Bioloogia klass. [LÕPETATUD!]

Emn... veider algus.
Kuid ootan sellegipoolest uut!

lahe :) :) :) :)
uut!!

Hmmm, see tundub mulle rohkem krimijutu moodi olevat...
Igatahes on see suhteliselt huvitav :) Ma tahaksin küll edasi lugeda.

Lahe :)
Uut :)

NOOOO...? :d
Milleks siis?

Cool

4. Osa
"Appikene,mulle hakkab ka nii tunduma." ütles Brita.
"Mida sulle tunduma hakkab?" küsis Noah koos Brentiga sisse tulles.
"Noh seda,et need olid politseisireenid..." Ryan hakkas taganema,kuna mehed tulid tema poole ,kerides varrukaid üles.
"Anname sellele poisipõnnile natuke õpetust.Brent,mine seo plika käed kinni." käsutas Noah ja Brent tegigi seda.
"Mida?Miks?" ei jõudnud Brita küsimust lõpetada,kuna sai suule teibi ja käed seoti järjekordselt kinni.Brent ja Noah hakkasid halastamatult Ryanit peksma.
"Kuulge lõpetage!Lõpetage!Te peksate ta niiviisi surnuks.Ta ju ainult oletas."Brita silmad liikusid saalis ringi.Tema kõrvus kostus valukarje üksteise järel."Palun Ryan ,ära sure.Miks ma siia sattusin?KURAT KÜLL!MIKS KEEGI EI OSKA MU MÕTTEID LUGEDA?MIKS?MIKS?MIKS?"nuuksus Brita ja lõpuks lõpetasid ja Brent ja Noah Ryani peksmise.
"Nüüd sa siis tead,et sina siin midagi ei oleta ega arva." lausus Brent ähvardaval toonil.Brent sidus ka Brita käed lahti ja läks siis võimlast välja ja kostis hääl,kuidas ust lukku keeratakse.Brita jooksis Ryani juurde ja silistas noormehe blonde juukseid.Brita hakkas nutma,ta karjus ja tagus seina meeleheitest ,aga isegi seegi ei aidanud."TAHAN KOJU!" karjus ta.Ta silmad peatusid uuesti Ryani peal ja neiu läks nuuksudes otsima kappidest arstikotti,mis oli alati neil seal olnud.
Ta otsis kaua,aga lõpuks leidiski.Naiu kükitas ja võttis välja vati,viina,sideme ja hunnik plaastreid.Brita läks nendega Ryani juurde ja katsus pulssi.See oli olemas ja neiu asus noormeest tohterdama.
Ta oli seal mitu tundi tegutsenud ning lõpuks ärkas Ryan.
"AIIIII ,KURAT!Valus on." röögatas Ryan ja avas siis silmad.
"Lõpuks sa ärkasid." ohkas Brita kergendatult.
"Ota,miks mul kõik kohad valusad on?" ei saanud Ryan siiani aru.
Brita rääkis talle ja Ryan ajas end istuli.Ta võttis Brital on sidemes käega käest kinni ja vaatas tüdrukule silma.
"Sa oled uskumatult vapper."
Brita naeratas ja pani arstiasjad taas kotti ja viis kappi tagasi.
"Muide,sa pole endast mulle ikka vel rääkinud." ütles Brita ja vaatas noormehe silmadesse.
"Okei,ma siis räägin.Olen 15 ,käin 9ndas.Mul on kaks õde ja üks vend.Kuid ma pole kunagi nii ilusa neiuga vastastiku olnud." Ryan läks Britale lähemale ja silistas neiu juukseid,mis olid asjaolude sunnil sassis.Ta suudles õrnalt Britat.
"Sa pole mulle ka endast rääkinud." Brita silistas noormehe põske.
"Olen 14,käin 8ndas.Mul pole ühtegi õde ega venda."Brita ohkas ja pööras pilgu aknalt taas Ryanile.Nende näod olid teineteisele uskumatult lähedal.
"Aga sul poiss on?" küsis Ryan.
Brita eitas seda.
"Siis on tore.Siin on nii mõnus sinuga sosistades rääkida."
"Ryan,kas ka sul on kõhus kuidagi imelik tunne?" päris Brita .
"Sul on ka ?" teeskles noormees imestust.
Brita noogutas.
"Tead,ma ei suuda vastu panna....." Ryan suudles Britat ja nad vajusid põrandale.Ryanile ei tulnud tema valus kõht ja sinikates nägu iseig mitte meelde.Tema mõte oli ainult Brital...

järgneb...

aww
Nunnu :)
Uuut

Just, aww :) Ohtlikud olukorrad teevadki tavaliselt inimesed lähedaseks
Kirjavigadele eriti tähelepanu ei pööranud, aga igal juhul täiskäigul edasi!

