Ajamõõtja ..

Tema meresinised silmad vaatasid mind, kui lugedes minu igat mõtet.
Igapilk oli erinev, seetõttu oli raske arvata tema meeleolu.
,,Mida sa teed?“ küsis tema oma salapärase häälega.
,, Tahan aimata, mida peitub sinu pilgus,“ vastasin ükskõikselt, kuid samas rõhutasin sõna ,, pilk“
Tema näole tekkis aeglaselt õrn naeratus ning ta tuletas mulle meelde: ,, Ära unusta, mina olen õpetaja ja sina õpilane.“
Masendav. See tegi haiget. Ma teadsin , mida ta mainis ; meie vahel ei saa olla midagi.
Keerasin silmad mujale. Kuhu iganes, vaid mitte tema pilku näha. See oli liiga piinlev.
Ta jalg liikus mulle lähemale. Ohkasin hääletult, kuna ta oli mulle liiga lähedal. Kallutasin pea allapoole ning jalgadega proovisin säilitada tasakaalu. Tema huuled hakkasid liikuma, ent hetke pärast kuulsin alles tema häälekõla sosinal: ,,Oleks tore, kui me ei suhtleks enam nii lähestikus. Kardan, et mind hakatakse kahlustama.“
Tema jalg liikus taas sujuvalt ent seekord tagasi.. Ma ei tundunud enam seda sided meie vahel, vaid kuidagi kõik võõraks jäi.
Mu peas ei lendanud veel ühtegi mõtet, kui ta juba lausus: ,, Tore, et sa said aru, mida ma silmas pidasin.“
Punastasin. Eriti piinlikust tekitas see, et terve klass kuulas pealt.


Jätkan ? ( järgnevad osad tulevad poole pikemad)

päris huvitav tundub , edasi , : )))

EmoInTheCorner kirjutas:

Ma ei saanud hästi aru.
Nagu, kuidas on võimalik, et teda HAKATAKSE kahtlustama, kui terve klass kuulis nende tervet vestlust pealt?
Teda ilmselgelt juba kahtlustati siis ju.
Ja miks nad vestlesid milleski sellisest terve klassi ees?
Aga üldiselt on äge.
Uut.

Ma arvan, et ta mõtles selle sõna ,, kahlustama" all midagi muud kui seda, et klass kuulab pealt...
Tekst areneb edasi .. ehk saad aru miks ta tegi sellest juttu klassi ees..

,, Klass olete vabad, tund lõppes!“ hüüdis ta viimaks, et meie tähelepanu viia kuhugi mujale.
Ise ta pööras külge ning sammud viisid tema laua juurde.
Vaatasin ta sujuvat kõnnakut ning mõtes imetlesin seda ning ma ei märganudki, et mu suu oli ammuli lahti.
,, Cella!“ hõiskas keegi.
Ruttu hakkasid mu pilgud otsima hüüdjat.
,, Kelly,“ ütlesin pettuva naeratusega leides õige seismis asendi.
Tema silmad särasid ning ise salamisi naeris.
,, Kui sa vaid näeksid oma nägu, hetk seda kui vaatasid Williamit,“ ütles ta viimaks ja naeris pealekauba. ,, Õnneks sul vett ei jooksnud suust!“ lisas ta naerdes
Klassis oli suur lärm ning lootsin, et keegi seda ei kuulnud.
Ma punastasin ja proovisin sosinal teda peatada: ,, Kelly, Kelly ..... Lõpeta. Räägi vaiksemalt.“ Mu hääles tundus õrn viha, mida ajasin tema peale.
Õnneks keegi meid tähele ei pannud.
,, Kuule ?“ küsis ta äkki. ,, Mis hinde said ka ?“ küsis Kelly oodates mind.
Samal ajal panin õpikut kotti.
Üllatuseks ei teadnud ma, mis hindest ta rääkis.
,, Mis hinne?“ küsisin ettevaatlikult.
Kelly vaatas mind suurte silmadega. Lõpuks ta lisas: ,, Cel ma pole kunagi sind sellisena näinud.“ Ning siis pööras ta pilgu äkki meie matemaatika õpetaja poole, Williami poole.
Proovisin tema pilgu tagasi minuni pöörata. Kelly kahlustav pilk hirmutas mind, mis vaatas vahetevahel mind siis õpetajat.
Ma ei osanud midagi kosta seepärast otsustasin vaikida.
Mõne hetke pärast polnud klassis kedagi peale mind, Kelly ja Williami. Pinge tõusis.
William vaatas meid, oodates nagu et me läheksime ära.
Panin viimaseks pinali kotti, mis oli viimane ese laual.
,, Miss Rogers,“ ütles William, kui peatades mind uksest astumisest.
Minu külm higipiisk voolas näol. Võib- olla sellepärast, et ta oli nii viisakas minu vastu. Võimalik et ma olin pinges ja mind huvitas, mida ta tahab minust.
,, Ma tahaksin rääkida ,“ ütles ta, silmisedes Kellyt, mis tähendas et ta tahab vaid minuga rääkida. Kelly ei võtnud seda tõsiselt.
,, Mkmmm, ma tahaksin vaid kahe silma all rääkida,“ venitas William igat sõna, mis kostus tema suust.
Kelly tuli minu juurde ja sositas kõrva: ,, Ma olen auto juures!“ ning tegi kavala naeratuse.
Ma ei saanud aru, mida ta vihjas?
Pauhh! Ja kostuski ukse kõla.
Närv oli sees. Me olime, vaid kahekesi.
Avasin esimesena suu: ,,Kui sa vaid tahad öelda, et me ei tohi suhelda siis ma sain aru.“
Minu hääles tuli viha, mida vihkasin.
,, Tegeld ...“ alustas ta rääkimist : ,, tahan rääkida sinu kontrolltööst!“
Olin äärepealt häbist kasvõi nutma hakkanud. Nägu oli tulipunane, kui peet.
Ja siis kukkus mu üks paber põrandale. Ma kükitasin, ehmatuseks puutusin Williami käega kokku.
,, Vabanda!" lausus ta, võttes ruttu oma käe ära.

Hea.
Kirjuta edasi

Uu.
Keelatud armastus.
Uuuut !
Siiamaani on jõle põnev. :)