Uni ?

Pimedus. Mitte kusagil ei põlenud tuli. Oleks võinud arvata, et kõik magavad, aga ei. Kuulda oli valju, huvitavat ning kohati mööda minevat heli. See oli klaver. Keegi mängis südaöösel klaverit. See keegi oli Doren, Pluto Doren. Ta valmistus kontserdiks, mis tal kahe päeva pärast anda tuli. Doren oli hea klaverimängija. Noodist sai ta praktiliselt kõike mängida. Ka improvisatsiooniga ei tulnud probleeme. Kuid siiski oli palju vaja harjutada, sest kava oli pikk ja tal ei olnud just kõige parem nägemine. Mälu oli asi, mille peale ta sai loota. Sellepärast ta öösel harjutaski: ta ei näinud noote, järelikult oli asi tema peas, tema mälus ja mõtlemises, tunnetuses. Ta pidi teadma meloodiat, et selle järgi oma käsi klahvidele seada. Tunded tuleb mängu panna, teha asja hingega. Ja Doren teadis seda. Ta teadis veel paljugi teisi asju, mis seonduvad hea klaverimänguga, aga see on juba teine jutt.
Kell aina tiksus. Talle tundus, et päev oli juba möödas ning ta jääb kontserdile hiljaks, aga tegelikult hakkas kell alles kolm saama.
Valed noodid ajasid Dorenit närvi. Mida rohkem ta närvi läks, seda kiiremini ja valjemini ta klaverit mängima hakkas. Sellele kaasnes aga rohkem vigu.
Kui kell juba seitsme minuti pärast neli oleks saanud, lõpetas ta mängimise. Heitis voodisse pikali ja lootis, et ehk tuleb järgmine päev parem, kergem.
Kui ta ärkas oli kell kolm päeval. See kohutas teda ja ta marssis kiirel ja kindlal sammul köögi poole, et enne klaveri taha minemist kõhtu varju saada.
Võttes paar võileiba hambusse läks ta klaveri taha. Asetas toidu taldrikuga klaveri peale ning hakkas mängima. Ta tegi seda mõned tunnid ja läks täna eriti varakult magama. Lood tulid hästi välja, oleks vaja veel ühe korraliku uinaku enne esinemist teha.
Ärgates tundis ta valmisolekut, hulljulgust, sellist aktiivsust, energilisust. Tal oli mõni tund aega. Ta kasutas seda väikeseks treeninguks ära. Läks välja jooksma. Tegi paari kilomeetrise ringi ja oligi varsti tagasi. Kodus käis veel dušši alt läbi ja sõi korraliku hommikusöögi: praekartulid kotleti ja salatiga. Nüüd oli kõik valmis. Pani noodid kohvrisse ja hakkas minema. Kohale jõudes mängis ta kõik lood kaks korda, nootidega ja ilma läbi. Kõik oli suurepärane, ta teadis, et miski ei saa valesti minna. Kontsert algas. Saal oli rahvast täis. Närv üles kruvitud. Sammus klaveri suunas, tegi enne publikule suure kummarduse, millega pälvis valju ja pika aplausi. Asudes klaveri taha valdas teda õud. Ta ei teadnud, mida mängida. Kõik oli justkui meelest pühitud. Ta vajutas ühte klahvi ja proovis kiiresti noote meelde tuletada, pilti silme ette manada. See ei õnnestunud. Kõik läks nässu. Ta peas valitses justkui must auk, kõik oli rikutud! Ta läks paanikasse. Hakkas niisama klahve vajutama. Publik muutus rahutuks ja hakkas mühatama. Mõne hetke pärast publik lausa lärmas. Dorenil vedas, et inimesed olid haritud ja ei hakanud asjadega loopima. Nad karjusid aga aina rohkem ja Doreni kõrvad ei kannatanud seda välja. Ta tuikus laval ühelt küljelt teisele, kattis kõrvad kätega. Kõlas kõrvulukustav karje.