Vead võivad sees olla... Mainin lihtsalt :)
4. Osa
Brita ja Ryan lamasid kõrvitu maas.Nende vahel ei juhtunud midagi.
"Mis sa mõtled?" küsis Brita.
"Ei midagi." ohkas Ryan ja pööras teise külje.Brita läks teisele poole ja vaatas Ryanile otsa.Poisi nägu oli kaame ,aga tema sinikad ja haavad varjutasid seda natuke.
"Sa ju mõtled midagi." ei jätnud Brita järgi.
"Kuule,jäta rahule!" lausus Ryan,olles ärritatud.'
"Okei," ütles Brita väheke solvunult ja läks saali teisse nurka.Ta heitis pikali ja uinus õigepea.
"Britaaaaaaaaaaa!Hommik!" ütles Barbrara koos Parisega.
Brita istus oma majaees trepil."Jah?" Mis on?"
"Täna ujuma eksjuonju.","davai" lausus Brita ning läks võttis oma ujumisasjad.Nad läksid alla jõuäärde ning supsasid vette.Nad pidasid korraliku veesõja....
"BARBI,PAARIISSSS!" karjus Brita järsku halvast unenäost ärgates.Ta sügas silmi ja vaatas võimlas ringi "kõik on ikka nii nagu varem.Midagi pole muutunud..."mõtles Brita ja ringutas.Ta istus seinaäärde ja jäi Ryanit vaatama.
"Mida ta mõtleb?Kas ta...Kas ta mõtleb oma tüdrukust.Jeerum,äkki tal ongi oma tüdruk....Midaiganes."
Brita läks ülesaali taas Ryani poole ja võttis sealt kaks võimlemismadratsit.Ta viis need omapoolele ja pani need üksteise peale.Ta võttis pusa sejast ja tegi sellest endale padja.Tüdruk haigutas ja jäi magama,olles natuke haavatud Ryani äkilisest käitumisest.
Brita avas silmad ja tema ees oli Ryan.
"Mida?Mis kell on?" Brita oli unesegaduses.
"Vähe,kell pol veel seitsegi .Maga rahulikult edasi." rahustas Ryan ja Brita märkas tekki tema peal.
"Kust sa selle teki veel leidsid?"
"Kappidest."
"Okei." ütles brita ja haigutas."Aga mida sa siin teed?Miks sa oma poolel pole?" ei saanud Brita aru.
"Kui sa olid magama jäänud,tuli mulle meelde see kuidas ma su peale ennist häält tõstsin.Ma tõest palun vabandust.Ma olin liiga mõtetes." Ryan suudles õrnalt Britat laubale.
"Pole midagi.Ausaltöeldes ehmatas see mind." Brita haigutas taaskord selle peale ja pani pea "padjale"
"Maga rahulikult.Ma jään su und valvama." osistas Ryan ning Brita sulges silmad ja jäi magama.
Brita ärkas pimedas ruumis.
"Mida,kus ma nüüd olen?"küsis Brita nagu ei kelleltki.Noah astus sisse ja talutas ta õue.Brital võeti suult teip ja käed avati raudadest.
"Mets?" küsis Brita,saamata midagi aru.

järgneb...

Heh.
keskel oli vahepeal segane.
Aga ootan uut!

Parandan eelmise osa vea ära.
Eelmine osa oli 5. mitte topelt neljas osa. Vabandan.

