Puhas äri.

midagi mitte nii õudset (ehk suht lame-o )






Kell lähenes üheteistkümnele õhtul. Teadsin, et pean selle täna valmis saama, asi oli juba liiga kaua veninud.
Kohe tuli lõpp, ma teadsin seda.
Nii, arenes, arenes.
Veel puänt ja siis oligi kõik, saladuslik lõpp.
Lause lõpetuseks. VALMIS! Ma tegin seda. Mu elu kõige parem raamat oli lõpuks valmis! Viinuks kohe kirjastusse, kui kell nii palju polnuks. Puhkus oli vajatud, kuid ometigi ei tulnud mul und. Ma olin liiga õnnelik oma saavutuste üle. Kõik muu näis tähtsusetu. Mu kõht korises, aga ometigi pole mul vähimalgi määral isu ega tühjakõhu tunnet. Kuigi silmad olid kinnivajumise äärel, polnud mul üldse und. See oli imelik tunne, mis mind tol hetkel valdas ning seda ei saanud muuta.
Heidsin voodisse, sulgesin silmad. Ikka mitte midagi. Vaatasin lage. Meeltes uitasid mõtted laele lammaste maalimisest, et tegevust leida, kui teinekordki on vaja seda pikemalt vaadata.

Tühjus.

Polnud enam midagi millestki mõtelda.
Pöörasin külge, muudsin asendit. Ikka ei tulnud und. Pidin end korralikult välja puhkama, et kirjastajale head muljet hommikul jätta. Läksin pigem kööki ja proovisin unerohtu. „Nii, mis siin nüüd üteldud ongi, üks tablett täiskasvanud inimesele, lapsele pool“ mõtlesin. Kallasin klaasi vett täis ja neelasin selle koos rohuga alla.
Heidsin jällegi voodisse. Ikka ei midagi. Veerand tundi mööduis ja ma vahtisin ikka lage.
Kell tiksus aina aeglasemalt. Südaöö oli juba ammu möödas. Läksin kööki ja võtsin veel kaks tabletti. Jõin jällegi klaasitäie vett ära. Pesin klaasi ära ja sammusin magamistoa poole. Järsku läks pilt mustaks. Ma ei näinud enam midagi. Käis valuhoog läbi ja ma kukkusin kolksatusega põrandale..

Tundsin külma põrandat enda all. Avasin silmad ja näen, et väljas paistab päike. „Kui ebahrilik, et kesktalvel nii vara päike paistab. Mis kell on? POOL KAKS??? Ma pidin pool tundi tagasi juba kirjastajaga kokku saama. Oi ei! Loodetavasti korvab raamatu kvaliteet selle hilinemise. Ma parem helistan talle,“ kõlasid mu paanilised mõtted.
Otsisin oma telefoni, kuid ei leidnud seda. Lõpuks avastasin selle siiski oma pükste taskust. Nii, mis nime all ta mul siin oli. J, k, siin pidanuks olema. Ka, ke, ki, nii, kirjastaja. Leitud. Helistas.
…
See läks nüüd küll hästi. Tund aega lisaks, peaks ilusti ju jõudma. Läksin käisin pesus parem ära.
Mm, mitte miski pole parem kui üks korralik värskendv külm dušš. Nii, vaatasin siis mis selga panna. Sinine triiksärk, must ülikond ja viigipüksid ja minu parimad kingad, peaks sobima. Ja jalutuskepp ka muidugi. Väike võileib enne teele asumist ning raamat disketiga kaasa. Kohvrisse rahakott, mobiiltelefon ning muud vajalikud dokumendid ja minek.

Jõudsin kümme minutit varem kohale. Terve maja oli vaikne. Istusin kirjastaja ukse taha pingile. Ootasin jätkuvalt. Lõpuks väljus ta kabinetist keegi mulle tundmatu isik endal nägu naerul, tervitas mind ja lahkus kiirel sammul. Kirjastaja kutsus mind sisse. Tervitasime teineteist. Ulatasin talle disketi. Mees sisestas selle enda arvutisse ja viskas kiire pilgu peale.
Tema nägu ei olnud nii rahulolev kui lootsin.
„Huvitav. Sa võid praegu minna, ma annan teada, kui olen läbi lugenud.“
See oli kõik mis ta mulle ütles ja ma lahkusin koheselt.

