Mind ei ole olemas!

See on ühe osaline!!



Edward korjas paberid laua pealt kokku. Selleks päevaks oli kõik töö tehtud.
„Nägemiseni, ilusat õhtut teile!“ kuulis ta häält. See oli Susanne, tema töö kaaslane.
„Nägemiseni, eks homme näeb siis.“
„Kindlasti!“ lisas naine veel ja juba ta läkski.
Kauem ei plaaninud ka Edward kontoris passida. Ta haaras toolilt pintsaku, kustutas tuled ja lukustas ukse. Tee töölt koju ei olnud pikk, kuid ta sõitis ikkagi autoga. Liiklus ei olnud tihe, seega ei läinud tal just kuigi kaua aega, et koju jõuda. Edward ei pidanud vaeva nägema võtme otsimisega, uks oli lahti. Mitte, et Edward unustanud oleks, vaid keegi oli juba sees. Nii nagu alati. Keegi, kes on seal juba pikemat aega olnud. Täpsemalt siis kaks aastat.
„Ahoi, jõudisd ka koju lõpuks!“ kostus hääl. See oli Edward II, nimelt korteris viibija oli kaks aastat tagasi ilmunud ja öelnud, et ka tema on Edward. Kust ta tuli, seda ei suutnud ta seletada. Kas üldse tuli? Äkki oli ta kogu aeg olemas olnud? Lihtsalt Edward ei olnud teda varem märganud?
„Tere, Ed,“ kostis Edward. Ediks kutsus ta teisikut, sest tal tundus veider oma nime nimetada kogu aeg. Niigi oli terve see lugu veider. Ja veel veidramaks peaksid inimesed teda, kui ta sellest kellegile räägiks. Aitas sellestki veidrusest. Edward tegi endale kohvi ja viskas auto võtmed laule, kus oli Susanne pilt. Susanne ja Edward on kolm aastat koos töödanud. Esimene aasta käis ta üsnagi tihti Edardil külas ja ka vastupidi. Kuid peale Edi salapärast ilmumist ei tihkanud mees teda külla enam kutsuda. Oli ta ju selgelt väitnud, et tal pole ühtegi venda, mida tal tõesti ei ole, ja siis ilmus välja idente kaksik. Kuigi Ed ei olnud ju kellegi kaksik. Kes ta siis oli? Teisik? Kloon? Terve selle aja, kui Ed tema korteris elanud oli, uuris Edward infot teisikute kohta. Ta tahtis Edist vabaneda, kuid viimasel ajal oli tal ükskõik. Ega Ed teda eriti ei häirinud ka. Vahel oli isegi tore koos elada. Alati oli keegi, kes korteril silma peal hoiab, vestlus kaaslane oli ka olemas ja korra, kui Edward väga haige oli, saatis ta Edi enda eest tööle.
Kuid see päev oli kõik teisiti. Edward hakkas vaikselt tüdinema, et keegi elab tema juures, kes on täielik tema koopia ja ta ei suuda välja ka uurida, kust teisik tulnud on.
„Kuidas tööl läks siis?“ küsis Ed vaikselt.
„Kes sa oled ja mida sa ikkagi siin teed?“ küsis Edward ootamatult, justkui ei oleks ta kuulnud Ed’i küsimust.
„Ed olen, kohvi joon,“ naeris Ed.
„Sa tead küll,et ma ei mõelnud seda. Miks sa kaks aastat tagasi siia tulid? Ja kuidas sa nii minu moodi oled? Miks ma ei suuda leida infot sinu suguste teisikute kohta?“ loopis Edward küsimusi.
„Rahu,rahu. Liiga palju küsimusi korraga. Miks ma kaks aastat tagasi siia tulin? See pärast, et sulle enda olemas olust teada anda. Kuidas ma sinu moodi olen? Mina ei ole sinu moodi. Sina oled see, kes minu koopia on!“
Edward vaatas Edile imestunult otsa ega osanud enam midagi öelda.
„Vaata, lugu on sellne,“ jätkas Ed, „et tegelikult meid on ainult üks. Tähendab mitte meid, vaid mind on ainult üks. Sind ei ole olemas!“
„Kuidas mind olemas ei ole? Ma olen ju siin! Sa ju näed mind!“
„Sa näed mind ka ju. Loogiline, et me üksteist näeme. Aga sind ei ole olemas. Mina mõtlesin sinu ja terve su elu välja. Kaks aastat tagasi ma tulin siia selleks, et sa liiga mugavaks ei muutuks.“
„Aga äkki mõtlesin hoopis mina sinu välja? Ahhh? Kas selle peale pole mõelnud?“ küsis Edward juba vihaselt.