6. Osa
"Jah mets." vastas Noah ja kadus majja.
Brita vaatas ümbrust.Lagendik,mille keskel on vana talumaja väljanägemisega elamu.Igal pool olid "turvamehed"+ autod.Jutumärkides turvameestel olid ka relvad.
"Mis koht see selline on?"ohkas Brita .
"Brent!" hüüdis neiu ja läks tema juurde.
"Noh?"
"Kus Ryan on?"
"Tapetud."
Just see sõna-TAPETUD-jahmatas Britat.
"Kas...Kas ma võin majja minna?" küsis Brita kokutades.
Brent noogutas ja saatis neiu oma tuppa.Brita kõndis tuimalt voodini ja istus sellele."See ei saa tõsi olla.Nad ei tapnud Ryanit.Eieieieieieieiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!" ahhetas Brita ja hakkas nutma.Ta tagus patja ja laamendas toas-tõmmates voodilt padjad,tekid maha ja istus siis nende otsa."EIIIIIIIIIII" karjus ta ta pani pea põlvedele.Brita sulges silmad ja meenutas veel tänast hommikut,kui Ryan tema juures oli ja teda õrnalt suudles.Kõik oli siis veel korras,kumbki neist poleks osanud aimata,et mõne tunni pärast jäävad nad teineteisest ilma...
Mööduvad kolm kuud.
Brita jalutas ümber maja ,hoides käes Brenti käest saadud Ryani pilti.Neiu suudles õrnalt pilti ja surus siis selle enda vastu.
"Ryan....." ohkas neiu.Ta pani pildi oma teksade tagataskusse ja läks maja ette.Auto juures askeldasid mitu meest korraga.Noah tuli jooksuga Brita juurde ja käsutas ta majja minema.
"Aiiiiiiii ,ära tee!" karjus Brita ja kuulis vaikselt kedagi hüüdmas "Brita.Brita!"
Brita ei jätnud jonni ja tahtis teada saada,mis toimub.Ta läks välja ja nägi Ryanit.Noormees rabeles meeste haaretest lahti ja jooksis Brita poole .Nad kallistasid.
"Ma igatsesin sind.Ma igatsesin sind!" korrutas Ryan.Ta vaatas Brita silmadesse,mis olid pisaraid täis valgunud.
"Mulle öeldi,et sa oled surnud.Ma teadsin,et sa ei ole." Brita suudles Ryanit ja Ryan kuivatas neiu pisarad.
"Ma ei ole surnud.Ei ole." ohkas Ryan.
Nad tõstsid pead,kui kuulsid politsei sireene.Noored jooksid majja peitu.
"Ryan need on ju need samad sireenid,mis mitme kuu eestki ju."
Ryan noogutas ja kõik jäi vaikseks.
"Ryan ja Birta,tulge palun välja.Ärge kartke midagi." ütles Ruuporist mehe hääl.
Ryan ja Brita hoidsid käest kinni ja läksid majast välja.
"Isa!" karjus Brita ja jooksis mehe juurde."Tütreke." lausus madal mehe hääl ja kallistas teda.
"Ema!" ütles Ryan ja kallistas oma ema.
Ryan'i ja Brita pilgud kohtusid.Nad kõndisid üksteisele vastu ja kallistasid.
"Ma armastan sind!" sositas Ryan ja lahkus koos emaga ühte politseiautosse.
"Lähme Brita!" ütles Raul-Brita isa.

järgneb...

