Goldwick - 2.ptk - täiendatud, vaata teist postitust

ma tõesti ei oska seda lugu kusagile mujale paigutada. ja see on sarnases stiilis 'harry potteriga' aga ma ütlen ausalt et ma ei kirjuta harri potterit maha, see tuleb lihtsalt sarnane. ärge siis pahandage...

________________________

1. ptk "JESSICA"

"Jessica, ärka üles!" kostis range hääl koridorist "Kas ma pean kordama seda mida ma just ütlesin?" kostus see sama hääl uuesti, kuid juba lähemalt.
"EII! Ma olen juba ammu üleval, ma vahetan juba riideid!" vastas turtsuv, kuid peen ja ülalpeetav tüdruku hääl.
"See on tore, hommikusöök on juba serveeritud, kiirusta!" kamandas range hääl.
"JAJAAH!" vastas uuesti torisev hääl, see kuulus Jessicale, kes lebas oma suures voodis, siidlinade vahel oma suures toas. Ta tuba oli korras, kõik asjad olid oma kohal paigal, riiulitel ega kappidel ei olnud näha ainsatki tolmukübet, kõik oli tõesti täiuslik. Tuba oli pastellsetes toonides, väga tüdrukulik, voodi kõrval oli suur, terve seina ulatuses, maast-laeni aken, milles oli ka uks, mis juhatas rõdule.
Jessica viskas pilgu oma kuldsele äratuskellale, kell oli umbes 8:30. Ta vinnas ennast istukile ja silmitses oma toas ringi ja kõigutas oma jalgu üle voodiserva. Ühe kiire hüppega oli ta oma voodist väljas, roosad karvased sussid jalas ja juba oma suure tammepuust valgeks värvitud kapi ees. Ta tõmbas kapiuksed lahti, et vaadata mida selga tõmmata. Ta silmad jäid pidama ühe kleidikese peal, see oli pruun, valgete paeltega kleit. Ta pani jalga valged sukkpüksid, tõmbas selga kleidikese ja jala otsa pruunid kingad. Ta astus oma toast välja laia koridori poole, koridori seinad olid kaetud rohelise tapeedi ja suurte kuldraamides, maalitud portreedega. Jessica tõttas kiirel sammul suure marmortrepi juurde, keksis sealt alla, keeras paremasse majatiiba, veelgi laiemasse koridori kui oli olnud teisel korrusel, lükkas lahti suure tumeda ukse ja jõudis söögituppa. Seal oli suur aken, mis valgustas tervet ruumi täiuslikult, keset tuba oli suur puidust laud ja selle ümber kaksteist tooli, toolidel lauataga istusid juba inimesed. Lauaotsas istus üks turske mees ja teisel pool lauda sale naine. Jessica istus täpselt nende kahe vahepeale.
"Küll sul võttis kaua aega siia jõudmine" alustas naisterahvas, naine oli Jessica ema, Amelie, tal oli tumedad juuksed, mis olid krunni asetatud, pruunid silmad, seljas must kleit
"Vabandust proua" vastas Jessica kahetsedes
"Nii jääd sa veel hiljaks, kas sa oled ära unustanud et me pidime täna sulle minema kooli asju ostma?" päris natukene turtsakalt pereisa, Gregoric, ta oli turske, hallipäine mees, kellel oli seljas ülikond
"Ei härra, ma ei ole unustanud, härra"
"Siis on väga hästi" vastas Gregoric sellepeale
"Kas te tulete koos minuga, aitate mul kooliasju osta?"
"Ei, kahjuks mitte Jessica. Smelviina aitab sul kooliasju valida." vastas Amelie
"Aga...aga, miks? Miks ei võiks teie tulla minuga?"
"Sest meil on muud targematki teha!" pahandas Gregoric "Kui sa ei ole sellest veel aru saanud, mõista ükskord, sina ei ole number üks, kõik ei tiirle sinu ümber!"
Jessica ei osanud sellepeale enam midagi kosta, ta jõllitas üksisilmi oma toitu, sonkides selles kahvlit... Tema mõtteid katkestas ema :"Näe, Smelviina on juba siin, lippa siis nüüd!"
"Jajah" porises Jessica
Jessica kõndis Smelviina juurest mööda, Smelviina võttis talt ümbert kinni ja nad kõndisid koos uksest välja, suurte esikusse.
"Miks nii nukker, preili?" küsis Smelviina kaastundlikult
"Ei millegi pärast. Ja palun ärge kutsuge mind preiliks, ma olen Jessica, see preilitamine ja härratamine ja prouatamine on kõik minu vanemate mõttetu vaimusünnitus, me ei ole kuningapere keda peab nii kutsuma." torises Jessica
Smelviina aitas Jessical mantli selga ja avas ukse, võttis varnast veel vihmavarju ja astus Jessica järel sombusesse õue. Väljas kallas vihma, taevas oli hall ja väljas oli külm. Maja ees ootas neid auto, mille uks oli avatud ja ukse kõrval tervitas neid reipalt autojuht Tim.
Nad istusid autosse ja alustasid sõitu läbi sombuse õue, väravast välja tänavale, tänav oli täiesti tühi, isegi autosid ei liikunud, see aga tagas neile rahuliku sõidu.
Pool tundi hiljem jõudsid nad sihtpunkti, vanasse mahajäätud tehasehoonesse. Nad tulid autost välja silmitsesid korra ümbrust ja astusid tehasehoonesse.