Kaks päeva oli möödunud, kuid ikka mitte midagi. Mu närvid andnuks üles, kui ta ei helistanuks.

Viis päeva oli möödas sellest, kui ma kirjastaja juures käisin. Olin kõik päevad siiani kodus telefoni ääres istunud. Lõpuks ometi juhtus see, mida ma olin kõik see aeg oodanud: telefon helises. Võtsin kiiresti vastu. See oli kirjastaja. Ta kutsus mind homseks kokku saama. Olin muidugi nõus.

Järgmisel päeval ärkasin üllatavalt vara, olles äärmiselt värske ja välja puhanud. Tegin endale kerge omleti ja keetsin teed. Asusin teele.
Veerand tunni pärast olingi jälle kirjastaja kabineti ukse taga. Koputasin uksele ja astusin sisse. Mees istus laua taga, sekretär tema kõrval. Võtsin samuti istet ning abiline lahkus ruumist.
„Ma lugesin su raamatu läbi. Vastus on ei,“ lausus kirjastaja.
Ma olin hämmingus, see oli parim raamat, mis ma siiani kirjutanud olin ning ometigi oli ta kõik ülejäänud trükki lasknud.
„Kuidas nii?“ küsisin, „See on siiani mu parim raamat, kuidas te seda trükki ei lase?“
„Asi on väga lihtne, nimelt, mulle endale meeldivad õudusromaanid, kuid see ületas igasugused piirid. Mis kasu on meil ostjatest, kes seda edasi ei soovita, kuna nad said raamatu tagajärjel infarkti?? Mitte mingit! Kõik on äri peale üles ehitatud: inimene ostab raamatu. Talle meeldib su kirjastiil. Nii kogub ta endale terve kollektsiooni. Soovitab teistelegi. Jõudes su selle raamatu juurde, ei oleks ta midagi nii õudset oodanud. Raamatu keskel, kui oli selle haripunkt, on inimene hirmunud ja ta süda hakkab puperdama. Ta saab infarkti ja toimetatakse haiglasse. Nädala pärast inimene sureb. Ta ei saa su raamatut edasi soovitada ja teised inimesed, kes ei tea sinust veel midagi ei osta seda raamatud. Niisiis, kui pole inimest, pole raha. Vastus on ei!“
Olin jahmatatud tema sõnadest. See polnud nii õudne midagi!
„Kas te tahate ütelda, et ma seda leebemaks teeksin?“ küsisin.
„Ei! Ma tahan, et sa endale uue kirjastaja otsiksid!“ kõlas jäik ja külm vastus.
Sekretär sisenes jällegi ruumi. Ta tõi kirjastajale kohvi ning küsis, kas ka mina soovin. Mul ei olnud isu, absoluutselt. Olin ikka veel kohutatud ta sõnadest. Jätsin kirjastajaga hüvasti ja lahkusin toast. Pannud ukse kinni istusin kõrval olevale pingile maha ja mõtlesin natuke. Sekretär väljus kontorist kohvitassiga. Ta naeratas mulle ja ütles, et liiga tume kohv oli.
Ma olin meeleheitel, ei teadnud mida teha ja kuhu minna. Samuti vihane, kuid ka kurb. Tundsin, et pean end kuidagi maandama, muidu tapan kas enda või kellegi teise nii ära. Vaatasin, kuidas sekretär mu vaateväljast kadus. Mõne hetke pärast oli ta nurga tagant jälle välja tulnud ja sammus minu suunas, viies oma bossile uue kohvi. Tõustes püsti, ütlesin talle head aega ja sammusin kodu poole. Ma ei suutnud siiani midagi välja mõtelda, mida teha. Olin liiga vihane kirjastaja peale, et ta mu raamatut trükki ei lastnud.
Mu viha ei olnud lahtunud ka pärast seda, kui ma koju jõudsin. Viskasin endale aru andmata tooli piki põrandat puruks. Ka sellest ei aidanud, terve mu portselanist serviis läks samuti kildudena prügikasti. Oleksin juba ukse maha murdnud kui mu mõistus poleks märku andnud, et midagi on väga valesti. Ma ei mõistnud, terve mu mõttemaailm oli muutunud. Ma ei mõtelnud enam selgelt. Kuid ma tunnistasin seda ja kutsusin end korrale. Istudes teleka taha ei jõudnud veel arugi saada, kui olin juba puldi maha puruks visanud. Proovisin kokku panna kuid see ei õnnestunud ja ma vihastasin veelgi enam. Suure raskusega võtsin teleka kätte ja lennutasin selle rõdult alla. Kahjuks ei saanud ükski auto pihta, muidu olnuks see palju nauditavam olnud. Diivan ei jäänud samuti terveks, võtnud käärid appi, hakkasin selle katet tükkideks lõikama. Esemesse endasse puurisin puuriga kõvasti auke nii, et seda oleks kergem käsitsi tükkideks teha. Ma ei teadnud, miks ma seda teen, aga mulle meeldis see. Teadsin, et see jätkub nii kaua, kuni keegi pole kannatanud. Keegi, kes peaks kannatama.