7. Osa
Kui kaks politseiautot politsei maja ette jõudsid,oli autst välja tulla võimatu.
"Mis asja see tähendab?" küsis Brita isalt.
"Ajakirjanikud.Sinu ja Ryani kadumine on "pop" teema olnud" ohkas isa ja nad läksid autost välja.
Ajakrijanikud oleksid äärepealt Ryani ja Brita pikali lükanud.Kõik sebisid igalpool.
"PRESSIKONVERENTS!" karjus keegi ning Ryan ja Brita juhatati politseimajja ühte suurde koosolekusaali.
Järgmine päev lehes.
"Oma kodudes on tagasi kaks rööviohvriks langenud teismelist.Kõik algas sellest ,et tuli kustutati ja edasi lahtutati nad teineteisest ja siis viidi meytsa,kust vaprad politseinikud nad leidsid.
Kool suletakse pikaks ajaks.Kooli fuajees on kõikide surnute pildid ja sinna on võimalik minna kaastunnet avaldama."Meie andmetel on 153 hukkunut,millest õnneks Ryan ja Brita pääsesid."
Vahenab kooli direktor Enrique Street."
***
"Ei no midaiganes." Brita virutas lehe põrandale ja kadus omatuppa.
"Kõik see juhtus juba pool aastat tagasi ning ikka nad kirjutavad sellest lehtedes.Igakord sama pläma.Uskumati lollidekari on seal lehes tööl.Midaiganes.Uus kool on natuke harjumatu.APPIIIII!Barbara ja Paris!"
Brita tormas oma toast välja .
"Kuhu sul niikiiret." küsis isa.
"Kuhugi" vastas Brita ja tormas toast välja.Kiirest jooksis ta ületee bussipeatusesse."Jõudsin." mõtles ta .
Mõne ajapärast peatus buss surnuaia juures olevas peatuses.Brita läks maha ja jalutas surnuaega Barbara ja Parise haudadele."Sõbrannad!Ma olen teid igatsenud.Kuigi jah,see tundub lolli jutuna,aga mul on tunne nagu te oleksite ikka veel minuga.Vahet ju pole kas vaimselt või füüsiliselt.
Pidage meeles,te jääte alati mu südamesse elama!"
Brita võttis haudadelt puudelt langenud lehed ära ja süütas mõlemil küünlad.
"Tere Brita!" ütles Ryan.
"Oi tere!Sa ka siin."
"Jah,tulin õdede haudasid korrastama." ohas Ryan.
"Tunnen kaasa,siiani." sosistas Brita kurvalt ja talle endale tikkus pisar silma.
"Jamh.Kõik tänu sellele,et me õdede ja vendadega kooli hommikul läksime....Veel sel hommikul oli mul perekond...Õhtuks aga enam polnud." Ryan langetas pea.Brita istus noormehe kõrvale ja pani oma käe üle ta kaela.
Ryan vaatas talle otsa ja lahkus siis sõnagi ütlemata.
"MEie vahel pole enam miskit endine." sosistas Brita ja tal helises telefon.NEiu hakkas bussijaama poole kõndima.
"Jaaaa...Kle hetkel olen surnuaias ,hakkan kodupoole liikuma.Välja?Ikka?Mis kell?Okei,kell 21.00 ole siis mu maja ees.Jah,tsau!" BRita pani telefoni taskusse tagasi ja enda imestuseks oli ta Ryani kõrvale bussijaamas seisma jäänud.
"Mida see veel pidi tähendama?" mõtles noormees ja läks siis bussi.Bussis istusid noored teineteisest võimalikult kaugele.


järgneb...

Kui Brita sõbrannade haual oli, läks rinnust nii raskeks ja selline frustreeritud tunne tuli...
Midagi sellist läbi elada... seda ei peaks keegi läbi tegema.

Aga sa katsu Britat ja Ryanit kaua lahus hoida, ainult KATSU!
Ja siis ma, siis ma... siis ma. :d
Siis ma lõpetan jutu lugemise ja mõtlen ilusa lõpu. ! ;D (A)

Uuuut. :d

Ma sain naerukad xd.
Ei no andekas kommenteerimine

8. Osa
Ryan avas korteriukse ja läks joonelt omatuppa.Ema tuli koheselt poisijärel .
"Said hauad korrastatud?" küsis ema hoolitseva häälega.
"Jah,sain.Kuhu sa lähed?" poiss takseeris ema.
"Välja." vastas ema napisõnaliselt ning läks korterist välja.
Ryan prantsatas selili voodile.
"Mida see kõne Britale veel pidi tähendama?Äkki tal on uus poiss."Ryan sasis juukseid ja kobis netti.Ta läks msni ja nägi,et Brita on sees.Ryan läks raske südamega msnist välja ja jäi magama.
***
"Ole siis tubli koolis!" hüüdis Ryani ema,kui poiss koos autovõtmetega korteri uksel oli.
"jah olen.Ema,ma olen 17,sa ei pea mulle seda koguaeg üle korrutama!" ahhetas Ryan.
"Ära autot lömmi sõida!"
"jajajajajajajajajajajaaaaaaaaa!" tõstis Ryan häält ja lahkus.
"Küll emad võivad alles muretseda!"mõtles Ryan autot käivitades.
Kui ta kooli fuajeese jõudis,kõndis talle vastu Brita,koos Drewiga.
"Tere Ryan!" ütles Brita rõõmsalt."See on minu kutt Drew."
"ma tean seda." pomises Ryan ja läks klassi.
"Mis tal hakkas?" imestas Drew.
Brita vaatas tõsise näoga Ryanile järele."Ei tea,ei tea."
***
Kui koolitunnid said läbi kohtusid Brita ja Ryan parklas.Nad olid "kogematta" oma autod kõrvuti parkinud.
"Miks sa ennem niimoodi ära jooksid?" päris Brita. Ryan pööritas sellepeale silmi ja istus autosse.
"Nagu ta ise aru ei saaks!"Ryan pani kummidevilinal kooliparklast minema.
Brita vangutas pead ja sõitis samuti koju.
***
Brita võttis koju saabudes külmkapist segumahla ja kallas seda endale klaasi.Ta läks sellega teleka ette ja vajus mõttesse."Miks Ryan ärritus sellepeale,kui ma talle teatasin,et mul poiss-sõber on?Ta peaks selle asja meievahel bioloogia klassis unustama!Mina....Tema..."Brita mõttekäiku segas isa kojutulek.
"Noh,miks nii tõsine?" päris ta.
"Lihtsalt." vastas Brita ja kadus omatuppa.Ta helistas oma poisile ja nad läksid õigepea välja.
***
"Ryan?" ahhetas Brita ,kui nägi kohvikusse astudes Ryanit,kes vestles lõbusalt ühe tüdrukuga."See ei ole ometi võimalik...."

