Angie kustutas küünlad, liikus pehmelt sammudes esiku poole, et minna õue. Ta viskas jalast oma sussid ja tõmbas jalga pruunid kummikud, selga suure pruuni mantli ja pähe karvase mütsi. Ta õigupoolest ei teadnud isegi, mis teda välja sundis minema, äkki ta ei olnud lihtsalt ammu väljas käinud. Tal oli soov saada värsket õhku. Ta keeras majaukse vaikselt lukust lahti, vajutas aeglaselt lingi alla, ning lükkas ettevaatlikult ukse lahti. Väljas tuiskas lund, hanged olid aknani, ust oli raske avada, Angie tagus tükk aega ennast vastu ust, osa lumest kukkus tuppa. Suure pusimise peale sai ta ukse lahti ja astus õue.
( jätkub. )