„Idioot! Mõtle nüüd natukene. Kas sa tead midagi, mis toimus minu elus enne meie kohtumist?“
„Ei tea.“
„No vot! Mina tean kõike, mis sinu elus on toimunud. See tähendabki, et mina mõtlesin su välja! Mina olen kogu aeg olemas olnud!“
„Huvitav küll, aga minu elu on ju kauem kestnud kui kaks aastat.“
„Täitsa lõpp! Kuidas ma küll sellise sitapea välja sain mõelda? Oh mind küll! Kuidas sa aru ei saa? Ega ma sind siis kaks aastat tagasi välja ei mõelnud. See oli juba ammu-ammu. Mis ajast sa oma elu mäletad?“
„ Kolmandast eluaastast. Mis siis?“
„No näed sa siis! Kolme aastased lapsed on piisavalt taibukad, eriti mina, et välja mõleda endale nähtamatu sõber. Ainult, et kuna sa läksid nats untsu siis ma ei viitsinud sind enda juures hoida ja saatsin su ära. Kuid ma jälgisin kõrvalt alati mida sa teed ja kuidas sul läheb.“
„Ja miks mina sind kunagi ei märganud siis?“
„Märkasid küll ju!“
„Mis moodi?“ küsis Edward imestunult.
„Mäletad kui sa viieaastasena said palliga vastu pead, ütlesid emale et naabripoisid viskasid üle aia, aga nemad eitasid seda, kui su ema küsis?“
„Mäletan küll jah.“
„No vot! Tegelt olin see mina.“
„Miks sa mind palliga loopisid?“
„Ma mõtlesin,et sa püüad kinni. Mul oli ka igav ju.“
„Tead. Ma ei usu,et sa mu välja mõtlesid. See on nagu ebaloogiline.“
„Tahad ma tõestan sulle?“
„Jaah, see oleks hea.“
Ed tiris teda peegli ette.
„Kuidas ma saan tunda ta kätt, kui mind olemas pole?“ mõtles Edward, kuid ei julgenud seda välja öelda.
„See pärast, et ma mõtlesin sulle närvid, tunded ja kõik muu ka!“ lausus Ed.
Edward vaatas imestunult otsa talle.
„Oih! Sa ei öelnudki seda? Sorry, ma unustasin öelda, et ma loen su mõtteid ka ju.“
„Jobu!“ mõtles Edward.
„Ise oled!“ naeratas Ed.
„Pagan küll, on idikas ikka,“ mõtles Edward.
See peale Ed ainult naeris.
„Lõpeta ära!!!“ karjus Edward.
Ed ei öelnud midagi vaid näitas ostutas sõrmega peegli poole. Edward vaatas peeglisse ja nägi seal ainult ühte inimest. Ta ei teadnudki kumb see nüüd on, kas Ed või tema.
„See olen mina,“ lausus Ed vaikselt Edwardi mõtteid lugedes.
Edward hakkas närviliselt toas ringi käima, kuni lõpuks vajus diivanile istuma.
„Mind ei ole olemas. Mind ei ole olemas? Kuidas saab see nii olla?“ pomises ta vaikselt pead kinni hoides. „Ma olen nii palju vaeva näinud, et saada hea töökoht ja nüüd selgub, et tegelikult on see kõik välja mõeldud?“
„Elu on karm! Ka välja mõeldud elu!“ lausus Ed Edwardi kõrvale istudes.
„Mis nüüd siis saab?“ küsis Edward vaikselt.
„Ükskõik. Sina otsustad.“
Edward tõusis püsti ja hakkas saapaid jalga panema.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Ed imestunult.
„Sel ei ole tähtsust. Kui mind olemas pole, pole mind ka siia vaja,“ lausus Edward vaikselt.
„Olgu, kui sa nii otsustad.“
Ja juba Edward läkski. Ed tõusis püsti ja hakkas laua akna juurde kõndima, et näha Edwardi minekut. Teel akna juurde möödus ta peeglist. Ed seisatas ja vaatas peeglisse ning naeris võidurõõmsalt. Peegelpildis oli näha peaaegu,et tervet tuba. Tuba oli tühi.

Väga-väga hea ja teistsugune!

Kui ma seda esimest korda lugesin, siis see lihtsalt meeldis mulle. Nüüd, teist korda üle lugedes, meeldib see mulle veel rohkem. Tõesti teistsugune ja omapärane.

Meeeldib.
Väga, nagu sa tead.
Hea mõte ja teostus. :)
Love it!

Ma ei saa aru, kus kohas te seda huumorit seal leiate?

Vääääga hea.
V2222ga hea...
Kahju, et üheosaline on