noored ja lootusetud

see jutt oli ka "meie jutud" eelmisel leheküljel aga siis ma mõtlesin et võiks ka siia üles panna, et nii kui nii on seal vaid kaks osa aga neid tuleb veel ... loodan, et te ei pahanda Ja muidu sooviks ka kriitikat!

1. OSA
„Nii ja siis ma ei teagi mis nagu juhtus,“ ütles Brita oma telefoni „ühel hetkel ütles mamps,et pange oma riided kokku ja me sõidame minema“
„Kuidas nii „ kõlas telefonist hääl „ja aga miks siis ,miks ta käskis teil siis asjad kokku panna ja kuhu te läksite?“
„tartu, paps ja mamps kumbgi ei öelnud miks ja kuhu me läheme „
„kuule ma pean lõpetama aga varsti räägime jälle eks?!“ütles hääl telefonis
„jah ma väga loodan et mul ikka lastakse sinuga rääkida“ütles Brita naljatledes
„oky tsau siis“ ütles hääl
„tsau“
Brita istus voodi peale ja vaatas ainiti aknast välja seal sadas vihma nagu oli sadanud juba kaks päeva jutti. Alates sellest kui nad oma perega tartusse tädi juurde läksid on kõik läinud allamäge. Liina- Brita õde - jäi kõrgesse palavikku ja on nüüd kogu aeg voodis. Ja nad isegi ei tea millepärast nad tartu tulid. Peale selle jäi nüüd nende kool ka pooleli või vähemalt ei saa naad praegu seal koolis käia.
Äkitselt avanes uks ja sisse astus Brita nõbu kes kutsus teda sööma .
„Oota ma kohe tulen“ vastas tüdruk.
Nukra näoga läks Brita elutuppa et seal teistega koos süüa. Laua ümber kees kõik jutust ja liikumisest. Kohe kui Maido- Brita isa- nägi tüdrukut tulemas lõpetas ta jutu Ingega-laste emaga.
Brita istus lauda ja kohe varsti hakati talle taldrikule kuuma suppi tõstma. Nagu ikka püüti meeleolu üleval holida et mitte lastes kahtlust äratada, kuid täna kui Brita oli rääkinud oma parima sõbrannaga telefoni teel ei suutnud ta enam oma suud kinni hoida ja nii hakkas ta kohe küsimusi esitana.
„Kui kaua me siin veel oleme“ küsis ta,ning isa tahtis talle juba midagi vastata kuid tädi jõudis oma küsimusega temast ette.
„Kas sulle ei meeldi siis siin?“küsis ta oma naljatleval toonil.
„Ei mitte seda, mulle meeldib siin aga vahel pole midagi teha, maal olen ma tavaliselt väljas aga siin ma seda olla ei saa“
„Aga sa võid ju siin ka välja minna kuigi mis sa selle vihmaga seal küll teed“ ütles tüdruku ema.
„Ma käisin kodus ju koguaeg vihmaga väljas aga siin pole see nii tore“
„Aga mine siis rõdule“ütles väike Mirtel Liina ja Brita nõbu.
„See pole ültse ju huvitav“ Brita lõpetas jutu ja hakkas suppi lurpima.
Natuke aega oli lauas vaikus ja siis hakkas Brita uuesti küsimusi esitama.
„Paps kuule“
„Mh mis on“ küsis isa
„Palun öelge mulle nüüd ausalt miks me siia tulime?“
„Ma ei saa sulle seda praegu öelda kui õige aeg kätte jõuab siis saad teada“ hakkas isa juba karmimal toonil rääkima
„Aga-“
„Ei mingit vaidlemist“
„Maido ma arvan et tal on õigus teada, mida see ikka nii väga halba teeks kui ta teaks“ ütles tädi
Vähemalt on mõnel mõistus peas mõtles Brita
„Pole mõtet me ju leppisime nõukogus kokku et lastele me ei räägi ja nii see ka jääb , ma ei saa nõukogu seadusi rikkuda“punnis isa vastu
„Ma ei tea aga mina arvan ka et tegelt peaks ju rääkima Brita pole ju enam mingi laps, ta saaks aru“ütles Inge.
„Ta võib küll välja näha nagu täis kasvanu kuid mõistuselt on ta ikka veel laps“
„Praegu on ta küll mõistuselt rohkem täiskasvanu kui sina ära pahanda aga nii see on“ütles tädi Laura
„Oleks hea vähemalt ühtgi last hoiatada kui see siis lõpuks juhtub- muidugi loodame et seda ikka ei juhtu-oskaks ta end hoida ja kaitsta.“
