LIISA (üheosaline)

Armas Liisa!

Ma kirjutan Sulle selle kirja. See on esimene ja viimane kiri, mis ma Sulle oma elu jooksul kirjutan. Ja ma kirjutan selle selleks, et Sind tänada. Tänada, et Sa mul olemas oled olnud. Sa oled mul olemas olnud just siis, kui teised mind jätnud on. Ja ma olen selle üle tänulik. Sa ei kujuta ettegi, kui tänulik ma Sulle selle eest olen!
Liisa, ma tean et ma pole Su hoolitsust ära teeninud. Ma pole Sinuga kuigi hästi käitunud. Mäletad, kuidas me Laura ja Nelega Sind vaimselt kiusasime? Mäletad seda, kuidas me kogu aeg nii pool-naljaga, pool-tõsidusega norisime? Oh, Liisa, kuidas ma tahaksin, et see kõik olemata oleks. Kui ma oleks vaid teadnud, et tegelikult oled vaid Sina see, kes hoolib, siis ma poleks seda teinud. Kui ma oleks teadnud, et ainult Sina oled mu tõeline sõber, kes ei jäta mind isegi siis, kui mul õnnetus juhtub, siis ma luban, et ma poleks Sinuga nii käitunud. Aga kahjuks on elus juba nii, et me ei saa saatust ette näha. Ja ma ju ei teadnud, et nii juhtub. Muidu, Liisa, ma luban enda nimel, et ma oleks sinu vastu parem olnud. Kui ma oleks vaid teadnud... Aga see ei loe enam ja ma tean seda.
Kui ma sellele kõigele veel tagasi mõtlen, siis ma tahaks enda pead vastu kappi peksta ja karjuma hakata. Ma olen olnud nii loll, nii loll. Mu elu põhimõte oli see, et ma saaks kuskilt võimalikult palju raha, mida igast riiete ja nipsasjade peale kulutada. Ma elasin reedeste pidude ja enda sõprade nimel, kes hiljem nii võltsideks osutusid. Peale Sinu, muidugi. Kuid Sina avasid mu silmad. Ma sain aru, et elus on ka muud olulist. Ma sain aru, et siin maailmas on ka palju teisi inimesi, kellel ei ole võimalust teha seda, mida nad tahavad. Näiteks pimedad. Ja nüüd olen mina üks neist.
Oh, Liisa, miks? Nähes, et kõik mind hülgavad, miks siis Sina minu juurde jäid? Kas see tõesti keerleb lõpuks kõik selle ümber, kellel on hea süda ja kellel mitte? Ilmselt nii. Teised, kuuldes, et ma ei näe enam elu sees ühtegi riideeset, kellegi soengut ega muud nende arust tähtsat, hülgasid mu. Nad käisid mind alguses paar korda haiglas vaatamas ja pärast ka üks kord kodus, kuid ei rohkem. Ainult kolm korda terve selle kuu aja jooksul. Aga Sina, Liisa, käisid minu juures peaaegu iga päev. Sa abistasid mind, aitasid mul nüüd täiesti uue maailmaga kohaneda. Sa olid minu silmad. Sa vaatasid minu eest. Ja ma tänan Sind südamest.
Palun ära ole kurb, Liisa. See, mida ma teha kavatsen, ei ole ju Sinu pärast. Oh ei! Ma arvan, et just Sinu pärast olen ma seda edasi lükanud. Aga enam ma ei suuda. Ma ei saa enam nii olla ja elada. See ei ole minu maailm. Ma tean, et ma olen nõrk ja ma tean et ma annan alla. "Elus ei tohi alla anda!" ütlesin ma ükskord eesti keele tunnis kirjutatud esseel. Aga ma tõesti ei suuda enam. Ma olen muutunud ja nii nõrgaks jäänud. Iga päevaga muutun veel üha elutumaks, üha endassetõmbunumaks. Ma olen puruks löödud. Ma tean et Sa saad aru, Liisa. Sa saad alati aru!
Kas sa mäletad seda päeva, mil Sa mind esimest korda haiglasse vaatama tulid? Mäletad, kuidas sa minuga rääkisid? Rääkisid, et kõik asjad, mis elus juhtuvad, on ühest otsast head. Et miski pole üdini halb. Ma ei uskunud seda esialgu. Ma arvasin, et sa lihtsalt üritad mind lohutada. Aga nüüd sain ma aru. Ma sain sellest alles täna aru. SINA olidki see hea minu jutus. Sa muutsid mind paremaks ja õpetasid mind. Ma oleksin praegu täpselt samasugune nagu enne õnnetust ja ei saaks aru, et miskit on valesti. Ja praegu olen ma õnnelik, et see õnnetus juhtus. Ma olen õnnelik, et ma Sinu, mu õnne, leidsin.
Ma jätan selle kirja enda taskusse. Sa leiad selle, Liisa! Ja hoia see endale. Sa võid mu vanematele rääkida, mis vaja, kuid tähtsam jäta enda teada. Ma loodan, et kõik ei kurvasta väga. Te ei tohi kurvastada. See, kui ma pimedaks jäin, oli teile kõigile palju suurem mats. Ja palun ära kurvasta sinagi, Liisa! See on mu viimane soov.

Tea, et sa oled mu parim sõbranna. Tea, et ma kahetsen seda, et ma sinuga kunagi halvasti käitusin. Tea, et ma ei taha sinust lahkuda. Kuid ma ei lahkugi. Seni, kuni sa mind mäletad, seni olen ma sinuga. Ja seni, kuna mina sind mäletan, oled sina koos minuga. Ja see on peamine. Me oleme igavesti koos.

PS! Mu kiri on välimuselt naeruväärne, eks!? Ma tegin kõik selleks, et see võimalikult korralik saaks, kuid ma pole kindel... ma ju ei näe. Kuid tähtis pole ju välimus, tähtis on see, mida ma öelda tahan.

Ja ma tahan öelda, et ma armastan sind, Liisa. Armastan Sind, kui oma elu kõige-kõige paremat sõbrannat. Sa olid minuga kui ma seda vajasin ja ma imetlen seda!


Igavesti sinuga,
Anna.

Oeeh, aitäh, esiteks! :)
Ma ei tahtnud selle jutuga kedagi nutma ajada, aga paratamatult muutund ma ise ka kurvaks, kui ma seda veel loen. See on sündinud täiesti ühest hetkeemotsioonist tulnud ideest ja ma ei kujutanud üldse ette, mis välja tuleb.
Aga ma olen ise täitsa rahul isegi. Võib-olla seepärast, et ma just alles lugesin üht taolist raamatut, mille lõpus ma silmad peast nutsin. See tekitas mõtte midagi sama emotsionaalset kirjutada.
Ja tore, kui teile meeldis! :)

Btw, kui keegi on veel lugenud (nomh, vaatamisi on rohkem, kui 2 inimest tavaliselt teeb, kui aus olla:D), siis võiks märku anda. Noh, niisama. Et teada.

Mina lugesin ja mulle ka täiega meeldis. :)

See suht meeldib mulle

Ausalt, mina ei viitsi eriti selliseid jutte lugeda. Aga viimasel ajal olen hakanud lugema. Kurat, mul tulevad pisarad silma. Sa ikka oskad. :)

Paneb mõtlema ikka. Täitsa lõpp.

Mina lugesin ka. Väga liigutav ja hea mõttega lugu. Liisast on kahju, ta jäi nüüd sõbrast ilma.

Sa võiksid midagi sellist veel kirjutada. :)