__________________________________________

Smelviina lükkas lahti raske metallukse ja käskis Jessical siseneda, nad laskusid väikesest raudtrepist alla, mis oli kinnitatud kettidega lakke. Smelviina juhatas teed läbi mitmete koridoride, kuni nad lõpuks jõudsid ühe väikese ukseni, Smelviina avas selle, koputades sellele kaks korda ja pomisedes midagi, uks avanes. Kohe oli kosta jutuvadinat ja lärmi, Jessica ei olnud elus midagi sellist näinud, ümberringi põlesid laternad, ruum oli kuldne, selles oli mitu letti, ühe leti taga müüdi ajalehti nagu näiteks "Goldwicki Teataja", "Rodley Sõnumid", "Teated Mugude Ilmast" jne. Ühe leti taga aga oli eriti pikk järjekord, leti kohal oli suur silt "VÄRAV". Jessica ja Smelviina suundusid selle leti poole ja võtsid ennast sappa, järjekord venis päris tükk aega, see oli üpriski tüütu, Jessica jõudis vahepeal juba käia endale jäätist toomas, ajalehti lugemas, lõpuks jõudis kätte nende kord. Neid tervitas lühikene mees, päkapikk.
"Tere, palun asetage oma kotid siia" ja ta näitas ühele hõbekausile "ja ise tulge minu juurde"
Jessica ja Smelviina läksidki päkapiku järgi, päkapikk esitas igasuguseid totraid küsimusi, et ikka veenduda, et ta ei lase läbi lihtsalt mugusid. Kui see totrus oli lõppenud juhatas päkapikk nad ühe kitsa käiguni, mida valgustasid küünlad seintel. Käik läks järjest kitsamaks ja ette tuli tupik. Jessica kortsutas kulmu, nende ees oli hall betoonsein...
"Ja mis siis nüüd, läheme tagasi?" torises Jessica
"Ei, muidugi mitte. Kas sa astusid täna vasaku jalaga voodist välja?" naeris Smelviina
"Mhh..."
Smelviina koputas kaks korda oma suure, erkpunase sõrmusega vastu halli betoonseina ja kostus kõva kolin ja praksatus, sein hakkas keskelt kaheks minema. Jessica ei olnud elus midagi sellist näinud.
"Väo..." oli Jessica šokeeritud.
"Kas sa ei ole siis kunagi Rodleys käinud?" küsis Smelviina.
"Ei, mu vanemad ei ole sellega nõus olnud... Ma ei ole üldse mugude maailmast väljas käinud." oli Jessica ikka veel vaimustuses sellest mida ta nägi.
Rodley Avenüü oli kaupluste kvartal. Seal olid terved pikad tänavad täis poode: "Deini Luuad"; "Müstilised Loomad"; "Jäätis"; "Koolirõivad Rätsep Maialt" jne. Tänavad olid munakivi teega kaetud, tänavad olid täis saginat, kõikjal leidus nõidu ja võlureid kes tegid sisseoste.
"Nonii, võta siis välja oma nimekiri ja vaatame mida sul vaja on!"
"Mhm, kohe." vastas Jessica ja hakkas oma roosast ranitsast otsima nimekirja “Näe siin see on.” Ja ulatas selle Smelviinale

NIMEKIRI:

"Võlukunsti algaste - esimesele klassile"
"Mugude Ajalugu" Bradwon de Claus
"Võlumaatika - esimene klass"
"Ennustame lähituleviku" Lamille Hertick
Luud - pikkus vastavalt oma pikkusele, soovitavalt kasepuust
Sulg - soovitav 2 tükki
Pärgament
Koolirüü ( P: mustad püksid, must keep, valge särk ; T: must seelik, mustad püksid, must keep )
Võlukepp - esimese klassi õpilasele on vaja 20 cm pajupuust keppi
Loom

”Hea küll, alustame koolirüüst, selle me peaksime saama väga edukalt Molly Rätsepast.” Ja nad võtsid sammud Molly



jätkub...

Tundub üsna huvitav..
ootan uut!

btw.. see jutt sobiks ilma võlukunstita isegi paremini.. vähemalt minu arust ja selle alguse põhjal õeldes =)
Aga ehk mu arvamus muutub ^^
Niisiis.. Uut ! =)

Pharaoh kirjutas:

Tundub üsna huvitav..
ootan uut!

btw.. see jutt sobiks ilma võlukunstita isegi paremini.. vähemalt minu arust ja selle alguse põhjal õeldes =)
Aga ehk mu arvamus muutub ^^
Niisiis.. Uut ! =)

aitäh, no ma ei oska veel täpselt isegi öelda mis ma siia täpsemalt kirjutan. :)

Väga hea jutt.

aitäh :)

kuigi ma vist ei jätka seda, nagu näha... idee tundub nüüdseks liiga, lapsik...