järgneb...

9. Osa
"Mida ,mis on?" ei saanud Drew aru.
"Ma pean minema.Ma pean minema." korrutas Brita ja jooksis pubi kõrval olevasse taksoparklasse.Ta võttis takso ja sõitis koju.
***
Brita jõudis koju ja jooksis jälle oma tuppa ja lõi ukse tugeva pauguga kinni.Neiu istus voodile ja hakkas nutma.Nägemine Ryanit koos mingi plikaga lõbusalt vestlemas purustas ta südame.
"Miks see nii on?Mul on oma poiss ja ma armastan teda...Issakene,ma poleks tohtinud end sellest mõjutada lasta."neiu viis pilgu aknast välja.
"Ryan,kas ma armastan sind siiani?" Brita võttis autovõtmed ja läks välja jättes isale kirja.
Teel helises tal telefon.See oli Drew.
"Midaiganes!" pomises Brita ja lasi telefonil lõpuni heliseda.Ta pani telefoni hääletupeale.
Brita vajutas gaasi ja auto hakkas kiiremini sõitma.Kuigi maanteel oli kiirusepiirang 50,sõitis Brita juba 240-ga.Ta keerutas vihaselt rooli iga ettetuleva kurvipeal ja õigepea olid tal politseid sabas.Brita ei mõelnudki seisma jääda,vaid sõtkus gaasipedaali aina edasi ja varsti oli aut maximumkiirus saavutatud.Järsku sõitis Britale kõrvalteelt ette politseiauto ning Brita ei saanud pidurdada.
"APPIIII!" karjus ta ,kuni kaotas meelemärkuse.
***
Brita viidi haiglasse suurte vigastustega.Õnnetusest teatati Brita isa ja Brenti ja nende kaudu said asjast teada ja Ryan.
Tütarlaps viidi opisaali ja talle tehti lõikus,mis kestis 5h-d.
"Issi,Ryan!" sonis Brita kui hakkas ärkama.
"Me oleme siin!" hüüdis isa ja mõlemad läksid Brita juurde.
"MIks sa seda tegid tütreke? "
"Sest ma nägin Ryanit koos mingi plikaga pubis vestlemas ja see murdis mu südame." rääkis Brita kurvalt.
"Ma jätan teid omavahele." nentis isa ja lahkus palatist.
Brita isa kohale istus Ryan ja võttis neiul käest kinni.
"Miks see sulle nii mõjus?"
"Sest...sestttt...." Brita ei saanud lauset lõpetada kuna tema pulss seiskus.
Ryan kutsus koheselt arstid ja alustati Brita elustamist...

järgneb...

Mnjah, juhtub.
Muideks, järgmine osa on viimane:)

Uuut, uut, uuut!

Kuidagi emotsioonitu jutt tundus, vähemalt alguses küll "Mu parimad sõbrannad on tapetud. Nutan nüüd." Ja "153 (või palju neid hukkunuid oli?!) hukkunut. Saagu üle." :D Muidu väga huvitav

