeluumurd...nähtavasti." kahtlustas Avril.
Robert saabuski juba autoga ja Eddie ajas sosistavaid inimesi nende ümbert ära. Travis istus juhi kõrvalistmele ning Vanessa taha istmele.
"Ma lähen teatan emale ja isale!" ütles Avril.
"Ei, ära neile midagi ütle, ma tulen koju ja siis ütlen neile ise eks. Mine sa koju, et asi liiga kahtlane ei oleks."
"Davaika, näeme kodus!" viibutas Avril kätt ja Robert vajutas gaasi ja sõit traumaka poole läks lahti.
{Traumapuntis}
"Kuidas see juhtus?" tahtis medõde teada, kui oli Vanessa käe kipsi pannud.
"Ma kukkusin skeidis."
„Tulge kahenädala pärast taaskord siia, vaatame teie luu kokku kasvamise staadiumi üle. Kui valesti kasvõi natukesegi kokku kasvab, peame me selle lahti murdma.”
"Okei, heaaega!"
Robert viis Vanessa koju.
Kui Vanessa autost väljus,tegi seda ka Travis ja peatas tüdruku.
"Kuule, palun vabandust."
"Mille eest?" Vanessa vaatas noormehe silmadesse ja need kiirkasid soojust.
"Tänu sellele, et ma teid õega duellile kutsusin, on sul nüüd käeluu katki." kogeles Travis. Vanessa naeratas vaid selle peale ja läks siis majja.
"Tere Vanessa." ütles ema rõõmsalt. "Mis su käega juhtus?"
"Kukkusin rulaga."
Ema tahtis juba hakata moraali lugema, kuid Vanessa sundis ta käe viibutusega vakka ja läks juba teisele korrusele viiva trepi poole.
"Tulge siia!" kustus isa mõlemaid.Ka Avril teiselt korruselt tuli alla ja tervitas õde ning mõlemad läksid elutuppa.
"Istuge!" ütles isa.
”Hmmm...te saate endale väikese õe või venna!” laususid vanemad .
MIDA?! karjatasid kaksikud ning tõusid püsti.

järgneb...