Sain kokku ühe vana tuttavaga, kes kaubitses allmaailmas. Õnneks polnud politsei teda veel kätte saanud. Olnud kauba kätte saanud, läksin otsejoones kirjastaja juurde, mitte tema vaid ta sekretäriga kohtuma. Sisenesin majja ja läksin sinna, kust oli teda enne näinud minemas, kui ta oma bossile kohvi viis. Minu õnneks oli ta seal. Me vestlesime natuke kirjastajast. Ka talle ei meeldinud mehe ülbe ja üleolev käitumine. Ta oli juba proovinud kõhulahtisteid ja muud kraami talle sisse joota, aga mees lihtsalt ei võtnud õppust.
Natukese aja pärast ütlesin, et pean minema. Ta vastas samaga: bossil oli kohviaeg. Põikasin korraks köögi poole pealt läbi ja viskasin oma pilgu sellele peale. Nii me sammusimegi koos köögist välja, mina koju ja tema kirjastaja juurde.
Olnud majast välja astunud, lõi valuhoog mu jalasse ning ma kukkusin jäseme allumatuse tõttu pikali. Silmad taas avanud, ei mõistnud ma, miks olin ärihoone ees, kus asub kirjastaja kontor. See pani mu kulmu kortsutama ning ma ajasin end püsti, mõteldes, mis olnuks kõige loogilisem seletus. Selleni ma ei jõudnud. Pead valutama panemata sammusin ma mõtlikult koju.

Järgmisel päeval helistas sekretär mulle ja teatas, et kirjastaja on surnud. Ma ei olnud mõistagi kurb, kuid päris tundetuks see mind ka ei jätnud. Ma olin saanud oma tahetud kättemaksu, võisin rahulikult oma elu edasi elada. Kuid see ei olnud nii. Politsei leidis tõendeid: kohvi sees oli mürk! Ma ei mõistnud, kuidas nad seda veel tuvastasid? Kes oli seda sinna sisse pannud? Muidugi oli politsei esimene kahtlusalune sekretär, keda ka mina süüdistasin, kes muu see ikka olla sai. Mind küsitleti, kuna kuidagi oli teada saadud, et mina sellel päeval seal olin, kuid ma ise ei mäletanud midagi. Mind lasti naist vaatama. Ta rääkis minuga, kas ma olin midagi sinna sisse pannud, kuid ma ei mäletanud isegi ta nime, rääkimata sellest, et ma temaga olin eelneval päeval kokku saanud. Nii ta läkski vahi alla nii kauaks, kuni kohus ta vastavalt süüdi või süütuks mõistis. See teema huvitas mind nii tõsiselt, et hakkasin ise asja uurima, käies samal ajal psüholoogi juures, kus ma transsi läksin ja meelde tuletasin oma mäluaukude kohtadel juhtunut.

