Pime, inimtühi linnatänav. Siin-seal võib märgata nõrku, hajuvaid tänavalaternate poolt põhjustatud valgusvihke.
Majades põlevad jäälillede mustritega kaunistatud aknaruutude taga advendiküünlad, tähelepanelikumalt piiludes võib märgata ka vilkuvaid kuusekaunistusi ning lapsevanemaid, kes parajasti asetavad enda laste aknalaudadel seisvate sussikeste sisse erinevaid meeneid.
Õhk on lausa lõikavalt külm ning liikvel pole ühtki hingelist, peale ühe pisikese tüdruku, kes ihuüksi pargipingil nuuksub ning oma pisaraid varjab.
Ta on kaotanud enda kõige kallima vara - koerakese Lotta. Üksikud lumivalged ebemed langevad ta kastanpruunidele lahtistele juustele ning sulavad hetkega.
Kristalsed helbekesed meenutavad langevaid tähti ning tüdruk otsustab soovida.
Ta palub lootusrikkalt tagasi enda kutsikat ning vanaema, kes olid tormis koos kadunuks jäänud, ent nähes, et ka pool tundi peale soovimist midagi ei muutu, nuuksub ta vaikselt edasi.
Neiu annab lõpuks alla ning hakkab nukralt enda kodu - varjupaiga - juurde tagasi jalutama.
Ta kõnnib lausa märkamatult, ainult jäljed lumes tema liikumist tunnistades, kuid seisatab siis kohkunult.
Tüdrukutirts silmitseb eemalseisvat kogu ning jalutab ettevaatlikult veidi lähemale.
Tundes isikus ära oma armastatud vanaema, jookseb ta naise embusesse ning otsustab järgmised kümme minutit vanakese sülest lahkumata lihtsalt rõõmust nutta.
Neiu tunneb kedagi oma kätt limpsimas ning näeb, et tegu on Lottaga.
Silmad õnnelikult helkimas, lausub ta vanaemale: ,,Imed on siiski olemas!" ning märkab seekord tõelist langevat tähte.
Pealkiri: Jõulusoov* 
9/12/2008, 18:48