10. Osa
Tüdrukud tõusid püsti ja olid jahmunud.
"Te teete nalja eksole." kokutas Avril.
"Ei tee, see on ausalt ka nii. Juba kolm nädalat." ütles ema rahuliku tooniga.
"KOLM NÄDALAT?" karjusid tüdrukud jällegi koos ja olid ahhastuses.
"Te räägite seda meile alles nüüd?" lausus Vanessa endast väljas olles.
"Ei no, me hakkame gümnaaiumis käima ja meid hakkab titekisa segama!" trampis Avril jalgu ja jooksis toast välja.
"Ei no te olete ikka uskumatud!" lisas Vanessa ning jooksis samuti toast välja. Avril läks õue, aga Vanessa omatuppa. Ta võttis oma tagi ning läks õega kaasa.
Nad läksid joonelt Clara poole.
"Mai saa aru, oli neil seda raske meile öelda, et nad plaanivad uut titte?" urises Avril pahaselt.
"Ongi noh. " vastas Vanessa samaga. Nad jõudsid Clara uksetaha ja lasid kella. Uksele ilmus David.
"Mis sa elad nüüd siin või?" küsis Vanessa mega saskastiliselt.
"Ei, miks te seda küsite?"
"Me tulime Clarale kui oma sõbrannale külla ja avastame sinu siit. Ei no super punkt päevale!" tõstis Avril häält ja läks minema.
"Kus Clara on?" tahtis Vanessa teada.
"Korraks poes, mis teil juhtus?" küsis David ja kutsus Vanessa sisse.
Vanessa rääkis talle kõik ära.
{Samal ajal Avril...}
Ta kõndis mööda skeiti edasi-tagasi. Skeidi juurde sõitis auto ja sealt pistis pea välja Robert.
"Ouuu tšikk, kuule vihma sajab. Ma viin su koju. Tule autosse!"
"Keri põrgusse!" nähvas Avril pahaselt ja visakas Robertit kogematta kiviga vastu pead.
Appikene, ma olen püsti hull! mõtles Avril ja peitis näe käte varju. Ta oli kindel, et Robert tuleb ja viskab teda topelt suure kiviga, kuid nii ei läinud. Poiss haaras Avrilil käest ja viis ta rapmide alla, seal oli vähemalt väike varjualune.
"Nii, nüüd räägi mulle mis juhtus?" palus Robert.
"Usu mind sa ei taha teada. See oli ikka kõige haigem punkt täiesti persse läinud päevale."
"Okei, õega jamad?" muigas Robert.
"Eiiiiiiiii, ma ütlesin sulle, et sai taha teada!"
"Kui ma ei tahaks, siis mai küsiksju! Räägi!"
"Noh, mu vanemad saavad tite noh. Just siis kui meie gümkasse lähme. Saad ju ka aru, et see titekisa hakkab meid häirima!"
Robert muigas.
"Usu mind, ei hakka. Kuule mu enda vanemad said aasta eest kaksikud poisi ja tüdruku. Maja on ju suur. Ega nad teie tuppa hälli siis too ju."
"Tegelt jah.. Sul võib isegi õigus olla!" naeratas Avril ja raputas kätega oma märgi juukseid. "Ma ei teadnudki, et sul õde ja vend on." lisas Avril lõbusalt.
"No näed, on." ka Robert naeratas talle ja pööras siis pilgu taas autole."Kuule, ma viin su nüüd koju,eks."
"Mkmmmmmmm. Sinna ma küll tagasi ei lähe. Vähemalt mitte nüüd." keeldus Avril.
"No okei." ütles Robert. Noored seisid vaikuses varju all. Suht varsti hakkas vihm tasapisi järgi jääma ja isegi päike tuli natuke välja. Õues oli maagiline rohulõhn.
"Kas...Kas.." kokutas Robert.
"Mis on?"
"Kas..oeh...sa minuga käima tahaksid hakata?" sai Robert lõpuks lause välja öeldud ja sellepeal tardus Avril paigale.
Tema tüdrukuks? Kas nõustun või ei? mõtles Avril ja näris huult.

järgneb...