„Ee mida võib juhtuda?“segas Brita end vahele. Ta oli terve selle aja seda nääklemis pealt vaadanud ja tema uudishimu aina kasvas.
„Kui ei tee seda sina siis teen mina“ütle Laura oma viimase sõna
„Olgu aga kuulda võib vaid Brita“maido näis küll pahane kuid ka väikse kergendus - tundega.
„Mirtel kas sa oled ära söönud?“ küsis Laura oma vanimalt tütrelt.
„Jaa“ vastas too
„Siis mine ja vaata kas Liinal on kõik olemas mida ta vajab ja ole hea istu natuke tema juures seltsiks ka eksju“lausus Laura
„Heh, kas ma pean“ Tegi too nägusid
„Jaa ja palun kohe“
Mirtel tõusis toolilt püsti ja sammus oma nõo toa poole.
„Niisiis Brita mida sa täpsemalt teada tahad?“küsis inge talt
Brita kes ei suutnud uskuda et saab teada miks nad siin on oli, sõnatu ja tal läks ikka tükk aega enne kui suutis end koguda et paar sõna välja öelda.
„Ma ei tea ma arvan et kõike“ütles ta end sirgu ajades.
„Kõike? No olgu kõigepealt ma räägin sulle et see mida sa kuuled ei ole just kõige meeldivam,oled sa selleks ikka valmis?“
„Jah, ma arvan küll.“ ütles tüdruk üpris kindlalt.
„Selge, kõigepealt nagu sa tead läksin ma eelmisel reedel rauttee majja“
„Mm jah“utles Brita „Aga ma tahaks teada mida sa seal tegid, sest kui sa tagasi tulid olid sa vääääga ehmunud näoga“venitas ta.
„Kui me olime kõik kokku tulnud hakkas Mati meile rääkima miks ta meid sinna nii kähku kutsus“
ta pidas väikese vahe ja jutustas siis edasi „Mati oli kuulnud et Paegas oldi sisse murtud paljudesse majadesse kus samal ajal inimesed olid kas telekat vaadanud või lugenud või mingi muu vabaaja tegevusega tegelenud, esimene kes sissemurdmise ohvriks langes oli Matilda -tead ju küll teda.“
„Jah, aga kuidas nad sisse said, neid peaks ju kuulda olema“
„Noo jah aga nad olid väga kavalad need pätid ronisid sisse katusse kaudu ja siis leidsid ikka mingi tee kuidas sisse saada,seda veel uuritakse kuidas nad seda täpsemalt tegid“lausus Maido
„No jah aga miks ei tohiks sellest lastele rääkida see ju nii väike asi. Minu meelest Matilda - mutt elab ju veel ja midagi nagu polekski juhtunud“Brita oli segaduses ta ei teadnud kas isa teeb ta üle nalja või on selle taga veel midagi muud ja saatuslikumat.
„Noh ja tegelikult pole see veel kõik. Tänu sellele et nad on jätnud igasse majja samasuguse teate oleme me alati teada saanud et need on samad pätid“
„Aa, aga mis seal teates siis kirjas on?“ see jutt hakkas aina põnevamaks minema ja Brita aina uudishimulikumaks.
Maido vaatas ükshaaval kurvalt näkku oma naisele, õele ja õe-mehele. Ta hingas paarkorda sügavalt sisse ja välja ning pajatas siis.
„Jgal kirjal oli täpselt ühesugune jutt“
„Ja-ja ma sain sellest isegi aru aga mis seal kirjas oli“ muutus tüdruk juba kärsituks.
„Seal seisis nii „Ärge arvake, et need on meie viimased teod me jääme teid ikka ja jälle külastama ning varsti-varsti ei näe te enam oma armsaid lapselapsi nad kõik on teie jaoks kui uni sest neid ootab ees OHT.“
ja nad on sisse murdnud vaid nende inimeste kodudesse kellel on lapselapsed .“
„Aga -aga miks te sellest meile ei rääkinud?“
„Kuna me ei teadnud millisekas kujuneb teiereaksioon“Maido oli selle ajapeale näost õrnalt roosatama löönud.
„Olgu, kas sul on söödus?“ küsis tädi
„Jah“vastas Brita
„Tore, äkki aitad mul laua ka ära koristada?“
„Mhõh“
„Ja jäta meelde et sellest ei tohi sa kellegile rääkida eksju“manitses Maido
Brita mõtles veidi ja siis vastas:“Jah“ ning hakkas lauda koristama.

