Käsi .

Eemalt paistis üks kena majake. Vaikselt lähedamale minnes nägi ta, et see on kinni ja lukustatud ketiga. Õnneks oli kõrvalt aken lahti, kust ta ilusti läbi mahtus. Nõnda ta viskaski pilgu majale ja sisemusele peale. Väsinud pikast teekonnast otsustas ta puhata ning maandus ilusti aknalaual, seal silmi kinni pannes ja mõnusalt puhates. Küll aga ei saanud ta seda kaua lubada, kui pidi vannituppa peitu minema. Juba oli kuulda samme teisest toast. Küllap oli majarahvas, või kõigest üks inimene, just ärganud. „Ma teadsin, et oleks pidanud veidi vaiksemalt olema,“ kirus ta end väikesest aknast välja jõllitades ning pingsalt kuulatades. Siis polnud enam mingitki vihjet elule seal majas. Ta hiilis taaskord elutuppa, kuid maandus seekord laual, kus pilgul taas üle ruumi käia laskis. Mõteldes, kuidas talle õnn alati naeratanud on, otsustas ta elu kaalule pannes ühte magamistuppa hiilida. See oli armas väike tuba, kus oli ainult voodi ja väike kapp. Tuba oli aga tühi. Järgmises, eelmisele täpselt kõrval asuvas, oli inimene voodis, kes ähvardavalt vähkres. Silmad olid tollel aga suletud, millest ta kohe magamist järeldas. Vaikselt ja tasakesti hiilis ta lähemale ning jõllitas inimest, istudes ise sellele üsna lähedal oleval öökapil. Korraks lasknud pilgul ringi käia ja keskendunud veidi teistele asjadele, ei jõudnud ta kiljatagi, kui märkas hiiglaslikku kätt enda poole tulemas..

Hommikul, kui Kari tõusis, pidi ta äärepealt oksendama hakkama, nähes suurt porikärbest lömastatud sisikonnaga.