Virtuaalsus

Taaskord oli käes üks reede õhtu, mille Rasmus kodus oma arvutis veetis. Ta oli endale äsja saanud kõige uuema arvuti ning sellega ühes ka mängu koos konsooliga. Ta arvas, et kingitus on hea, kuniks ta teada sai, kuidas seda mängitakse…

Kuu aega varem:
Rasmus oli isaga tehnikapoes. „Isa! PALUN! Üks kingitus ja ma ei taha viis aastat sünnipäevaks ega jõuludeks midagi!“ proovis ta isa nõusse saada. „Ja kui mitu korda ma olen ütelnud, et selle turvalisus pole tõestatud?“ ei andud ka isa alla. Rasmus vihastas ning jooksis poest välja, kust edasi ka koju jalutas. Tema üllatuseks jõudis ta siiski enne isa koju. Viimane saabus alles kaheksa minutit pärast poega. Rasmus oli isa peale ikka veel pahane ning lõi enda järel oma toa ukse pauguga kinni. Isa suundus esimesel võimalusel ema juurde ning arutasid asja. Tulemuseks võib lugeda seda, et isa läks tagasi poodi ning muretses pojale arvuti, konsooli, milleks oli kõrge seljatoega tool koos lisavarustusega ning üks mäng. Ohke saatel koputas ta lapse uksele. Viimane ei vastanud, kuid isa avas sellegipoolest ukse, jättes kingituse ukse taha, ise läks magama. Mõne sekundi pärast, kui Rasmus ukse poole jõllitas, olles valmis karjuma, et ta ust lahti jäetakse, pidi ta õnnest nutma hakkama. Pikema aja viitmiseta taris ta selle enda tuppa sisse, ühendas tooli uue arvutiga ära, tutvus kasutusjuhendiga ning sisestas mängu. Selle ära installinud, maandus ta toolil, pani pähe kiivri, kindad, kinnitas turvavööd ning haaras kätte mängukangid, lülitades teisega mängu käima. Olles mänguks valmistunud, kummaski käes joystick, hakkas tal silme ees jooksma mäng. Uus mäng, tegelase valik, tegevuspaik, tase, alusta. Esialgu ei tundunud see kuidagi raske olevat. Sõidad ühest paigast teise, täidad missioone, kogud punkte, jõuad järgmisele levelile… Kuni ta jõudis kolmeteistkümnendasse. Tegelaskuju ümbritsesid sõjaväearmeed, helikopterid, kuulipildujad – siiani kõige kriitilisem seis. Kõik nad soovisid Rasmuse tegelaskuju surma. Kuulid lendasid, pommid kukkusid, mõni läks pihta teine mööda. Kui tegelane surma sai, ilmus ekraanile kiri:
Soovid jätkata? Jah; Ei.
Ei juba nõnda naljaga ei vajuta, muidugi jah!
Järgmist päeva, milleks oli õnneks pühapäev, alustas ta arvuti sisselülitamisega. Enne esmaste vajaduste täitmist hakkas ta mängima. Jätkas sealt, kus eile pooleli jäi. Ja nõnda päeva lõpuni. Ning nõnda kolm nädalat. Tihti ei läinud ta üldse kooli, vaid istus terve päev toolis arvutiga mängides. Neljanda nädala saabudes ei olnud ta vahepeal kokku mitte üle kümne tunni magada saanud, ta nägi välja nagu elus laip, kellel jätkuv jõudu vaid arvutimänguks. Vanemate kisa peale ta ei reageerinud, vaid oli oma toas edasi. Vanemate katse peale tooli välja nihutada, ta istus sellel kramplikult ning selle raskus oli liiga nihutamiseks suur. Suure pinnimise peale, kui vanemad küsisid, milles asi on, et ta seda järgmisel päeval edasi ei saa mängida, tõi ta vabanduseks, et mäng käib elu ja surma peale, mis oli rohkem tõsi kui seda arvati. Ta oli märganud kahtlaseid vigu mängus, näiteks sõdurid ei käitunud ühtselt, vaid mõtlesid justkui ise. Helikopter lendas minema ning otsis järgmist ohvrit. Laps jooksis hirmunult Rasmuse tegelaskujust mööda.
Oli käes neljapäev ja mängus ei läinud enam nii hästi. Rasmus teadis liiga palju. Ta teadis, et programm ei ole, mis teda tapab, see on tema ise.
Reedel, kui ta taas kell 05.12 pärast tunniajast uinakut arvuti käima pani, teadis ta oma saatuses. Sellepärast kirjutas ta ka lauale juba hüvastijätukirja:
Kallid ema ja isa!
Teadke, et ma armastasin teid väga, kuid ma lihtsalt pidin seda tegema. Palun kaevake see firma kohtusse, et nad kellelegi ei saaks seda konsooli enam müüa. Või laske panna sildid juurde: EI ON HEA!
Siiralt Teie,
Rasmus.
Mängu alustanud, sai ta peaaegu kohe surma. Ekraanile ilmus kiri:
Soovid jätkata? – Jah; Jah.
Valik polnud just kiita, valis ühe jah’i. Järgmisena kirjeldati missiooni:
Tapa üks süütu inimene ning saad elu tagasi.
Kui kiri eest ära läks, tutvus ta olukorraga. Tema ümber oli palju sõjaväelasi nagu ta isegi ning mitukümmend meetrit eemal oli üks tegelane igapäevastes riietes. Tal oli õigus olnud. Paari lasuga sai ta aga oskamatule mängijale pihta. Ekraan juhendas taaskord edasi:
Palju õnne! Soovid jätkata? – Jah; Jah.
Taaskord oma valiku teinud, sattus ta esimesse rolli, vaba mees. Lootes, et saab programmist väljuda, salvestas ta mängu ära ning valis: Välju. Seepeale aga juhendas programm järgmiselt:
Soovite mängust päriselt lahkuda? – Ei; Ei.