Möödunud oli umbes nädal. Mu mälu oli juba päris taastunud, kuid mingid momendid olid siiani puudu. Ma ei olnud jõudnud eriti kaugele mõrvari otsimisega ning kirjastaja sekretär oli süüdi mõistetud ja vangi saadetud. Ma teadsin, et tegelikult ei ole tema süüdlane. Keegi, kes on päriselt kirjastaja tapnud, liigub siiski vabaduses ringi.
Läksin linna jalutama. Tahtsin oma mõtteid mujale viia, et asja selgema pilguga hiljem vaadata. Istusin kohvikusse ja tellisin endale ühe tee ja saiakese. Jälgides inimeste käitumist ümberringi, juhtusin ma kedagi väga tuttava näoga nägema. Ma ei suutnud meenutada, kus ma teda näinud olin, aga kusagil see juhtunud oli, selles olin ma surmkindel. Lõpetasin kähku oma söögi-joogi ja läksin koju. Korjasin kokku oma mõtted ja kirjutised. Kordasin kõik läbi. Kus ma olin seda meest näinud???
MUIDUGI! Kuidas ma kohe seda ei mäletanud! Tema oli inimene, kes väljus kirjastaja kontorist, kui ma sinna oma raamatut viimas olin!
Noh, see ei aidanud mind eriti. Kui aus olla, siis mitte üldse.

Järgmisel päeval psüholoogi juurest tulles, tuli mulle oluline fakt meelde, mida ma isegi varem polnud märganud: kui ma olin läinud sekretäriga kööki, nägin ma nurga tagant vilksamas kellegi jopet. Ma ei pööranud sellele enne seal olles tähelepanu, kuid nüüd mu mõtted ainult sinna koondusidki. Kas oli tema kohvi sisse pannud mürki??? Kuidas seda välja uurida?
Käisin sekretäriga vanglas vestlemas. Mulle ei meeldinud mõte, et ta seal süütult kannatama pidas. Mul oleks temast otsingutel palju rohkem abi olnud. Küsisin palju asju, mida oli vaja teada, seal hulgas ka hiljuti nähtud mehe kohta. Naine ei teadnud ka temast sugugi palju, kuid piisavalt, et ma teda üles leiaksin. Sain teada tema ja ta ema nime. Ma ei küsinud, kuidas mehe ema nimi asjasse puutus, kuna polnud aega. Nii jätsingi meelde ainult mehe nime. Läksin rahvastikuregistrisse ja otsisin kedagi sellenimelist. Kahjuks seal ta aadressi polnud. Otsisin raamatutest, kus kohtasin üht tuttavat nime. Hetke pärast meenus mulle, et see oli nimelt ta ema! Nüüd sain teada, mis ta algne perekonnanimi oli. Mees oli seda vahepeal muutnud. Võttes raamatu endaga kaasa, läksin uuesti rahvastikuregistrisse ja sealt sain ta ema aadressi. Kahjuks oli ta ise juba surnud, aga oli väike lootus, et mehed olid ehk sinna elama jäänud.
Mul oli õnne. Ta oli tõepoolest seal.
Koputasin uksele. Algul ei vastanud keegi, kuid mõne hetkel pärast ilmus ukseavasse tuttav nägu. Tutvustasin end nimepidi ja mind kutsuti sisse. Istusime elutuppa diivanile. Ta pakkus mulle kohvi, kuid ma ei julgenud vastu võtta, nii tõin vabanduseks allergia. Ta oleks tahtnud seda mulle siiski pakkuda, aga teadis, et ma ei võta vastu, olgu mul tegelikult siis haigus või mitte. Ma tundsin end tema juures väga ebakindlalt. Minu külaskäik oli ootamatult tulnud. Küsisin, mida tema tookord kirjastaja juures tegi ning ta rääkis oma suurepärasest raamatust, mis pidi järgneval päeval kirjastusse minema. Väike kadedusehoog käis must üle, kuid ma suutsin tunded alla suruda. Eriti palju ma temalt informatsiooni ei saanud, kuid see vähenegi aitas mind.