Kas uut juba ei saaks?
Muide väga hea lugege kõik.

Mulle meeldib see jutt, aga, siis meeldiks rohkem, kui lõigud oleksid

4.OSA


Õle pika aja jälle kooli koritorides ringi lonkides oli Brital imelik tunne, nagu ta ei sobiks siia.
Kuna 5. tund lõppes peagi ei hakanud tüdruk üldse klassi minema vaid seadis end isuma koridori põrendale.
Koridorid olid vaiksed ja isegi õpetajasid ei liikinud.
Brita ei pidanudgi kaua ootama kui helises kelle ja klassidest kakkasid väljuma õpilased. Kuna Brita ei suutnud meenutada mis tund Katrinil oli siis otsustas ta lihtsalt paigal seista ja oodata.Paljud õpilased kõndisid temast mööda kuid mõned jäid ka temaga rääkima, miks sa koolis pole olnud ja nii.
„BRITA,“ see oli Katrin kes üle õpilaste karjus „mida sa siin teed? Appi issand kui lahe“poisipeaga särasilmne tüdruk jooksis Brita jurde ja kallsitas teda.
„Tsau, kle ma pean sulle midagi rääkima, aga mitte siin“
„Mida ,oota aga kus siis?“ Katrin oli silm- nähtavalt põnevil. Kuid enne kui Brita jõudis midagi vastata kuulis ta oma seljataga põlastavaid hääli:“Eh vaat kes kooli tuli, Katriniga saad juttu ajada ja linnas elada aga kooli ei viitsi sa kohe üldse tulla“ kõnelejaks oli Katrini peika Hannes kes polnud kunagi Britale meeldinud oma üleoleva oleku ja mõtlemisega ja ega poisski tüdrukust just vaimustuses polnud.
„Kuule pole sinu asi kus ma elan või kellega räägin.“ sähvas plika vastu.
„Kuule ära mölise ega kõik õpsid teavad kus sa oled nii et sa ei pääse.“ja siis marssis ta laia irvitusega minema.
„Millal sa temaga rahulikult läbi hakkad saama?“ päris Katrin
„Millal sa ta maha kavatsed jätta?“vastas teine.
„Oii näe kes koolis on?!“ venitati Brita seljadaga. Kui tüdruk ümber pööras nägi ta enda poole vahtivat poiste kampa, kiire ülevaade kambale ja Brita nägi ka paari endale sõbralikku naeratust saatavat nägu-tüdruk naeratas vastu kuid naeratus kadus siiski kui talle kõige lähem poiss hakkas kõva häälega röökima“BRITA, KUULAKE KÕIK BRITA ON KOOLIS“ Tüdruk keeras silmipööritades poistekarjale selja ja lausus endamisi:“Oli mul siis veel seda ka vaja...“
„Tule lähme välja, räägime seal“ütles tüdruku tegevust kõrvalt jälginud Katrin.Ja nii hakatigi ukepoole trügima.
„Noh mis tähtis jutt sul siis mulle on?“ päris kevad päikese kätte jõudnud Katrin.
„Mitte siin, keegi võib siiski pealt kuulat, kas sul on tunnid läbi“
„Jah“vastas innukas tüdruk.
„Tore siis lähme kõnnime sinupoole, muide kas ma saaksin paar päeva sinu juures ööbida ma tulen paariks päevaks kooli.“
„Sa enda kodus ei saa ööbida we“
„Ei kedagi pole ju kodus ja noh kui ma olen sulle selle ära rääkinud siis sa saad aru miks ma koju ööbima ei lähe“
„Oky, tead mulle tundub et midagi väga kahtlast on teoksil.“
„Noh jah seda ta on, aga kuule hakkame siis miema ja ma räägin sulle kõigest.“ja nii hakati astuma.
Teepeal rääkis Brita Katrinile kõigest mis oli vahepeal juhtunud ja ka uuest ning isegi veidi hirmutavast uudisest.

SUPPPPER.

Ülipõnev jutt, ei saanudki silmi ära :)