Kahevahel.

Paul ei uskunud jumalasse. Ta ei uskunud ka saatanasse. Isegi mitte saatusesse. Siis ei uskunud ta ka vaimudesse.

Nagu paljud kuuenda klassi õpilased, olid ka Paul ning tema sõbrad ärevil seoses vaimude väljakutsumisega. Kuna Paul ise kõige kõvem vend nende seas oli, ei hakanud ta vastu rääkima, kui üks õhtu otsustati, et tema peab peegli ette minema ja kedagi sealt kutsuma.
Uhkel sammus kõndis ta vannituppa, kus ühel seinal selle poole ulatusel laius peegel. Sõbrad olid troppis ukseaugus.
„Tulete sisse või jääte välja? Uks peab kinni olema!“ hüüdis ta neile. Oli kõhklusi ja kahtlusi, kuid lõpuks läksid nad kõik välja. Paul naeris õelalt oma ette, enne kui asja kallale asus. Ta tõstis pilgu ning silmitses end sealt hoolega. Äkitselt ilmus ta silme ette korraks virvendus ning tema asemel oli hoopis mingi muu noor poiss. See ajas Pauli karjatama, kuid pilt kadus kiiresti silme eest. Sõbrad arvasid, et vaim on välja kutsutud ja tormasid sisse, kuid pidid pettunult tagasi minema. Seekord poiss end nii kaua peeglist ei imetlenud ja lausus kolm korda „Seth“, et kutsuda vanakreeka mütoloogias tuntud kurjust ennast välja. Alguses justkui midagi ei toimunud, kuid minuti pärast, kui Paul end taas peeglisse vaatas, hakkas sinna tekkima Sethi kujutis. See kutsus poissi sõrmega. Paul kummarduski kaugemale ning sirutas käe välja. Peeglit vaevalt puudutanud, oli ta seal sees, kõrvus kumamas tõeliselt kuri ja parastav naer.

Nagu paljud viienda klassi õpilased, olid ka Ronald ja ta sõbrad huvitatud vaimude väljakutsumisest. Ronald jäeti üksinda vannituppa ning niipea, kui ta end veidi aega oli jõudnud peeglist vaadata, ilmus sinna hirmunud ja hoiatav Pauli nägu.

Issand, ülihea põhimõte ju

aw täh!