Järgmisel päeval külastasin ma büroohoonet, kus asus kirjastaja kontor ning läksin turvaruumi turvakaamerate linte vaatama.
Sealt sain ma teada, et keegi, mustas riietuses, oli tõepoolest käinud. Persoon oli läinud kööki, toimetanud midagi kohvikannuga ja seejärel kiirest lahkunud, kui meie sekretäriga tulime. Kõik. Mul oli vajalik informatsioon olemas. Ma võtsin lindid kaasa ja sammusin kindla kõnnakuga kohtuhoonesse.
Kui kõik tähtsamad isikud (seal hulgas ka sekretär ise)olid kohal, panime kasseti mängijasse ja jälgisime pilti tähelepanelikult. Jõudnud selle kohani, mil mina ruumi naisega sisenesin panin pausi peale. Ka nende arvates oli küllalt nähtud. Nüüd oli vaja välja uurida ainult KES see isik oli: mees või naine? Kui vana, kus elab ja miks?
Ma ütlesin, et saan selle välja uurida ja läksin tagasi büroohoonesse ja võtsin sealt veel ühe kasseti, mis oli filmitud sissekäigu juures. Ei olnud aega seda seal vaadata ja läksin kiiresti tagasi kohtusse. Pannud lindi mängima, vaatasime kõik jällegi pingsalt. Seal! Panin pausi. Seal on see mees, kes sokutaski mürgi kirjastaja kohvi sisse! Ta nägu oli tuvastatav ning nagu ma ka arvasin, oli see mees, keda olin näinud eelnevalt kirjastaja juures, seejärel kohvikus ja hiljem ka tema juures külaskäigul käinud. Läksime, paar politseid, advokaat ja mina, mehe ukse taha ning ametimehed võtsid mehe kinni, süüdistades teda kirjastaja mõrvamises. Vahistatav oli hirmunud ja segaduses näoga, kuid kõik oli ainult kattevari, ma teadsin, et tema on süüdi.
Jõudes tagasi kohtusse, näitasime tallegi videoid pannes seisma jällegi selle koha pealt, kui me siseneme. Ta oli kohutatud ega mõistnud midagi. Ta palus, et me edasi näitaksime. Kellegil polnud selle vastu midagi.
Ma teadsin, et elu on lõppuks ometi normaalne, sekretär saab vanglast välja, lisaraha valearvestuse eest ja mees pannakse vangi. Jällegi ei läinud nii, kuis arvasin.
Video käis. Meie naisega sisenesime kööki ning seejärel kõige surmavam ja kohutavam liigutus: ma poetasin kaks tabletti kohvi sisse. Mul tuli kõik meelde. See olingi terve aeg mina! See viha, mis mu see oli, oli liiga tugev, et seda niisama võita, ma pidin ju midagi tegema. Seda ma saingi oma tuttavalt! Mu elu oli läbi. Ei. Ma ei suudaks niisuguses häbis elada. Ma olin lihtsalt tahtnud oma raamatut trükki lasta, aga see viis lõpuks välja surmani – mida ma küll teinud olin?!?
Teised ei jäänud ootama, juba olid käerauad mulle ümber pandud. Sekretär vaatas mind põlastavalt ning ei saa teda ka selles süüdistada, minu pärast oli ikkagi tema ju vangi läinud. Ma ei haknud vastu. Enam ei olnud midagi teha.
Mees sai vabaks, kuigi miks ta seal käis, seda ei saa me kunagi teada.

Mulle määrati kakskümmend aastat vangis. Kohutav. Ma ennem suren, kui vangi lähen. Ometigi ma ei teinud seda.

Teine päev vanglas. Kohutav! Miks ma seda küll tegin?

Nädala aja pärast. Kõik. Rohkem ma ei suudaks! Ja lõikasin endal teritatud hambaharja otsaga veenid läbi.