11. Osa
Robert ja Avril seisid vaikuses.
{Samal ajal Vanessa...}
David ja Vanessa rääkisid teisel korrusel trepimademel. Järsku tuli Clara sisse ja karjus:"Vanessa, sa lööd mu poissi üle või?" ja tormas teisele korrusele.
"Eii, ma rääkisin temaga!"
"Me ainult rääkisime Clara ja pealegi armastab Vanessa hoopis Travist."
"Te valetate mulle!" ütles Clara ja kogematta tõukas Vanessa trepist alla. Ta veeres ja veeres, kui lõpuks teaduvsetult esimesele korrusele lamama jäi...
"Mida sa tegid! Kutsu kiirabi!" karjus David Clarale ja jooksis Vanessa juurde.
{Samal ajal Avril...}
"Aiiiii!" karjatas Avril järsku ja pani käe südame kohale.
"Mis on?" oli Robert ära ehmatanud.
"Rinnus käis valu läbi!" ütles Avril ja kukkus kokku. Robert jooksis ja võttis auto ning sõitis sellega Avrili juurde. Ta pani tüdruku õrnalt autosse ja sõitis kiiresti haiglapoole.
{Samal ajal Vanessa...}
Kiirabi tuli ja pani Vanessa kanderaamile ja viis autosse.
"Issand, mida ma tegin, mida ma tegin!" korrustas Clara ja istus trepile.
"MA POLEKS IIAL USKUNUD, ET SA OLED SUUTELINE OMA SÕBRANNA TREPIST ALLA LÜKKAMA!"
"Vabandust..." piiksus Clara.
"Meie suhtega on nüüd läbi!" ütles David ja võttis oma nahkjope ja kadus majast. Ta istus motika selga ja sõitis minema.
Vanessa ja Avril jõudsid samal ajal haigalsse, kohale oli kiirustanud ka Travis, kes koheselt Vanessa palatisse tormas. Kaksikud oli koos ühes palatis ja nad hoidsid teineteisel käest kinni, nad teadsid, et lõpp on lähedal.
Robert ja Travis istusid tüdrukute juurde. Travis kallistas Vanessat ja teatas talle, et ta on temasse armunud, Vanessa vastas samaga.
"Sa jääd ellu!" sosistas Robert Avrilile.
"Ei jää...me oleme õega kaksikud ja kui üks meist on määratud hukule, läheb teine temaga kaasa." ütles Avril ja neelatas raskelt.
"Arstid saavad ju midagi teha!" lausus Travis ja naeratas Vanessale.
"Ei saa. Ma tean, et lõpp on lähedal. See trepist alla kukkumine murdis mu selgroo. Ma ei soovi enam edasi elada! Ma olen juba vist verest tühjaks jooksnud..” Vanessa poetas pisara ja vaatas siis veel viimast korda Avrilile otsa. Travis kallistas Vanessat veel viimast korda, kui neiu jäädavalt oma silmad sulges. Roberti ja Travist tähelepanu oli suunatud Vanessale, aga kui Robert pilgu oma armastatule tagasi pani, olid ka Avrili silmad jäädavalt suletud.
"Nad on läinud!" sosistas Robert raskelt.
"Paraku jah." Travis ja Robert tõusid püsti ja kõndisid vaikselt uksest välja, kus ootasid kaksikute vanemad. Travis teatas endele, et kaksikud on surnud. Ema hakkas meeleheitlikult nutma. Ka isa oli kurb, aga ta suutis tõsiseks jääda. Travis läks autosse ja hakkas sõitma. Ma pean tugev olema, ma pean tugev olema! korrutas Travis,kuid õigepea peatas ta auto teeääres. Ta jooksis metsa ja karjus:"MIIIKS SA TA ÄRA VÕTSID?MIKS MIKS MIKS?" karjus Travis meeleheitest ja kukkus põlvede peale maha."Me saime ju nii vähe koos olla...."
Kolme päeva pärast olid matused, kust ei puutunud ka Clara, kellele esitati tapmissüüdistus ning Travis ja Robert.
Ma armastan sind! sosistasid poisid oma tüdrukule, kuid paraku sai Vanessa olla ainult kaks minutit Travise tüdruk...

Surmapõhjused:
Vanessa:Suur verekaotus lisaks selgroomurd.
Avril:Südame attak.

Lõpuks:
Clarale mõisteti kohtus 36 aastane vanglakaristus.
Davidit nägid kõik viimane kord Vanessa ja Avrili surmapäeval.
Robert läks välismaale õppima ja töötab nüüd laeval tüürimehena.
Travis on oma elus allakäinud. Ta on kõrvuni võlgades ja ta mõlgutab enesetapumõtteid.
Kaksikute vanemad läksid lahku. Maria(ema) kaotas lapse ja sõitis Aafrikasse ja tegutseb nüüd kuskil heategevus organisatsioonis. Jim(isa) on allakäinud joodik.
Travis ja Robert ei armunud enam, sest Travis teadis, et kus iganes ka Vanessa ei ole, armastab ta teda vastu.Sama oli ka Robertiga....

Lõpp!

OMFG!
Ma röökisin mingi üle maja, kui ma nägin neid surmapõhjuseid.
Absurdne lõpp. (A)
Ebaaus ka.

Aga noh... jah.

Heh xd.
-
Ebaaus see muide ei olnud. Mul oli tahmine teha kord eluski jutt, mis jätab väga sügava jälje inimeste südametesse

Ahah...

Clara ju lükkas kogematta Vanessa trepist alla. David tunnistaja ju. Ja millest Avrillil südameattak tekkis? Aga muidu hea jutt!

Wow, lõpp oli jube Aga muidu täitsa hea

pisar tuli silma