Hingeldus. Higi voolas. Enda ümber märkas ta oma magamistuba. Telefon näitas kolme hommikul. Kuupäeva järgi pidi ta aga täna minema kontserti andma. See oli uni! Algul langes kivi südamelt, kuid järele mõeldes, võis see ju olla ka tulevik. Ta võis oma tulevikku just ette näha. See tunne mis Dorenit valdas, oli kohutav, kripeldav, kohati masendav. Lootes, et tunne möödub, proovis ta jälle magama jääda. Asetas pea padjale, sulges silmad. Paari minuti möödudes leidis ta end lage jõllitamast. Üks asi oli selge – magada ta enam ei saanud. Tõusis voodist, pani hommikumantli selga, sammus kööki. Külmutuskapist võttis ta ravimi masenduse vastu, mis tal igaks juhuks tagavaraks koguaeg on, šokolaadijänese. Nimelt oli Doreni lemmikloomaks alati jänes olnud, kuid endale ta seda võtta ei saanud, allergia nende karvade vastu.
Aga šokolaadist jänes oli ta parim kaaslane. Seda süües tuli alati hea tuju. Sel polnud karvu ja maitses hästi. Nii ta siis avaski ühe jänese. Näksis seda, kallas endale piima ja veetis paar minutit oma meeldivate kaaslastega.
Šokolaad otsas, tuju parem, läks ta uuesti voodisse. Heitis pikali ja proovis magama jääda. Seekord see ka õnnestus.
Järgmisena ärkas ta oma äratuskella peale kell kümme. Sammus rahulikult trepist alla. Sinna jõudes lõi kindluse mõttes pea seina vastu ära, et olla kindel, et seekord und ei näe. Jõudnud seda vaevalt teha ärkas ta jällegi oma toas. Vaatas kella – jälle kolm öösel. Kuupäevgi polnud muutunud. Ta tundis end elavana. Seekord oli ta tõesti valmis. Kustud-pestud-kammitud, läks ta jällegi kontserdimajja. Mängis lood läbi, sekka ka mõned teised, mis ei kuulunud esitamisele. Enesetunne oli natuke hirmunud, teisalt põnev, ootusärev, kas seekord tuleb kõik välja, või läheb aia taha nagu unenäos?
Aeg oli käes. Saal oli jällegi rahvast täis. Närvid pingul. Kolm, kaks, üks, läks. Ta sammus lavale. Rahvas tõusis püsti, plaksutas. Doren istus klaveri taha. Närv võbises. Esimene noot, mis oli esimene noot?? Higi hakkas tilkuma, kuigi möödunud oli vaid kaks sekundit. Ta pani silmad kinni. Lasi end tunnetest juhtida. Sõrmed asetas klahvidele ja vajutas, seejärel teist ja kolmandat. Tal tuli see välja! Unenägu oli järelikult vaid hoiatuseks. Kõik oli korras.
Mälu vedas teda vaid ühe koha pealt alt, mil ta pidi kiiresti improviseerima. See tuli tal välja. Lõppude lõpuks oli ta ju ikkagi tulihingeline ja professionaalne pianist.
Kontserdi lõppedes sõitis ta enne koju minekut ka poest läbi, et oma šokolaadijäneste varu täiendada. Koju jõudes avas ta kohe ühe, enda preemiaks või nii. Tuju oli tal hea, üllatavalt hea, mõeldes mis ta on läbi elanud. Kuid väike kahtlus siiski kerkis, kas see ei ole jälle uni? Kõhklus valdas teda. Ta haaras kapi pealt noa. Käsi värises. Tugev hoop! Šokolaadi jänku läks pooleks. Ta oli siiski üleval. Rohkem täna ärkamist oodata polnud. Valutunne läbis ta keha nähes jänest poolitunult. See oli piisav. Sõi oma šokolaadi lõpuni ja heitis voodisse pikali. Lootes, et midagi sellist enam ei kordu jäi ta mõne aja pärast magama.

vahel võib komöödiat ka teha

Nii hea jutt!!!!!

lol, i'd say