10. Osa
Ryan istus närviliselt haigla koridoris toolil.Ta meenutas kõike Britaga koosveedetud aegu.
Brita isa oli koju läinud.Õigepea tuli arst palatist välja.Ta oli seal kaua olnud.Õnneks Brita ei surnud.
Ryan tõusis püsti.
"Kuidas ta on?" küsis ta.
"Ega jah,teda ei ole enam kauaks,ma kardan.Ainult jumal saab teda päästa.Meil ei ole enam siin midagi teha..." ohkas arst.
"Kas see tähendab,et ta võib surra?"
Arst noogutas.
"Mis selle esile kutsus?"
"Tema vigastused noormees.See autoõnnetus pani talle ikka paraja põntsu ära...Minge tema juurde,ta sooviski teid näha."
Ryan noogutas ja läks.Ta astus vaikselt Brita voodijuurde ja istus selle kõrval olevale toolile.Brita avas silmad.
"Kuidas sul on?" tahtis Ryan teada.
"Normaalne." ütles Brita tasasel häälel."Mida arst ütles?"
Ryan pööras pea ära ja pigistas silmad kõvasti kinni.Ta ei tahtnud,et Brita saaks teada,et ta võib surra.
"Miks sa vaikid?" päris tüdruk.
Ryan hõõrus silmi ja vaatas uuest Britat.
"Miks sa vaikid?" ei jätnud tüdruk pärimist.
"Ma vaikin,sest arst ütles,et sind ei pruugi enam kauaks meie seas olla."
"asiis."
Brita keeras teise külje.Ta jäi magama.
*Nädalad Mööduvad*
Brita on paranenud jõudsalt ning õigepea saab ta haiglast välja.Ryan on tema juures olnud igapäev.
Brita luges parajast raamatut,kui arst sisse astus.
"Tere Brita!"
"Tere!" lausus tüdruk entusjaslikult.
"Mul on sulle üks hea uudis."
"Nooh?" lausus Brita kannatamatult.
"Sa saad haiglast välja.Juba täna!"
"Jess!" ütles Brita ja hakkas juba voodist välja tulema.
"Brita,ei mingit kiiruseületamist!Ma ei taha sind siin uuest täna!" noomis arst ja Brita hakkas narma.
"Ma ei ületa kiirust ja pealegi ei usu ma ,et vanemad ming üldse rooli lasevad ."
"Mine nüüd."
Brita noogutas ja pani riide.Õigepea oli ta haiglast väljas ja teel bussijaama poole.
"Uskumatu...Ma olen 16 ja juba ma olen üle elanud röövi ja suure autoõnnetuse ning ka bestide surma...Ma loodan,et nüüd hakkab mu elus kõik hästi minema."
Brita istus bussile ja sõitis koju.Koju jõudes hüüdis ta :"Olen koduuuuusss!" keegi ei vastanud talle.Ta läks kööki ja leidis kirja.
"Brita!
Ma pidin tööasjus ära minema.Sa oled suur ja saad ise üksida küll elatud.Ma kandsin sulle arvele suure rahasumma ja sa hakkad igakuu minu käest veel saama.Auto on kah sinupäralt.AINULT ära sellega KIIRUST ÜLETA ega jälle HAIGLASSE SATU!
Isa."
"watever!"Brita läks omatuppa ja koristas seal veidike.
"OMG,kas hetkel on suvevaheaeg?"avastas Brita ning just õigel ajal helises uksekell.Uksetaga oli Ryan koos suure šokolaadi karbiga.
"Tsau!" ütles tütarlaps rõõmsalt.
"Tere patsient." irvitas Ryan ning sai koheselt Brita käest hoobi vastu kõhtu(see hoop ei olnud väga valus)
"Tule sisse!" ning Brita juhatusel läksid nad kööki.
Nad võtsid lauataga istet.
"Ryan,kas meil on suvevaheaeg?"
"Jep." Ryan võttis põuetaskust paberi."Su tunnistus."
"Kle ma ei käinud kaks kuud koolis.Mis tunnistus mul olla saab?" imestas neiu.
"No on."
"Okei viis kolme.Pole ka ime" pomises Brita.
"Kle kus su isa on?" huvitus Ryan.
"Läks kuskile tööreisile.Maja ja auto on minupäralt.rRyan tahtis juba midagi auto kohta öelda,aga Brita sundis ta vait jääma.
"Mind on täna juba kaks korda mainitud mitte kiirust ületama!" pahandas Brita.
Ryan hakkas naerma ja õigepea ka Brita.
Ryan kolis Brita juurde,seniks kuni ta isa tagasi tuleb.Brita ja Ryan elasid oma elu nagu iga teine puberteedi eas olev nooruk...

Lõpp!

Heh, lõpp oli täitsa hea!