Šokeerivad lood sul...
Kindlasti on siin ka mõni mõte, mille peale ma tulen, kui ma asja natukene seedinud olen.

see on inspireeritud Sergei Lukjanenko "Peegelduste labürint" raamatust

see lõpp on vist lugedes veidi imelik, aga ma proovisin võimalikult hästi kirja panna, nagu ma oskan. mõttes oli küll kõik arusaadav mul

Ei, ma sain aru. Vist.

tore ainuke väljaanne, mis ma oma lugudest teinud olen oli sõbrannale kingituseks, aga keegi võttis selle vist ära, kuna paari tunni pärast see oli kadunud. ehk ma ei tea kellegi teise arvamust

Hah.

ei, tegelikult, koolilehes on ka xD "Käsi" jutt

Uhh.
Koolitäis šokiseisundis inimesi.

xD kas keegi üldse loeb ka seda, on omaette asi õpetajale igatahes mu jutud ei meeldi. ta ei julge

Mwah.
Nõrganärviline õpetaja järelikult.

üle 65 aasta vana ka. aga ikka väga elujõuline. parim õpetaja koolis hästi lahe inimene tegelikult. aga ma ei oska midagi muud nagu kirjutada. pole mõtet, kuidas teha muud žanri huvitavalt

Mnjaa...

tegelikult ma tegin kirjanduse tunnis ühe üsna huvitava loo, aga see vihik on vist ammu ümbertöötlemisele läinud. damn. ma pärast sead mõtlesin üsna pikalt, et võiks teha pikema versiooni. ta andis 2lk piiriks. haige! midagi ei mahtnud ära sinna

Heh.
Mulle käib ka jubedalt närvidele, et need limiidid nii väikesed on. Esimene kirjand oli 200 sõna. Olin mõttega poole peal ja siis vaatasin, 250. -.- Õps ei tahtnud pikemaid. Ai ma ärritusin.
Ja üleüldse... pool a4 lk´d. Ma pidin segaseks minema, kui ma seda kirjutasin. (Ühiskonnas ainult. ) Nagu... kirjutaks ja kirjutaks ja kirjutaks.

heh ma pidin kirjutama ka mingi kirjandi. 2lk pidi olema. kirjutasin mingi 1,5 ära ja kustutasin poole ära, sest olin teema nii ära ammendanud, et midagi lisada ei saanud nõme teema oli xD
aga samas. see, mis ta meile andis, oli selline põnev. 3 lauset. ja viimane oli "Aga ukse taga oli hoopis..." see oli niiii hea algus lihtsalt. ja siis mam õtlesin, kust saaks veel kokku hoida ruumi

Ohjah...